Paneme piibud põlema. Tuleb üks vana meremehejutt. Karta on, et see lugu võib ka veidi süngeks kätte minna sest talle on nimeks pandud Villem niidu seitsme surmalugu. See mees on teinud tegemist igasuguste asjadega, fotoaparaadist, torpeedo, aparaadini, loomulikult purjetanud tiiru läbiga ekvaatori alt. Kuid kõige palavam olevat olnud siiski siinsamas Soome lahel, Tallinna ja Kroonlinna vahel. On meeles seltsimees neid. Ja see, mis siin sai tehtud 1941. aastal, 20 seitsmehauda, no see jääb ikke kuni lõpule meelde ei saagi meelest ära minna, üldiselt on ikka reiside reis. Noh, see oli nii, et 1941. aastal siin 27. augustil sisse formeeriti miilitsapataljon ja läksime siin Tallinna kaitse lahingusse. Aga mul läks kehvasti, on ainult teisel päeval juba pihta ja peast haavata viidi siis keskhaiglasse. Ja ees seal tuli siis sinna tuli õde sinna, kes tahab evakueerida, saavad evaku tunnistused aeda ütles ka jah, et kuulsin raadiost, et kõik laevad lastakse põhjatsensuur surmapass, mis sul kätte antaks, või praeguses mõttes noaga, siis on ju pidevalt käib see asi nii surmaga seoses. No ja siis laev oli ehitatud nii spetsiaal avatud jääuksed, kahekorruseline keskel oli siis raskemad, haavatud ja all olid siis kergemad ja ja laev oli tähitud siis punase risti märgiga ka. Ja siis 28. noh, siis hakkas juba. Reidile tulistamine vastastikku käis ikka nii, Tallinn põles ja kõik oli reidilt hästi näha, kui peegli peal, siis pandi meid seal ees läks kaks traaler miinitraaler ja ja mina olin siis vot see tõenäoliselt ei mäleta, kas seal laeva nimi oli Tiina-Liina emb-kumb, oli, hakkasime siis minema ja ja ma olin seal korstna juures väsinud ka mitu ööd räsinud ja, ja siis istusin soolakoti otsas seljaga vastu korstnate, hea soe, jäin tukkuma seal. Vahepeal muidu käis üks luure lennukeselt läbidel, see oli juba varem hästi ja, ja korraga sisse tundsin, et laev kohe võpatas ja nägin Alt jooksis ülesse. See oli vist kütjaks noor poisilik mäega ennastsalgav ütlema, endale päästmise juures seal abiks ja ja, ja siis mina siis tõusin Kaselt küljes, vaatasin, juba olidki enamjagu juba sisse hüpanud, kes korkvestid saanud olid ja midagi enamuselt kõhu alla võtta ei olnud ja iga minut nii ruttu oleks põhjust 10 15 minutit, et juba esimeses vajus ja. Ma võtsin saapad jalast ära, sellel seljast ära ja mütsi peast ära ja kampsuni jätsin selga, printsi võtsin ka ära ja. Ja siis hüppasin sisse, üks paat sai sisse lastud, teine kukkus pooleks. No ja siis kass oli torpeedotabamuse torminute, paistab jah, et sellepärast, et ka teine laev täpselt ühel ajal läksid, eemalt vaadatuna vajus tisse WeDo seeria ühe seeria ja kolmas läks mööda, nagu ma kuulsin, nii et on mööda läinud torpeeduga ja allveelaev torpeedo. No ja sellepärast me olime rivis ja, ja miini ei saanud olla niiviisi, nojah, selline. Ja siis. Ma hüppasin sisse pea ees, ma lapsest saadik vees kasvanud ja ujumine on igatepidi oli niivõrd selge ja Meeruka natuke sõitnud ja kaugel Randoli randa kuskil näha ei olnud, aga seo veis umbes Loksa kohas olla. Ujus maha, aga ma tean, et tekib keerislaeval ja sellepärast ma hakkasin kohe eemaldama vastutuult ja tõmmanud siis hästi, nii alguses tugevasti kohe ja ja siis keerasin ringi, vaatasin kruiisilaev, siis vajus siis propeller, keerutas via täpselt, ühel ajal läksid mõlemad laeval korraga vajusid ära, propeller keeras õhus veereülemal keelsed õhustel. Nii et näiteks masinlikku töötlastel vee all veel siis ja, ja siis oli puhas. Ja ma siis vaatasin veidikene aega ja allpool oli palju inimesi allatuult ja mina vastutuul sisse ja siis ma hakkasin siis teistele järel ujumadel. Korraga tunnen, et hakka tõmbama keerisesse ja keeris oli võrdlemisi suur taoline ütlemiks kaks 30 20 meetrit kindlasti lai ja pikkamööda tõusis, seal ma teadsin, mis siis juhtub ja ma hakkasin siis tõmbama nii kõigest jõust Kraul, et ikka välja tõmmata selles keeristaga midagi aitandamaskeerist sisse, tähendas keeris sisse ja hakkas siis alla tirima del. Ja mina siis mina siis ujusin püsti ja keerutas kogu aeg Kerdas ringi ja ikka tõmbab allapoole ja vaatasin, nyyd ongi siis lõpp peale, et siin enam mingit pääsu ei ole. Ja siis pressisin, aga siis hakkas siis sukad tulid jalast ära, jalgele töö on võrdlemisi tugev. Sukad tulid jalast ära ja, ja aga ikka ikka tõmmanud ikk, et ma sõitsin ikka peal. Ja siis tundsin, et mul oli Karifi püksid, elased, püksid hakkavad allapoole kiskuma. Vot see oli mul siis kõige rohkem hirm, et siis enam jalgadega enam ei saa töötada, jalad jalad ära ja jääd ühe käega oleks saanud aega pükse kohendada, selleks oli selleks oli ka kardetav, sellepärast kääbik aega kogu aeg käima. Ja vot just selle momendi peal tuli siis alatuks niukene. No mis ta siis oliivid, kas ta oli kastid, katlad plahvatusest või oli siis, kui laev esiots läks, et seal juba õhk jäi alla, sissetsehh paiskas välja, aga igatahes viskas mind otsekoheselt keerisest välja, kõige veega tükis. Siis oli no siis tuli alt igasugust prahti uppunud inimesi, lauatükk oli ja ma kohe sain kaks laud omal kätte, sealt üks oli pikem, teine lühendad. Nüüd hakkasid lainetas loksutama ühel teine poole. Siis ma vaatasin, et tuli sealt üks suurem tükk laeluugi taolistelt niukene raske. Ma jätsin need lauad lahti ja siis läksin selle luugi peale, aga sellega oli juba niisugune võimalused, seal ei tarvitsenud enam ujuda, seal lihtsalt olid küljele peal ja jalarike veidi vajus vahest jalgadega aitas natuke teise peal. Siis ma nägin seal ühte niisugust asja, mis, mis pani mõtlema mind seal üks noormees, kes pidevalt teisi alistas ja see ei olnud just minust kaugele vaatanud. Kas ta läks hulluks või üldis oma naistike, naise nimi leidis ja korraga tõstis käed ülesuputusele sära ja kogu aeg aitas teise pärast tal poleks vaja uputanud seal Praatori, võta kõhu alla. Kui palju teid seal vees sel ajal veel oli? Laevast meid pääses üks päästepaaditäis ja meid oli siis niipalju kui üks, kaks, kolm, neli, viis, seitse inimest, seitse kokku 11 inimest viidi meid sealt ära, eelmine, sealt kaugemale. Neil on väga palju vete hüppajaid, oli. Aga Nuratüüpe tuli jaanuariga sadu ja haavatud ei saanud ujuda, kui tal oli, kui ta oli käest jalast haavatud või kui ta nii raskemalt Aalto oli minul peast haavatud, mul see haav oli, kerge ka ei olnudki nii hull, pärast Leningradis võetakse miinikild välja, oli nagu hernetera, aga too kordan, lõigake suust ninast vereväljadelt. Ja siis tuli väikene laev silla virile. Laevakursused Hodnikad ja sissisaates väikse paadi järele. No mina siiski rühma vastutuult hüppas, ma olin teistest ikka kaugemale jäänutel ja korjas teised ära ja ma vaatan, et ma jäängi maha siis käe küljes mul taskus olid märgtaskurätid. Näitasin sellega, näitas mulle vastad, tuletad, lootsin rahulikult ära. Tuli siis minu juurde ja. No ma mõtlesin kohe laeva. Selle paaris Luka nimetasid pisikene, sinna läks ainult kaks, sõudjad oli ja kõige rohkem kolm inimestele peale, vaata seal niivõrd väikene. Kerisin ennast kohe paatidel. Ja läheme edasi ja vaatame selle, kaks meest hoiavad pead vee peal, üks on palgi otsast kinni. Üks on ühel prots, teine teine pool. No ja hakkasime siis neid siis peale võtma see, kes seal teine pool, vot see oli, see oli veel kaunis, oli ikka võimeline ja see tuli, spaatiagasime teises otsas, oli, see oli? See oli juba, ta oli mõnevõrra pesu peal, see oli niivõrd ära külmetanud, jää, käed-jalad olid kangetel. Või ehk kramp või närvid? Kanged olid trumpi seal ei olnud, lihtsalt lihtsalt külmutab augusti lõpp ja, ja siis oli seal niisugune asi, et nüüd mina siis katsusin teda neid sealt kätte saada, sealt eilses nii üle selle paadi serva, aga nägin käed kinni saa, mehed siis ütlesid, et hüppa, siis hüppasin sisse, siis jah, võtsin ta käed lahti ja kui nagu käed lahti sai, muidu mõistsid, tal oli selgelt. Siis ma tundsin jälle teine käsi, hirmul, kogu aeg selle paadi küljes ja siis Tõmpsid sinna laeva juurde nuusata, vinnasime siis üles, ta läks ju kõik ülesse. Ja siis Läksime sinna juurde, seal anti meile kohe piiritust, võib mingi kuuma teed ja siis ma ütlesin kõik alast ennast, läksime siis sinna poldoni alla ja üksteise vastu ja tunni aja pärast oli juba nii soe nagu saunas. Ja siis oli juba kindlam pind jalge. Joonud korda siis oli ja siis oli julgem see asi juba. Kui kaua nüüd kõik need seiklused olid kestnud kaua vees olite ja kui palju aega oli torpeedo plahvatusest merre? On ikka üks, kaks tundi, kaks ja pool tundi kindlasti järgmine hommiku siis, siis hakkas ikka tõeline surmatants pihta, siis tulid lennukid, hakkasid seda meie kaitsesime teisi laevadel, meil oli üks niit peal ja ja üks kuulipilduja. Ja nad nägid, et me kaitseme, tahtsid iga hinge meid aru. Kuulge, aga peab ütlema, et kapten, see oli üks haruldane mees, vaat, üks tööline Keroy, tema nii oskas seda manööverdada. Meil visati pommise peale ja iga korda, kas keeras vasakule, paremale ehk mõnikord jäi hoopis seisma ta nii enne lennukendituuri ringe siis päikse kohathakas pikeerida päikese vastu ei saa lasta. Aga Me tulistasime ikkagi. Ja no muidugi see oli, sellest ei saanud madalal sulle selle jaoks, Me tulistasime noh, ja siis see pomm kukkus, aga mõnikord isegi peatas selle. Väikse laevak tõmbas tagasi, pomm kukkus ette ja nii nad kordamööda käisid meid, loobime seal ja ühtegi pihta ei saanud, üksainukene tuli nii lähedal, lõi selle laeva, selle akna lõi sisse, muidu mina aitasin siis laadide ka seda kuulipildujalinte seitse vintpüsse oli ka ja mis seal ikka püssiga midagi küll ei tee ja nimel Rässisime terve päeva õhtuks lõpus materjal laskematerjal otsa täielikult. Aga, ja siis saime juba Aucklandi saarest mööda ja vaatasime, et nüüd ongi pääsenud. Öösel oli näha kaasat Narva lahingut ja tulekahju ja seal teine pool kallastel. Ja too Klandi saarest mööda. Leningrad ei ole kaugel enam ja korraga äkidel hakkab laev Botnic tähendab ringi keerama ja, ja paneb tagasi. No siis seal oli neid päästetud, oli peal, mitte väga palju, neid oli umbes paarkümmend 30 inimest ja nii läkski, ütleb, et liige, siis meid saarel Villemi elevus, lahingustel kaptenist ei, ma, siin ei saa sugugi midagi teie Arnold, täita minul täpne kordi käske raadio teel, laev lööja taga sõitnud. Laev põleb, tähendab kusagil merel põlev laev. Perepäev ja noh, ja siis sõitsime tagasi ja vot see oli sissilaev. Järvamaa Järvamaa ja järve põles põles ja Järvamaa peal oli palju rahvast Tallinna rahvast, mehed seal jooksid ringi ja igast ämbritega igatpidi katsustada, kustuta just korstnat keskelt korstna omale kukkunu otsekohe keskele korstna kohta kapteni kajuti. Aga nii kui me siis see nähtavasti tal oli haruldane, haruldane see tuletõrje voolik, jäme voolik oli, õiendas või selle siis sinna otsa sinnapoole päästestes lahtisele, pumbavärgis nihukese veejuga pani peal, et et silmapilk hakkas kohe laev kustuma. Aga muidu veel ei kustunud ja vaatame kolm lennukit tulevatelt. Nüüd kapten, ütleb koed, sanaliot, Napravoiad kohvega, mandu, voolik sisse, Tõmpsimisest eemale, lennud tuli, siis tuli siis vasakult poolt ja siis ta nähtavast oli pommisi nii palju mööda loopinud, siis laskis pöigite neli pommi ja kaks kukkust vasakul kaks kust paremale ja läks minema ja läksime tagasi laeva juurde kustutamisele laeva ära täielikult. Nii saime siis me sinna Kroonlinna välja ja seal oli siis palju igasuguseid päästetud ja. No mina olin ka miilits ja miilitsavolinik ja vaatan, üks mees tuleb siis vasta miilitsavormis, müts peas, säärsaapad jalas, sinel seljas ja niuke vanem mees, hallid juuksed olid juba ja mina küsisin imelugu, et kuidas ta siis vormis ära pääsitud. Tema ütleb, et juhataja oli pärnu, miilits oli, ta ütles, et ja mina istusin ja vaatasin, ma ujuda ei oska ja istusin laeva, on jälle selle ahtrisse ja vaatan, et lähen laeva selts siin tõesti ei ole. Ja aga nüüd seal laevas taga oli üks parv ja selle köied olid juba lahti raiutud ja kui laev ära vajus, sisiparvi automaatselt peale ja tema istus üksipäini seal varre peal ja seal ta päästeti. Täitsa kuiva mundriga, täitsa kuiva mundriga, säärsaapad jalas, müts peas, täitsa nii, nagu poleks midagi juhtunud. Noh, ja siis sealt meid siis võeti, viidi haiglasse, mind viidi haiglasse. Ma olin siis kuu-poolteistkümnenda seal haiglas olin, siis veel ükskord juhtus üks asi seal, niukene maja, niukene, kloostri moodi müüritud, niukene, hiigla tugevate, nii nagu vanad kirikud tehtud on. See oli kolmekorruseline, alumine korrus oli söökla ja siis oli uus maja ka, kus minugi pood oli veel neljakorrusel viie korruse uus maja oli, mis ta oli ja läksime lõunat sööma ja kahekesi istume seal akna all ja sellest paistab selle passistide häbematus. Just nimelt tulid haiglat pommitama ja peksid selle haigla segamini retsi, kus minugi vood olidki pommid lõid sinna põhja keldriväljal põlema, põles maha, täielikult. Aga see klooster, see oli niivõrd tugev ehitus, kaks korrust lõi läbi, kolmanda korruse peal lõhkes ja läks põlema ka meie omaga tuletõrjet kustutas selle ära ja aga üks kukkus just sinna akna alla, kus me sõimedel ja vana kastani võib-olla siis 100 aastat, mis Londonis selle viskas, kõigi juurtega maast välja, meie akna, lõikas sisse, kogusin lõhud, pühkis ära seal, mis seal supitaldrikud peal olid ja tookord sai seal väga palju arste ja õdesid. Jutu järelduse kuulsime 50 õde ja arst seal surma sai, rääkimata haavatutest. No ja sealt siis läksime Leningradi kaitses edasi läksime tagalasse. Viimane kord saime veel siis ühe ilusa sauna papaievee jaamast, et see oli ka väga metsik, kaunis, kaugele Leningradi ei võinud enam karta, üldiselt järel tuleb. Seal oli eestlasi, oli palju, seal sai eestlase surma ja haavata palju ja seal mul jälle vedastel. Olin seal just parajati selles vagunis ja vaatan ta tähile, hakkas peale, vaatan, sest ta seal kaubavagun, vaatan sellest aknast välja, just päästis pommid lahkedel ja mina teen sind kõverasse teise korra korrusepäraselt pankadest tehtud riiulisel kõveras ja ja pomm kukkus just vaguneti, lõi selle paguneid puruks nagu tikukarpidel ja ma lendasin kogu nende laudadega õhku ja minu kõrval oli üks eestlane, võib-olla ta praeguslik kuuleb seda asja, temal kukkus ülevalt kivi, kukkus reie pihta reieluu katki ja, ja kaks meest said surma, lagunes tookord ja. Ja siis ma tegin selle risuga seltsi samatuuri ära, tulin tagasi jälle platvorm purustatud platvorm peale ja ronis Mittide kriimustust kaljunud, ronisin sealt välja ja sealt sõitsime siis tagalasse. Paar muhku muidugi peas, kui ta sellise Lennoni poole vaguniga Te olete sündinud hea tähe all ja tähe kuidas elu edasi on läinud ja mis ta nüüd teete, vana meremees ja miilitsavolinik mahlaku sõjamees. Ma olen pensi peal ja ja, ja Laan praeguseni, ütle vanaduspuhkust ja päris head elu pole kõige vähematki muret pidada. Te küll ütlesite, et väga kõva meremees ei ole olnud, lubage selles kõiges natuke kahelda. Ja küllap ta ikka olete merd sõitnud ja küllap teie mälestuste laeka siin olukord, missuguseid. Saaremaa mees, merd on jah sõidetud küll ja siis ma olin ühe reisilaeva peal, olin fotograafiliseks prantsuse laeva peal ja no ma olen kaks kord varem ka surmasuus olnud, seal üldse on olnud oma eluga. Kas merele või kuival maal oli kuival maal, siin Tallinnas. Siin Tallinnas oli nimelt üks levi oli trapikali. Väga kuulus lõvi murusleria paneeli taltsutaja Leonardo jäädbar kinni. Armastan ikka äraskalbeeridel. No vot selle kätte mina kasvatas endale. Ja see oli nimelt nii, vist siin oli üks mingisugune tsirkus olid nõndanimetatud ja sellel siis oli siis siin Tartu maanteel umbes praeguse Keskturu juures oli seal üheskoos hoovis oli siis ülesse pandud seal nii-ütelda looma loomaaedadel, seal oli siis lõvi üks surnud krokodill kindlasti nälg ära surnud ja, ja siis oli seal veel üks ahv oli, ja siis oli üks madu ka, oli seal pisikene uszik noolinud. Ja nüüd üks taltsutaja oli seal üks Karal Joff, mustlase poistega taheti lauljad teha, ei tulnud midagi välja sedastada, kes seal lõvi lasteaiast. Ja siis ta nüüd. Aga rahvas keegi vaatama ei lähe, 20 sentimaks piletiga 20 kliente, suur raha, keegi ei läinud, rammimine 10 sentimaks trammi peal, lõige, rahvas käis jalal, praam sõitis tühja. No ja mina tulin seal ka ilma tööta ja tegin siis ikka fotonil, algaja olin siis. Fotoaparaat oli kaenlas, Koroljov tuli mulle vastu, ütlevad, teab mis, tule, tule pildistab lõhisele. Ja et vot levid on söömata ja ja pole rahanid, süüta kaader ja mul pole palka saada, panime postkaardid müügile, et siis poole saad omani pooleminaadel. No läksin siis tsunami sisse ja lõvid olid seal puuris ja ja, aga no kui ta mul ennem ütles, läks, ehmatan, ma mõtlesin, et passisin puuri, tollele pildistavad ära kardadenud vägevdama, demonstreerin kohe Saatliku suu lahti, pistis oma pea sinna sapiku suhu ja kihvade vahel ja ma ütlesin, et aga siiski ma kardan, et ta teemast lõunasöögi ja et panime kinni red. Ta tõi lehmaketti, väljasid sisele sapikul ümber kaela ja. Ja siis ma läksin sisse, aga no mul oli 13 18 niukene puukaamera nagu vanasti nad olid ja see oli pime, ega see puur ja nad istus nii ilusti rahulikult, pilgutas silmi. Sapikul ühel pool seina, teine pool ja korruljohvistus nende vahel ja ja käsi oli ümber sapiku kaela ja kõik panin selle pildi ilusti mat klaasi sisse ja panin kasseti ette ja kõik oli väga ilus, aga pime oli ja tol ajal pildistas magneesiumi ja võtsin siis selle magneesiumilambi ja nii kui siis sähmakas käistad viisil. Lõvi karges, ma vaatasin, ta ennem juba liigutas neid tagumisse jalgadel ja nii ta hüppas, tuli Burruks naeruks kohe kahe jalaga mulle peale ja mina võtsin siis noh, aparaat on kolme jalaga seal aparaadi jala otsa naelkate libiseks põranda peal. Mina mõtlesin selle jala ja ma ei näinud, et ikka torgatakse kurku ja ta oli suu lahti käpale tüür kahe jala peal. Ma lähen sele aparaadi jalad alt täielikult kohe kõris on niipalju kui läks. Ja see nii palju ta mõjusalt laskis, kohe tagasi esimeste käppade hammustas selle krõps teisele jala pooleks. Ühe jala ja siis jalgu oli varuks, L2 ei olnud aega enam sellepärast jaagu, kus mu käest terasel kruvi keeraks aprat jala külge, murdus rabelema siukesele otsesele Raparacebivuse mul ainult jalgu, kus Mahadel? No asi oli nii, momendi eluga seoses ikka. Ma mõtlesin selle aparaadi Biden vastasseisudest ja selle momendiga. Hüppasin siis selle aiast välja, sest uksest välja ka nemad seisid ukse kõrval. Hüppasin aiast välja ja üle aia ta üle aia ja head, see oli nii et ma olen spordimees, noored ka ja, ja seda rekordilist liiget purustage ülevalt aiast niimoodi kinni sain, siis vaata kohe kõhuli peal ja lasin jalad üles, tema ütles ka ja peale samal momendil ja nii, et siis siis kukkusin maha, tegelikult pole. Ja nüüd siis mina siis vaatan Gussi, Koroljofon kumas, tõusindan tema siis ka juba välja, sealt moorist ja ja näost valge nagu lobidelt ja ja maagiliselt. Kas liitsis, näed nüüd, kuidas seal siis on, et ei tee midagi ikka, ja tema ütleb, et jah, et kust mina tean ja kuidas sa ei tea, sa näed, et ma olen surmahirmus ja sabast kinni, et ta oleks, vähemalt tahavad, mul oleks aeg olnud. Ema ja nii ja naa ja siis ma vaatasin aparatuuri, kukun ilusti objektiivi peale ja mina siis hakkasin selle raudkonksuga millegile, nissan taltsutus. Siis aktsiad aparaati tirima, tirisin selle aparaadi ukse juurde ja niukesed mutukas ei lahtimise. Plahvatus käis, lükkasin selle kasseti kinni ja, ja nii ilus pilt tuli välja, et Aruv Danedan. Kahjuks ainult tilt jäädvustas paar hetke liiga vara. Ja kui teie õhusale laiali fismi poleksin rääkivusi anama. Solgitud.
