Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadiokohas on taas alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja nagu siin selles saates ikka võtame reedeti ette ühe laiema valdkonna ja sellest läbi käinud viimased uudised ning uuringud ja katsume neid siis lahti, seletada ja mõtestada. Ja tänaseks teemaks on geenitehnoloogia geeniteadus ja enamjaolt just nimelt meditsiini inimese vaatenurgast ja stuudios on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ning raadio kahe poolelt Madis Aesma. Tervist, triin. Tere, Madis. Sa oled viimasel ajal olnud ametis peaasjalikult enda doktoritöö kirjutamisega ja nagu ma aru saan, siis nüüd on see sinu poolt nii-öelda siis valmis. Milles täpsemalt räägib, kui niimoodi sa pead sa doktoritöö kohta öelda? Jah, seda ma terve jaanuarikuu tõepoolest tegin ja nüüd on veel jäänud sellist võib-olla formaalsemad asjad ja, ja varsti peaks asi siis nii-öelda purki saama. Aga tegelikult doktoritöö on, võiks öelda ka nagu kaudselt, võib-olla isegi paali teemaga tänasest, sest seotud, et see on nimelt siis farmakogeneetika, ehk ma uurin siis ravimite ja geenidevahelisi seoseid, et kuidas geenid mõjutavad ravimite lagunemist inimese organismis ja kuna mul on siin spetsiifilisem grupp ravimeid, mida kasutatakse leukeemiahaigetel laste ravis siis me püüame nagu paremini aru saada, et kuidas neid ravimeid inimese organismis lagundatakse ja kuidas oleks võimalik siis ennetada või ära hoida kõrvaltoimeid, mis lastel tekivad nende ravimite võtmisel. Selge arusaadav ja tõepoolest, nagu sa ütlesid, on ka seos tänase saatega ja täpsemalt siis meie meie saate esimese teemaga lausa, kuna sellest me plaanime rääkida natukene just nimelt asjast viisist, kuidasmoodi oleks võimalik siis inimeste verd parendada ja uuendada ja jutt käib tegelikult just nimelt. Et mitte päris konkreetselt leukeemia nagu sinu töös, aga siis just nimelt sellest, kuidas vanematel inimestel aja jooksul kehvveresus ehk siis aneemia tekkida. Lisaks on meil tänasest teemades veel juttu ka ühest mereteost ja sellest kuidasmoodi, tema mürk, inimese puhul saaks valuvaigisti toimida. Räägime ka sellest, kuidas taaskord on leitud üks parem viis HIV võimalikuks raviks ja saate lõpus räägime sellest kuidasmoodi. Tšiilis kõrbes vabad inimesed, kes on aastatuhandeid mürgist arseeniga saastatud vett joonud, on selle ebameeldiva joogipoolise täiesti mugavalt kohaga. Kuulad saadet puust ja punaseks tänaseks teemaks on geeniteadus ja siin raadio kahes on stuudios Riin Tamm, Tartu Ülikooli geeniteadlane ning Madis Aesma. Nagu öeldud, meie esimeseks teemaks on siis veri. Ja verega on lugu selline, et vere tüvirakkude võime uusi vererakke vereliblesid, punaseid vereliblesid, valgeid vereliblesid toota muutub sedamööda, kuidas me vananeme. Ja see tähendab ühtlasi siis seda, et kui veretootmise võimekus organismis langeb kippuv vanematel inimestel tõenäolisemalt tekkima, siis aneemia, mis on eesti keeles kehvveresus samuti, siis muutub nende immuunsüsteem nõrgemaks ja ka teatavat tüüpi verevähk võib neil organismis pesa teha ja nad võivad sellesse siis tõenäolisemalt haigestuda, kui need inimesed, kelle organismis vereloome toimib paremini ja kiiremini. Aga nüüd on siis esimest korda üks uurimisrühm meil siitsamast Euroopast, teiselt poolt merd Rootsist Lundi ülikoolist leidnud viisi, kuidas saaks vere tüvirakke. Kui teile anda selline uus hingamine, tänu millele siis hakatakse ka verd taas sellises noore inimese rütmis juurde tootma, uuendama, kuidas täpselt see mehhanism siis välja näeb? Rini? Ma tahtsin veel seda öelda, et see otse vananemine nagu Mahanemisega üldse organisme väga palju inimesel muutub ja Ma panen need vereloome, tüvirakud on ühed ühed ühed olulisemad tüvirakud üldse, mille eluiga tõesti võiks ja peaks võib-olla siis pikendama, et inimene püsiks kauem terve ja suudaks ka meid ümbritsevatele keskkonna bakteritele paremini vastu panna. Ja tegelikult meetod, mida siin uuringus kasutati, ei ole üldse väga uus, seal aastast juba 2006 ja selleks on siis indutseeritud pluri patteldsete tüvirakkude tootmine, ehk siis põhimõtteliselt vanad, kuid et ikkagi nagu funktsioneerivad tüvirakud Re programmeeriti põhimõtteliselt ümber noorena käituvateks tüvirakkudeks. Ja see tuli neil tegelikult väga hästi välja. Ja tegelikult see meetod selles mõttes on ka hästi lihtne, et et on, on teada, et, et selleks on vaja tatud faktoreid ehk siis reprogrammeerimise faktoreid. Ja üsna hästi see meetod erinevate rakkude korral tegelikult töötab. Ja need rakud, mis siis uuesti nooreks muudeti, ei olnud vahet, siis kas need olid need muutmata noored tüvirakud või need muudetud noored tüvirakud. Et vereloome protsessis osalesid nad tegelikult täpselt sama hästi. Selle kirjutamise kohta ümberkirjutamise kohta, kas see on umbes samasugune mehhanism nagu nagu Chrysler, millest me oleme siin ka saates mõnikord rääkinud, see on siis see, kus lõigatakse genoomist mingi jupp välja ja asendatakse või siis peaksid nii-öelda Katbeestiga midagi ümber, on seal midagi sarnast või ei ole? Ei seal tegelikult kasutatakse natuke teistsuguseid faktoreid, et seal päris selline väljalõikamine ei ole, vaid lihtsalt püütakse seda rakuprotsessi rakku näha mehhanismi siis nagu tagasi viia või ümber pöörata. Et seal nagu midagi välja ja välja lõigata, juurde selles mõttes ei panna. Millal üldse inimesega niimoodi minema hakkab, et võib tõesti näha seda kuidasmoodi, ta veri tänu vanusele on kehvemaks muutumas, kas seal on mingisugune selline vanusepiir ka alates, millest see hoogu juurde saab, süveneb, või see ongi selline selline asi, mille puhul sünnid ja siis põhimõtteliselt hakkadki suveri järjest kehvemaks muutuma. Ma tähtsalt tahtsingi öelda, et kui inimene sünnib, siis ta kohe hakkab põhimõtteliselt vananema ja et ma tegelikult arvan, et see on, see on tegelikult hästi individuaalne, täpselt nii nagu vana vananemisprotsessi inimestel on ju väga individuaalne ja ka kui me vaatame ühe inimese sisse, siis tegelikult ka inimese siis ongi, et erinevad rakud, erinevad organid, varane vananevad erineva kiirusega ja tegelikult, et mis siin loos ka hästi välja tuli, oli see, et kui arvati tegelikult varem, et need vereloome tüvirakud justkui panustavad ühepalju nagu selle vereloomesse, sest seal toodetakse erinevat tüüpi Siuke osasid on vaja, siis kas siis vereloomeprotsessi või on siis vaja siis tõesti, et, et meie immuunsüsteem oleks tugev. Et erinevalt siis need, need tüvirakud panustavad erinevate nende rakuliinidesse, siis rohkem. Et ei ole see süsteem nagu väga homogeenne, et see oli selline natuke uuemat sorti avastus, nagu nad siin väitsid. Kuidas see Lundi teadlaste avastust ja nende laborihiirte vanade laborihiirte tehtud sangarliku katsed või kuidasmoodi see ütleme reaalselt apteegis väljenduda võiks, kas see tähendabki seda, et tõenäoline on nüüd, et millalgi tulevikus jõuavad apteeki sellised tabletid, mis siis põhimõtteliselt teevad su vere nooreks, et vana inimene läheb ja küsib üle leti endale neid verd, noorendavaid tablette, sööb neid ja siis elab ma ei tea, 30 aastat kauem. Ma ei, ma ei näe nagu seda mehhanismi, kuidas tablett selles mõttes töötada võiks, et ma ikkagi arvan, et, et see on pigem nagu võib-olla abivahend. Kui me räägime erinevatest haigustest nagu vana vananen, aga vananemisega kaasnevad ja, ja võib-olla haigustel, millel ei ole nii head ravi ka samad erinevad näiteks keemia tõepoolest, siis ka siis selle immuunsüsteemi tugevdamise mõttes, et et ma arvan, et ta selliseks laiatarbekaubaks kindlasti ei saa. Ja tegelikult teine asi, mis ma tahtsin siin veel öelda, on see, et et see vereloome, tüvirakkude vananemine, antud hetkel ei olnud tegelikult seotud DNA multatsioonidega. Sest vastasel juhul oleks toimunud see protsess, et oleks püütud küll neid neid rakke niinimetatud reprogrammeerida. Aga need DNA mutatsioonid oleks alles jäänud ja siis põhimõtteliselt see see meetod ei oleks toiminud. Et nad pigem arvavad, et selles vereloome tüvirakkude siis selle vananemisprotsessis on olulisemad need just need epigeneetilised muutused, mis toimuvad selle DNA ümber ja neid tegelikult ongi siis tunduvalt lihtsam siis niimoodi tagasi programmeerida. Silladi kahes räägime täna geeniteaduses, stuudios on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ning raadio kohe poolelt Madis Aesma. Jätkame juba mõne minuti pärast. Puust ja punaseks. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on geeniteadus ja nüüd läheme inimesest ja Eestist pisut kaugemale kaugemale. Kui eelmises teemas käsitletud Rootsi Lundi Ülikooli teadlased läheme Ameerika ühendriikidesse Uta ülikooli ja lähemäega Kariibi merele Kariibi meres, täpsemalt siis niisugune tigu, kelle inglisekeelne nimi on Royal Gon eesti keeles siis võib-olla näiteks kuningkoonus, tigu ja avastatud on siis, et selle teob, mürgis sisalduvad ained mõjuvad, toimivad väga hästi. Valuvaigisti ja sealjuures on oluliseks eeliseks siis niisuguse valuvaigisti puhul opti hoidide puhul see, et sõltuvust ei teki opi hoidide teatavasti ohtlikud. Just nimelt seepärast, et inimene võib ikkagi neist sõltuvusse jääda ja siis on probleem, kui palju. Nüüd aga leiti siis tõepoolest, et sellesama kuningkoonus Theo mürgis sisalduv keemiline aine on siis inimese puhul. Tähendab kõigepealt leiti siis loomulikult näriliste puhul, kes taaskord katseloomadeks olid, aga leiti siis seda, et selle kuningkoonuste mürgis sisalduvad ained on väga efektiivsed. Valuvaigistid ja valuvaigisti töötab siis pikalt ka pärast seda, kui aine ise on juba organismist lahkunud. Täpselt nii on. Ainet enam ei ole. Modida valu vaigistada, saada. Vat vat siin see konks ongi, et tegelikult arvatakse, et sellel sellel uue lainele lihtsalt valuvaigistav toime vaid tegelikult võib ka siis taastada mõningaid närvisüsteemi, siis selliseid Kuidas ma siis ütlen seda närvisüsteemi komponent või osasid, et et seda sa valu siis ei teki, et, et ilmselt see, see selline jätku mõju ei ole enam siis konkreetselt ühest ravimist, vaid sellest, mida ta võiks siis seal organismis teha. Aga see oli selles mõttes nagu hullult lahe lugu mulle sellepärast tohutult meeldis, et noh, nende ravimite uurimise ja ravi uute ravimite otsimisega nähakse tohutut vaeva ja need tõesti need kanad joopioidid, et nad on juba naguniivõrd pikalt kasutusel olnud. Näha on, et asjad enam ei tööta ja tuleb uusi uusi innovaatilisi komponente siis välja mõelda ja otsida. Praegu on, muidugi, tegi innovatsiooni meie eest. Varamu. Looduses ongi kõige tulebki nagu loodusesse minna, et aga no tegelikult see konkreetne siis ühend, mida tegelikult siis nendes töödes kasutati, ei olnud see looduslik komponent ise, vaid tegelikult selle alusel sünteesiti 20 erinevat ühendit ja vaadati, et milline, milline on Eestis kõige paremini seondub just selle vajaliku retseptoriga. Millise ühendi puhul on see seondumine veel parem kui selle originaali puhul. Sest sest tõepoolest see ühend kasutab siis natuke teistsugust siis metabolismi rada või, või teist rada organismis kui opi hoidid, et selle pärast tahetaksegi otsida selliseid alternatiive, nende lobby hoididele. Ja näidati, et just nimelt see sünteesitud lühend oli hästi spetsiifiline just ühe ühtede kindlate retseptorite suhtes. Et tegelikult selliseid töid on ka varem varem tehtud, aga, ja isegi nagu ma lugesin, siis mõningad olid jõudnud juba siis inimkatseteni, aga seal oli probleem selles, mida siin siis seda tarkust ära kasutades siis tehti. Paremini oli see, et kuna algselt, nagu sa ütlesid ka, et tegelikult seda ühendit katsetati, siis näriliste peal. Et tõepoolest, et tolles varasemas töös, mis ebaõnnestus, seal oli samamoodi, et katsetati näriliste peale, töötas juba hästi, aga siis mindi inimkatsetele, saadi aru, et kõik failis täiesti nagu mitte midagi töötanud, sest asi toiminud samamoodi nagu närilistel. Põhjuseks oligi see, et, et just nimelt selle aine seondumine selle teema õige retseptoriga oli, inimeses üldse ei töötanud ja siin nad siis püüdsidki leida nagu seda paremat ühendit või see, mis nagu paremini siis selle retseptoriga seonduksid, siin on nagu olid üks samm juba asjast ees ja sellepärast siis tegelikult töötas see, see ühend nii näriliste peal kui, kui tegelikult, et nad on üsna kindlalt, et see töötab samamoodi väga hästi ka siis inimese peal. Need ajad, mida siin need Uta teadlased on välja toonud mõju ajad siis täpsemalt tegelikult muljetavaldavad, sellepärast et siin professor Mike Macintoshi Utast ütleb, et kui aine ise lahkus kehast nelja tunniga siis tegelikult selle mõjud kestsid lausa kolm päeva, põhimõtteliselt 72 tundi, seal on ikkagi noh, see on ikkagi väga muljetavaldav, siis mõtlesin, et kui me siin-seal on mingisugust tavalist sellist ilma retseptita saada olevat valuvaigistit, siis noh paari tunni pärast on vaja jälle uus tablett võtta. Ja tegelikult ka, mis on teine oluline suund, oli neil neil siin tegelikult selle, selle uue komponendiga seoses, et tõepoolest leida siis leida leevendust nii just nimelt kroonilisele valule, et mitte sellele äkilise akuutsel, aga just, et kuidas siis juba kasvõi ära hoida, enne, kui on teada, et teatud haiguste puhul võib siis väga siis kurnavaks just nimelt see krooniline valu. Et nad püüavadki leida tegelikult, et just 72 tundi näitab, et, et see, see ühend võiks olla nagu kroonilise valu puhul võib olla väga hea lahendus. Ja no vahe on ikkagi väga suur, kas, kas tõesti kogu aeg krõbistada mingisuguseid rohtusid ei võta siis üks, üks ravimidoos siis nädalas võib-olla kahel kolmel korral. Mees täpselt, aga nad ikkagi tegelikult on meil sellises Pree kliinilises faasis, et noh, nüüd on need said selle selle ühendiga, aga nüüd nad siis proovivad vaadata just nimelt ikkagi siis veel nende näriliste peal. Et seda ohutust efektiivsust, et kui suur kogus siis või tuleks anda ja, ja kui hästi see mõjub ja millal võiksid tekkida kõrvaltoimed, et üldse mingit aimu saada, et siis edasi liikuda, siis inimkatsete peale. Nii et ühesõnaga siis kuningkoonus tigu Kariibi merest võib mingisugusel hetkel tulevikus loodetavasti juba lähemas tulevikus saada väga paljude inimeste valude leevendajaks. Muidugi tegelikult ta ise kasutab seda loomulikult seda, seda ainet, see tigu hoopis teisel eesmärgil, nimelt siis selleks, et oma reklaami halvata ja seejärel siis neid nahka pista. Aga noh, nagu öeldud, antud juhul on see looduslik innovatsioon ikkagi ka tõenäoliselt rakendatav juba. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna räägime geenitehnoloogiast ja stuudios on Riin Tamm ning Madis Aesma. Oleme rääkinud juba siin natukene sellest, kuidas üht Kariibi merega tigu inimese teenistusse rakendada, täpsemalt tema mürki valuvaigisti pruukida. Oleme rääkinud ka sellest, kuidas verd noorendada võiks. Nüüd järgmiseks teemaks on üks selliseid suurimaid, et väljakutseid moodsale meditsiinile viimase paarikümne 30 aasta jooksul küll ja see on siis funktsionaalse võiks isegi ütelda pliku ravi või vaktsiini leidmine HIV-le ja sellest hiljem välja arenevale Aitsile ja paistab, et nüüd on siis järjekordsed teadlased jõudnud ühe uue, sellise olulise ja märgilise sammuni, mis võib siis viia ka selleni, et tõesti selline funktsioneeriv ravi nendele inimestele, kes HIV-ga elavad, on tulekule. Jah, see oli selline julgustav, aga samas ka kuidagi ettevaatlikkusele kutsa kutsuv töö. Aga noh, muidugi ma kujutan ette, et kui tõesti viimase 30 aasta jooksul on edusamme ja tegelikult ei ole olnud selles vallas siis iga selline väikegi samm edasi, noh, ilmselt tekitabki sellise suure uudis ja paneb nagu ütleme, auditooriumi kihama. Jaa, aga Riin, et tegelikult oli noh, asjad siiski on Haanja vallas tegelikult muutunud 30 aasta jooksul ka ses mõttes, et kui 80.-te lõpus 90.-te alguses oli ikkagi HIV põhimõtteliselt selline noh, surmaotsus, siis nüüd ta enam seda ei ole ja tegelikult HIV-ga elavad inimesed on võimelised elama suhteliselt normaalset elu. Ravi saada. Jah, siis, kui nad võtavad korrektselt ravimeid, mis on välja töötatud selles mõttes jah, et nagu jah, et kui me räägime nagu vaktsiinist või ravimitest ravimite poolest tõepoolest, inimesed nad seda antiretroviiruse ravimid sisse endale võtavad, siis tõepoolest suudavad selle HIV-ga koos ikkagi eksisteerida. Aga mulle tundub, et siin HIV puhul, et kui me räägime ka vaktsiini väljatöötamisest, siis siin tuleb olla nagu hästi kaval, et selles suutma selle viiruse üle kavaldada. Mulle tundub, et siin nagu mitte miski, mitte miski muu ei aita, et jõuga nagu ei saa. Kuidagi peab olema hästi nutikas. Seda ka, et see HIV ise on viirusena väga nutikas, kui me peame teda üle kavaldama juba hakkama, ta ei ole mingisugune selline nii-öelda noh, ma ei tea, kui, kui väga-väga labaselt väljenduda, loll viirus. Ei, absoluutselt mitte, ja ja põhjus on, miks ta siis miks me, miks ta siis nagu praegu võiks nagu praegu inimesi üle kavaldada? On just nimelt see, et kui ta tungib, siis inimene sisse, siis ta tegelikult siis integreerub või läheb siis inimese genoomi sisse ja hakkab seal siis laseb seal siis põhimõtteliselt ennast paljundada ja tekib siis neid viiruseid väga palju. Siis tänu sellele, et ta ennast niimoodi kiiresti saab paljundada, tal tekib ka ta muutub nagu üsna ruttu. Et see viirus, mis nagu inimese sisse läheb ja mis seal arenema hakkab, et see lõpuks ei pruugi üldse nagu üks ja sama viirusega lõpuks olla nagu genoomi mõttes, ma mõtlen keeldamates ja sellest tulenevalt tegelikult, et need teadlased siin ja täna just nimelt püüdsid siis püüdsid siis välja töötada või disainida just sellise vaktsiini. Et mis, mis see vaktsiin vaktsiin on siis see, eks ole, et kui me tahame mingisuguse pahalase, mingi viiruse või bakteri mingisuguse bakteri vastu vaktsiini välja töötada, siis me põhimõtteliselt kas nõrgestada seda viirust või, või kuidagi või, või tapame ta ära, aga siis nagu süstinud inimesse, eks ole, ja siis inimese immuunsüsteem saab aru, et, et see ei ole midagi head ja ta jätab selle meelde endale, selle vastu tuleb võidelda, sellega tuleb võidelda, kui see uuesti organismi satub. Et siin Ilviga oli tegelikult sama lugu. Et kuna silmavõimeline, siis nagu muutuma inimese organismis, aga siis otsitigi välja, siis sellised nagu HIV, ütleme sellised geeniregioonid, mis on väga kontserveerunud, ehk siis väga vähe muutuvad. Siis püüdsid just nimelt sellist vaktsiini koost koostada, et võimalikult vältida just nimelt seda HIVi muutumisprotsessi, mis tundub, et äkki on natuke kavalam kui see hind ise. Aga see, see töö, mis praegu tehti, tegelikult viidi läbi ainult 25 inimese peal. Alguses oli inimesi 20 Liise pärast teeninud järele tegelikult ainult 15. Et alguses neile siis süstiti vaktsiini. Ja nende ravi vaktsineerimistegelikult alustati üsna varakult selles mõttes, et nad olid ainult tsirka kuus kuud olnud selle HIV-ga nakatunud et üsna varases selles nakatumisstaadiumis. Ja neid anti neile vaktsiini. Ja peale seda siis mõni aasta hiljem tegelikult ant tegelikult vaktsineeriti neid uuesti ja samamoodi pandi nüüd selle ravi peale, mida siis antakse see antiretroviiruse ravimeid Sornitiivne sisse ka samamoodi. Kuidas moodi sellega üldse on, kui sa siin ütled, et HIV on selles mõttes kaval viirused kirjutab ennast, eks ole, ümber pärast seda, kui ta hakkab organismis ennast ennast väljendama, kas kas, kas ta kirjutab ennast siis inimesedki erinevalt ümber või ta kirjutab ennast samamoodi ümber? Selles mõttes ma, ma vähemasti nii palju, kui mina tean, siis tegelikult sellised see mutasid, juhuslike mutatsioonide tekkimine ongi nagu hästi juhuslik, sest neil see selline. Kui sa genoomi ümber kirjutad, siis selline pruufriidingu selline ülelugemise mehhanism nagu justkui puudub. Et see viga, mis kuskil lõbuslikud tullakse, sinna ka jääb. Nii et tegelikult see ei saa olla nagu inimesedki, sama. Kuidas sulle nüüd sedasi jätlis toimunud retroviiruste konverentsil esitletud tööd lugedes tundub, kas, kas see võib olla mingisugune selline noh täiesti uus, seni avamata uks selle haiguse ravis või me peaksime pigem olema ikkagi jätkuvalt ettevaatlikud sellistesse uudistesse suhtumises, nagu sa ka siin teema sissejuhatuses ütlesid? Ei, ma arvan, et kindlasti see on, see on nagu teema, millel tasub nagu ütleme, käsi pulsil hoida, sellepärast et noh, siin oli küll püügise lõpuks nad oma tööga on praegu nii kaugele jõudnud, et tegelikult sellest 25-st inimesest, kellega alustasid viis, on praegu, siis sellises staadiumis, kes ei ole pidanud pidanud uuesti, hakkame neid ravimeid võtma, tänu sellele vaktsiini läks siis see vaktsiin on justkui ei suutnud inimese immuunsüsteemi panna tööle niimoodi, et ta ise võitleb selle selle ravimiga. Aga siin on üks oluline asi on veel, et siin tegelikult see vaktsiin või siis ravi ei ole selline, mis, mis juba kui silmi nakatunud inimene on. Et ta selle justkui organismist täiesti välja viib. Et see ongi selline, nagu siin öeldi ka, et niisugune funktsionaalne ravi, et tegelikult selle eesmärk on siis tegelikult viiese viiruse viirusetase, siis inimese veres nagu võimalikult nulli lähedale etel inimese rakkudes, mida, mida, mida simman juba nakatunud seada ikkagi on edasi ja tegelikult on võimalik siis ravida ainult seda viirust, mis on, mis on muutunud inimese kehas aktiivseks. Nüüd justkui hoida seda eriti, ütleme, kontrolli all, et kui jälle hakkab viirus pead tõstma, siis immuunsüsteem püüab seda siis kiiresti nagu ära elimineerida. Et sellest lahti pole ilmselt nagu võimalik küll, nagu noh, ka selle meetodiga pole võimalik saada. Ja kui ma õigesti mäletan, siis istun tegelikult läbi ajaloo olnud ainult üks inimene, kelle puhul on pärast seda, kui ta on neid kõikvõimalikke ravimeid söönud on siis aastaid hiljem leitud, et tema organismis ei ole mingisugust jälge enam viirusest, aga ilmselt oli ta siis ka kuidagi teistest kõikidest nendest haigetest ikkagi sootuks erinev, sellepärast et see on, see on tõesti ainult selline, ainult selline juhtum. Jah, ma arvan, et kui sa oled selle viiruse juba saanud, et siis on, siis on ilmselt jah nagu väga keelne sellest päris lahti saada, aga, aga selles mõttes selliseid ennetavaid meetodeid üldse nagu, et seda viirust saada. Neid on küll, et siin on väga kuulus, minu arust, millest palju räägitakse, on üks Tseetserviis retseptor. See on teada, et seda tegelikult see hiv kasutab inimesest siis rakku sisenemiseks. Et arvatakse, et inimestel, On inimesi, kellel nagu see rakupinnasel retseptor puudub. Et need justkui võiksid olla kaitstud. Aga see muidugi ei ole 100 protsenti, sest nagu ma ütlesin, HIV on kaval ja ta kasutab siis, kui tal pole seda õige retseptorit, siis ta võtab järgmisel, mis talle samamoodi üsna hästi sobib. Nii et ühesõnaga, et tasub olla ikkagi ettevaatlik. Täna on siin raadio kahe saates puust ja punaseks Riin Tamm Tartu ülikoolist ning Madis Aesma ja me räägime geeniteadlasest ja eeskätt just nimelt sellise meditsiini, ravimite ja loomulikult inimeste elukvaliteedi nurga alt. Üks teema on veel jäänud ja sellega läheme Tšiilis juba mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Kuulad jätkuvalt raadio kohta, see saade on puust ja punaseks täna, kolmandal märtsil, juhul kui sa muidugi otsesaadet kuulata, mitte kordus kunagi kaugemas tulevikus, aga täna, kolmandal märtsil 2017 räägime siin geeniteadusest ja stuudios on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ning Madis Aesma ja meie tänane neljas ja viimane teema viib meid taas korda Eestis päris kaugele, täpsemalt siis Tšiilis ja Tšiilis. Teatavasti asub üks maailma kõige kuivemaid kõrbesid üldse Atacama kõrb ja sellest kuivem põhimõtteliselt on vist ainult Antarktika, mis on üldse maailma kõige kuivem kuivem paik tegelikult ka hästi, selline külm kõrb, Atacama kõrbes elavad inimesed, kes on saanud üsna omapäraselt hakkama ühe väga mürgise ainega, nimelt siis arseeniga ja Atacama kõrbes nende inimeste kodukandis. Mis on siis Gebraadakamarones selline piirkond sealgi praadakamaronesi piirkonnas on joogivesi sellise arseenisisaldusega, mis on siis 100 korda kõrgem sellest mida peab normaalseks piiriks maailma terviseorganisatsiooni. Ühesõnaga neil on siis 14 lubatavast 100 korda kõrgema arseenisisaldusega vesi, aga tundub, et nende tervisele mingisugust mõju ei avalda. Sellepärast et sellest ajast, kui need inimesed sinna elama jõudsid, on nad suutnud, on nad suutnud arseeniga väga hästi kohaneda ja elavad nagu puhta põhjaveega inimesed elavad. Et tegemist on siis selliste edukate mutantidega. Jah, eks me tegelikult igaüks oleme oma ettemutandid, me ilmselt väga paljud seda ei teagi, aga siin on, on tõesti tegemist sellise ütleme, et on uuritud sellise helist üsna ekstreemsed tunnust. Et tõepoolest, et inimesed on pidanud hakkama saama sellises keskkonnas ja tõenäoliselt, et nad seal hakkama on saanud, on kaasa toonud erinevaid, siis muutusi nende genoomis ja, ja tänu sellele on nad siis adapteerinud niimoodi, et see mürgine arseen nende organismist siis ta ära lagundatakse ja sealt kiiresti tegelikult välja viiakse. Kuna on päris hästi teada ju see, millal ikkagi inimesed Ameerikasse rändasid, ikkagi inimkonna ajaloos suhteliselt hiljutine aeg. Kuna teada, et nad on seal elanud umbes 7000 aastat, siis kas see mutatsioon, kas see on, kas seda kiireks nimetada 7000 aastaga mürgiga harjumine ja kohanemine? Oh, see on hea, küsimus on revolutsioonibioloogidele. Ma jään, kus sulle siin vastuse võlgu. Ma, ma isegi, ma isegi nagu ei julge nagu oletada kui päris aus olla. Aga ma mõtlen selle peale, et tegelikult, kui me mõtleme selliseid adopteerimise asju, siis 7000 aastat. No tundub nagu, et ta justkui nagu väga kiire ei ole, aga samas ta ilmselt ei ole väga aeglane. Pigem pigem äkki läheb sinna kiiret alla. Tegelikult. 7000 aastaga on nagu siitsamast, sellest loost selgub, mina täpselt seda aastaarvu seda ajavahemikku ei teadnud. Võtke 7000 aasta jooksul on inimkond saanud hakkama või osa sellest, ütleme kolmandik pisut rohkem ühe teise väga olulise igapäevasem ammutatsiooniga, kui seda siis arseeni vee joomine, täpsemalt, see on siis laktoosi taluvus, sellepärast et need inimesed, kelle organism piima ja piimatooteid hästi omastab, need inimesed on tegelikult sellised uuemad mutandid. Nad ei ole sellised inimesed nagu need, kes elasid meil siin planeedil maa näiteks 10000 aastat tagasi, sest et just nimelt ka seesama laktoositaluvus on tekkinud sama pika ajaga, kui siis seal Tšiilis elavate inimeste arseeni vee taluvust. Ei saa endale tegelikult neid näiteid, selliseid ekstreemseid näiteid on ju, on ju tegelikult veel, et inimesed, kes suudavad elada, siis kõrgel mäestikus ja selle hõreda õhu käes, et et need tõepoolest ongi kõik sellised väga erilised ja tegelikult mulle sellised tööd tohutult meeldivad. Sest seal tõepoolest leitakse nagu selliseid väga põhjuslikke seoseid selle tunnuse ja siis ütleme selliste geenimutatsioonide vahel, et kui me uurime siin selliseid, ma ei tea üleüldist pikkuse geeni või mingisugust paksuse geeni, seal sa leiad nagu sadu variante ja, ja kõigil on nagunii kõigil on nagu väga väike efekt. Aga selliseid ekstreemsusi uurides tõepoolest nagu saad öelda, et vat näed, siin on see mutatsioon ja, ja väga tõenäoliselt see see ongi põhjustanud selle, et, et inimesed on, on suutnud kohastuda seal, kus nad elavad. Ja aga kuidas see täpselt üldse käib, no ma kujutan ette, et kui alguses, et need inimesed läksid sinna Tšiilis elama, siis ilmselgelt ikkagi esimesed neist võisid saada päris tõsised tervisehädad, sellepärast et ega see positsioon nagu öeldud, ei tulnud neil paugupealt, et ahah, siin on arseeni väsi katsume midagi endale sisse lülitada, nii et see mürgine oleks. Kuidas, kuidas üldse toimub? Et kuidas ühesõnaga ikkagi kujunegu üldse ikkagi ikkagi mingil hetkel on, siis andis mingil põhjusel siis see ütleme, see taluvuse mutatsioon tekkinud ja need, kel seda ei olnud, need siis põhimõtteliselt surid välja ja need, kellel see mutatsioon, siis oli see püsima ja need inimesed siis paljunesid ja nii siis mutatsioon selles mõttes nagu väga kiiresti saigi levida. Nende mutatsioonide tekkimine on ka siuke, et seal ka inimese puhul tegelikult, et, et kui me räägime nüüd viirustest inimestest, siis muidugi on see nagu väga-väga erinevate viirustel palju kiiremini, aga ka inimestel, Samultatsioonil tekkimine, tegelikult ei ole välistatud, et need neil seda ikka juhtub. Kas selle uudise ja sellesama arseeni vee joomise kokkuvõtteks võib äkki siis öelda ikkagi vana hea kuldlause, et inimene harjub kõigega? Ma ei tea, kas päris köiega ka, kui kui ilmselt võib-olla adapteeruda keskkonnatingimustega ilmselt peab, aga aga need ei tohi ka nagu väga-väga ekstreemselt, eks minna, et meil võib olla selline üks ekstreemne keskkonnafaktorid olla, kui need on liiga palju, siis ma kardan, et ka inimese organism ei saa sellega. Ka täna rääkisime siin raadio kahes saates puust ja punaseks, geeniteadusest ja stuudios olid Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ning Madis Aesma. Järgmisel nädalal juba uued teemad ja saatejuhiks Arko Olesk, aitäh sulle, Riin ja kohtumiseni. Kohtumiseni.
