Tere me oleme nüüd nendel tänavustel Arkiliste maadel rännakutel parajasti seiklemas Gröönimaal ja eelmises saates jagatud siis muljeid esimesest asulast koome Gröönimaal, sattusime seal siis asiaati linnake, seal elab 3000 inimest, testi jaoks tunduks väga väikse linnana, aga Gröönimaal on ta rahvaarvult koguni viiendal kohal. Nii et Gröönimaa mõistes täitsa suur linn. Ja siis eelmises saates saigi uudistatus seda Gröönimaa esindust asulat. Et selliseid väikeseid detaile, kuidas röönlane tänapäeval seal linnas elab ja mismoodi see linn üldse välja näeb, igal juhul oli ta väga teistsugune, kui on Eestimaa linnad. Aga täna siis tahan ma kõnelda sellest, mis meil seal Gröönimaal edasi juhtus. Sealt asiaadist läksime me siis oma purjelaeva peale, mille nimeks Rembrandt ja sõitsime merele ja esimene sihtkoht oli diskosaar siis Gröönimaa ümbruse kõige suurem saar ja siis seal saarel meiega kõndisime ringi, vaatasime, mismoodi see suurim keskus good Haven seal välja näeb ja milline on siis seal diskosaare loodus ja sealt juba sõitsime oma purjelaevaga siis kõige vaala rikkamatesse vetesse Gröönimaal. Need on tõesti sellised veed, mis seal sel ajal, kui me seal olime, olid sõna otseses mõttes vaalu täis. Ja vot nendest diskosaarest ja nendest vaalaelamustest nendesse tänane saade siis tulebki. Niimoodi algas siis üks vana laul Gröönimaa vaala püüdjatest kes need inglise keelt jälgis, siis seal jutustatakse sellest seal alguses, kuidas 1853. aasta 13. juunil hiivas purjelaev ankru ja sõitis Gröönimaale. Ja edasi läheb laul, umbes nii, et kapten seisis. Kylie hõikas meestele, et hey vaprad poisid, laske nüüd paadid vette. See on siis jah, tõesti üks vana rahvalaul ja nagu rahvalaulude puhul ikka keegi ei tea täpselt, kust ta pärit on. Mõned arvavad, et see rahvalaul on pärit Iirimaalt, teised hoopis, et Ameerika rannikul mine võta kinni, ega see nii väga tähtis ei olegi. Aga minu jaoks nüüd selles esituses on just tähtis see, et kes seda tuntud laulu Gröönimaa vaala püüdudest laulab. Sest seda on laulnud väga erinevas stiilis läbi aegade, väga paljud tuntud laulikud. Aga siin saates kõlab just see ameerika bändilt, mille nimeks on Uivers. Ja see on üks niisugune ansambel, mis minu jaoks on väga oluline. Sest seal laulis üks selline legendaarne laulja nagu piitsiiger Se ansambel, tema hiilgeajad olid üle poole sajandi tagasi. Pitsiiger oli kuuekümnendatel aastatel möödunud sajandil Ameerikas tõesti legendaarne inimene. Ta laulis väga palju ja ta oli ka ühiskonna suur mõjud päevasel ajal, ta oli üks nendest protesti laulikutest nendel aegadel ja tema käe all on kasvanud väga kuulsad laulikud, näiteks kõigile teada nimi, vapp Dylan. Ja pitsiiger laulis tõesti kaasakiskuvalt, et siis kui ma ise veel hästi noor olin ja oma esimesi laule sepitsesin, siis tema laulustiil ja esinemislaad, niisugune rahvapärane, see mõjutas mind tol ajal päris kõvasti. Aga see laul siia saatesse sobib tunnuslauluks ju väga hästi ikka sellepärast, et ta räägib just vaala püüdjatest ja vaaladest. Ja eks meiegi olime seal Gröönimaa vetes omamoodi vaalajahil, kuigi me jahtinud puunidegavaid hoopiski silmadega ja kaameratega. Ja minu jaoks on selles laulus veel üks väga tähendusrikas pisiasi. Nimelt seal öeldakse, et nad läksid teele juunikuus ja meie olime samuti Gröönimaa vetes. Juunikuus. Aga noh, see aeg nagu laulus öeldakse 1853, see oli muidugi Gröönimaal väga teistsugune aeg. Sel ajal oli vist nii, et enamik laevu, mis siin vetes üldse liikusid, olidki vaalapüügilaevad, sest vaalade püüdmine andis tol ajal tohutut tulu ja siin olid paljude maade vaalapüügilaevad omavahel võistlemas, kes saab rohkem vaalu kätte, kes suudab neist sealsamas kalda peal hästi palju siis vaalarasva välja sulatada, tünnidesse panna ja siis juba võidukalt kodumaale sõita. Ja paljud Gröönimaa-asulad On muide tekkinud just nendel aegadel vaalapüüdjate aedadel seal kusagil 18. 19. sajandil ja muuhulgas ka seesama asula, kuhu meie nüüd oma purjelaevaga teel olime, ehk siis kood haavand. Ajaloost on päris täpselt teada, et see diskosaare suurim keskus rajada eriti 1773. aastal ja on teada isegi nimi, kes nende esimeste majade püstipanija siin oli. Seal oli siis eestvedajaks üks Taani vaalapüüdja, tema nimi oli Svend sankreem. Ja nüüd see paik oli tõesti vaala püüdjatele väga hea, sest ta asus hästi varjulises lahes ja siin ei olnud kunagi kõrgeid laineid. Ja teiseks, siin praegu seni ju on see sadam niimoodi, et ka suured laevad saavad täitsa kai lähedale sõita, sellepärast et meri läheb siin väga järsku sügavaks. Ja 19. sajandil hakkas, Kothab on väga kiiresti kasvama tänu nendele valla püüdjatele ja kõigele sellele suurele vallatööstusele, mis siin parajasti käis. Ja nii juhtuski, et sellest keskusest sai kogu Põhja-Gröönimaa administratiivne keskus ja selline kogu Põhja-Gröönimaa keskus oli ta päris pikka aega isegi kuni teise maailmasõja lõpuni pärast seda olud muutusid, Kothaaveni tähtsus kadus, tema linna elanik, see arv hakkas kahanema. Aga ikkagi ka praegusel ajal elab seal oma 800 inimest ja see on ühe Gröönimaa-asula kohta ka väga suur rahvaarv. Nii et siin Gröönimaal nimetatakse seda 800 inimesega asulat täitsa linnaks. Ja see Kothaven on siis tänase päevani selle diskosaare kõige suurem keskus. Aga mida see diskosaar nüüd endast seal Gröönimaa kandis kujutab, ta on kõige suurem saar Gröönimaa lähistel, tema läbimõõt on 160 kilomeetrit ja kui nüüd kuulajale natukene luua mingit võrdlust, siis kui võrrelda näiteks Saaremaaga, siis disco saare pindala on ikka kolm korda suurem. Kui on Saaremaa pindala ja nimi, disco saar, millest see siis tuleb? Noh, väga lihtne, ta on diskikujuline ümar, sealt siis tuleks diskosaare nimi. Ja kui me nüüd ise sinna randa jõudsime, siis esimene mulje oli küll see. Ta on ikka väga karm ja üks eluvaenulik saar, sest see, mida me nüüd nägime, oli ainult kõrged järsud kaljukaldad. Nii kaugele kui silm võttis nende peal natukene sellist eelmise talve lumemustrit ja nende üsna lamedate mäetippude otsas veel sellised tumedad pilveräbalad, täiesti roheliselt maastik, noh, ikka kuidagi morn või. Kuidagi eluvaenulik tundus saar ja need kaljud seal need olid basaldist basalt, et see, kes teab, kas alt tekib just vulkaanide purskest ja eks see oli märtsis, et kunagise diskosaar oligi sündinud väga võimsatest vulkaani pursetest. Ja, ja see vulkaaniline elu on seal siiamaani natukene alles siin-seal diskosaarel on tänase päevani selles väga külmas arktilises looduses kuumaveeallikaid kus vaid ka mõnikord suplemas käia ja sooja saada külma vastu. Aga see koot haab, on ise diskosaarekeskus, et kuidas see siis välja nägi? Noh, linna nimi küll, aga eestlase jaoks ikka külamis küla madalad majad, majade vahel laiumus, palju tühermaad, tühermaadel mootorkelkude vrakk, käe ja mingit muud niisugust kahtlast träni. Korrastamata mulje jättis laialivalguv linn. Ja kõige uhkemaid hooneid oli seal minu meelest ainult kaks. Üks oli siis kirik ja teine oli muuseum. Kodaveni kirik asub kõige kõrgemal künkal, ta on tõesti selline suur omapärane, üleni puust, punast värvi, singli katusega ja hästi erilise kujuga ja kohalikud nimetavad teda muide jumala tindi potiks. Ma ei saanudki aru, miks nad seda nii nimetavad, aga nimi jäi väga hästi meelde, väga omapärane nimi. Ja siis muuseumimaja, see oli kahekordne puumaja üleni punaseks võõbatud ja see oli siis ka ajalooliselt sellepärast tähtis, et seal oli siis kunagi asunud kuberner, kes oli kogu Põhja-Gröönimaa kõige tähtsam amet, mees. Ja praegu oli seal muuseumis ka põnev, sest seal oli siis hästi palju pilte ja igasuguseid vanu esemeid diskosaare ja kodaveni minevikust. Aga kui me käisime nüüd seal Kothaaveni vahel ringi, siis oli seal üks üpris imelik asi, millest me kuidagi aru ei saanud. Nimelt ühe künka peal seisis suur hulk pisikesi lapsi, neil kõigil olid käes punased õhupallid ja nad kõik üritasid kasvatata tajate juhatusel kõva häälega laulda. Ja mina mõtlesin, et huvitav, et mis tähtpäev seal Gröönimaal siis täna võiks olla. Aga me olime ju juhtumisi seal kodavenis esimesel juunil ja kui mõelda, esimene juuni on rahvusvaheline lastekaitsepäev, nii et ei olnud see mingi Gröönimaa eriline rahvuspäev, vaid rahvusvaheline päev ja eks need lapsed laulsid seal siis nutikeeles kindlasti midagi sellist, mis lastekaitsepäevale sobilikud on ja selle päeva puhul olid muide, majade katustel lehvimas Gröönimaa lipud. Kes Gröönimaa lipud teab, siis on täitsa kena lipp. Meenutab natukene Jaapani lipuvärvid on samamoodi valged ja punased ja keskel on ring, aga muster on teistsugune ja ring seal keskel ei ole mitte üleni punane, vaid pooleldi valge. Ja seal kodavenist me läksime ka siis välja, loodusesse tegime ühe päris mitmetunnise retke. Matkasime siis mööda rannikut üle vesiste tundrute ja üle kõrgelt kaljude. Ja jõudsime viimaks välja ühele neeme nukile, see oli vääga dramaatiline neemel, ukse langes järsult, tublisti üle 100 meetri püstloodis merre. Seal all möllas kehal ja lõõtsus üleval päris kõva tuul ja mägede kohal oli selline vihma või uduvine. Üldse oli selline hästi kõle tunne, kuigi me olime päris korralikud, põhjamaiselt riides ja mere peal hull, mis siis igavene hulk suuremaid ja väiksemaid jäämägesid, nii nagu see Gröönimaa vetes ikka hästi tavaline on. Ja teisest küljest oli see maastik põhjamaiselt suursugune ja vaade oli väga majesteetlik. Ja seal me siis seisime ja tegelikult meie mõte seal selles neemenukas oli õieti see, et me uurisime binokliga väga pingsalt seda merd seal kaugel ja leidsimegi lõpuks, mida me otsisime. Binokliga, oli hästi näha, et sealt lainete vahelt lendas üles selline purskkaev. Noh, ta oli hästi kaugele hästi väikselt oli näha, aga see oli ju selge märk saali esimene vaal, keda me Gröönimaa vetes nägime Siin kõlas nüüd jälle üks salm sellest vanast vaalaküttide laulust aga meie läksime siis oma purjelaeva ja sõitsimegi siis nendesse vaala rikastesse vetesse, mida me sealt Disco saare Neeme nukilt olime vaadanud. Ja see, et me olime juunikuus nii nagu need vanad vala püüdatki, see oli väga täpselt planeeritud, sest vaalume siin Gröönimaal näha tahtsime ja juunikuu on üks kõige paremaid vaalaaegu Gröönimaal. No ütleme, mai ja juuni enne seda aprillis on ka tegelikult vaalu siin päris palju, aga siis on laevaga liikumine teinekord raske, sest talvist jääd on veel liiga palju. Aga praegu juunis oli kõige rohkem kahte liiki Ki vaalasid, üks nendest oli siis Gröönimaal ja teine küürvaal. Ja need mai ja juunikuu on just sellepärast eriti vala rikkad siin Gröönimaa vetes, et siis on need mõlemad liigid siinkohal ja neid on päris palju. Et juba kuskil suve poole rändavad Gröönivaalad põhja poole ja suurem osa küür vaaladest jällegi lõuna poole. Sest Gröönivaalad on sellised, kes liiguvadki ainult kilistes vetes ja nad lähevad siis koos selle taanduva jääga aina lähemale sinna põhjapoolusele. Aga küürvaalad, vastupidi, lähevad siis hoopiski sinna soojemate merede poole, sest nemad teevad tohutu pikki rändeid põhjalast täitsa ekvaatori alla välja, mitu 1000 kilomeetrit lõuna poole ja seal nad siis ajavad oma tähtsaid vaala asju seal soojades vetes, seal kõrval paarituvad ja poegivad. Aga nüüd parajasti ei olnud veel läinud ja, ja neid oli siin palju. Ja nüüd esimene see ala, kuhu me jõudsime, see oli nüüd siis Gröönivaalade ala ja Gröönivaalad olid minu jaoks erakordselt huvitavad, sest nendel maailmareisidel varem olen ma ikka päris palju erinevaid vaalaliike saanud jälgida, aga Grööni vaala ei olnud ma kunagi elus veel näinud. Ja põhjus muidugi selles, et nad asuvadki tõesti siin ainult Arktikas ja mujal, neid ei olegi võimalik kohata. Sellest Gröönimaalast teadis meile seal laevas väga põnevalt kõnelda meie ekspeditsiooni juht chioodi, sodi oligi tegelikult vaalade uurija olnud varasemast elus. Ja tema siis teadis ka Grööni vaalast, vääris paljude, rääkis sellest. Ta näiteks sellepärast, et see Gröönimaal elab just külmades, meredes on temal kõikidest vaalaliikidest kõige paksem nahaalune rasvakiht see võib-olla isegi rohkem kui 30 sentimeetrit, pakse nende rasvakasukas, et siis peab vastusel külmades vetes muidugi kunagistele vaala püüdjatel oli see Grööni vaal siis eriti hinnatud, sest nemad seda vaalarasva just tahtsidki ja Grööni vaalal oli seda rohkem kui teistel maa-aladel oli. Ja sellepärast, et vaalapüüdjad teda nii hoolega jahtisid, oli see Gröönimaal 20. sajandi algul täiesti välja suremas. Praegu on teda pärast pooltsadat aastat juba natuke rohkem, kui teda on siin kaitstud. Ja veel rääkis dioodi minu jaoks ühte väga põnevat asja. Nimelt ütles seda, et teadlaste andmetel on just Gröönimaal see, kes elab kõikidest vaaladest kauem ja selle põhjenduseks oli jällegi see, et ta elab külmades vetes, siis tema elutegevus on võib-olla aeglasem kui teistel vaaladel. Ja et selle Grööni vaala vanust on ka väga põneval moel teada saadud nimelt harpuuni otste järgi, mis on Gröönivaalade kehadest leitud. Nii et näiteks hiljaaegu veel 2007. aastal leiti ühe Grööni vaala kehast harpuun, mille ajaloolased määrasid ligi 150 aasta vanuseks, nii et see Grööni vaal pidi olema vähemalt 150 aastane. Ja ka teised bioloogide uurimised on viidanud sellele, et Gröönimaal elab ikka tublisti üle 100 aasta, võib-olla isegi täitsa 200 aastaseks ja see on lausa maailma imetajate riigis väga erakordne. Aga meie siin diskosaare vetes sõitsime siin jäämägede vahel, neid oli tõesti siin õige palju suuremaid ja väiksemaid aga Nende jäämägede vahel siis siin-seal avameres oli tõesti võimalik tabada ka neid Gröönivaalade purskkaevusid, mis on tõesti võimsad oma kaks meetrit kõrged või midagi kõrgemadki. Ega neile ju ligi ei pääse, aga binokliga me neid sealt siis väsimatult laevatekil vaatasime. Ja kuna me olime oma purjelaevaga ikka vaalade peal väljas, siis oli ka nii, et kui eemalt oli neid purskkaeve näha, siis Gunnar lihtsalt pööras oma nina nende suunas ja katsus neile lähemale minna, nii et tõeline vaalajaht küll ainult silmade ja kaameratega ja vereta jaht, aga ikkagi jaht. Ja siis me saime ka kogeda seda, mida ma olen ennegi maailma meredel vaalu kaameraga jahtides märganud. Et kui sa vaaladele lähemale saad, siis nad ju kaovad vee alla kui nad tulevad vee peale, sest nad on noh, paar-kolm korda niimoodi viskavad oma purskkaevu üles ja siis lööb korraga sabaga ja siis on vee all ja siis ta võib seal päris kaua olla ja siis ilmub välja täiesti uues kohas päris kaugel sealt, kus ta oli sukeldunud. Nii et sa ei või mitte kunagi teada, kust see vahal siis nüüd välja ilmub, kuigi sa läksid nende vaalade suunas ja nii oli ka meil, et noh, kuidas õnne oli, aga mõnikord me ikka jõudsime külva, et 100 meetri kaugusele või isegi lähemale nendest vaaladest. Ja siis oli minu jaoks põnev küsimus, et mismoodi maa Grööni vaala ära tunnen võrreldes kõigi nende teiste vaaladega, keda ma näinud olen, noh, kui ma olen seal mere peal ja ma ei näe seda vaala üleni. Ja noh, siin oli nüüd just tähtis võrrelda teda küürvaal, aga et mismoodi ta küürvalaste erineb kui ta üleni oleks näha olnud, siis oleks selge olnud, sellepärast et Gröönimaal on igavesti suur ja priske vaal. Et nad pikkuse poolest on körval aga võrdselt kusagil seal 18 meetrit pikad aga Grööni vaal võib kaaluda ikka oma 100 tonni. Küürvaal kaalub nii umbes ütleme 40 tonni. Nii et Grööni vaal on plasti kaks korda paksem. Ja õieti selle kaalu poolest jääb ta alla ainult maailma kõige suuremale imetajale sinivaalal. Aga seda kaaluse sealt läbi merelainet ei näe ja nii tuli teistmoodi õppida Grööni vaala eripärasid tundma ja nende isiklike vaatlustega. Mina igatahes sain endale selgeks, et mina tunnen Grööni vaala ära peakuju järgi. Est Grööni vaalal on väga suur peanu vaalade ültse kehaga võrreldes suured, tead, aga, aga Grööni vaalal on seal veel suurem kui küür vaalal. Ja kui ta nüüd seal vee peal niimoodi oma purskkaevu niimoodi purskab, siis tema välja ulatub, Toompeaosas on niisugune noh, minu arusaamiste järgi selline kolmnurkne ja hästi kõrge, väga teistsugune, kui on küür vaalal. Ja siis veel teine tunnus, mida ma seal oma vaatluste järgi lihtsaks eristamistunnuseks sain, oli see, et kui nüüd Grööni vaal hakkab sukelduma siis ilmub tema selg selgesti nähtavale ja Grööni vaalal ei ole näha seda seljauime. Et küür, vaalal on see väga hästi näha. Et selle järgi saab siis ka vahet teha. Aga see, mis mind nende Gröönivaalade juures seal ikka kõige rohkem hämmastas, oli see, kui palju neid seal oli. No tõesti, nad ujusid kahekaupa kolme kaupa, vahel lugesin kokku viis Grööni vaala üheskoos, et sellist asja, et viis vaala üheskoos lähestikku salgana ujuvad. Sellist asja ma ei olnud vaalade juures veel mitte kunagi varem näinud ja eks see põhjus oli ikka selles, et, et meil oli siin tõesti see aeg, kui nad olid siia kõik koondunud. Hiljem kaovad nad juba suve poole siit kõik minema. Siin siis kõlas jälle üks jupp sellest vanast vaalapüüdjate laulust ja nagu sealt sõnadest aru saab, läks nendel vaala küttidel seal üle 150 aasta tagasi üpris haprasti. Paat läks vaala ligi, Liisati har, puun, aga vaal lõi paadi ümber ja mitu meest uppusid ja seal laulus siis öeldakse, et kapten kurvastas, et vaal pääses minema, aga 10 korda rohkem korrastased mehed said hukka. Noh, ma ütleks küll, et meil seal Gröönimaa vaalajahil läks ikka vastupidi, et meil läks vaaladega väga hästi. Sest peale nende suurte Gröönivaalade hulkade, mida me nägime, siis oma reisi viimastel päevadel me jõudsime sinna küürvaalade aladele. Ja seal Me nägime küürvaalu päris palju, ma arvan, et kuskil kümmekond vähemalt noh, neid küürvaalu olin ma küll varem näinud küll Norras, küll Antarktikas isegi Austraalia vetes. Ja see, et millest küürvaal oma nime on saanud, seda muidugi ka teadsin. Ta ju enne sukeldumist tõmbab oma selja rohkem küüru kui teised vaalad ja dioodi. Tema muide oligi olnud varem just küürvaalade uurija ja ta teadis neist ikka lõputult palju. Ta ütles väga huvitavalt, ma seda ei teadnud. Miks küür vaalal on selline suur küür ja tema väitis, et see on samal põhjusel, miks kaamelil on suur küür, ehk siis selle küüru sees on küür vaalal rasvavarud rasketeks päevadeks, kui toitu ei ole? See oli päris huvitav pisikene killukene Agatsioodi, kui ta oli neid küürvaalu ikka aastaid maailma meredes uurinud, siis ta rääkis, millest ma ei teadnud mitte midagi ja mis tundus väga huvitav. Nimelt et küürvaalu on teadlased praegusel ajal eristanud täiesti ühekaupa. Ja see trikk, kuidas igat küürvaala eraldi ära tunda, on see, et igal küürvaala isendil on isemoodi saba muster. Ma olin näinud tõesti varasemal ajal küürvaalu, kelle saba alumine pool oli peaaegu täiesti valge aga ka selliseid, kellel oli saba alumine pool peaaegu täiesti must, aga enamasti on nad siis musta-valgekirjud. Ja vot see muster seebiditsioodi jutu järgi olema umbes nii nagu inimestel sõrmejäljed. Et igal küür vaalal on see natukene erinev ja samuti pidi olema erinev seljauime kuju ja vot teadlased on siis koostanud niisuguse tohutu põhjalikud kataloogid, kus on sessis tuhandete küürvaalade kohta andmed ja see kataloog koosnebki siis fotodest. Seal on siis saba alumise poole foto, kus on näha see saba muster ja siis seljafoto, kus on näha see seljauim ja nende järgi on teadlased oma põhjaliku tööga pannud siis nende vaala isendit tee kohta igaühele oma koodi ehk nime. Ja vot sedamoodi on nendes kataloogides siis kokku pandud tuhandete küürvaala isendite andmed. Ja see oli tõesti huvitav, ta ütles ka seda, et igaüks, kes vaalu käib maailma meredes vaatlemas, saab teadlastele kaasa aidata, et sul pole vaja teha muud kui pildistad ka siis seda küürvaala, keda sa näed, pildistad Ta saba alumist poolt ja seljauime. Ja siis võtad selle kataloogi lahti. Kataloogid on muide internetis kõigile vabalt kättesaadavad ja sealt saad teada, mis selle küürvaala nimi või kood siis on. Ja siis saad sealsamas internetis täita ankeedi, et kes ma olen, kust ma seda küürvaala nägin ja mis on selle küürvaala nimi, keda ma nägin ja ütles, et sellest vabatahtlikust abist on teadlastele olnud väga palju kasu. Sest küürvaalade ränded on väga keerulised ja põnevat, nad ei millegi poolest alla näiteks rändlindude rännet telekuigi, nemad rändavad siis maailmameres ja džaudi rääkis, et üks osa siis maailma kõrvaaladest on nii-öelda lõunapoolkera küürvaalad, teine osa jälle põhjapoolkera küürvaalad ja nad ei saa kunagi kokku, sest mõlemad noh, nii-öelda nuumavad ennast seal külmades vetes, kas siis Arktikas ja Antarktikas ja käivad siis paaritumas ja poegimas ja ekvatoriaalsetes meredes. Aga suvi, talv on ju põhja ja lõuna poolkeral erinevatel aegadel, nii et nad satuvad erinevatel aegadel sinna ekvatoriaalsetes meredes ja see oli täiesti uus maailm küürvaalade kohta ma pärast seda olen ka internetist uurinud neid küürvaalade katalooge ja koode, igavene põnev valdkond tegelikult. Aga noh, meie nüüd seal oma küürvaalade ka vist kõige vägevamaid elamusi saime ühel päeval, kui me olime juba õieti tee pöördumas tagasi sinna alguspunkti, asiaadi sadamasse ja me olime sel päeval just parajasti siin juti külas. Selle küla nimi oli Klaus haavel. Ja nüüd, kui me tulime sealt külast ära oma kummipaadiga, siis korraga nägime seal peegelsiledal merel, paarisaja meetri kaugusel rannast, kuidas kaksküürvaala hakkasid hullama? No see oli vapustav vaatepilt. Nad ikka möllasid nii nagu ainult küürvaalad oskavad möllata. Vahepeal nad keerlesid kahekesi nagu ringtantsus ja siis pissid oma hiigelsuured pead üleni veest välja. Ja vahetevahel uskuge või mitte, viskusid need hiigelelukad õhku, ma ei tea, kas te oskate ette kujutada 18 meetri pikkune, 40 tonni kaaluv elukas, kaheksa korda raskem kui elevant ja selline kargab ookeanist üleni välja. See oli vapustav. Nagu mingi hiit, torpeedo tuli sealt vee alt korraga välja, nii et vesi lendas igale poole lehtrina laias kaares laiali. Ja siis, kui ta oli juba enamiku oma hiigelkehast veest välja rebida jõudnud, siis pööras nagu oma seljavee poole ja veel nagu painutas oma selga umbes niimoodi nagu ütleme, akrobaat teeb tagurpidi saltot. Aga noh, demonsed salto välja ei tulnud. Ta jõudis küll üle nii, isegi saba oli veest väljas. Ennast sealt veest lahti rebida vestab plärtsatust lihtsalt hirmsa pauguga sinna selja peale. Nii et see vetemöll, mis ta ümber seal siis kerkis, see oli täitsa röögatu. Ja selle järel ta siis sukeldus jälle vee alla, nagu poleks midagi juhtunud. Ja nüüd, kui me seda vaatasime, sealt siis dioodi ta ju teadis küürvaalade elu ütles, et, et ega teadlased ei teagi, et mikspärast teised vaalad, muide nii ei hüppa üleni veest välja. Aga et küürvaal, miks ta niimoodi üleni veest välja hüppab, täpselt ei tea, on püütud erinevaid seletusi anda, mõned ütlevad, et nad teevad seda puhtast mängulustist, teised ütlevad, et et annavad niimoodi märku teistele küür vaaladele, et vaata, kui vägev ma olen, kolmandad ütlevad, et lihtsalt et lahti saada igasugu parasiitidest, kes nende naha külge on klammerdunud nõiaseletusi mitmeid, aga keegi täpselt ei tea. Ja siis ta seletas ka seda, miks need vaalad seal niimoodi keerlevad ja oma päid niimoodi veest välja ajavad. Ta ütles, et see on nüüd söömine. Need küürvaalad on parajasti ookeani pealt toitu hankimas ja see käib niimoodi, et siin Gröönimaa vetes nende tähtis toit, niisugused väikesed kalad, kes liiguvad hästi suurtes parvedes. Ja siis ringtants algabki sellest, et Kremli vaalad võtavad sellise parve nagu enda haardesse piiravad selle sisse ja tiirutavad siis sõõris ümber selle parve ja peksavad hästi kõvasti siis vet segamini. Tekib niisugune tohutu lainetemöll ja vesile kihiseva ja kalaparvel läheb kõik sassi, et kus nad on, suunas nad peaks minema, mida nad peaks tegema siis, kui nad on täielikus paanikas, siis säästavad Gröönivaalad ammuli suuga selle parve sisse ahmivad siis nii palju, kui jaksavad oma lõugade vahele neid kalu rahmata. Ja see teine triks kalapüügitrikk on siis niimoodi, et üks vaaladest sukeldub nüüd sel ajal, kui kalaparv on segaduses, sinna kalaparve alla ja siis sööstab otse üles ammuli suuga ja ahmib jälle niipalju kui talle suhu mahub. Ma ei tea, kas te kujutate ette küürvaala suud, see on nagu mingi muinasjutulise ekskavaatori kopp, sinna mahub korraga 18 tonni vett ja vot selle ta siis kahmatki oma lõugade vahele muidugi koos kõigi nende kaladega, kes seal on, ja siis ta juba tõstab pea vee peale ja sulgeb suu ja siis surub keelega niimoodi hammaste vahelt selle vee välja. Temal ei ole need muidugi hambad, vaid need on kiused, sellised nagu hiigelpikkade, kammi, piide moodi moodustised ja need on nagu sõel, sealt siis Need, kalad jäävad sinna kiuste taha ja näita siis neelab alla, ajavad seda, need kaksküürvaala seal siis tegemas olid. Ja minu ülimaks rõõmuks otsustas dioodi nüüd niimoodi, et läheme paadiga nende vaalade juurde. See oli trasti põnev ja muidugi juhtus niimoodi, et kui me sinna juurde jõudsime, siis polnud mahladest mitte mingit märki, nad olid sukeldunud soodi, pani materjali seisma, ütles, ootame kusagilt, nad peavad välja ilmuma ja siis oligi. No ma pakun kindlasti vähem kui 100 meetri kauguselt ilmusid nad välja ja läkski mölluks ja sama tants ümber kalaparve. Vahel tundus tõesti, et vesi ainult kihab ja möllab nendest kahest võimsast elukast vahepeal tunnustanud lausa maadlevad omavahel. Tegelikult nad ikkagi püüdsid kalu ja mõnikord siis mõni nendest küürvaalade kirjutas oma tohu pea üleni veest välja, see oli umbes niimoodi nagu mingi suur allveelaev ajaks oma nina veest välja. No täiesti kirjeldamatult täiesti võimatu unustada. Nõnda siis lõpes vana vaalapüüdjate laul, laul siis sellest, kuidas vaalapüüdjate Laprast läks ja vaal paadi ümber lõi, mitu meest uppusid? Jah, nendel vaala püüdetel ei olnud õnne seal vanas laulus, aga. Meil jälle oma vaalajahtidel oli, ma ütleksin, vaala on lausa topelt. Esiteks nende Grööni vaaladega, keda me saime näha tõesti suurtes hulkades ja siis nende kahe küür vaalaga, kes seal oma kalaparve püüdmise tantsu meie silmade ees lõid. Aga järgmine saade, millest see tuleb? Seal läheme siis vaatama Grööni põliselanikke väikeseid külasid. Vaatame, kuidas need kolkakülad seal Gröönimaal praegusel ajal välja näevad, mismoodi seal külaelanikud endale nüüdsel ajal elatist teenivad, mida nad igapäevaselt söövad ja mille üle nad ise mõtlevad ja kuidas nad näevad oma rahva innuittide tulevikku.
