See siin on tühi papp, karp siin on veel üks katkise sangaga  tekstiilist kotte ja tühi näoveepudel. Ilus pudel. Ja lõhnab ka veel nii, magusasti. Need, kõik on minu kauni, minu suurepärase eluülejäägid. Ei raatsikski nagu ära visata, aga mida nendega ikka teha. Kas olete aga tähelepanu, et lapsed suhtuvad sedasorti  kraami vahel hoopis, mis teisiti koguvad,  seda hoiavad alles? Ei luba ära võtta, sest see on nende jaoks justkui väärtus. Ja neil on hullumoodi õigus, sest väärtus see ongi väärtus,  mille loomiseks on kulunud tooraine energiat  ja inimtööd. Väärtus, mis läheb nüüd prügikasti. See on siis näide ühest kõige tavalisemast prügikastist,  mis majade juures asub, see on meil praegu tühjaks tehtud  ja siia maha kallatud ja siis me näeme siin,  mis ühes tavalises prügikastis on jah, hästi palju pakendit,  sellist kilekotte siiski veel pakendit. See on nüüd igasugune madratsid ja ja, ja muu muu pahn,  eks ju. Siin on. Mis asi see on, siin on mineraalne jääde,  segatuna biolagune jäätmega, jube must näeb välja,  näeb välja, see peaks minema siis biolaguneva kilekott,  siin on siis paberkartong. Metall ja elektroonika. Kas panite tähele, kui suur osa Eesti keskmisest  segaolmejäätmete prügikastist moodustavad pakendid  ja toidujäätmed? Eestis tekib iga inimese kohta aastas umbes 350 kilo  olmejäätmeid riigis kokku 466000 tonni jäätmeid,  mis nõuete kohaselt peaks käima materjali järgi eraldi  prügikastides ja avalikes kogumiskonteinerites visatakse  endiselt kokku ühte prügikasti. See on peavalu, jäätmekäitluse, kes tahaksid võimalikult  palju materjali ringlusse saata. Uue lahenduse pakub välja Pärnu külje all asuv Paikre jäätmekäitluskeskus. See on siis kõik see, mis tuleb inimeste segaolmejäätmete  prügikastidest teile siia ja teie siis ei pane seda  prügimäkke ja ei lähe põletusse, vaid teie panete  selle liinile. Mis siis toimuma hakkab? Värske olme tuleb sisse linna prügikastidest  ja esimene etapp mida see jääte läbib, on  siis eelpurustamine. Esimene etapp on tehase üks tähtsamaid ja raskemaid  sest enne, kui jäätmed edasi liiguvad, tuleb eraldada  toidujäätmeid ja tekstiil, mis segavad edasist sorteerimist. No nii, siin käib nüüd liin tohutu kiirusega  ja ühtegi inimest siin ei ole. Jah, tegemist on automaatse sorteerijaga optilise seadmega,  mis valgus hiirega tuvastab vara materjali  ja siis suunab juba õigesse suud edasi. Järgmisesse sorteerimisetappi. Jäädet põrgatatakse ballistilisel meetodil,  et eraldada kerge materjal. Raskest täpsed masinad suudavad jäädet eraldada isegi  plastikoostise järgi. Siin on ikkagi inimesed tööl, jah. Täpselt, siin on siis meie kvalitikontrolli boks,  kus siis masina tehtud tööd järel kontrollib inimene. Et kui on masin teinud eksimusi või kui on antud. Ka meie poolt soov, et võtta veel ekstra välja mingeid materjale,  mida masin võta välja, selleks on siis ka inim inimfaktor  meil mängus siin. Paikre on Eestis ja ka lähiregioonis ainuke jäätmekäitleja,  kes on investeerinud sellisesse kaasaegsesse olmejäätmete  sorteerimistehasesse kontseptsioonist. Reaalsuseni on eraettevõtjal tulnud läbida päris korralik kadali. Tekib küsimus, mille pärast. Tegemist on ikkagi põhimõttelise küsimusega,  et jäätmekäitlusettevõte peab andma oma panuse sellele,  et jäätmekäitlus areneks. Et mugav ja lihtne oleks muidugi jäätmeid ladestada  või siis suunata Iru jaama põletusse. Kuid see ei saa olla jätkusuutlik. Tekkivatest olmejäätmetest võetakse Eestis praegu uuesti  materjalina ringlusse vaid ligi kolmandik. Suurem osa läheb Iru jäätmeploki põletamiseks,  mis on parem variant kui ladestamine. Aastaks 2020. Riigil Euroopa Liidu direktiivide alusel eesmärk  taaskasutada pool olmejäätmetest ja aastaks 2030 65 protsenti. Neid eesmärke ei ole võimalik täita, kui ei suudeta senisest  rohkem sortida ning biolagunevaid ja plastijäätmeid  kasutusele võtta. Siin on tõesti väga eeskujulikult sõime kogu see materjal,  siin on vist mingisugused paksem kast kanistrid ja,  ja täpselt siin on siis vaatan mingisuguse enamus  joogipudelid joogipudelid, eks ju, mis ei ole pandud taarasse,  vaid siin on ka pandipakendit, saiakendit,  siis järgmisena mingid karbid, siin on näiteks võikarbid,  juustukarbid ja siis tuleb siit jälle mingi teistsugune plastik,  piimapakid, piimapakk, kõige levinum ja,  ja siin on mahlapakid ja keefiripakid ja täpselt kõik  selle suudab siis sorteerimisnii ära. Liigiti siis sorteerida ja see läheb siis materjali järgi  juba ja selle me pressime kokku ja suuname meie partneritele,  kes nüüd töötab selle ümber ja toodab sellest. Mingi uue toote. See siin ei ole Hiina müür, vaid sorteeritud plastpakendite sein. See on hea näide, kuidas on õnnestunud jäätmeid liigiti sorteerida. Kuid miks meie liigiti sorteerimise protsendid on  nii väiksed ja miks me nii vähe sorteerime? Number üks põhjus on kindlasti mugavus. Ei ole harjutud, ei teata, ei taheta, ei viitsita. Teine probleem on ka see, et. Et riik üldise regulaatorina peab andma väga selged suunad  ja ka vahendid kohalikule omavalitsusele,  kes on kohustatud korraldama siis oma piirkonnas  jäätmehooldust parimal võimalikul moel. Et täna ei saa näpuga näidata mitte ühegi konkreetse  vastutaja peale, et, et inimene on midagi tegemata jätnud  või kohalik omavalitsus või riik. Tegemist on kompleksse probleemiga, kus on kolm osapoolt. Endiselt levib arvamus, et sorteeri palju tahad. Prügiautojuht valab ikka kõik ühte hunnikusse. Sellistest rikkujatest. Peaks kohe jäätmeveo korraldajale teada andma kuid  jäätmematerjali eest hoolitsemine algab juba kodust. Kõige olulisem, kui tuua välja, millised jäätmed peavad  olema kindlasti olmejäätmekastist väljas on biolagunevad  jäätmed ehk siis söögi ja toidujäätmed. Nende lisamine siis olme prügikasti rikub tegelikkuses kõik  ülejäänud materjalid ära ehk siis selline jäätmete ühte  kasti toppimine tegelikult teeb karutee nende jäätmetele  ja kuna neid on niigi raske taaskasutus suunata,  siis määrdunud, rikutud jäätme taskus suunamine on veelgi raskem. Nii et liigite sorteerimine on vajalik ka  selle tehase olemasolul. Kõik inimesed võiksid oma jäätmeid rohkem sorteerida,  kuid tegelikult võiks juba alguses jäätmeid vähem tekitada. Kas on võimalik näiteks poest kaupa osta,  ilma pakendita? Kohe uurime järele. Pärnus asuv kauplus paljas pala loodab päästa maailma  väikeste sammudega ja müüb kaupa pakendamata kujul. Esimese asjana võtame siis korvi, kuhu tuleb oma ostud panna  ja ma võtsin kaasa kodust ka anuma, sest kui siin pakendit pole,  siis kuidagi ma pean need asjad koju viima,  aga ma vaatan, et teil on siin juba neid pakendid müügil,  igasugused purgid ja kotid ja kausid on olemas. Just nii, miks need vajalikud on? Noh, eks sellel samal põhjusel, et kui mõnel inimesel jääb  see pakend koju, siis saame siit kaasa pakkuda. Et paberkotte on ka seal laua peal, aga kilekotid ei anna  ja kilekotti kindlasti mitte. Selles poes saab pea kogu müügil olevat kaupa osta kaalu  järgi lahtiselt. Pakend tuleb kodust kaasa võtta või osta poest kõrgema hinnaga. Kui on oma pakend kaasas, siis kaalume selle pakendi ära. Nii läheme siia. Mul on oma pakend. See kaalu peale. Nii nüüd nullid selle ära. Kui ma tavaliselt lähen siis poodi võtan ühe kilose makaronipaki,  siis siin on siin. Võtame hästi suur torn ja ühvli. Ja võib täitsa niimoodi. Iga asja jaoks on eraldi tühvel ja nüüd ma olen  siis põhimõtteliselt. Sellega säästnud ühe makaronipaki, mida ma muidu viskas,  viskaks ära, eks just. Tootevalikus on kuivained, puuviljad ja põllusaadused,  kulinaaria ja piimatooted, aga ka kehahooldusvahendid  ja pesuained. Ükski toode pole plastis ja isegi leiva ostmine käib veidi teisiti. Juuretijõuleib et seda saab lõigata, et kas  siis viil kaks kolm no ma tahaks kaks viilu leiba. Kas see kuidagi tülikas ei ole või et miks ta tülikas on,  selles mõttes selline õudne möllamine pakendite pärast. No aga see kõik on hea eesmärgi nimel, selles mõttes,  et. Et säästa me keskkonda ja inimestele läheb see tegelikult korda,  siis juba. On siin kliente ka just nii, et oma püsiklientuur  on täitsa olemas. Paljas pala plaanib lähiajal laieneda ka Tallinnasse,  kusjuures lähim sarnane pakendivaba pood asub Taanis. Kopenhaagenis. Kas on võimalik elada pakendivaba elu nullpakendit on tõesti  väga-väga-väga raske. Aga selles mõttes seda pakendite kogust annab vähendada,  et minul on lapsepõlvest saadik see harjumus,  et igasugused jahud ja pudrud ja asjad, kõik on mingitest  kinnistes anumates juba kodus eelnevalt,  et et valan selle pudrupaki niikuinii juba ümber  ja siis viskan selle ära, et miks siis nagu miks ma pean  seda tegema, et ma võin näiteks võtta mingisuguse kilekoti  selle ja siis poest osta viia koju ja siis taaskasutada seda  kilekotti uuesti, et või siis sellesama purgiga tulla,  et vahet siin selles poes ei ole? Olen vahel märganud, et keegi sokutab minu konteinerisse oma prügikotte. Eks ikka sellepärast, et prügi äravedamise eest tuleb meil  firmadele maksta. Ent meie jäätmed on üha enam ja enam ka tootmise tooraine ressurss. Ja küll jõuab kätte ka see aeg, kus mitte  ja meie ei maksa prügi äravedamise eest vaid meile makstakse  meie prügi eest. Keskkond muutub siis, kui ime väel puhtamaks. Minul tuleb aga olla valvas, et keegi käiks teinerist minu  ressurssi kat temas. Ressurss see ongi kõik see, mida me kasutame  või saame kasutada ära iseendi jaoks. Kõlab küll väheke robustselt, kuid ka kaunid kalad,  kes ujuvad meie vetes, on teatud nurga alt vaadates üksnes  meie toiduressurss. Seda ressurssi nüüd uurimegi. Sõidame üle Peipsi järve jää Emajõe suudmesse praaga külla,  et kontrollida traditsioonilist kalapüügivahendit. Jõemõrda. Mitu erinevat kalaliiki me siin kokku saime,  praegu kolm, praegu saame. Latikas siis on noorg ja kiisk väike ahvenlane,  siis. No mis su kala teeb praegu siin, kuna päeva pikkus on läinud  kogu aeg suuremaks ülevalt tuleb sulavett  siis ta juba pigem on tal ikkagi see rahutus hinges,  et ta tahaks hakata juba otsima, et kuhu kevadel kudema minna,  kõigepealt ta tunnetab päevapikkust, seda ta saab jälgida  isegi põhimõtteliselt kuskil sügaval jää all  ja ja keset talve ja siis tulevad sellised konkreetsemad  märgid näiteks, et Emajõgi hakkab tooma järjest rohkem  värsket vett, mis kraavidest koguneb. See annab talle siis signaali, tunneb, tunneb juba lõhna  ja et asi kisub juba huvitavaks. Kalade bioloogiline kell on neile juba öelnud,  et kevad on tulekul, valmistuge kudemiseks igal juhul. Jõemõrraga püütud kalad loetakse üle ja mõõdetakse. Nii on võimalik hinnata kalapüügivahendi püügisurvet  siinsele kalastikule, mis kalaliigid ja kui suured kalad  püünisesse jäävad. Uuringud üleüldse on just olulised sellepärast,  et ikkagi tarku otsuseid teha ja põhjendatud otsuseid  uuringud annavad ki meile tegelikult siis  selle pildi, mis seisus need kalavarud on  ja kui palju ikkagi siis see inimene seda mõjutada saaks  ja kui palju siis oma püügiga siis seda varu vähendada  ehk siis välja püüda. Tuleb välja, et teaduspüük on ka kaladele õnnelik püük,  mis lõpeb nende jaoks tegelikult elu jätkumisega saavad tagasi. Siia Emajõe vett. Ega nad algul. Mõned sekundid mõtlevad ja ja ükski neist siia ei jää,  kõik saavad aru, et nüüd on. Nüüd on tagasiminek et kalade näod me nägime üle,  me nägime, kes siin parasjagu ujub. Midagi on vaja veel ikka jää alt kätte saada. Ja meil on siin need näod, keda me nägime,  need olid meil veidi võõrad, aga meil on siin  ka väga tuttavate nägudega kalu. Keegi on siis ära märgistatud lausa? Nojah, ära on märgistatud. Kahte moodi on märgistatud, ühe ühtede on number pandud külge,  meie nimesid ei anna, aga paneme numbrid. Ja teistel on lisaks sellele veel ka saatjad sellise  signaali saatjad sisse pandud. Siin jää all on meil Luurele pandud. Spetsiaalsed signaalipüüdjad ja salvestajad. Ja siis need on siin jõe peal praegu vist 11 tükki. Et iga 10 kilomeetri kohta üks umbes. Nii selline riistapuu Ja siis nüüd see töötab meil koos arvutiga. Arvutiga on võimalik siis siit jaamast sellest signaali kogujast,  siis need andmed, kokkuvõte? Jah, täpselt see meil käsil ongi. Siia kogutud andmed tõmbame arvutisse, pärast analüüsime  Tartus näete ära siis kus need teile väga hästi tuttavad  kalad parasjagu ujunud on ja kas selle jaama juurest on  mööda mindud. Praegu väga suuri liikumisi pole olnud, siis jah. Ei? Ole? Ja ega. Latikas on selline kala, et. Talvitub ikkagi peaasja peaasjalikult Peipsis. Emajõe veesüsteemis elavate latikate käitumismustrid on erinevad. Osa saatjaga varustatud kalu ujub aprillis kuderände kõige  tihedama liiklusega ajal otse Võrtsjärve kudema. Need kalad pöörduvad tagasi Peipsisse juba maikuu teises pooles. Nüüd ootavad nad järves uut kevadet. Osa suguvendi ja õdesid koeb aga hoopis Emajõe vanajõgedes  ja tuleb pärast kudemist suveks Peipsisse,  misjärel liigutakse sügiseks ja talvitumiseks Emajõe alamjooksule. Me osalt siis täidame neid valgeid laike,  mis siis latika elutsüklis meil praegu valitseb. Et me teame üsna palju latikast ja me teame,  et jah, see Peipsi ja Lämmijärve latikas rändab Emajõe  ja sealt edasi siis vanajõgedesse ja Võrtsjärve. Aga mida me ei tea, on just see, et kui palju  siis see latikas ikkagi ka nendes siis sigimiskohtades  ja elua paikades siis viibib. Nii et ma arvan, et kui me selle osa saame,  siis täidetud, et siis me saame tegelikult hinnata,  et kas need olemasolevad kaitsemeetmed, mis meil on,  kas need on piisavad Kudema rändavate kalade kaitseks on liigiti kehtestatud  püügikeeluajad ja piirkonnad. Mida suurem hulk kalu kudema pääseb, seda rohkem on oodata  kalavarudesse järglasi. Peipsis talvituvate latikate puhul on teada,  et kuderände alguses liigutakse väikeste gruppidena Emajõe  ülesvoolu koelmute suunas. Hiljem maikuus toimuva kudemise eel on kudejate liiklus  Emajõe süsteemis uskumatult tihe. Ja ma ei räägi siin sadadest kaladest või tuhandetest,  me räägime siin ikkagi kümnetest ja sadadest tuhandetest latikatest. Kas te olete ka aimu saanud, kui palju reaalselt nendel  latikatel õnnestub vältida püügivahendeid  ehk siis jääda ellu ja jõuda kudema? No kalade pika-pika evolutsiooni käigus on neil välja  kujunenud väga head kaitsemehhanismid, et elus püsida  ja üheks nendest on võime vältida selliseid kahtlaseid asju,  näiteks mõrdu saad aru, et siin on midagi ees. Ja paljud neist keerad lihtsalt tagasi, et ta päris  nii ei ole, et kala muudkui tuleb ja kõik läheb mõrda sisse  ja ega nad tunnevad oma elu keskkonda päris hästi  ja ja oskavad siis vastavalt käituda. Latika eluiga võib meil ulatuda 32 aastani. Kudema hakatakse kuue-seitsme aastaselt. Pole mingi ime, kui katsepüükidesse satuvad 20 aastased isendid,  kes on püügivahendeid vältides kudenud juba 13 14 aastat. See tähendab, et igas vanusegrupis on latikaid,  kes pole siiani kalurite saagiks sattunud. Aga teate te ka siis seda, kui palju näiteks ühest kala  põlvkonnast ühel aastal õnnestub välja püüda. See üllatab väga paljusid, et mõrdu ju ikka on jõe peal  ja ja õngemehi ka siin püüdmas ja tegelikult meie kaladest  kinni püüti alla viie protsendi, et selles mõttes on kõik  ikkagi kontrolli all. Võib olla rahulik, et, et asja asja nagu. Asja eest hoolitsetakse, et see, see püügimaht oleks  mõistlik ja võib kohe julgelt öelda, et praegu ta seda on. Kalavarude piisava järelkasvu tagab kudemisaja  ja sellele järgneva aasta ilmastik. Väga tähtis roll on ka koelmutel, mis peavad olema kaladele  ligipääsetavad ja sobiva keskkonnaga. Mida need uuringud praegu teile uut ja huvitavat on näidanud? No huvitavat uut täiesti uut on näidanud seda,  et kui varem arvati, et sügisene kala Emajões sügiseti ju  saadakse päris palju kala, et see on tingimata see kala,  kes liigub Emajõe pidi allavoolu, siis Võrtsjärve poolt  Peipsi järve poole siis nüüd meie uuringud näitasid seda,  et, et see päris nii ei olnud. Kala liikus kõigepealt suvel. Peipsisse ja oli seal mõnda aega ja siis osa kala neist otsustas,  nad hakkavad nüüd ülespoole minema juba sügisel  ja möödunud sügisene kalasaak kujunes just nende kalade baasil,  kes ülespoole liikusid. Kala ema, kõik ikka seesama. Brama. Me teame ja tahame gi teada rohkem nendest kaladest,  lindudest, loomadest ja taimedest, keda me kasutame  ka söögiks. Aga nemad, kõik koon, vaid osake kogu meie elus loodusest. Mida ma tean näiteks rohukedrikust. Tõtt-öelda peaaegu mitte midagi. Ent nagu me nüüd kohe näeme, on tegemist väga põneva olendiga. Rohukedrik on liblikas, keda võib lendamas näha suveöödel  mis temaga talvel toimub. Rohekürik on üks äärmiselt põnev libikas  ja väga erandliku käitumisega liblikas ja temaga on seotud  vahest üks põnevamaid avastamis lugusid,  mis minu enda talveputukate seltsis liikumine on andnud. Nimelt üks tavalisemaid putukaid, keda me lumel kohtame,  nii pea kui lumi, sajab nii viie-kuue sentimeetri pakkuseks,  päris esimese kirmega ta välja ei tule. Aga siis me hakkame nägema neid lume liikumas. Ja mina alguses arvasin, et nad käituvadki nagu tüüpilised putukad,  et tulevad soojema ilmaga lume peale ja siis,  kui läheb jahedaks, siis peavad pugema lume alla peitu. Aga nemad käitusid hoopis teistmoodi. Vastupidi, nemad jäidki lume peale. Ja siis mõned aastad hiljem tänu ühele kenale talvele  siinsamas metsades sain ma vastuse rohukedriku kentsakale  käitumisele väliselt. Sest nende käitumine talvel käibki niimoodi,  et kui tuleb lumi maha, siis nad ronivad lumele  ja jäävad sinna ja lasevad ennast uue lume alla matta. Nii et nende talvitumine möödub lumekihi sees,  nad mitte. Ta ei talvitu ei maapinnal ega kuskil okste vahel,  vaid täiesti lumekihi sees. Kui tuleb talvine sula ja see lumekiht oli natuke õhuke,  siis ta ronib sealt lumekihi seest välja,  kui ta välja sulab, ronib uuesti siis nii-öelda kõrgemale  ja jääb jälle ootama uut lumesadu. Ja nii jällegi näeme ühel hetkel, et neid röövikuid lumel ei ole,  kuid me teame, et nad on seal lumekihi sees. Ja võime küsida, miks nad niimoodi käituvad. Siis vastus on ka siin võrklemisi tõenäoline,  nad on piisavalt suured putukad, et olla söögiks noh,  näiteks ka karihiilel, kes lume all ju tegutsevad  ka talvel. Kuid niipea, kui see röövik on seal lumekihi sees,  mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal,  sealt ei oska teda leida mitte ükski karihiir kätte. Ja teine moment, paljud putukad tulevad lumele talvel,  selleks, et võtta päikesevanni täpsemalt päikese ultravide  kiirgus on see, mis siis nende karvade vahele jäänud noh  näiteks seeneeoseid või muid baktereid hävitab. Lume all paha talvituda pikalt, seal võib jääda haigeks ja,  ja need lumekihi sees. Kui lumi värskelt sajab, siis seal lume sees ei ole mitte  ühtegi võimalikku haiguse, tekitajat või mingit muud parasiiti,  kes võiks hakata end rööviku elu ohu ohustama. Mis tähendab seda, et lumekihi sees talitumine,  kui on jaksu nii-öelda liikumatult magada  ja viitsimist on kõige ohutum viis talve peeta. Mis edasi saab vastu kevadet? Kevadel on jällegi omamoodi põnev nimelt lume seest,  nüüd röövik ise välja ei jaksa, sest pealegi kevadiste  suladega juhtub ikka nii, et päeval sulatab,  öösel külmetavab, ehk siis lumel ilmub ju paks koorik,  sealt ei saa isegi vahel mõned linnudki välja,  kes lume sees talvituvad, kui röövik kasutab kavalamat meetodit,  tema kasutab ikkagi meie sama head taastuvenergia  ehk päikest. Nimelt lumi hakkab ju vaikselt sulama peal  ja kui nüüd röövik on seal lumekihi all juba noh,  nii mõne sentimeetri kaugusel, siis tema tume keha akka  hakkab endasse tõmbama või siis nii-öelda semasse jääb  rohkem päikesesooja kui ümbritsevasse lund. Ja nüüd selle tumeda rööviku ümber sulab lumi kiiremini ära. Ja nii me varakevadel kus on nüüd siis veel viimased lumelaigud,  võime leidagi vahel mõne rohukedriku rööviku,  kes on veel siis sellise lohu põhjas ja kui teda nüüd veel jälgida,  siis tavaliselt sealt august ta läheb minema  ja sellega on tema talve. No inimese moodi võiks ju öelda vaeva, tegelikult see ei ole  üldse vaevad putuka jaoks lõppenud. Ja kevadel on ta esimene putukas, esimene livika röövik,  kellele on avatud kõik see värskete tõusmete maailm,  kus on võimalik siis ennast suuremaks nuumata  ja süüa. Seal on suured eelised. Tal on suured eelised, ehk siis kui sa oled ikkagi  järjekorras esimene, siis on sul suur tõenäosus midagi  paremat saada kui järjekorras. Viimastel. Vastla päev pannakse paika nii et kevadisele pööripäevale  järgnevas täis kuust loetakse tagasi seitse nädalat noor kuu teisipäevani. Tänavu On see teisipäev, homme, kui homme kuu paistab,  võib temalt nõutada enesele ilu ja tervist. Võib ka minna keskööl ristteele joonistada lumma hernestest risti,  selle risti kohale kükitada, teha oma häda  ja kutsuda kohale vana tühi, kes täidab siis  mis tahes soovi. Kui me ristteel ei trehva, siis kohtume taas nädala pärast. Kolm osoon.
