Kuule Kahre. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Eetris on taas saade puust ja punaseks, siin Raadio kahel lainesagedusel täna sirvimast teadusuudiseid arheoloogia vallast ja tänane saade võib lausa välja kuulutada, on kiviaja eri, ehk siis vaatame, kuidas elasid inimesed, kuidas nad rändasid mida nad sõid, mida nad jõid seal kaugel kiviajal ehk no ütleme, väga üldistatult nii 10 kuni 20000 aastat tagasi ja meil on teile täna pakkuda uudiseid kõikjalt maailmast. Aga alustame ikka kodule kõige lähemalt ja nägu arheoloogiauudiste puhul ikka on meil tänagi abiks neid teemasid selgitamast lahti harutamas. Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa, tere Marge. Tere. Ja alustades siis sisuliselt meie oma kodukamara alt siis tallinlased ehk mäletavad, et siin nii mõni aasta tagasi vist oli aasta 2010, kui oli alanud Vabaduse väljaku suur remont, mis tükk aega seisis, sellepärast et seal augus, kuhu praeguseks on kerkinud parkla, seal müttasid arheoloogid ja ütlesid nad seal päris kaua. Mida nad seal täpselt leidsid, sellest natukene on meie ajakirjanduses juba räägitud, ent nüüd, nagu ma aru saan, on kõik see teadmine pandud kokku siis põhjalikku teadusartiklisse ja me teame, mis siis seal Vabaduse väljakul toimus, on nii Marge, et nüüd meil on siis pilt ees Vabaduse väljaku ajaloost, Anno 10000 aastat tagasi. Ja ma täpsustan, et need kaevamised toimusid kaheksa aastat tagasi 2008 2009. Ja arheoloogiateaduses ikka, et töö kestab edasi, et praegu pärast, vahetult pärast kaevamisi anti esimesed tulemused aga nii arheoloogias kui ka seal uurimuse uurimises. Ja ka paleogeograafias on kõik see kaheksa aastat pingelist tööd tehtud ja nüüd jõutud järjekordse vaheetapini, aga see muidugi ei tähenda, et et tulevikus ei võiks veel midagi uut ja huvitavat nendesamade andmete põhjal teada saada. Aga need praegu see artikkel, mis ilmus, keskendub eeskätt paleogeograafiale, et milline oli maastik sellel ajal, kui Vabaduse väljakul elasid kiviaja inimesed. Praegusel Vabaduse väljakul elasid inimesed tõesti juba 10000 aastat tagasi. Kas, kas me võime öelda, et seal oli? Kas seal oli küla, kas seal oli linn? Mida need inimesed seal tegid? Nad elasid seal umbes 5000 aastat tagasi ja see oli kiviaegne küttide ja kalurite elupaik. Ja üks küsimus, mis arheolooge pärast kaevamisi just painama jäi, et milline õigupoolest maastik täpselt oli. Et eriti linna linnas toimuvate kaevamiste puhul on raske aru saada, kuidas maastik võiks välja näha, sellepärast et kõik on täis ehitatud ja, ja väga palju maastiku muudetud. Ja lisaks ka see, et maastiku reljeef on aja jooksul muutunud ka sellepärast, et maa on kerkinud ja meri taganenud. Ja linnamaastikku, mis nagu eriti linnas teada saada, milline see muistne maastik seal oli siis teavad geoloogid ja arheoloogid koostööd tegema, et geoloogidel on oma meetodid, kuidas nad tavaliselt paleogeograafiat modelleerivad. Enamasti nad teevad seda arvuti abil. Ja antud puhul oli arheoloogiast väga palju abi, sest et teada saada, kus täpselt, kui sügaval maapinnast, mis aegsed kihid paiknevad ja konkreetsed Vabaduse väljakul on siis lugu selline, et see kiviaegne kiht, et on maapinnast päris palju sügavamal. Et seal kõigepealt on igasugused täitepinnased. Ja siis on ka seal veel keskaegne kihvt kiht ja alles siis, kui oldi jõutud maapinnast 2,5 meetri sügavusele, jõuti välja kiviajani. Nii et võttes aluseks maapinna tasapind seal 5000 aastat tagasi siis geoloogid hakkasid rekonstrueerima seda ümbritsevat maastikku. Ja jõuti siis sellisele järeldusele, et see kiviaegne asula oli seal, kus on praegu Vabaduse kell seal ümber oli see asula ja meri oli sealt kõigest sellel ajal 100 meetri kaugusel. Nii et Vabaduse väljaku teises otsas, seal, kus on Jaani kirik, seal loksusid merelained, sellel ajal. See näitab, et see maastik on tõesti mõne 1000 aastaga siin oluliselt muutunud, praegu kui ronida sinna kusagile kiriku torni tippu, siis ilmselt näed merd, aga muidu tuleb ikka päris hulk maad kõndida, et noh, me teame, et hingamise maailma maapind on kerkinud. Kas see on see peamine põhjus, miks, miks meri on tänapäeval kusagile kaugemale läinud või on siis mingisugused muutused, teistsugused muutused veel toimunud? Siin linnamaastikul? Linnamaastikud on muidugi see, et see pealmine kiht linna linnaga tegid seal keskaegne kiht on juba 70 sentimeetrit ja lisaks siis tänapäevased teekihid, et see muudab väga palju seda kõrvust. Aga, aga loomulikult see maa kerge mõjutab seda, kus asub rannajoon. Et praegu on Vabaduse väljakult Tallinna laheni kaks kilomeetrit, aga näiteks muinasaja lõpus oli oli rand kuskil seal linnamüüri lähedal umbes 600 meetri kaugusel ja kuna meri kogu aeg kaugenes selles kiviaegsest elupaigast, aga need, kes seal kiviajal selles Vabaduse väljakul sealses asulas elasid, tegelesid just kalapüügi ja hülgepüügiga. Siis kui rand läks liiga kaugele, siis mingil hetkel nad ka seal lõpetasid seal elamise, valisid endale uued elupaigad. Nii et koliseb pidevalt nagu merele lähemale, et umbes sinna, kus on praegu vanalinn ja kas ma olen mingisuguseid uuemaid asulapaiku kusagil Tallinnast leidnud, mis nagu annaks meile aimu, kuidas seal liikumine siis toimus, võime saamid jäävad lähtuda sellest Vabaduse väljakust. Praegu küll, kuigi nüüd tänu Vabaduse väljaku uuringutele on palju nagu parem pilt sellest, milline oli tolleaegne maastiku reljeef, nii et kui tulevad kuskil uued kaevamised ja Tallinnas neid ikka tuleb siis ja need kaevamised järjekordsed ulatuvad nagu väga sügavale maapinda, siis noh, võib aimata, et, et tuleb arheoloogidel olla ettevaatlik, et kusagilt võib Kivijad välja tulla, aga no esialgu praegu veel ühtegi nagu samavõrd suurt asulat ei ole leitud, kuigi on leitud üksikuid tööriistu. Et üks kohtadest oli härjapea jõe suudmes kiviaegsed inimesed armastasid, et elada sellistes kohtades, kus jõgi suubub merre. Aga Vabaduse väljaku kiviaegne asula on eripärane selle poolest ka, et ta on üsna avatud rannal olnud. Ja kaevamiste ajal arheoloogid mõtisklesin selle üle, et kas see oli püsielupaik või hooajaline ja nüüd tänu siis paleogeograafiale on üsna selgeks saanud, et tegemist oli hooajati kasutavat kasutatava laagripaigaga kus nad käisid hülgeid näiteks küttimas ainult see hülgeküttimise ajal. Et eriti palju oli seal Grööni hülge luid ja selle küttimisaeg on hilissuvel ja sügisel, nii et võimalik, et, et nad siis veetsid oma sügisõhtut seal Vabaduse väljakul hülgeid püüdmas. Aga Toompea mägi oli ju ikka endiselt võin tol ajal ka ikka korralik mägi niimoodi, et selle varjus nad ikkagi elasid. Ja see asukoht seal Toompea saar lava juures kindlasti ei olnud juhuslik, vaid Toompea kaitses väga hästi tormi tormituulte eest neid. Ja Toompea kõrgus on, on enam-vähem kogu aeg sama anda, kuigi seal on ka, eks ole, seda hilisemat kultuurkiht peal, aga ta ikka oli kuskil seal 24 meetrit kõrgem tolleaegsest maapinnast. Kuidas sulle tundub, et kas ta asulakohtade otsimine muistse rannajoone järgi, et kas seal on Vabaduse väljaku leid oli selles suhtes nagu üllatuslik, et arheoloogid ei osanudki, et midagi otsida või on, või nad siiski nagu aimasid, et ilmselt sealt mingisugune selline vana koht võiks välja ilmuda? Sellel hetkel, kui Vabaduse väljaku asulakoht kiviaegne asulakohtadest leiti ei olnud tegelikult eriti palju teada Tallinna kiviajast, nii et noh, võib öelda, et et arheoloogid kahtlustasid, et, et selles paigas võidi elada, aga kus täpselt Tallinna piires ja seda ei teatud ja noh, tegelikult oli ikkagi tegemist väga õnneliku leiuga ja ja et arheoloogid ka tähele panid, see sai alguse ühes pisikeses Savinu killust, mis mis leiti ja siis hakati nagu hoolikamalt vaatama. Sest noh, kaevamismeetodid on ka täiesti erinevad, et alguses Vabaduse väljaku platsi kaevati, kui uus ja keskaegset linna aga kiviaja kaevamisel on, tuleb olla palju hoolikam ja need kõik need esemed ja kvartsikillud ja luutükikesed, mis seal leiti, on tunduvalt väiksemad. Et selles mõttes oli see väga hea leid. Nii et järgmisel korral üle Vabaduse väljaku jalutades saab tõesti mõelda, et 5000 aastat tagasi elasid sellisel Hi-suvisel ajal siin hülgekütid ja nad tõesti olid omale osanud valida väga keskse asukoha tänapäeva mõistes. Teeme siinkohal saatesse pisukese pausi ja jätkame arheoloogiauudistega juba mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks täna teemaks arheoloogia uudised siin stuudios saatejuht Arko Oleski külalisena Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Rääkisime Eestigi aegsetest elanikest, nüüd me ei lähe sugugi mitte väga kaugele lõunanaabrite juurde, sest siin hiljuti tuli päris olulisi uudiseid ka sellest, et kuidas elati vanasti meie lõunanaabrite juures Lätis ja, ja see on üks uuring, mis siis on kasutanud sellist viimasel ajal moodi läinud meetodit nagu arhio geneetika ehk siis vanadest kontidest ja luudest on kätte saadud geneetiline materjal. Ja neid analüüsides on siis võimalik aru saada, kes olid need inimesed, kes seal vanasti elasid ja nagu ma sellest uudisest aru saan, siis see tulemus on üsna selles suhtes üllatav, et, et see, mis toimus siin meie piirkonnas kiviajal ei vasta päris sellele, mis toimus ülejäänud Euroopas. See uudis on, millest me nüüd kohe rääkima hakkame, on väga heaks jätkuks eelmises saates, kus meil oli Kaarheoloogiastud uudisest, maaviljelus algusest ja selle levikust Euroopas ja siis sai natukene räägitud ka sellest, mis olukord oli Eestis tollel ajal. Ja meeldetuletuseks siis ma mainisin seda, et Eesti geneetikud, et on jõudnud järeldusele, et kõige esimesed põlluharijad, kes Lähis-Idast Euroopasse tulid, et nende geneetiline mõju puudub meie Eesti elanikele. Et, et Eestis kiviaja inimesed tegelesid püügimajandusega tunduvalt pikemalt kui ülejäänud Euroopas. Ja, ja see ülemine põlluharimisele oli koos Micrantidega, kes tuli toppis taresse liitikumi lõpus koos nöör keraamikaga seal umbes 5000 aastad tagasi. Nii et nüüd see läti uudis. Tegelikult Ta kinnitab sedasama, aga Läti kohta, et Lätis uuriti luustik tamis pärinevat vein EKi kalmistust, see on kalmistu, mis asub Burtnedki järve ääres Põhja-Lätis tegelikult üsna Eesti piiri lähedal. See on väga kuulus kalmistu arheoloogide jaoks, seal on kokku üle 300 matusse hästi pikast perioodist, et alates päris kivi algusest kuni siis nendesamade nöörkeraamika kasutajateni ja sellest kalmistust, siis seekord võeti analüüsid, üks. Kuue luustiku koljudest proovi ja need proovid siis jaotusidki kõik pika perioodi peale ära ja uuriti siis, et et millist Euroopa rahvastega nad võiks siis geneetiliselt seotud olla. Ja tulemus on selline, et. Soliitikumiskunini oliitikumini oli seal väga selge kohapealne järjepidevus, geneetilist mõju. Sellist mõjumis näiteks sisserännet ei olnud. Siis kammkeraamika ajal seal umbes 6000 aastat tagasi oli mõningane sugulus ukraina proovidega, mis sama uuringu raames siin samamoodi need 6000 aastat tagasi elanud inimesed ka nendel oli sealsamas nende varasemate Mesoliitilist küttidega veel jätkus nagu geneetiline seos. Ja ükski nendest proovidest ei näidanud siis, et, et kuidagi need Lähis-Idast tulnud põlluharijad, kes Skandinaaviasse jõudsid umbes 6000 aastat tagasi, et, et nad oleks kuidagi ei jõudnud Läti või oleks mingisugust geneetilist seost nendega anud. Nii et ülejäänud Euroopas oli siis niimoodi, et tulid need Lähis-Ida sisserändajad koos oma põlluharimisteadmistega ja sisuliselt võtsid Euroopa üle, ehk siis senised kohalikud rahvad, sulandusid nendesse, aga meil oli siis kuidagi niimoodi, et inimesed hakkasid need, kes varem küttisid ja marju korjasid, kas või needsamad meie Vabaduse väljakul, hülgekütid need siis ühel hetkel küll tunduvalt hiljem, aga hakkasid ise põldu pidama, ilma et oleksid tulnud neid Lähis-Ida võõraid rahvaid selle teadmisega siia kohale. No vot see tegelikult on üks ik jätkuvalt veel lahtine küsimus ja minu arvates see artikkel ka nagu seda probleemi praegu ära ei lahendanud, kuigi ajakirjandus läinud uudises nagu see uuring näitab seda, et põllumajanduslevis Läti kaubandusteede kaudu, aga siis noh, see uuring otseselt tegelikult selliste kultuuriliste nähtustega ei tegeleta. Kui tehakse DNA analüüsi, siis sest see tegelikult ei ütle, kas need inimesed tegelesid põllumajandusega või mitte. Et paremini inimese toitumise kohta annavad teavet luudest tehtud isotoopide analüüsid. Ja muideks seal Zweinekis on ka isotoopide analüüs juba varem tehtud. Jama nagu ma ütlesin, selle vana artikli lahti 2003.-st aastast ja vaatasin, et siis mida, et isotoopi analüüsid näitasid, et kas seal on näha, et millal tuleb siis teravilja toitumine ja need isotoobid näitasid, et siis seda, et Mesoliitikumise lepikumis oli selgelt ülekaalus mageveekaladest toitumine ja alles nöörkeraamika ajal toimus ülemine koduloomakasvatusele ja noh, tavaliselt koduloomakasvatusega hakkab siis ka teraviljakasvatus. Ja muideks ka nüüd seda suures uues uuringus üks kas luustikest kuulus nöörkeraamika kultuuriperioodi seal siis 5000 aastat tagasi ja, ja seal selle inimese DNA näitas seost. Kaukasuse ja musta merest piderahvastega ja ka meil Eestis üks, uuri uuring, mida me ka siin saates oleme tutvustanud soppe naise uuring, kes on ka samast perioodist pärit, ka temal olid seal seosed musta mere steppide rahvastikuga, nii et ja praegu igal juhul ollakse arvamusel. Täiesti võimalik, et meil, see nii Eestis kui ka Lätis võis põlluharimine üldse nagu lihtsalt hakatagi palju hiljem pihta, kui, kui kui mujal Euroopas. Aga noh, see uuring jah, no ta konkreetselt ei anna praegu tulemust tegelikult põlluharimise alguse kohta Lätis ta lihtsalt ütleb seda, et, et need esimesed põlluharijad, kes eurooplased, olid need Lätti jõudnud. Ja ka Eestisse mitte, nii et isegi tollal oli see maanurk siin üsna isoleeritult Euroopa arengutest, et et ei jõudnud põllu harvemini hariminegi nüüd nii ruttu siia, et ilmselt needsamad küttimine, kori korilus, aitasid meie väikest rahva kindralist päris hästi püsida siin ka ilma põllumajanduseta. Ja noh, see, miks meile põlluharimine hiljem jõudis, see on tegelikult võib-olla alles järgmine küsimus, et esmalt me peame üldse aru saama, millal siis ikkagi hakkasime ikkagi tegelikult põldu harima. Et praegu, mida me teame, et meil on põlispõllud siuksed, nagu juba suured põllusüsteemid, on umbes 3000? Ta on aastaid tagasi noh, ütleme 1000 aastat enne Kristuse, et siis me näeme juba siukest, et nad olid juba põlluharijad ja toitusid valdavalt teraviljast. Aga tegelikult need märgid, et teravilja võib-olla tund, nii et noh, need on juba veel varasemast ajast, aga me ikkagi ei tea, et kas nad siis, kui palju nad seda teravilja sõida, kuidas see kõik täpselt see üleminek toimus. Et see, ma arvan, et see on niisugune lähiaasta või aastate teema, et see saab selgemaks, sest selle uurimisega praegu väga tõsiselt tegeletakse. No me saame taaskord lubada oma kuulajatele, et niipea kui tulemused tulevad, siis teie olete ka nende seas, kes neist kuulevad puust ja punaseks, hoiab sellel teemal jätkuvalt silma peal, kuulame siia vahele taas natukene muusikat ja järgmine uudis jätkab põllumajandusega, aga viib meid natukene kaugemale Aafrikasse. Puust ja punaseks jätkub arheoloogia uudiste sirvimisega. Ja eelmises saatelõikus kuulsime sellest, et kuidas siia meie aladel ei tahtnud põllumajandusikkagi kuidagi väga kiiresti edeneda. Me teame, et põllumajandus sai alguse Lähis-Idast ja sealt Ta levis ümbritsevat aladele üsna kiiresti ja umbes samal ajal siis leiutas inimene ka mitmeid teisi asju, mis aitasid tal siis põllumajandusega kaasnevat elu paremini elada. Üks neist ma usun, mida võib nimetada, on keraamika, ehk siis pottide ja pannide tegemine. Ja need killud, mida rahvad on maha jätnud, on arheoloogid olnud ajast aega üks äärmiselt väärtuslik uurimismaterjal. Ja mida aeg edasi, seda põhjalikumaid uuringuid on saadud nende potikildudega teha. Muuhulgas on jõutud jälile ka sellele, et mida ja kuidas on nende pottide sees hoitud ja valmistatud market kui populaarne selline uus lähenemine nendele potikildude on, kui kui palju üldse on võimalik neist siis sellistel uutel meetoditel teada saada. Praegu juba päris palju, et üks viimase aja uuemaid uurimismeetodeid on lipiidide uurimine, et need on siis põhimõtteliselt, et toidujäägid Raspaat, mis on nuud kasutades sinna külge jäänud ja neid on siis võimalik uurida ja nende põhjal öelda mida täpsemalt siis seal nõus keedeti või valmistati? Ja tõesti säilivad tuhandeid aastaid mistahes tingimustes. No ühesõnaga, et ilmselt nõudepesuvahendit ja voolavat vett ja nõudepesumasinaid tol ajal ei olnud niimoodi, et need nõud jäidki vist väga tihti pesemata, tänu millele siis tänapäeva arheoloogid saavadki olla õnnelikud ja läbi viia neid, neid uurimusi. Me teame seda, et üks asi, mis aitas kindlasti inimestele väga palju kaasa see, kui õpiti valmistama liha ja nagu ma aru saan, dispottidest väga palju ongi leitud selliseid liha ja piimatoodete jääke. Ja siiamaani analüüsid, mis on tehtud, siis on, need on tõesti peamised. Jäägid, mida on leitud aga nüüd, hiljutine uuring, mille tulemused just avaldati, räägib ka sellest, et Põhja-Aafrikas, seal Liibüas ühest koopast pärit savinõudelt avastati ka taime rasvade jäänuseid. Nii et et kindlasti nad ka keetsid rohttaimi ja veetaimi, et seda võiks nagu arvata, aga, aga siiamaani lihtsalt selliseid jäänuseid ei andnud leitud. Minu jaoks oli, oligi see huvitav, et ma nagu ei olnud kunagi eeldanud, et ka taimi peab kuidagi niimoodi keetma. Okei, muidugi, kui ma järele mõtlen, siis tänapäeval Me keedame kartulid. Me keedame porgandit ja kõiki selliseid taimi. Aga millegipärast on nagu kivi inimestega seoses see tunne, nemad muudkui erasid neid tooreid, juurikaid ja pähkleid ja marju ja seeni ja ja et nendel sellist Ta ütles, et taimede keetmist ei olnud, pigem nad ikkagi küpsetasid liha, et aga nagu ma aru saan, siis see pilt on meil ikkagi ekslik, et et nüüd siis saadi ka tõendeid, et ka selline taimede keetmine oli üsna levinud. Jah, no kuidas ja mida nad täpselt keetsid. Et, et seda saab kõikjal noh, nii põhjalikult kui avanud, aga sealtsamast past leiti ka lihtsalt taimejäänuseid, näiteks seal olid hundinui ja kaneeli ja veel kohalike taimi ja sealt toodi välja, et seal keedeti lehti ja varsi ja ka mingit veetaimi. Nii et noh, tõenäoliselt kase taimede kasutus oli omal ajal nagu natukene teistsugune võib-olla kui tänapäeval, et noh, väga palju tänapäeval tuntud köögiviljad ei andnud, kiviajal neid ei tundnud. Ja sellest uudisest ajendatuna ma hakkasin mõtlema, et no mida meil kiviajal pata pandi, et esmalt, et mis, noh, kindlasti nad sõid mingit taimi. Aga ega me väga palju ei tea, et mis juurikaid või mida nad kiviajal sõid, milliseid taimi, sest noh, neid ei ole, jäänuseid ei ole järgi jäänud, küll me teame näiteks seda Puid oli väga-väga palju ja seeni kasvas, vähemalt botaanikud on nõnda, et seente kasvuks olid head tingimused, aga noh, me ei tea, et ilmtingimata sõitseeni võis olla ka oblikaid. Kuskilt uuringust nägin, et oblikate õietolmu leidus. Aga noh, mida täpsemalt, seda me tegelikult ei tea. Kas meil on kuidagi võimalik siis teada saada, et kas meil on kusagil selliseid potikilde, mida saaks nüüd laost välja tuua ja lükata nendesse keerulistesse masinatesse et sealt leida neid vanu molekule, mis ütleksid siis meile, mida seal potis on hoitud? Kui need taimed kõrvale jäetud, Ta siis Eesti daamika on samamoodi analüüsitud nende viide. Ja, ja sealt on ka tulemusi saadud, aga ei, taime rasvaselt küll ei avastatud, et just hiljutine uuring, mis et eelmise aasta lõpul ilmus analüüsis Eesti kõige vanemat keraamikat, see on Narva-tüüpi keraamika, mida kasutati umbes 7000 paar aastat tagasi ja selgus, et see nendes nendes on ees, et vesikeskkonnast pärit toitu valmistatud ja see tähendab seda, seal keedeti kalasuppi ja, või siis hautati näiteks hülgeliha. Ja siis üks teine uuring, mis on natukene hilisemast ajast paar 1000 aastat hiljem 5000 aastat tagasi leitud nöörkeraamika killud nende pinnalt siis leidi piimalipiide. Nii et need siis seostavad juba koduloomapidajatega. Kui me siin eelmiste uudiste puhul oleme rääkinud sellest põllumajandusest, siis siis kas selline taimede keetmine kas ta on pigem põllumajandusega kaasas käiv nähtus või pigem just selline sellele eelnev nähtused, kus, kus tõesti Maide korjati veetaimi juurikaid ja siis pidi neid keetma, sellepärast et ise veel ei osatud kasvatada, võib ilusamini töödelda ootavaid taimi. Ja Euroopa puhul on kuidagi alati rõhutatud seda, et põllumajandusse keraamika käivad käsikäes. Et arheoloogidel on isegi eraldi termin, selle jaoks on nagu poliitiline revolutsioon. Aga kui me vaatame nüüd laiemalt üle maailma, siis ei tea sugugi keraamika valmistamine ja põllumajandus nagu koos käima, et et on mitmeid kultuure, kus keraamika kasuta, kasutasid ka need kütid ja korilased. Ja, ja, ja põllumajandus on hoopis hiljem näiteks Jaapanis jaapanis keraamika tuntud juba 15000 aastat tagasi. Ja nad samamoodi ketsid seal kalasupp ja, ja põllumajanduse riisikasvatusega hakkasid tunduvalt hiljem tegelema. Nii et vot praegu tundub küll, et et see keraamika nagu otstarve ei ole ilmtingimata seotud otseselt pudru keetmisega või õlle valmistamisega vaid et vaid võib olla kas siis just nende taimede keetmiseks, nagu me selle Aafrika näite puhul. Aga Eesti puhul, kus on just mageveekalu seal kiidetud või, või supi tehtud siis uurijad on arvanud, et äkki see keraamikakasutus on seotud just kalapüügiintensiivi istumisega, et, et on tehtud selline tähelepanek, et kui kiviaja alguses püüti õngega siis sellel ajal, kui meile Eestisse jõuab keraamika või keraamikat hakati valmistama samast ajast on pärit ka meil võrgu käbade siuksed viited, et hakati tegema võrgupüügiga. Nii et võib-olla asepottide kasutuse ja samal ajal nagu arvukam kalapüük, et need on kuidagi omavahel seotud. Aga noh, see on niisugune arvamus praegu päris täpselt veel ei oska öelda. Eks ole, vähemasti siin meie aladele paistab jällegi, et igal pool maailmas on need arengud käinud natukene isemoodi. Aga siinkohal teeme taas ühe pausi, enne kui võtame ette meie tänase saate viimase uudise. Ehk siis jätkub suure tuline vaidlus Ameerika asustamise üle. Ja meie tänase puust ja punaseks saate viimane arheoloogia uudis viib meid Ameerika mandrile ja kütab taas ühte tulist vaidlust selle üle, millal ja kuidas selle mandri asustamine ikkagi käis ja siinkohal ei räägi mitte sellest ajast, kui sinna jõudis Kolumbus eurooplased või isegi viikingid enne seda, vaid ikkagi päris esimene laine, millal inimesed Siberist ületasid Beringi väina ja asustasid siis selle maailmajao ehk siis tänapäeva indiaanlaste esivanemad ja selline üldlevinud trateering või hinnang asetab selle sündmuse noh, enam-vähem sinna aega, millest esimene kogu selle tänase saate oleme rääkinud, ehk siis sinna kiviaega no ütleme, 10000 12000 aastat tagasi. Aga nagu ikka, ilmuvad siis erinevatest arheoloogilistest leidudest välja sellised üksikud detailid, mis, mida annab tõlgendada ja teinekord üsna kindlalt tõlgendada natukene teistsuguse versiooni poolt. Nii ka seekord ehk siis kleiti Ameerikast Kanada territooriumilt loomaluid, mis on vähemasti 20000 aastat vanad, võib-olla isegi taastat vanemad, millel olevad kriimud siis viitavad sellele, et neid on töödeldud inimese poolt ja kui see on tõsi, siis tähendaks see, et inimene on Ameerikas olnud juba tõesti tunduvalt varem kui, kui seni arvatud. Marge, mida sa oskad nende leidude kohta rääkida? Ma alustaks võib-olla natukene kaugemalt, et minu arvates uurimislugu, mis nüüd selle leiuga seostub, on, on väga põnev. Leiud avastati tegelikult juba seitsmekümnendatel aastatel, see on selline koht nagu bluufiši koobas ja, ja seal on sihuke mitu väiksemat koobast, igaüks on seal umbes 30 kuupmeetrit suur ja sealt koguti päris mitmeid tulekiviesemeid ja siis aga väga arvukas kalt loomaluid. Ja tookord siis 30 40 30 aastat tagasi tehti esmane analüüs ja selgus, et, et need luud on 28000 aastat vanad. See tekitas väga suurt sensatsiooni, sest tollel ajal oli täiesti kindel niinimetatud Kloovis hüpotees, mis ütles seda, et Kloovis kultuur on niisugune üks arheoloogiline kultuur, mis on Põhja-Ameerikas kõige vanem, et et sellest vanemaid esemeid põhimõtteliselt ei saa olla ja Kloovis suur on, noh, nagu sa enne ütlesid seal dateeritud umbes 12000 kuni 14000 aastat tagasi olnud kultuuriks. Et et see, need uuri, jätkas seda bluffi koobas tookord uurisid, et nad said nagu hävitava kriitika osaliseks. Põhimõtteliselt öeldi, et noh, et see, et noh, kõik on valesti, et need esemed, mis te olete leidnud, et, et need, see on hoopis valest kihist ja et arheoloogid ei oska seal õigesti tõlgendada ja et need luud, mis nad leidsid, et need on hoopis noh, lihtsalt loomade poolt sinna kuidagi tassitud või loomad surnud seal ja siis need ei ole üldse inimestega seotud. Ja alles nüüd siis eelmisel aastal avaldati tulemus, kus Kanada Montreali ülikooli uurijad siis vahepealse aja jooksul ikkagi võtnud kätte ja kõik need mitukümmend 1000 luud uuesti kõik üksipulgi läbi uurinud. Ja, ja nüüd on selgunud, et tegelikult nendel esialgsetel uurijatel ja nende dateeringut olid õiged ja et nad on täiesti kahtluseta on on nii need tööriistad tegelikult ka ikkagi selles perioodis, et nende tööriistadel leiti seoseid Siberi enam-vähem samaaegse samaaegsete tööriistadega ja siis need loomaluud, mis seal olid, seal oli hobuse ja mammut ja põhjapõdra, lõitja piisoni luid ja et nendest päris mitmed on inimese poolt täiesti kindlad, töödeldud ja need kriipsud, mis seal peal on, ongi siis töötlusjäljed, et et on seal nülitud Loomi okei, et selle põhjal siis võib eeldada, et seal Põhja-Ameerika põhjaosas tõesti inimesed võisid elada juba juba märgatavalt varem, kui seni arvatud, aga aga ega ta vist ülejäänud Ameerikasse väga ei jõudnud, et, et siin on vist ka väga vastukäivaid seisukohti selles osas, et kuidas nagu seal terve maailmajao asustamile toimusid visse ikkagi, et arvatakse, suur laine tuli sealsele sama Kloovise kultuuri all 10000 aastat tagasi. Ja no asjalugu on selline, et seal siis 28 või 30000 aastat tagasi olid suured jääliustikud Põhja-Ameerikas ja isegi kui nad oleks tahtnud sealt peeringe juurest edasi liikuda lõuna poole liikuda nad ei oleks saanud ja, ja sellepärast nimetataksegi, noh, üks teooria ongi see, et nad inimesed jõudsid Siberist peeringis juba siis umbes 30000 aastat tagasi, aga nad jäid sinna nii-öelda nagu kinni, et tekkis niisugune niinimetatud peeringi seisak. Ja praegu uue uus uuring siis pakub välja, et et nende põhiliseks elupaigaks oli see osa bee ringis, mis on siis praegu nii-öelda põhja jäämeri. Et ja sellepärast ei ole ka rohkem tööriistu ja inimese osutavaid leid leitud quaintse bluufiši koobas, mis on praegu ainukene seal peeringis nii vana, et lihtsalt need tööriistad ja tõendid on nii-öelda merepõhjas ja sisse bluufis oli, oli tõenäoliselt kõige kaugem lääne-idapoolne koht, kuhu nad siis peeringist jõudsid ja seega ei olnud ilmselt püsivalt asustatud, vaid nad käisid seal ka jahijahiretkedel olles siis seal 14000 aastat või mõnede arvamuste järgi siis 16000 aastat tagasi. Et siis tekkisid nagu kaks teed lõunasse, et kordelleeride juurest tekkis niisugune väike maa kitsus, aga nüüd jälle uus hüpotees on see, et nad tegelikult võisid minna lõunasse hoopis Vaikse ookeani juurest, aga jälle seal on, on erinevad arvamused ja see ikkagi, kuidas nad täpselt lõunasse liikusid, on üsna lahtine. Aga kindel on see, et kui nad seal piiringu juurest ükskord minema hakkasid, siis nad läksid väga kiiresti ja asustasid nii põhja- kui Lõuna-Ameerika ikkagi suhteliselt kiiresti. Jaa, sest see ajavahemik, mil see võimalik koli no see oligi umbes kuni kuni tolle ajani, et mingil hetkel ju seal Seppeeringi väin ikkagi muutus kasinaks, et enne seda oli meremeretase niivõrd madalam, et sealt sai noh, sisuliselt kuiva jalaga üle tulla, mistõttu on loogiline, et inimesed sealt üle tulid. Kui neil ka need asulad olid, siis nagu sa ütlesid, need on siis ilmselt tänapäeval vee all, mistõttu neid leida ei pruugi. Aga jah, et, et see, see nagu üleminekuaken sulgus k umbes üsna 10000 aasta eest, et kahtlemata pidi toimuma enne seda Just, ja viimane, mis siis nagu praegu välja pakutud on, et et see populatsioon, kes seal nii-öelda Apeering ees ootas seda lõunasse liikumist, jahildika asustamist nii-öelda võis olla kuskil 10000 20000 inimest, kellest siis pärinevad Ameerika põliselanikud. Või siis on ikkagi päris korralik populatsioon ja tegelikult me ju teame, et nad on ju algselt pärit Siberist ehk siis tegelikult, et ka meie sugulased teatud moel, et need liinid jooksevad üsna kenasti mingil hetkel kokku? Jah, seda küll. Nii, sellega tõmbamegi tänasele saatele joone alla tegime tiiru peale maakerale kiviajal vaatasime, kuidas inimesed toona elasid, rändasid. Saates olid saatejuht Arko Oleski ja külalisena Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Täname teid kuulamast ja uued uudised siin puust ja punaseks saates raadio kahe lainepikkusel taas eetris nädala pärast kuulmiseni.
