Eesti saab põhiosa oma elektrisüsteemi Kusjuures just see on ka meie keskkonda kõige enam kahjustav valdkond. Kas on aga põlevkivile alternatiivi, mis poleks lausa tuumajaam? Tuulegeneraatoreid ehk tuulinguid silmame maastikus juba üksjagu,  kuid suurt tuuleparkide rajamiseni pole siinmail veel jõutud  sest see on tekitanud kohalikes elanikes  ja ka keskkonnakaitsjates põraka vastuseisu. Elektrit on meile ometigi tarvis ja suur projektid  tõstetakse üha uuesti ja uuesti lauale. Hiiumaal sõlmisid meretuulepargi arendaja  ja Hiiu vald kokkuleppe, et lähiaastail ehitatakse valla  rannikule Euroopa suurim meretuulepark. Merele tuulepargi planeerimine on Eestis erakordne ettevõtmine. Mujal maailmas on meretuulepargid aina populaarsemad,  sest maismaal jääb sobivat ruumi üha vähemaks  ja merel on ka tuult rohkem. Ettevõtte nelja energia on meretuulepargi äriprojekti  arendanud juba 10 aastat kuid miks plaanitakse seda just  Hiiumaa rannikumerre? Tegelikult sai võetud ette terve loomulikult Eesti kaart  ja hakatud sinna panema niisuguseid erinevaid plusse  ja miinuseid kaardile peale. Ja loomulikult tuuleenergia puhul. Kõik asi algab tuulest ja kui me räägime Eestis parimatest tuulealadest,  siis on see meie ikkagi läänemererannik. Et Soome lahes on juba tuule kiirus madalam. Lisaks tuulistele aladele vaadati olemasolevaid  looduskaitselisi piiranguid kuni 30 meetrit sügavust et  saaks ehitada korralikke vundamente, mis  ka karmides jääoludes püsiks ning asustusest võimalikult  kaugelt paika. Et umbes 160 meetrise tiivaulatusega tuugerid inimesi  võimalikult vähe häiriks. Neid erinevaid kihte siis üksteise peale pannes tekkisidki  sellised alad siis Hiiumaa, ütleme, loode looderannikul 12  kilomeetri kaugusel rannast. Kui praegu on üle Eesti erinevatest tuuleparkides kokku 136  elektrituulikut siis planeeritava 700 kuni 1100 megavatti  saavutamiseks tuleb Hiiumaa rannikumerre püstitada 100 kuni  160 elektrituulikut. See on tõeline hiigeltuulepark. Sellise mastaapse tehisrajatise püstitamine on hiidlased  kohati lausa tigedaks ajanud. Osoon käis Hiiumaa tuulepargi teemat käsitlemas 2009. aastal,  kui õhus oli plaan rajada 250 tuulikuga energiapark Hiiumaa  sisemaale ja poole suurem tuulepark merre. Toona koguti oma meelsuse väljendamiseks  ka rohkelt allkirju. Mina hiigeltuuleparki Hiiumaale ega Eesti ranniku merre ei  taha ja siis on see niimoodi, võtame selle lehekese  ja kirjutame siia peale. Lahtisti, eesnimi ja nimi. Siia lahtrisse. Mina olen. Väga kena. Peale. Olge terve, aitäh. Kas inimesed annavad hea meelega allkirja  või uuritakse palju, mille jaoks see läheb? Muidugi tihti tuleb selgitada. Ma näitan endale näiteks ette seda võrdlevat skeemi. Kui kui kõrge on. On Oleviste 23,7. Tuulemast on 150 Kõpu majakas, Hiiumaa sümbol 36 meetrit  ja mahub neli korda ja üle ka veel. Kohalikud võtsid kodusaarele ja selle lähedusse tuulepargi  rajamise vastu tuliselt sõna ja lõpuks jäi plaan erinevatel  põhjustel soiku. Täna on uued tuuled puhumas ja tuulepargi rajamise plaanid  on kindlamad kui kunagi varem, kuid ka vastaste jõud pole raugenud. Me oleme praegu Hiiumaa põhjatipus, siinsamas kõrval on  Eesti esimene tuulegeneraator, mis juba aastaid ei tööta. Meie kõrval on Tahkuna kuulus tuletorn ja siiasamasse  rannikule 12 kilomeetri kaugusel, siis peakski see tuulepark tulema. Jah. Karta on, plaanid on olemas, loodame, et see siiski ellu ei lähe. Miks see on ju ikkagi roheline energia, nagu räägitakse? Ma arvan, et see on eelarvamus, et tuuleenergia suures mahus  on roheline energia. Kui me paneme siia juurde looduse kahjud,  suured tasakaalustusvajadused, suured elektriliinid,  siis suure tõenäosusega ei ole suur meretuulepark teps mitte  roheline energia. Vastavalt seadustele on tuulepargi rajamiseks vaja teha  keskkonnamõjude hindamine, mis Hiiumaa tuulepargi puhul on  kestnud samuti kümmekond aastat. Keskkonnamõjude hindamine käsitleb väga erinevaid keskkonna aspekte. Et sealhulgas siis nii looduskaitseotud aspekte kui  inimkeskkonnaga seotud aspekte, sotsiaalseid aspekte,  et see spekter on väga-väga lai. Näiteks teostati visualiseerimisuuring, planeeritavad  tuulikud sätiti ranniku panoraamfotodele sellises suuruses,  nagu oleks need juba päriselt 12 kilomeetri kaugusele valmis ehitatud. Vaade merele on kahtlemata muutunud, kuid võimalik häiring  on juba vaataja enda hinnata. Looduskeskkonnaga seostub veel palju muid aspekte nagu  tuugenitest tuleva madalsagedusliku müramõju,  võimalikud probleemid tuulepargi ehitamisel,  merepõhjale, kalastikule ja heljumile ning kahjud rändlindudele. Uuringud on tehtud ja väidetavalt on mõjud viidud miinimumini. Hiiumaa rannikualal asuvad Apollo ja Vinkovi madalad on  rahvusvahelise tähtsusega mereelupaigad. Mis nendest väärtuslikest loodus oaasidest saab,  kui siia piirkonda tuleb ka hiigeltuulepark? Siin põrkasid tuulepargi arendajate ja keskkonnakaitsjate  vaated selgelt kokku. Kaardilt on näha, et meretuulepargi esialgne planeeritav ala  katub osaliselt või täielikult rikkaliku elustikuga linnumadalatega. Meremadalikud pakuvad huvi nii lindudele kui  ka inimesele, sest et madalasse merre on tuulikuid kergem rajada. Samas linnud saavad sukelduda. Mida madalam, seda vähem sukelduda saavad oma toidu paremini  kätte ja elustik on ka rikkalikum madalas meres  sest et sinna ulatub valgus. Apollo ja Vinkovi madalad on tuhandete lindude,  eriti aulide oluline rändepeatuspaik. Õnneks on nüüd plaanitud Apollo madalale looduskaitseala,  mis tähendab, et tuulikud nihutatakse veidi eemale  sügavamasse vette. Tuulepargi arendusala asub sellest planeeritavast Apollo  looduskaitsealast siis eemal, et nad ei kattu  ja nad 11 selles mõttes ei sega. Et tuulepark ja looduskaitseala on tegelikult  siis kõrvuti naabrid ja, ja ja saavad selles mõttes mõlemad  toimida ilusti. Linnustiku seisukohalt ja muude aspektide seisukohalt me  oleme leidnud, et et selliseid välistavaid mõjusid või,  või oluliselt negatiivseid mõjusid ei esine,  mis siis ei lubaks tuulepargil ja, ja looduskaitsealal  kõrvutada olla ja see kõrvuti olemine tähendab ikkagi,  et seal on vahe, on kilomeetreid. Seega nemad peavad tegema kompromissi lihtsalt ja. No. Ka looduskaitse on kompromiss, sest et me ju kaitsemegi  loodust ju meie endi jaoks samamoodi nagu see tuulepark  toodab ka elektrit inimese jaoks, et see ongi kaalumise koht  ja pean otsustama lihtsalt, mis on antud kohas olulisem. Et kui sellist suurt keskkonnamõju omavad asja rajada,  siis ei ole ju mõtet seda kõige liigirikkamasse  ja elurikkamasse kohta teha. Kõrval asuvale vinkovi madalale kaitseala praeguse seisuga  ei planeerita ja tundub, et kompromiss on tehtud siingi. Linnud peavad Vinkovist loobuma, et inimesed saaksid tuulikud. Kuid vähemalt on tuuleenergia palju keskkonnasäästlikum kui  maapõuest ahju aetav taastumatu põlevkivi. Tuuleenergia keskkonnamõjude suhtes on ka märksa  kriitilisemaid hinnanguid. Mõni ütleb, et see on hoopiski eilne päev. Kahjuks ükski spetsialist, kellega ühendust võtsin  ja kes on teemat uurinud, sellest kaamera ees rääkima ei nõustunud. Ma arvan niimoodi, et riigistruktuuridest,  näiteks maavalitsus on valinud väga selge positsiooni. Tuulepark on vajalik, kasulik tuleb ellu viia  ja mõjud on ainult head minna vastuollu riikliku süsteemiga  on paljudele tööl käivatele inimestele ohtlik. Ma arvan, et ka looduskaitseühingud saavad toetust riigieelarvest. Ja lõppkokkuvõttes see ongi, ongi kokkulepe erinevate  osapoolte vahel noh, iseenesest juba planeerimisprotsess kui  selline on siis niisugune kokkuleppe protsess,  kus erinevad osapooled oma seisukohti esitavad,  toimub vaidlusi, vähem tulistaid, rohkem konstruktiivsemaid  ja lõpuks langetaks siis kaalutletud otsus kuhu  ja mida saab ehitada. Kui praegu moodustab tuuleenergia Eesti kogutarbimisest  üheksa protsenti siis loodava tuulepargi võimsuse tõstaks  selle 34 protsendini, mis on maailma mõisteski üsna hea näitaja. Kui, kui palju võidaks sellest tohutut energia  tootmiskompleksist koos juurde kuuluva taristuga kohalik hiidlane? Meil on sõlmitud Hiiu valla ga ühiste kavatsuste protokoll  mis siis näeb ette erinevad siis noh, kasud  mida Hiiu vald tulevikus sellest projektist saaks,  nii et noh, paratamatult tegemist on ettevõtlusega,  tegemist on majandusprojektiga. Ja, ja see on täiesti loomulik, et siis selle kogukonna,  kus see tulepõrk asub Seda tulu ka jagatakse. Kokkulepe hõlmab võimalust hiidlastel soodustingimustel  tuuleparki investeerida. Läbi projektide, finantseeritakse kohalikke tegevusi,  luuakse uusi töökohti ning saarele tuleb  ka kauaoodatud elektriringtoide. Kindlasti ei vasta kogu see pakett kõikide hiidlaste  huvidele ja kõikide hiidlaste käest ei ole  ka seda nõusolekut küsitud. Samas nende lubaduste realiseerumine ei ole kindel. Kumbki osapool käed rüppes ei istu. MTÜ Hiiu tuul on pöördunud kohtusse Hiiumaa mereala  planeeringu tühistamiseks. Tuulepargi arendaja nelja energia on lähiajal plaanis  keskkonnamõjude hindamise aruande avalikustamine,  kus igaüks saab oma sõna tuulepargi asjus välja öelda. Tuult on Hiiumaal palju ja hiidlased ei ole kadedalt seda jagama. Fakt on aga see, et kuni 160 tuulikuga hiigeltuulepark jääb  hiidlaste vaatevälja paljudeks aastateks. Kuidas see kõik ikka ümbritsevat keskkonda mõjutab  ja palju saavad kasu higidlased ja meie kõik selgub ju alles  aastate pärast. Tuulepark on eesti keeles üsna uus sõna ja nagu kuulda oli,  pole me seda ka veel õieti omaks võtnud. Tuule, tallaja On kujundlikult inimene, kes teeb tühja tööd  looduses aga üks lind, keda võime siin ka suvisel ajal kohata. Tuulehaug on kala, kes samuti meie vetes on vaid suvisel ajal. Talvel ajab tuul lumehangedesse ja mõnel talvel võime siin  silmata ka hangelindu ehk lumelaok. Samuti ka lumekakku. Lumekana me Eestis ei näe, tema elab Himaalajas samamoodi  nagu lumeleopard. Ei ole meil lumeleoparde ega lumetiigreid,  kuid selle eest on meil olemas lume, ilvesed. Gunnar viinamäe tipp, see tekitab alati. Täpselt nii ta on, et eks need ülejäänud kohalikud tipud on  niuke kohalike nimedega, eks neid hääldada on paljudel päris raske,  et viinamägi on ikka niisugune, kus elevus tekib  ja tehakse ikka 100 grammi nalja ja näita. Siin lagendiku servas pidid olema kaugel  ja me lähme siit natukene nüüd veel lagendiku pidi edasi  ja siis keeramegi metsa vahel ära ja ega ta siin samas on. Oleme avastamas Haanja kõrgustiku ja terve Eesti kõrgeimaid tippe. Tegemist on matkaga, mida tuntakse lumeilvese nime all. Erinevalt ülejäänud Eestist katab siin maapinda kohev lumevaip. On mõistetav, miks üha enam matkajaid on enda jaoks  Kagu-Eesti kuplid avastanud. Gunnar sina teed siin gruppidega ka matkasid,  et kuidas on, on see üldse raske matk siin Lõuna-Eesti  küngastel ringi tornide või, või on ikka selline pargis jalutamine? No ma usun, et lumeilvese matk on ikkagi iga Eesti matka  ja niisugune mast üritus, et siin ei ole üldsegi lihtne  ja kui tahad 50 kõrgemat tippu ära võtta,  siis tähendab see sulle peaaegu 50 kilomeetrist matka  ja kuni 1000 kuutesadat tõusumeetrit, et see ei kipu väga  lihtsalt tulema isegi kogenud matkajatel. Tänapäeval on Eesti kõrgeimad mäetipud kenasti sildiga tähistatud. Esimese lumeilvese matka eesmärk oligi need mäed üles leida  ja kaardistada. 279,6 on sildi järgi viinamäe kõrgus. Et mis meil GPS näitas 281. No vot, aga meil on tegelikult veel veel peenemad aparaadid kaasas. Et siin kõrval on kohe Kukumägi ja lähme mõõdame  selle hoopis nende selle kollases kohvris olevate asjadega üle. Kukumägi on üks osa lumeie matkast. Lumeilvese matk on 1998. aastal Tartu üliõpilaste  looduskaitseringi poolt loodud matk mille käigus tuleb  siis läbi teha 20 Eesti kõrgemat tippu. Kahe päeva jooksul. Mina olen ka varem lumeilvese matkal käinud suuskadel  ja jalgsi, ka sellel talvel, külmalaine ajal ei suutnud ma  kiusatusele vastu panna, et Eesti kõrguselt seitsmenda mäe  papi söödumäe tipus veidi laagerdada ja varustust testida. Selleks, et magamiskotti magama minna tuleb jälle nahk  soojaks saada. Aga miinus 22 kraadiga. Veidi keeruline. Ilmateade lubas ööseks 28 miinuskraadi. Nii oli meil loomulikult kahju, et vaid 22 külmakraadiga  leppima pidime. Jooksmise ja lõkkeabiga sai enesetunde piisavalt soojaks,  et lageda taeva all magamiskotti pugeda. Oi küll. Riided seest ära, muidu isa magamiskutsu. Vaatame äkki saab magada ka. Pärast lageda taeva all magatud ööd tundus hommik eriti kaunis. Hingeõhust härmas magamiskotti. Oli uni magus, vaid kotilukk oli hommikuks kinni jäätunud. Lõkkel teevett keetes testisime ka seletamatut keemilist anomaaliat. Külma ilmaga õhku visatud keev vesi jäätubki hetkega. 2013, kui lumeilvese mäetippude nimekirja lisandusid uued nimed. See oli lidari mõõtmise tulemusena, et mida see lidar  mõõtmine tähendab. Ridaremõõtmine tähendab seda, et on lennuki peale pandud  laserskanner ja see mõõdab maapinna kõrgust paarikümne  sentimeetriga asfaldi peal ka viie sentimeetriga  ja lähtekõrgus saab ta GPS-i pealt, mis on samuti lennuki peal. Nii et see on nüüd tänapäeval väga efektiivne meetod,  et saada sellist 10 sentimeetriga reljeefi,  mida varem üldse meil seda võimalust ei olnud,  et see on ikka viimase 10 aasta täiesti uus võimalus. Miks meil siis ikkagi selline sau täna kaasas on,  et mida siis sellega veel üle mõõdetakse? Jah, aga lidariga on ka omad probleemid,  kus on väga tihe mets, on seal interpreteerida  ka osaliselt raske ja tänase täna oleme kaasa võtnud siin GPSi,  mis mõõdab siiski kahe-kolme sentimeetriga meil kõrgust,  et selles mõttes on ta ikkagi klass usaldusväärsem kui lidar. Nii mul on siin kaasas nüüd üks. Täpne paber, kus on kirjas lumeilvese mäe tippude kõrgused Siin on kuku mägi 280,6. Mõõdame ta siis üle. Siin me nüüd Näeme. Nii koordinaate, kui me näeme ka kõrgust 280,47 meetrit  ja praegust tuli ka teade, et nagu saavutati kõrgtäpsus,  milleks on siis kaks kolm sentimeetrit, nii et see kõrgtäpne  kõrgus on siin siis 280,48. Liikudes Plaani Jaanimäe suunas on lagedamatel aladel hästi näha,  kuidas meie maastikku on kujundanud jääaja järgsed settekivimid. Maailma suuremad mäed nii rahulikud ei ole. Seal on nüüd jah, sellepärast et laamad liiguvad,  midagi ei ole stabiilselt mingis mõttes,  me elame ju nagu soo peal. See tugevat kihti on siin. No võtame näiteks mingi 10 kilomeetrit all on ju vedelmagma  ka maavärina tugev tulemustena. Maakoor liigub üles ja alla ja isegi me näeme ju,  et saared tekivad, saared kaovad, aga tänapäeval siiski nagu  põhilised protsessid on pigem nagu erinevad maavärinad  ja vulkaanilised protsessid. Maakera on teadupoolest ümmargune või ellipsi sarnane,  täpsemalt ellipsoid. Kõrguste mõõtmisel on aluseks keskmine merepind. Nõukogude Liidu perioodil oli aluseks meil kroonlinna null  ja tegelikult siiamaani. Nüüd on meil siis tõsine plaan minna ümber Amsterdami  nullile ja see muudab Eesti kõrguseid kuskil 10 15 20  sentimeetrit tänu sellele, et ka ka Balti meri on natukene kaldu. Soome lahe idaosa on väga mage, sinna tuleb jõgi Neeva jõgi  sisse ja, ja ookeani ääres on soolane ja see kallutab  ka Läänemerd ja sellepärast ka Läänemeres. Eri riikide keskmine merepind on erinev. Maailmameri tõuseb tänu soojenemisele ning pooluste liustike  sulamisele igal aastal. Nii hammustab see ajapikku millimeetreid. Ka meie mägede kõrgusest kes tõsisemaid vaateid  ja kõrgus ihkab, peab siiski Eestist väljapoole vaatama. Sellel aastal näiteks selliseid teravamad elamused on olnud,  meenutades eelmise aasta Gruusias käiku,  siis ütleme nii, et ilm oli kehvapoolne,  tuult jagus ja nii nagu kõnekänd ütles, ilm oli täitsa kaspeks. Käisime peaaegu kasbeki. Otsas tahtmist oli kõvasti, aga ilma ta,  et ei soosinud meie ettevõtmist ja jõudsime 4000 meetri peale,  aga siis tuli öösel tagasi keerata. Kas inimene, kes on edukalt lumeilvese matka läbi teinud  võiks järgmise sammuna ka suuremate mägede suunas vaadata? Kindlasti võiks, et lumeilese matk on kindlasti väga hea  ettevalmistus selleks, et minna kevadel suvel sügisel mõnda  tõsisemat mäge proovima ja kes juba lumeilusa matkaga  hakkama ei saa, siis võib-olla peaks väikseid korrektne gema  oma plaanides. Olgugi et meetrite poolest tagasihoidlikud,  on Kagu-Eesti nõlvad igati avastamist. Väärt, kes teist pole veel lumeilves, proovige järele. Lumeilvesel on seljas õiged rõivaid, ta liigub palju jalgsi  või suuskadega. Ööseks poeb aga kallisse magamiskotti. Mismoodi elavad aga külmalt ajal need putukad,  kes Ongi just talvel aktiivsed kusjuures neil pole ei  koeravillast sokke ega lambanahast käpikuid. Seda uurib Kadri nüüd entomoloogialt ehk putukateadlaselt  ja fotograafilt ehk piltlikult. Urmas Tarteselt. Võiks arvata, et talvises metsas putukaelu eriti ei eksisteeri,  aga tegelikult see nii ei ole. See on üks huvitavaid looduse paradokse,  et need organismid, keda me teame loomadena,  kui siis kõigutased loomad või siis loomad,  kelle kehatemperatuur on madal ja kelle aktiivsus sõltub  välistemperatuurist siis nende seas on sadu  ja maailmas tõenäoliselt tuhandeid liike,  kes on oma aktiivsuse ajastanud talveperioodile. Ühest küljest nad siis kas talvitumis ajal on aktiivsed  ja püüavad tegutseda ja see on üks selline äärmiselt põnev  looduse fenomen sest me võiksime inimesena ju küsida,  et noh, et miks neil tekib tahtmine tulla niimoodi külma  lume peale ja kuidas ja, ja mismoodi ja siin inimese  mõistusega tegelikult on küllalt raske vastuseid  ka leida. Me võime arvata, et need putukad, kes lumele tegutsema  tulevad et nende üks eesmärk on kindlasti olla esimene  võidujooksus mingite resursside peal. Näiteks väga paljud kärpsed, emased kärbsed käivad lumel ringi,  nad on munemis valmis. Paljud neist näiteks võiksid muneda loomade väljaheidetesse,  põtrade väljaheidetesse. Kui nad nad leiavad lume alt välja sulamas esimesena kätte. Või siis on ka mõned liikaröövikud varakult valmis,  et kevadel ronida esimeste kõrte otsa või puude otsa. Putukad jäävad ellu ka väga madalate temperatuuridega,  sellepärast et nad kasutavad enda kehas selliseid aineid,  mida vahest me teame rohkem autojuhtide prusmailt. Nimelt ju autoradiaatoritesse pannakse vedelik,  mis talvel ei külmu ja seda nimetatakse antifriisiks. Sama põhimõtet kasutavad ka talvel tegutsevad putukad  ehk nende organismis on väga palju antifriisi. Põhiliseks aineks on klütserool. Ja see on aine, mis siis takistab jääkristallide tekkimist rakkudes. Kuid seal Antifriisil on üks väike tagasilöök. Nimelt ta on küllaltki koosne ja teda kasutavad putukad on  aeglased liikumises. Lumi on talveputukate elus väga tähtis. Sellepärast, et lumi on ühest küljest see hea lihtne pind,  kus kõndida, teisalt on lume väga oluline roll temperatuuri mõjutamises. Nimelt lumi on väga hea sooja isolaator,  eriti värskelt sadanud lumi. Ja kui lumi on vähemalt 15 sentimeetrit paks  või ka paksem, siis lumekihi all maapinnal on alati  nullilähedane temperatuur ehk tegelikult seal maapinnal  külmumisohtu ei ole. Siin lumel me ühte tegelast praegu ka näeme. Keda me talvel siis õieti kohata võime? See tegelane, keda ma siin nägin Meil on üks rahulutikas, kui ma teda lähemalt vaatan,  jah, natuke. Kuid et see tegelaste ring, see liikide nimestik on väga pikk,  kes talvel võivad lume peal aktiivselt tegutseda  põhimõtteliselt kõik need, kes valmikuna kusagil talvituvad. Nende seast võib leida neid liike, kes on valmis aktiivselt Üks võimalus on ka see, et näiteks loodus mängib vingerpussi  ja ujutab talvitumiskoha näiteks veega üle. Ja siis lähevad väga paljud putukad liikvele. Olen näinud näiteks pronkskõrsikut talvel lume peal kulgemas. Meie ainus valmikuna talvitub kiil, kes loomulikult lendab  ja elab oma elu ikkagi soojal aastaajal. Selliseid käitujaid on teisigi, on näiteks siin liuskurid,  kes talvituvad valmikuna. Olen näinud isegi kakandeid niimoodi käimas erinevaid jooksikuid. Sina oled ju ka avastanud täiesti uue putukaliigi. Juhtus selline tore lugu, et nägin ühel sügisel erilist  kärbest lumel liikumas. Mul õnnestus saada isegi mõni täiesti talutav pilt temast  ja nii on ka selline põnev pretsedent toimunud,  et Eestis fototõendi alusel on Eesti liikide nimestikku  lisatud uus liik meie alal ja just nimelt talveputukas. Jaanuarikuus küsisime, et kuidas on tekkinud aasta läbi vett  välja ajav kolme nõiakaev Ida-Virumaal. Vastus. See on tekkinud inimeste kaasabil 2005. aastal kunagise  Ahtme kaevanduse lakke ikke on puuritud augud  ja läbi nende tungib kaevandusvesi maapinnale  ja voolab siis sanniku oja. Auhinnaraamatu, milleks on Rein Sandri metsast aeda võitis  Helve sepp Jõgevamaalt. Ja nüüd uus küsimus. Tänavu on aasta loomaks metskits. Miks aga jooksevad metskitsed vahel ringi ratast,  tekitades maapinnale niinimetatud nõiaring. Vaevalt et te ise olete seda tiirutamist looduses näinud,  kuid vastuse leiate paberist Eesti looduse veebruari numbris. Vastuseid ootame kuuendaks märtsiks mailitsi aadressi osooni  loodusajakiri.ee paberkirjaga ka Eesti looduse toimetuse  jutus veski tänav neli.
