Koonerdamine pole kokkuhoid, ütleb üks vanasõna. Teine aga väidab, et kui metsa raiutakse,  siis laastud lendavad. Õiged on ju mõlemad, et kas ka korraga. Mis tahes tootmises tekib nii või naasuguseid jäätmeid,  need on need laastud, mis lendavad. Kas kasutada need jäätmed kuidagi ära või raiuda metsa,  nii et laastud ei lendakski. Ettevõte. Hakkab jäätmeid kasutama siis, kui see on talle kasulik. Kahjumi tootmine ei klapi tänapäevase äriloogikaga. Et aga jäätmetest tulu saada, tuleb välja nuputada,  et kuidas neid kasutada, tegeleda peenemalt öeldes  ka innovatsiooni ja ringmajandusega. Mis need just on, sellest nüüd räägime gi. Tootmisettevõttel on ressursidega asi selge materjal tuleb  sisse ja tootmisprotsessi tulemus on valmistoode tekkinud  jäädet saab vahel uuesti kasutada, kuid tahes-tahtmata tuleb  midagi ka ära visata. Kui aga äraviskamise asemel suunata jääde hoopis oma  tootmisse lisaenergia saamiseks, nagu teeb kosel asuv  büroomööblit tootev standarditehas. Mööbli saagimisel tekivad jäägid, tulevad siia kasti,  varem rändasid nad edasi otse prügimäele,  kuid nüüd liiguvad nad siia suurde purustisse  ja purusti teeb siis sellised väiksed tükid  ja graanulid, mis lähevad siis mööda neid torusid otse  katlamaja poole. Siit tulevad siis need tükid koos tolmuga,  mis edasi juhtub? Siit mööda torusid kogutakse majast kõikidest seadmetest  tolm kokku, siis seal filtreeritakse ja õhk suunatakse  tagasi tootmisesse siis kinnine süsteem,  suletud süsteem, et sooja kaduma ei lähe mööblitükid,  seal on see tolm ja kõik see sodi, mis siin tekib,  kogutakse sinna kokku, seda on umbes 100 kanti seal seal  teda hoiustatakse ja laetakse siis välja teistpidi pika  kraapkonveieriga katlasse vastavalt katla enda vajadusele. Põlemisprotsessi ja suitsugaaside töötlemise osas peab  katlamaja vastama oluliselt rangematele nõuetele kui  tavaline ahi 1200 kraadi juures. Põlevast pudist jääb järele ainult väike kogus musta tuhka  ja paras ports sooja. Ta lähebki jäätmepõletamise direktiiv alla. Kuna see plaat jääde siis sisaldab liimalakke plast  ja muid asju, mis siis tuleb kõrgel temperatuuril ära põletada. Hea. Kütus on see mööblitükk. Ta on väga hea kütus, ta on väga kõrge energiasisaldusega. Et kuna see leek on siin väga terav, siis seda energiat saab  päris suures koguses kätte. Miks te selle katlamaja endale siia soetasite? Mitu põhjus, esimene põhjus, et roheline mõtteviis meil on  üks ainuke maailm ja ei tahtnud saata ladestusele prügimäele. Teine põhjus on majanduslik, et meil on küte omast käest,  enne me maksime sõltuvalt kui, kui karm talv oli  ja kõrged õlihinnad oli aastas mingi mingi 60 70000 küttekulu,  eks lisaks siis veel, et kui me saatsime prügimäele ladestusele,  siis me maksime peale sellele. Kas te saate sellest jäägist omal siis kõik köetud? Jah, praeguste arvestuste järgi me Talved on sellised või ka ka külmemad, siis me suudame olla iseseisvad,  ise oma jääkidest ennast ära kütta. Standardi tehase katlamaja on Eestis ainulaadne,  investeering oli suur, aga tasuvusaeg on pikk. Kas rohelisest mõtlemisest piisab, et äriettevõte oma seni  toimivat süsteemi muudaks ja võtaks kasutusele ressursi  tõhusa tehnoloogia? Üldiselt plaanis ettevõtete põhieesmärk on ikkagi raha  teenida äriettevõtetel ja see on see põhiline nii-öelda surve,  miks ettevõtted üht või teist tegevust teevad,  aga selge see, et keskkond üha rohkem ja ökoinnovatsioon  sealjuures pakub üha paremat äritegemise võimalust  ja sellepärast on ikkagi üha rohkem ettevõtteid,  kes on sellise keskkonnateema võtnud väga selgesti oma  ärimudeli aluseks ja, ja teenivad sellega  ka raha. Täna on Eesti majandus veel Euroopa üks ressursimahukamaid  ja ka keskkonnasõbralike lahenduste arendamisel jääme  Euroopa Liidu keskmisele alla. Õnneks on meil aina rohkem firmasid, kelle mõtteviis on  keskkonnateadlik ja ressursside raiskamine ei tule kõne allagi. Mida see robot täpselt teeb, et ta saab selle survevalu kätte,  tal on selline käpp, mis ta teeb, siis? Ta võtab toote vormi poolte vahel välja ning nüüd te kohe näete,  lõikab ära valu jäägi ja valujääk tekib iga tsükliga. See on just Just, aga see materjal, see sammune, ega see nüüd prügimäele  või kuskile ei lähe? Ei kuna ettevõte on ikkagi keskkonnasõbralik  ja ressursitõhus, et siis purustame kõiki. Võimalikke praaktooteid ja ka valu jääke majasiseselt  ja see on teile endale kasulik selle uue toote,  just et kasutame nende samade toodete tootmiseks. Tootmises tekib protsessi praak, suunatakse siia purustisse  ja see teeb plastmassi peenikestes tükkideks,  mis siis suunatakse vaakumiga siia ülesse,  tolm läheb nendesse kottidesse ja siia alla tuleb selline  peenike puru, mis läheb uuesti taaskasutusse. Osa materjali saab kasutada samade detailide tootmisel. Näiteks elektrikilpide puhul võib taaskasutusmaterjali  osakaal tootes olla 25 protsenti, lambikorpusel aga kuni 100 protsenti. Võit nii ettevõttele kui keskkonnale. Teie tehas on ju massiivne, kulud on siin suured,  mismoodi te veel oma ressursse säästate? Näiteks on meil surmasinatest eralduv soojus,  seda me saame kasutada teiste ruumide kütteks. Näiteks me juhime seda oma lattu, kuna laotöö spetsiifikast  tulenevalt on seal pidevalt jahe, kuna suured tõsteuksed on  pidevalt lahti, siis seal on seda soojust juurde vaja. Mida siin jääb üle? Ja tootmises on meil siis LED valgustus,  lisaks laos on siis LED valgustusele ka liikumisandurid,  ehk kui laos parasjagu tööd ei käi, siis  ka On, tuled kustus ja kui sõidab sinna sisse tõstub,  lähevad tuled automaatselt põlema. Ma kuulsin, et on päikesepaneelid ka ka ja  ja õues on meil 124 päikesepaneeli ja kogu  selle toodetava energia kasutame me ära ise oma toote. Keskkonnasäästu initsiatiiv on Ensto Enseki Eesti tehastel  veelgi ja aasta alguses pälvis firma keskkonnajuhtimise  kategoorias aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte tiitli. Me oleme jõudnud nüüd Ensto tehase Vooroomi ehk siis sõja. Sõjaruumi jah, ehk siis siin käib siis sõda kadude vastu. On vaja kogu aeg protsessi tõhustada, selleks et samuti  ka ressursse säästa. Siinsamas on kadude vähendamisprojektid,  mis need tähendavad siis? Jad kirjutavad kaokaarte, kui nende töös tekib mingisugune tõrge,  kirjutab selle kohta kaokaardi ja siis nad kogutakse kokku  ja suuremate kadude kohta algatatakse nelja sammu projektid,  mis on siis parandusprojektid nende kodude likvideerimiseks. Pidevale kadude vähendamisele ja protsesside efektiivsemaks  muutmisele tuleb ühel hetkel piir ette. Mis edasi? Siin tuleb lineaarse majandusmudeli asemel mängu ringmajandus. Ringmajandus on selline uus, tänapäeval üha enam tähelepanu  saav majandusmudel, kus siis eesmärgiks on ressursi tõhusust  võimalikult suurelt edendada ja eelkõige  siis kõik tekivad jäätmed suunata uuesti kasutusse. Praegu seljas on, see ei ole mingi tavaline särk,  mis selle lugu on? See on absurd. See on särk, mida me toodame kangajääkidest. See oli üks algseid ideid, millest kogu see meetod  ka mis aitas sellel meetodil meetodil areneda. Ja seda särki me oleme tootnud juba hea mitu aastat  ja see on meil rahvusvaheline Vesseller. Apmeid on reetasi meeskonna loodud tarkvara,  mis aitab maailma ühel suurimal prügitootjal tekstiili  ja rõivatööstuses vähendada kangajääke. See kõik saab lahenduse läbi disaini Need jäätmed neid  uuesti kasutusse võtta, noh ütleme siis niimoodi,  et ahju ajada on neid ju üsna lihtne, hoolimata  siis sellest, mis sealt korstnast välja tuleb purustada neid või,  või toppida kuskile poksikoti täiteks on ju  ka üsna lihtne, aga nüüd see, et, et nendest jäätmetest  saaks toode. Selle jaoks on vaja üsna tarka disainerit  ja üsna siis tarka süsteemi selle ümber,  et, et kuidas maksimaalselt hästi ära kasutada. Jäätmeprobleemi on rõivatööstuses ammu nähtud,  kuid siiani puudus sellele hea majanduslik lahendus. Apmeid võib teha sektoris revolutsiooni,  kuid lihtne see pole. Läbirääkimised on üsna üsna pikad, sest tegu on üsna  innovatiivse meetodiga. Me oleme tõestanud nii oma brändiga, nii absurdiga kui Reet ausiga. Me oleme tõestanud ja näidanud, mida on võimalik teha. Me oleme praegu viimas seda tarkvara ja seotud sertifikaati,  siis apmaid sertifikaati, kolmanda tootja juurde ja,  ja seda kõike selleks, et näidata veel ja veel  ja veel, kuidas see toimib, et see toimib,  et ta on rakendatav. 52 protsenti vähem kangajääke, millest saaks teha 10  protsenti rohkem valmisrõivaid. Kujutage ette, milline sääst oleks keskkonnale,  kui näiteks kõik suured Aasia rõivatööstusettevõtted  võtaksid apmeidi tarkvara kasutusele. Lisaks tootjatele peaks igaüks meist tarbijatena samuti otsustama,  kas toetada masstootmist või pigem keskkonnasõbralikku lähenemist. Erinevad uuringud on ka näidanud, et 80 protsenti meie poolt  tarbitud toodetest praktiliselt vahetult pärast tarbimist  läheb nii-öelda jäätmetena raisku. Ehk see näitab seda, et, et, et, et kui me  nii jätkame, siis siin juba lähiperspektiivis,  meil lihtsalt ressursse ei ole piisavalt,  et me saaksime tänast elukvaliteeti endale tagada. Et tegelikult see ringmajandus on üks osa sellistest meetmekompleksidest,  mis meil aitab kindlasti seda probleemi leevendada ja,  ja nüüd on väga oluline see, kas me saame  selle uue majandusmudeli toimima või ei saa. Üks asi, mida maailma paljudes piirkondades napib,  on puhas vesi. Vesi on ülitähtis maavara, ehkki teda maavaraks nimetada on  keeleliselt justkui vastuokslik. Kuid just seda ta on. Maavara, veevara ja taevavara. Eesti on vee poolest õnnistatud paik. Oleme arvanud, et isegi liiga õnnistatud  ja kaevanud tuhandeid kilomeetreid kuivenduskraave et vett  oma metsa ja põllumaadelt minema juhtida. See teadmine ja see hoiak, et soid ja rabasid on tegelikult  vägagi tarvis kas meieni jõudma vähem kui poole sajandi eest  ja mine tea, kas see ongi üldse päriselt kohale jõudnud. Igal aastal tähistatakse teisel veebruaril rahvusvahelist  märgalade päeva. Me oleme Kaasik järve rabas Endla looduskaitsealal. Et saada osa ühest 1000-st ametlikust sündmusest,  mis on pühendatud sellele päevale. 1971. aasta teisel veebruaril sõlmiti Iraanis Ramsari linnas  Ramsari konventsioon. See on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on märgalade hoidmine,  kaitsmine ja jätkusuutlik kasutamine. Konventsiooniga on liitunud 169 riiki ja territooriumi kokku  enam kui 2200 märgalaga. Seda konkreetset matka me korraldasime just märgalade päeva  raames ja see on siin Endla saanud niisuguseks heaks traditsiooniks,  et suunata tähelepanu sellele, et need Väärtuslikud maastikud, mis meil on nii tavalised,  on tegelikult ikkagi tähtsad mitmel moel. Eesti vanim Rammsari ala on Matsalu 1976.-st aastast,  kui selle lisas rahvusvahelisse registrisse Nõukogude Liit. Eesti ühines Rammsari konventsiooniga 1994. aastal  ja kolm aastat hiljem kanti nimekirja lisaks Matsalule veel  üheksa ala, nende hulgas ka Endla. Märgalad on need kooslused ja maastikud,  mis hoiavad ja koguvad vett. Sellepärast nad ongi märgalad. Et nad on nii-öelda ökosüsteemid, mis on kuivamaa  ja ütleme süva süva vee vahel. Ja, ja see, et nad hoiavad vett, see ongi tegelikult see,  see võtmekoht. Märkate seda sirget joont, mis siin jookseb. Siit võeti labidaga turvast, aga millal? Esimese Eesti vabariigi ajal. Ja see tundub, see jälg on nii selge, nagu see oleks  toimunud mõni aasta tagasi. Mis on soode roll, miks nad on vajalikud? On tarbehüved, inimene võib soodest midagi saada,  turvast, marju, seeni. Rabaservast võib-olla natuke puid? Siis on reguleerivad hüved soodel on erakordselt oluline  roll maastikus, veeringe nagu hoidjana stabiliseerijana. Minu paremal käel ongi näha soo kuivendamiseks mõeldud kraav  ja tagapool on näha need tööd, mis on mõeldud selleks,  et see kraav kinni ajada. Aga oodake natukene kohe näete ühte sellist kohta,  kus on kraav juba kinni aetud ja sinna on tekitatud lisaks  veel ka ühed vallid. See siht on siia raiutud selleks, et meil oleks võimalik  siis metsakujunduskraav sulgeda ja selleks,  et seda saaks efektiivselt sulgeda siis. Tõsteti siia kraavi sisse, siis see kraavi mulle,  mis oli tekitatud siia kraavi kaevamisel  ja mingil määral on siia pandud ka oksi ja puude latvu,  mis trassiraiest tekkis. Ja siin on näha kolm paisu, mis on tehtud  siis 30 sentimeetriste maapinnalangude järelt  ja nende paisude eesmärk on siis juhtida  siis sisuliselt sealt vasakult poolt tulev vesi üle  selle kuivendus kraavi paremale poole. Milleks see kõik selle jaoks, et siis looduslik veerežiim  sellisel märgalal taastuks ja kõikide nende tööde eesmärk on see,  et soodest taastuks võimalikult looduslähedane veerežiim,  mis looks kõik eeldused selleks, et sind saaksid uuesti  hakata kasvama turbasamblad taastuks turbateke  mis on suguse funktsionaalse, toimiva soo põhiline tunnus. Suures plaanis toimib see taastumine siin viie kuni 10 aastaga. Siit kulgeb väga vana kuivenduskraav. Võib öelda, et see oli olemas juba aastal 1900  ja ise looduslikul teel selline kraav kinni ei kasva,  sest see veevool hoiab seda kraavi lahti. Nii et see on ka üks põhjus, miks, kui me tahame sooalasid  taastada siis tuleb sellele ise kaasa aidata. Et siin on kohti, mille sügavus on. Kuu aega tagasi mõõtsime siin on rohkem kui meeter 35. Ehk et see põhjakõrgus on siin väga sügaval  ehk et ja siis nüüd võite ette kujutada,  et kui on nii-öelda augustikuu, kus enam pole sademeid tulnud,  siis tegelikult see meeter 35 määrab ära selle,  kui sügavale langeb, rabas endas vesi. Rahvusvahelise märgalade päeva keskmes on igal aastal erinev põhiteema. Seekord räägiti, kuidas aitavad märgalad loodusõnnetuste  riske leevendada. Märgala, mis on kas rannikul või on jõgede ääres,  et see märgala sisuliselt püüab selle liigvee kinni,  mis tuleb näiteks tugeva vihmasajuga või tugeva tormiga,  see vesi ei Ei, ei liigu kiiresti edasi, ülejäänud maastikku. 2005. aasta augusti lõpus tabas Ameerika Ühendriikide  kaguosa orkaan Katrina. See looduskatastroof oli USA ajaloo üks laastavamaid. Pärast Katrina kogemust on riigis tegeldud linna  ja mere vahele jäävate märgalade taastamisega. Märgalad aitavad suure veetaseme tõusu ja tormiga maale  tungivat veevoolu puhverdada. Ookeani rannikualade üleujutuste tõsidust mõistes võib  esmalt olla siiski raske aru saada, kuidas hoiavad märgalad  Eestit looduskatastroofide eest. Me võiksime ette kujutada, et näiteks soomaal ei ole seal  jõgede ääres mitte lamminiidud ja lammimetsad,  vaid sinna on noh, tihedalt ehitatud külasid  ja võib-olla on ehitatud mõni linn, et sellisel juhul see  see nii-öelda kiiresti lumesulamisel näiteks  või tugeva vihmasaju järel tekib üleujutus tuleks linna  või tuleks küla tänavatele ja see, see olekski nagu väike looduskatastroof. Viimasel ajal on muutunud aktuaalseks soode roll  kliimamuutuste leevendajana. Kuna sood on süsiniku sidujad sellel põhjusel,  et soo on see, kus on turvas fotosünteesil atmosfäärist  võetud süsinikdioksiid. Nii-öelda talletub selles turbas. See probleem tuleb sellest, et kui me soo kuivendame,  siis siis me nagu päästame selle talletanud süsiniku alla ja,  ja see läheb atmosfääri tagasi. Ja ja nii-öelda panustab kasvuhoonegaaside Kasvu. Sood on tähtsad ka taimede ja loomade elupaigana. Samuti ei saa märkimata jätta soode osa kultuuriloos  ja puhkepaigana. Kunagi, kui hakati soode kaitsest rääkima,  siis mõeldagi rohkem seda, et soode sood on nagu elupaigad lindudele. Et meil on Eestis ka selliseid linde, kes praktiliselt mujal  ei elagi kui soos. Muidugi on meil see taimi ja nende hulgas näiteks on väga  ilusaid käpalisi, kes elavad allikasoodes või,  või lubjarikastes madalsoodes. 40 sentimeetrit. Kui me teame, et aastas tekib turvast juurde soodes umbes  millimeeter siis siia rajati kuivenduse tõttu üks mõõtepost  umbes 40 aastat tagasi ja see turba pind on  siis kuivenduse tõttu langenud 40 sentimeetrit 40 aasta jooksul. Mõelge, kui suur erinevus, kui aeglaselt turvast tekib  ja kui lihtne on seda kuivendamisega kaduma panna. Looduslikus turbalasundis on umbes 90 protsenti vett. Seega saab meie sooalasid käsitleda arvestatava magevee reservuaarina. Siit tuleb ka soode suurim väärtus. Need on vee kogujad, hoidjad ja puhastajad. Seda on viimasel ajal täitsa põhjalikult nagu uuritud  ja valgustatud ja, ja rõhutatakse kogu aeg,  et kus veel vähegi looduslikke soid on, et palun hoidke neid,  ärge kuivendage neid. Mida see rahvusvahelisel märgalade päeval tehtud retk  inimestele annab? Ma kuulsin kohalikelt, kes on natukene rohkem hakanud uurima  selle soode taastamise kohta sellist nurinat,  et mida nad jälle teevad neid meie maid märjaks tagasi. Ja, ja ma arvan, et pärast seda retke nad enam  nii ei nurise. See teema küll, et kuidas soid taastatakse,  on vastuoluline ja ma arvan, et nüüd kindlasti osatakse  rohkem hinnata seda. Et mis on soode väärtus laiemalt? See, mismoodi me hindame üht või teist asja siin maailmas  oleneb eeskätt sellest, kui kasulikuna see meile tundub. Et kas ja kuivõrd aitab see inimesel ja inimsool ellu jääda. Kuid on olemas ka teine mõõdupuu, teistsugune hoiak. Et kõigel sellel, mis on looja, looduse looming on oma koht  ja tähendus siin ilmas ka siis, kui meie seda ei mõista,  kui me nii-öelda ei jaga matsu, et meie asi ongi vaid  imestada ja imetleda Imestagnagi nüüd, et ämblikud koovad oma võrke  ka talvel Sa oled hästi palju huvitavat uurinud talvisest putukaelust  ja tuleb välja, et ka osad ämblikud on talvel täiesti  aktiivselt tegutsemas. Kas nemad siis püüavad putukaid? Ka ämblike seas on palju selliseid liike,  kes käivad lume peal umbes analoogselt, nagu need sellised  tavalised lume peal käivad putukad, ehk siis nad tulevad kas  lume alt välja ennast tuulutama sõna otseses mõttes  või siis on siis see ämbliklik uudishimu,  mine sedagi tea. Väga sageli me kohtame juveniilseid vorme,  ehk siis need ei ole päris täiskasvanud,  kes siin lumel tegutsevad. Ja nende puhul võib öelda küll, et nemad kedagi söömas ei käi. Liigirikkus ämblikel on ka vahel lausa hämmastav. Olen näinud küllalt palju, näiteks hiidämblikke  klassikalised kenad kollase triibuga, meie veekogude lähedal  tegutsevad ämblikud tegutsemas ka talvel lume peal. Isegi Nõmme hiidämbliku olen korra näinud,  kes on täielik mõistatus, et vahel arvatakse,  et noh, et ta ei talvitugi, täiskasvanuna selgub,  et talvitub väga põnevad. Ämblikud on näiteks sireämblikud. Nad on sellise kiitsaka kehaga hästi pikkade jalgadega ämblikud,  kes suvel tavaliselt kusagil niiskemates kohtades on näiteks  kõrva peal niimoodi lidus, et neid ei leia üles hästi. Nemad on väga vapralt lume peal kõndijad,  nad kuuluvad minu kogemuses ühe kõige külmema kõndimise  juurde ehk ka seal oli miinus kuus ja natuke rohkem,  kui nemad veel aeg korrusel rahulikult oma jalgu üksteise  ette tõstsid. Kuid ka talvel on olemas oma ämbliku liigid,  keda me näemegi täiskasvanuna ainult talvel  ja kes talvel koovad võrku ja püüavad ka putukaid  selle võrguga. Siin me näeme tüüpilist kohta, kus nüüd need päris talveämblikud,  väikesed kääbusämblikud oma püünisvõrke saavad teha just  niimoodi rohukõrte ümber. Kui lumi sajab, jäävadki siis käigud, mida kasutavad talve  putukad lume peale ja lume alla minekuks  ja siia nende kõrte vahele siis talve etukate käigu teel  teevadki ämblikud oma võrgud, kus siis püüavad saaki. Põhimõtteliselt toimub võrgukudumine samamoodi nagu suviti  ja võrgukudumine toimub samamoodi nagu suviti. Lihtsalt need liigid, kes nüüd siin talvel putukaid püüavad,  ei tee sellist klassikalist spiraalvõrku,  nagu me oleme ristiämblikul harjunud vaatama  või paljudel võrkus lastel. Nende võrk on selline suhteliselt selline sissesosja pealtnäha,  et on sinna-tänna neid niite pandud, kuid püüab hästi. Ja see ämbliku tegevus võrku sattunud putukapüüdmisel on  äärmiselt vilgas, täpselt nagu toimuks suvel,  siin ei ole mingit vahet, minul läks endal aega seitse aastat,  enne kui ma juhtusin kokku sellise olukorraga,  kus tõepoolest oli võrk, oli ämblik ja sinna võrku hüppas  üks lumekripp. Ma olen enne näinud olukordi, kus on lumekrip,  polnud võrgus kinni, aga seda ilma ämblikuta. Ma olen tõenäoliselt ka otsinud mitte kõige õigematest kohtadest. Kuid tõepoolest, ta ei ole igapäevane sündmus,  nii nagu talveputukatega üldse, et kui me  ka siin oleme kõndinud tänagi, me näeme võib-olla 10 meetri  tagant ühte tegelast, siis kui mõtleme sellesama nägemise  suvisesse konteksti, siis on see päris harv nähtus. Kas see tähendab, et need päris talveämblikud  siis ka paarituvad talvel? Tõepoolest, nii see on ka nende puhul me kohtame  siis talvel emaseid ja isaseid ja sealsamas võrgus,  nad püüavad 11 üles leida ja paarituda, mis ämblikel on  muidugi sama keerukas talvel, kui on seda suvel. Ehk siis, kui kaks kiskjat üksteisele lähenevad,  siis ei tea kunagi tulemust. Mul on ka endal olnud õnne sattuda ükskord peale  kääbusämblik pulmale, kus siis kaks tillukest ämbliku  sealsamas tõenäoliselt ühe metskitse jala jälje sisse tehtud  võrgus üksteisega. No inimese keeles öeldes natukene semmisid. Kui pikalt see siis kestis? See kestis ikka tunnikese, vähemalt ehk siis kõigepealt ma  nägin seal võrgu sees oli selles augus kahte tumedat täppi  ja siis, kui ma neid siis jälgisin pikemalt,  siis selgus, et nad on erinevast soost ja  siis selle jälgimise ajal nad püüdsid üksteisele läheneda  ja siis jälle kaugenesid, siis jälle lähenesid,  nii et see käis korduvalt. Päris paaritumise nad minu silma all küll ei jõudnudki,  aga tõenäoliselt neil see ikkagi õnnestus,  sest see juhtus just nimelt aasta tagasi. Ja täna me oleme siinsamas metsas ja näeme nende järglasi. Mind kutsuti pulma, mina ei saanud minna,  siga tahtis sööta, lehm õhtust joota. Algab üks Gustav Ernesaksa 65 aasta eest kirjutatud laul  rahvalikel sõnadel. Meie sattusime täna ämblikepulma kutsumatagi. Siga sööta ja lehma joota tuleb tänapäeval vaid väga vähestel. Kuid eks meil ole muid olulisi tegemisi. Pigem need siis niimoodi, et saaksime nädala pärast jälle  huviga osooni vaadata. Olete kõik kutsutud? O kolm.
