Tere, me oleme siin nüüd oma rännusaadetega rändamas ikka seal polaaraladel ei jõudnud siis Gröönimaale ja eelmises saates kõneldud diskosaarest ja nendest vaalarikastest vetest, mis seal olid. Aga tänases saates Taalmaa kõne. Ta ei nüti tänapäeva külaelust. Me sattusime oma purjelaevaga päris kolme pisikesse külasse. Ja see elu, mis me seal nägime, see oli väga omapärane. Ja sellest see saade nüüd siis tulebki, et millised need kolkakülad seal Gröönimaal on. Mismoodi inimesed seal endale igapäevast elatist hangivad. Millised on Injutide kelgukoerad, mida inimesed igapäevaselt söövad, mida nad mõtlevad, mida nad arvavad oma tulevikust. Vaat kõigest sellest me siis nüüd hakkamegi kõnelema. Siin siis nüüd ütles minu palvel paar sõna, üks inu itimees, kes oli meile teejuhiks ühel loodusretkel. Selle mehe nimi on Adam Lüüber. Ja need laused, mis ta ütles, olid tegelikult väga lihtsad. No loodan, et tänane päev sulle meeldis. Täna oli väga hea matkailm ja siis kõige lõpus veel aitäh Henn Oiti keeles ja muud ei midagi ja ma palusin tal õieti need mõned sõnad öelda, lihtsalt sellepärast, et saaks kuulajaga endale kõrvadesse. Milline sein õiti, keele kõla on. Ja ühes varasemas saates oli meil juttu ka sellest, et Grööni maalne dinoitid kõnelevad mitmeid eri murdeid ja nüüd see Adam Lüüberg rääkis seda Lääne-Gröönimurret, seda, mida kõige suurem osa Innoitidest kõnelevad. Ja sellest. Ta on ka tänapäevane Gröönimaa ametlik suhtluskeel Gröönikeel õieti tuletatud. Aga see Adam ise ta oli tore mees, suurt kasvu tundis väga hästi loodust, oli muuseas ka väga hea looduspiltnik täitsa professionaalsel tasemel looduspiltnik. Ja kui ma küsisin, siis ta paar sõna rääkis ka iseenda elust. Ta oli noorukina olnud kodukülas kütja Kalamees, nii nagu enamik külamehi. Aga hiljem hakkas loodusgiidiks ja looduspiltnikuks, see tuli tal hästi välja ja põhjus, miks ta siis oma elu muutis, oli väga lihtne. Perele oli vaja paremat leiba teenida. Ja kui me nüüd ise seal Inviti pisikestes külades käisime ja oma silmaga seda elu seal nägime, siis tõesti tihti oli just see arusaam, et praegusel ajal seal väikestes külades on ikka tõsine tegu, et ots otsaga kokku saada. Ja üldse ei nuttide saatus ja käekäik praegusel ajal. Kas ta on siis õnnelik või, või ei ole. See on kahe otsaga lugu. Et kui ma näiteks mõttes võrdlen teiste maailma põlisrahvastega, kelle juures ma olen maailmas käinud, siis innovitide olukorral pole mitte midagi häda. Ma olen näinud maailmas palju hullemat sest üks suur asi, mis siin Wittidel on Nad, saavad jätkata oma traditsioonilist eluviisi ja sellepärast, et nad seda on saanud jätkata. Ta on jätkunud ka nende pärimus, nende tarkused ja teadmised, kombed ja maailmavaade, mis nelju sajandeid on olnud. Aga nüüd see tänapäeva iti, väike küla, teisest küljest on täitsa selge, selge, et see on täiesti tsiviliseeritud küla. Noh, need riided, mida inimesed kannavad need igapäevased riistad, mida nad tarvitavad majade välimus, kodusisustus, need on ikka väga sarnased nendele, mis meil siin Eestis ja loomulikult on neis väikekülades ikka elekter. Kodudes on televiisorid ja pereliikmetel mobiiltelefonid, mobiililevi on täiesti olemas. Nii et kõik see moodne tehnoloogia ja pudi-padi Sonyl samasugune kui meil ja kalastamise ja küttimise vahendit, need, mis on siis nendel kutselistel kalastajatel, küttidel, seal külades, need on ka ikka väga tänapäevased. Igal kalamehel on väga korralik mootorpaati, kalavõrgud ja muud vidinad. Kütil ikka väga healt püssid ja nii edasi. Ja kui mõelda ikka niimoodi, et Gröönimaa kuulub praegu ju ametlikult Taani riigi koosseisu, kui ma võrdlen nüüd nendeni õittide elu muu maailma teiste riikide põlisrahvaste eluga, siis väga tihti on nii, et riigid nagu tahavad neid põlisrahvaid võõrutada senisest elust sundida neil palgatööle elama suurtes linnades vahetama elukutset. Et sellist sundi otseselt Taani riigilt ei neuti. Küladele küll ei ole, et pigem vastupidi, et päris palju Taani riik toetab seal Gröönimaal väikekülade elu. Ehitatakse näiteks koole ja arstiabipunkt punkte või siis näiteks kalameestele, mis on väga tähtis. Külasse ehitatakse külmutushoone. Nii et kui kalamehed merelt tulevad, siis saavad kohe oma saagi sinna külma panna ja siis hiljem tuleb mingi suur laev ja viib selle kalasaagi siis kalatehasesse ja D kõige nende hüvede juures väga tihti ma kogesin seda, et need inimesed, kui sa nendega suhtled, Nad ei ole kuigi õnnelikud ja kui juhtub nendega pikemalt rääkima, siis on ikka see, et praegu tulen hädavaevu ots otsaga kokku. Kuhu ja mis tulevikus saab, seda üldse ei tea. Ja nendes külades need oma silmaga ringi vaadates ja inimestega kõneldes ma õieti hakkasin ka aimama, mida need hitid sellega mõtlevad, et nende tulevik on kaunist tume. Aga mis ma siin ikka sellist üldist juttu räägin, parem hakkan rääkima nendest vahetutest, muljetest, mis me seal külades käies sain. Niisiis, esimene küla, kuhu me oma purjelaevaga jõudsime, oli nimega saga. Ja me jõudsime sinna oma laevareisi teisel päeval. Ja enne sinna jõudmist oli meie üks ekspeditsiooni juhtese Eerik kes on ise elanud innoviti küladesse. Palju aastaid oli siis võtnud raadioühendust selle külajuhtidega ja palunud, et kas me võime sinna tulla ja kas nad pakuksid meile Kainjoitide traditsioonilisi toite. Nii et nad olid meie vastuvõtuks valmis. Aga sellel päeval, kui me siis sinna jõudsime, siis oli päris tugev tuul ja kõvad lained, nii et oli isegi kahtlus, kas me üldse julgemägi paatidesse ronida. Aga ikkagi läksime ja siis selle küla ees. Need veed olid üsna umbes jäämägedest ja jääpankadest nende vahelt ka kuidagi osavalt Loovisime läbi, saime sinna Kayla ja siis, kui ma jala sinna kaile tõstsin ja ranna poole kõndisin, siis esimene mulje, mis ma sain, oli laht. Ma ei ütleks, et see oleks olnud meeldiv lõhn, see oli selline noh, lõppenud loomade hais, ma ütleksin, mereloomade hais ja seal rannavees oli ka näha, mis seal oli. Seal oli selliseid suurte kalade noh, nihukeste meetri pikkuste ja isegi suuremate kalade jäänuseid hüljeste jäänuseid ja isegi mõne vaala selgroolülid nende kohta oskas siis dioodi öelda, et need kuuluvad valge vaalale. Need olid siis need jäänused või luustikud söögiks kõlbulik osaliselt ära võetud ja muu oli randa vedelema jäetud tud noh, esimene mulje, kuidas võtta või võtta niimoodi, et oi kui räpased ja metsikud hitid ikka on, et ei viitsi enda järel koristada. Aga minu jaoks oli see pigem ausalt öeldes hea märk sest see oli märk sellest, et turistid käivad siin harva, sest kui turistid niukses külas tihti käiksid, siis koristatakse kindlasti sellised asjad rannast ära. Üks veel huvitav, niisugune pisikene detail, aga minu meelest tähendusrikas oli see sealsamas kail, mis ma vaatasin seal kaldal olid lapsed ja nad mängisid ühte mängu, need olid niisugused alla kümneaastased poisid. Ja nende meelelahutus oli siis see, et seal lained olid randa toonud suuremaid ja väiksemaid jääpankasid ja nad murdsid sealt jääpankadest tükke ja siis viskasid neid hästi kaugele merre. Võib-olla nii nagu eesti rannalapsed viskavad kive ja võistlus, kes selle peale, et kes saab jääkamaka kaugemale merre. Noh, selline tõesti tüüpiliste laste jäämäng. Aga meie läksime siis oma seltskonnaga otsemat, teed sinna Sagacy külakoolimajasse ja seal võttis meid vastu siis koolijuhataja, tema nimi oli Joonas, noh, näojoonte järgi kohe selge puhastverd innuit, et nii nagu nad seal Gröönimaa külades ikka on ja siis seal koolimaja saalis olis, siis lauad laudadele olid pandud taldrikud. Taldrikute peal oli erinevaid pisikesi suupisteid, et noh, et saad nagu maitsta ja mitmed nendest olid minu jaoks küll täiesti ennenägematu. Need olid siis niisugused iti klassikalised toidu poolised ja Eerik, kes oli Joy neutide juures elanud, siis igaühe kohta jagas ka oma Kommentaare. Ja mõned olid vähem eksootilised, aga ikkagi näiteks Gröönilambasuitsulihapalad kreeni, lammast toodud siia Gröönimaale üle 100 aasta tagasi, aga üsna lähedane näiteks Iiri lambale, kellel on hästi suured sarved, suitsetatud lambaliha olen ennegi saanud, see ei olnud väga uus. Aga siis oli näiteks muskusveiselihatükikesi, vot see muskusveis, see on nüüd küll väga eksootiline, sest teda ei olegi maailmas võimalik mujal maitsta saada, sest see muskusveis ta elab ju ainult Arktikas ja ta nii haruldane, et üldiselt ei tohi teda üldse kusagil jahtidagi. Aga nüüd Gröönimaal ja minu teada ka arktilises Kanadas, need on kaks kohta, kus siis põliselanikel on antud eriõigusega natukene tajuvad Moskvas eest küttida ja vot siis saingi esimest korda maitsta muskusveiseliha. No kuidas öelda, ta on kuidagi nagu ütleme, veiseliha ja lambaliha vahepealne maitse väga huvitav ja omapärane ja lambaliha maitset natukene vist sellepärast et ta ongi ju Soloogiliselt lammastele väga lähedane, noh, ükskord edastada pidin ma sellest väga põnevast elukast räägin, kui me järgmises saates rändame Gröönimaa tundrus. Aga hästi palju oli seal siis ka pakutud erinevaid kalu. Ja need olid siis niisugused Justin õiti, pärased tüüpiliselt kuivata tuntud ja kuivatatud niimoodi, et mitte teragi soola ei ole sinna pandud. No minule nad maitsesid väga hästi, ma olen näiteks ka tai mõõriline, sellist soolata, kuivatatud kala maitsnud ja mujalgi. Aga siin olid nüüd mõned kalad, olid tuttavad, noh, kuivatatud tud näiteks lest või tursk, noh, enam-vähem on teada, aga üks oli selline, mis tundus õige imelik. Nägid välja nagu sellised kitsakad, kuivatatud silgud, no päris kohe pea ja saba ja sisikonna ära kuivatatud ja Erik ütles siis, et see on nüüd hammas, et väga tähtis roog kõikide lei niitidele. Sest seda hammassati on meres hästi palju, teda saab korraga palju kätte, nii et teda tõesti, ta on alati võimalik kuivatada ja süüa. Ja kui ta ütles nüüd selle kala tegeliku inglisekeelse nime, siis selle kaudu ma sain selgeks, et mis kalad on seal siis see kala, keda eesti keeles nimetatakse muivaks. Moiva, ma arvan, meil isegi muiva kala mõnikord poes müüa olnud. Aga need siin nemad maitsesid umbes nii, nagu ütleme, meie poodides on need kuivatatud tint noh umbes sarnane maitse ainult vahel selles, et see hammas Satoli nüüd kuivatatud tõesti täiesti ilma soolata ja minu meelest ilma soolata kuivatatud kala on parem kui soolaga kuivatatud kala. Ja siis kõige eksootilisemad palad, mis seal laual olid, need olid siis vaalalihast täpsemini Narvani lihast, no mis vaala liigse narval siis on? Ta on selline väiksemat sorti Rivaal kõigest ka neli meetrit pikk ja ja tema eripära on just selles, et isa narvanitel on nina otsas, niisugune võhk igavene pikk, selline kahe meetrine, umbes nagu väga terav ja pikk oda. Ja Narva lit, et on sellised, kes elavadki ainult artilistes vetes ja üldiselt neid on vähe, neid ei tohi enamasti püüda. Aga siis jälle mõnedel sellistele rahvastele on antud see privileeg, et kuna neil on traditsiooniliselt olnud kombeks seda püüda, siis lõinimaini õitid ka siis tohivad natukene Narva lit püüda ja seal laua peal oli siis ühe taldriku peal Narvale liha, mis nägi välja umbes selline nagu praetud maksa, tükikesed, niuksed, tumepruunid, tükid. Ja need olid narvali liha, mis oli ära suitsutatud ja see oli tumedat värvi ja väga erilise maitsega. Ma ütleks, et võib-olla niisugune väga pehme loomaliha võib-olla maitseb samamoodi. Ja muidugi oli seegi ilma soolata, aga tal oli täitsa oma maitse olemas. Ja siis ütles Eerik, et see on nüüd see kõige tähtsam roog. Idiootide jaoks on nüüd selle taldriku peal. See oli ka siis narvalist tehtud ja selle kohta ütles Erik, et saan nüüd mattak, mattakkan selline asi, ilma milleta ini õit Te ei kujuta oma elu ette. Kuidas mataks siis välja nägi, need olid võib-olla ütleme, sõrmelüli pikkused kuubikud pool kuubikust oli halli värvi ja teine pool oli valget värvi ja nad lausa nõretasid rasvast. Eerik ütles, et need on siis Narva Lili naha tükid, mille külge on jäetud ka siis natukene narvali rasva ja ise ta kohale pistis ühe tüki suhu ja siis nagu eeskujuks hakkas seda nätsutama ja kõneles ise mattakid, tuleb niimoodi süüa, et näritada nagu nätsu väga hoolega ja et ega sa ei saagi teda täitsa läbi näritud, et see rasv sulab sul küll suus ära, aga seda narvali nahkaza puruks ei mälu ja lõpuks lihtsalt nutid neelavad selle alla. Ja Eerik ütles ka seda, et see on täitsa tõsijutt, et ongi nii sõna otseses mõttes. Narval on olnud nütidele palju sajandeid elupäästja ja põhjus pidi olema selles, et Narva linn nahas on hästi palju C-vitamiini. Ja kui mõelda niimoodi, et Arktikas pole seda C-vitamiini mitte kusagilt võtta, pikkadel talvedel rohelust seal ju ei ole. Etti neutide esivanemad oleksid juba ammu surnud C-vitamiinipuudusesse kas või Scurbuutu, ehk kui neil ei oleks olnud nätsutada kogu aeg käepärast seda narvali, naha ja rasvatükikesi. Ja noh, ka siis nätsutasin seda, ütleks nii, et täitsa söödava maitsega niisugune eriline ja ma ütleksin täiesti. Siin helisalvestused, kõlas need üks Gröönimaa-ini uity mehe jutukatke. See kõlab ju tõesti kõrvale salapäraselt, aga mul oli tõlk olemas ja ma võin ka öelda, mida ta rääkis, rääkis umbes seda, et mind on üles kasvatanud vanavanemad vanaisalt õppisingi, jahipidamise ja kalastamise kunsti ja et mu vanavanemad andsid mulle kogu eluks kaasa selle austuse looduse vastu. Nojah, eks nägin, hütid on tõesti aastasadu ju Gröönimaal ühtviisi elanud ja neid traditsioone jätkanud ja tegelikult nendes külades oli ikkagi selgeid märke sellest, et siin on üsna palju nendest traditsioonidest alles noh, lisaks sellele sa kakki külale, me käisime veel kahes väikeses külas, need olid siis kakud, sutt ja Illima nek. Niisugused, natuke raskesti hääldatavad pisikesed kolkakülad, mõnikümmend inimest seal ainult olemas, aga sellised väga ehedad ja armsad. Nii nagu need neuti, külad seal laevapealtki vaadates. Tihti on niisugune pisike gene kobar väikeseid maju laiali pillatud kaljude peale ranna äärde iga maja eri värvirõõmsavärviline ja seal külades mehed tegelesid ikka päris palju, ütleme, küttimise kalastamisega ja see hakkas juba lihtsalt silmaga, et nad seda teevad, kui sa seal külas ringi kõndisid oma pealt majade vahel näed näiteks vägal tihti mingit põhjapõdra kolpa või siis muskusveise kolpa muskusveise kolpson, väga eriline niukene, hästi, jämedate sarvedega sarved on laua peal koos nagu kilk, väga ürgne välimus on sellel muskusveise kolmal põhjapõdrasarvi, kujutate isegi ette sellised harali suured sarved ja õige tihti oli näha näiteks ka seda, et maja esiku lamedale katusele oli siis laotatud kohe suur kuhi põhjapõdrasarvi. Eks need kõik olid ju märgid sellest, et neid muskusveiseid ja põhjapõtru siis näed, Invitid ka praegusel ajal tihti kütivad. Aga väga tüüpiline, nendele ei neuti küladel, oli see seal külamajade kõrval, kaljudel või lausa majade vahel olid sellised suured, suured puust raketise no umbes nagu tellingud ja seal olid siis rivis kuivamas kalad. Kõige rohkem oli lesta moodi kalasid. Need ei ole täpselt seesama, mis meil Eestis. Tema nimi on süvalest eesti keeles. Kreeklased nimetavad teda Halibutiks ta meie lestast paar-kolm korda priskem. Seda alibutidosti püüavad nädinoitit aasta ringi nii talvel kui suvel ja nad saavad seda nii palju, et nad müüvad ka seda ja see on üks põhilisi sissetulekuid, mida need hitid saavad, sest Halibuti püüdmisest me ükskord ühes külas seal kõnelesime külamehega sellel teemal. Ta oli muidugi nii, nagu nad seal on, et ega nad inglise keelt ei oska ja mina jälle ei osanud jutti keelt ja taani keelt ja nii nagu Gröönimaal varem, siis ajasime juttu lihtsalt igaüks oma keeles. Aga kui aru saada tahad, siis saad ikka aru ja aednik, eks tema nimi oli Karl, sellest ma sain aru ja siis ta tegi mulle selgeks, et ta on 44 aastane, et tal on peres kasvamas viis last ja muudki niisugust tähtsat infot, jagasime seal omavahel. Ja siis ma küsisin ta käest. Ta kas sul on siin külas ka hea elu ja tema vastas, et on küll ja siis ma küsisin, et miks siis ta vastas ühe sõna hallibutid ja siis näitas kuidagi kätega ka väga palju halli võti on meil siin vetes ja sellepärast ongi hea elu, nii et see Halibutide hulka niin uittide jaoks tõesti siiamaani tähtis heaolu mõõt. Aga nüüd seal nendel puust karkassidel oli siis kuivamas lisaks sellele süvalesta-le ka päris palju tursakalasid, sellised suured murakad ikka meetrised ja niisugused, nii nagu ma neid norras olen näinud ja tihti oli seal kuivamas kas siis vaalaliha ja oli kuivamas ka hülgeliha. Ja vot nende vaaladega on tõesti niimoodi, et ei, neutidel on õigus teatud üksikutele vaalaliikidele ja neid nad tohivad püüda ka ülitäpselt rangete kvootide järgi, aga natukene nad tohivad neid püüda. Ja tegelikkuses on ikkagi niimoodi, et oma tarbeks neile seda vaalaliha jätkub. Nii et näiteks üks pott vaalalihaga Keemas seal kodus pliidi peal. See on tänapäeva hittide peresid ka täiesti tavaline asi. Ja lisaks veel siis hülged, hülgeliha oli ka päris palju näha, mõnikord oli ta seal kuivamas, mõnikord näiteks ta oli suitsutatult rippumas neil seal väljas ja oli näha ka, et kuivatati hülgenahku. Hüljes on tõesti väga tavaline toit tänapäeva teedel ja hülgenahka ja hülge luid. Nad kasutavad väga mitmel moel, nii nagu nad alati seda on teinud. Ja ma ütleks isegi niimoodi, et kui tänapäeval ütleme jahile läheb, siis kõige tüüpilisem saak ongi tal hülged. Et hülgeid on siin vetes palju ja teadlased ütlevad paljusid hülgeliike, jätkub küttimiseks täiesti vabalt, näiteks habe, hülgeid ja muid. Nii et nad võivad neid hülgeid vabalt küttida ja hülgeliha söövad nad ise. Ja muide annavad ka oma koertele põhitoiduks hülgeliha. Aga kui nüüd koertest rääkida, siis need Gröönimaakoerad seal on ka täitsa kõneväärt teema, sest kui mäletate, kunagi sai kõneldud Alaska kelgukoertest ja kui nüüd võrrelda neid Gröönimaa omadega, siis vahe on nagu öö ja päev. Sest kui mäletate sealt Alaska saadetest, oli niimoodi, et Alaska kelgukoerad on praegusel ajal kõigepealt spordikoerad, nad on niisugused väikesekasvulised, pole oluline, mis tõugu nad on, peaasi, et jooksevad hästi kiiresti ja väga korralikult treenitud. Ja Alaskal onju koerte kelguvõistlused, nende võitjad, need on ju lausa rahvuskangelased. Vot siin Gröönimaal on niimoodi siin, need kelgukoerad on selles rollis, milles nad Arktika põlisrahvastel alati on olnud. Nad on ikka siiamaani tööloomad väga armastatud ja väga vajalikud. Kõigis nendes kolmes Gröönimaa väikekülas, kus me käisime, oli neid kelgukoeri igal pool näha. Ja nad olid suured ja tugevad loomad. Kindlasti peaaegu kõik kuulusid sellesse väga iidsesse tõugu Grööni koerte tõugu, keda siin on kasutatud aastatuhandeid. Ja nüüd, suvisel ajal, kui me seal olime seal külades, siis neil ju erilist rakendust ei olnud, aga külamehed rääkisid, et talvel on täiesti asendamatud õieti peredele. Et siis nad veavad neid. Kelke kelkudel on oma nimi, Innoiti keeles on kammuti. Ja kui nüüd võrrelda neid Gröönimaa traditsioonilisi kelkisid Alaska koerte kelkudega, siis Alaska omad olid sportlikud, pisikesed, kerged, aga need, Gröönimaa omad, need kammuta tikid, need olid suured, võimsad, mahukad. Meil oli selline kõrge seljatugi ja nad olid samas hästi painduvad. Nende tegemisel ei ole üldse kasutatud naelu ja metalli. Nad on väga sobivad just talvisel jääl töötamiseks ja need külamehed rääkisid, et talvisel ajal eriti kui minnakse seda Halibutiselt, et välja tõmbama ja alt seda saadakse hästi palju, siis laotakse see suur Camutik kohe kuhjaga kalu täis, kaalub sadu kilosid ja siis need koerad siis rebivad mööda jääd kuni külasse välja, teinekord vahemaa on palju, palju kilomeetreid jää, vilets, teinekord selline konarlik, mõnikord ka väga habras. Aga koerad suudavad seda välja vedada. Nad ütlesid, et näiteks traktoriga isaks sellise jäädet ära tuua neid suuri Halibuti koormaid, aga kelgukoeraga sa hätta ei jää. Siin helisalvestuses kõlas nüüd jälle üks innoviti külamehe jutukatke. Jaa tõlkes võibki siis öelda, et rääkis oma kelgukoertest, rääkis sellest, et kõige tähtsam on koerarakendis juhtkoer, et kui tema on hea, siis kõik teised koerad kuuletuvad temale. Aga kui me seal külades juttu rääkisime, siis ma tahaks meenutada eriti ühte jutuajamist, kui sattusime kokku ühe noore perekonnaga, see oli ülima neki külas. Ja seal noores peres oli kolm lasteaiaealist last. Ja pereema nimi oli ka huvitav. See oli nukken Guak. Ja see oli väga huvitav, sellepärast et enamasti praegusel ajaliini kõikidel on kõigil ikka kristlikud nimed, aga temal oli siis vanaaegne, traditsiooniline nimi. Ja see pidi tähendama, et pere, teine tüdruk, et vanad niuete nimed olidki sellised, et neid sai alati tõlkida. Aga isa, see noor peremees, tema oli jällegi hästi moodne ja tänapäevane ta kõneles, et ta on kange televiisorivaataja Ta ja ja on ka suur jalgpalli fänn ja et ta on just ühe Maailmakuulsa jalgpalliklubi fänn ja selle klubi nimeks on Madriidi reaalja, nüüd temal seal külas oli kohe oma maja ukse peale pandud selline suur sild, kus oli suurte tähtedega kirjas, et halama triid, noh, see on ju see Madriidi Reali fännide hüüa, et tähendab, et edasi Madriid või midagi sellist hispaania keeles ja noh, päris naljakas siin siis jää ja lume keskel kusagil väga üksildases Gröönimaa külas on siis täielikult Madridi Realile pühendunud fänn. Aga noh, teistpidi oli see mees ikkagi kai nutt ja siis tema eest rääkis sellest külaelust ja ütles seda, et tema meelest on see külaelu siin liiga vaikne ja üksluine ja tööd eriti ei ole, palju vaba aega. Elatakse suurelt jaolt Taani abirahadest ja lüüakse lihtsalt aega surnuks, et tema jutu järgi oli ikka nii ka, et jahil kalal käiaksegi lihtsalt ajaviiteks mitte sellepärast, et see on hädavajalik. Ja ka see kalapüük ja jaht, et need ei anna kuigi palju tulu, väitis tema, et oma peret. Ta annab ikka suure vaevaga üldse ära elatada selle jahi ja kalapüügiga. Ja ta rääkis ka seda, et selles Illima neki külas on rahvaarv kogu aeg väiksemaks jäänud, et varem oli siin oma 100 inimest, praegu on järele jäänud ainult 50. Kas kõik hakkajamad pered lähevad kuskile suurematesse asulatesse või linnadesse, saab paremini peret ära toita ja ta ütles, et siin külas on praegu jäänud ainsaks lootuseks turism. Tõesti paistab, et noh, meie k ju turistid, tulime sinna turiste, sellised ehedad, külad huvitavad, et nad külameestega ongi hakanud ehitama selliseid majakesi, kuhu saaks turiste siis ööseks panna, et võib-olla siis tuleb veel kümneid turiste siia, et saab mingitki teenistust. Ja üldse tema meelest oli nii, et sellel Yoitide traditsioonilisel eluviisil tulevikku tegelikult ei ole ja midagi ei ole parata. Ajad muutuvad ja ajaga tuleb kaasas käia. Siin siis kõlas jälle üks salvestis, kus on inu itikülamehe jutt ja siin on vahepeal kuulda ka õieti koerte kelgukolinat sest ta, samal ajal, kui ta rääkis, siis ta toimetas selle kelguga seal. Ja tema oli vanem mees ja tema jutt tõlkes oli umbes niisugune, et lapselapse tulevik on ikka väga ebamäärane, et noh, praegu ta käib koolis. See sõltub sellest, mis kooli Ta edaspidi läbi käib. Võib-olla tuleb siia külasse tagasi, hakkab kütiks kalastajaks nagu minagi, aga ei pruugi, sest Gröönimaaelu muutub praegu väga kiiresti ja on täiesti võimatu ette arvata, mida tulevik toob. Ja eks ta nii olegi, et ka minu muljeid mööda on see tulevik, saal Gröönimaa külades päris tume ja see traditsiooniline elulaad, mis siin veel natukene hingitseb, on minu arust sealt kadumas ja minul on sellest ülimalt kahju, sest see on ju sajanditepikkune tarkus ja teadmised, mis nendesse traditsioonidesse on pandud. Ja kooseluviisi kadumisega kaovad ka need. Nii et natukene nukker paistab see hittide tulevik seal Gröönimaal. Aga selle kurvavõitu mõttega siis tänase saate õieti lõpetan. Ja järgmises saates oleme siin stuudios juba kahekesi ja minu jutukaaslaseks on siis filmimees Mark Soosaar. Temaga me jagamisi Spuljeid Põhja-Ameerika Vaikse ookeaniäärsetest Indiaani rahvastest. Oleme kumbki seal eri aegadel käinud ja seal saates me siis vahetamegi neid elamusi ja mõtteid. Mis me sealt saime?
