Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio äpp, Google Play või App Store'ist. Te kuulete raadio kahte värske jagada. Tere, kallid raadiokuulajad, seekord alustan, siin me siis niimoodi Te kuulate rännusaadet reispass, mina olen nimodset tõrki ja nagu võita, ilmselt juba arvata. Siis tänases saates läheme merele. Ja kuidas veel? Mina olen üles kasvanud filmiga Arabella, mereröövli tütar, mereromantika on mind alati paelunud. Selle lauluga võttis ka juba kergelt pinna jalgade lõõtsuma ja üks kodumaa mereröövli tütar istub ka minuga praegu siin stuudios. Eelmisel aastal toimus üks uskumatu merereis, mis võiks pigem pärit olla varast muinasjutust. Hullud norrakad ehitasid valmis päris ehtsa viikingilaeva ning purjetasid sellega Norrast üle Põhja-Atlandi ookeani Ameerikasse. Sellel laeval ei olnud ei vihma, tuule, lainete ega ühegi muu looduse õuest kusagile varjuda ning märksõnadeks saidki külm, märg jäämäed, tormid ja seiklused. Kerstin Karu, minu hea kooliõde Tallinna Ülikooli antropoloogia osakonnast oli sellel laeval madruseks ja tegi kogu selle ekspeditsiooni ja seikluse otsast lõpuni kaasa. Tere Kesso tirima. See laul, mida saate alguses mängisime, oli teie nii-öelda mitteametlik laevahümn. See sai jah, nii et Gröönimaal, kus meil tekkis üks, on eksprompt kontsert ühes väikses kirikus sai ta ette lauldud ja kõikidele hakkas kuidagi meeldima ja see rütm rääkis meiega ja ekse arktika ka, millest lauluski räägitakse. Et siis sai seda laulu nii laeva pardale omakeskis kui ka igal pool meie peatuspaikades üsna tihti lauldud. Kirjelda seda laeva, palun, milline see viikingilaev välja näeb, kui suur ta on? See laev on üleni puidust. See, mis teeb ta võib-olla teistest tänapäeva puitlaevadest erinevaks, on see, et ta on avatud tekiga. Ehk siis ongi see, sest tekialust ruumi ei ole või on room, aga see on ainult asjade ja varustuse siis ladustamiseks. Ta on 34 meetrit EK kõige laiemast kohast peaaegu kaheksa meetrit lai. Tema mass on 24 meetrit pikk. Osaleb ühe mastiga üks mass, tüksbury, üks laev. Ta on nüüd selline nagu tikutoosi pealt, et eestlane niimoodi nina vaatab kõrgele ülesse ja külje peal on siis kilbid niimoodi pandud rinnal. Kilbid purjetamise ajal seal ei ole, sadamates sõu jaoks, panime need kilbid siin ülesse, aga täpselt nii nagu tikutopsipilt, et ta näeb Eesti tagant otsast täpselt samasugune sellise kaari ninaga välja. Suur nelinurkne puri on peal. Kes selle laeva ehitasid ja miks? Sellele aitasid Norra miljonäri ettevõtja siguri aasa eestvedamisel erinevad laevaehitajad enamasti Norrast laevaehitajad, kes on mitmendat põlve laevaehitajad. Ja nõnda alustasid selle projektiga üks, 2009 2010 ja see laev sai valmis 2012, nii et iseenesest üsna üsna uus laev kuigi välja võib-olla läheb päris vana. Ja sa ütlesid jah, et selle laeva ehitamine võttis aega, kas selle eesmärk oligi ületada, ületada? Ja et, et see oli selle projekti eestvedaja, Žiguli tase, üks suuri unistusi, et ehitada selline laev millega siis korrata nii-öelda Leif Eriksson ekspeditsiooni Ameerikasse. Et ühest küljest tõestada, et sellist tüüpi laevaga Põhja-Atlandi ületamine on võimalik ja teisest küljest võib-olla natuke viie rohkem seda sõnumit maailma, et viikingid ei olnud ainult sellised röövlid, pätid, kaabakad, vaid ka suured aastaid meresõitude seiklejad. Ma olen ise ka juba ammu väsinud rääkimast seda muinasjuttu, et Kolumbus avastas Ameerika. Hakatuseks ei saa juba avastada midagi, mis on seal kogu aeg olnud ja kus inimesed on juba tuhandeid aastaid elanud, eks ole. Aga noh, teiseks noh, me teame, et Kolumbus ei olnud ammugi esimene eurooplane, ameeriklased kõik teavad, et nad olid viikingid. Kes siis olid viikingid? Millal nad Ameerikasse jõudsid või mis, mis ekspeditsioon Sali, millele sa viitasid ja kas sa tead, ma ei tea, miks siis viikingid ei tulnud Kolumbus tervitama sajad valged habemik, sarviliselt kiivrid peas. Info põhineb põhimõtteliselt saagadel, mis on ühest küljest päris hea ajalooline teisest, kes natuke muinasjutuna saagat kirja pandud 200 aastat hiljem siis hoopis mitte viikingite enda poolt teiste poolt. Aga seal on, on kirjeldatud Leif Eriksoni retke siis uuele maale, ehk siis Winlandile ja tänapäevaks on leitud ka njuufaundlandi Läns mäda süstis arheoloogilised tõendid, et tõepoolest viikingiaegne asula seal oli, sealt on leidnud nii nii rauasulatuskohti, sepikoja kohti kui, kui majakohti. Et keeruline öelda, kuna allikaid on ikkagi selliseid lähe kaudseid, et kas viikingiajal tehke seda täpselt niimoodi, et ühe laevaga mingi järjest norrastis üle Põhja-Atlandi saarte Ameerikasse või siis läks sealt ikkagi nii-öelda Gröönimaal paikne viikingi Grupp sinna sinna Ameerikasse aga teada on, et ta sinna läks meie oma marsruudi siis püüdsime ka panna täpselt paika nende saagades kirjeldatule kirjeldatud marsruudi järgi. Saagades ta on lugeda, kuidas jõuda Norrast Gröönimaale ja siis edasi, kuidas Gröönimaalt siis jõuda Ameerikasse. Ma küsin korra navigatsiooniküsimuse, reeglina ületatakse Atland purjejahtidega mööda hoovust, lõuna poolt sõidetakse Allasime Kanaaride juurde ja sealt siis mööda hoovust Kariibidele ja pärast saab ringiga jälle Inglismaa kanti tagasi, et kas teie reisijaid kuidagi vastu vastu hoovuseid ka oli ta selle võrra raske. Natuke oli jah, et, et me läksime sinna reisile ju aprilli lõpus. Mis on Põhja-Atlandil üsna külm aeg, et ma 26, aprill sõitsime välja Norrast. Et palju on küsitud ka, et, et miks me hullud sellisel nii külmal ajal läksime, et kas ei malda oodata suvekuudel, nii et et mis see põhjus oli ja just selle vastu House vastu rääkisid, ongi see, et miks me läksime üle Põhja-Atlandi oligi see, et, et me tahtsime ikkagi korrata seda, seda viikingirada üle Islandi ja Gröönimaa. Ja miks nii vara ongi see, et ka saagadest, aates või kirjeldustest on, on lugeda, et Põhja-Atlandil valdavalt valitsevad läänetuuled võimelised kogu aasta, et ongi selline aprilli lõpp, mai on ainuke aeg aastas, kus siis on lootust saada piisavalt palju idatuuli, et sellist teekonda purjelaevaga bet võtta. Nii ka meil, et eks meil seda vastutuule võitlemist oli päris palju ja ja tihtipeale pidime ka sadamates ootama seda sobivat tuule suunda ja ootame ja paluma siis ükskõik kelle poole, et tuul, läänekaartest ometi natukene rohkem põhja idakaarde keeraks. Paneme siinkohal ühe laulu mängima, sa oled veel mitu-mitu lugu kaasa võtnud. Teil oli seal laeva peal oma oma bänd, Kreike Shanti bänd või kraakend. Ja üks selle bändi liige olime laeva peal ja siis kuna meil oli laeva peal üsna mitu sellist muusikamängijat inimest ja, ja kui me alustasime paari instrumendiga, siis hooaja lõpuks me lõpetasime umbes kahe 10-ga, et neid kogunes siit-sealt ja siis kuna üks selle bändi ninamehi meil laeva peal kaasas oli, siis selle bändi lugusid meil tihtipeale seal ka laulsime, tema eestvedamisel. Kuulame lugu, mille nimi on pull-down, pilov ja pärast seda siis ma küsin su käest, et kuidas ta üldse selle laeva peale ise sattus. Kes su mind õudselt huvitab ja usun, et kuulasid ka see, kuidas sina sellele laevale sattusid. Et kas sa hängisid kuskil sadamakõrtsis, tegid pootsmani silma ja musterdasid ennast peale või. Kuigi ütelda osad meie laevaliikmed täpselt niimoodi laeva peale sattusid siis juba sellel ajal, kui me olime sõitmas mäe peal, minuga päris nii ei olnud, et minu jaoks tegelikult selle laeva peal oli juba kolmas hooaeg sõita. Et 2013, ehk siis üks aasta pärast seda, kui laev valmis sai ja sellele nimeks Drakenharothaša kirja sai siis üks sõber pani oma Facebooki seinale üleskutse, et selline laev Norras otsib vabatahtlikke purjetajaid testsõite teha. Ja siis ma tükk aega mõtlesin, sest see tundus ikkagi ka selline väga suur laenu, ma olen väga õbluke tütarlaps, aga kuidagi ei andnud rahu ja siis ikkagi kandideerisin sinna vabatahtlikuks ja millegipärast mind valiti, kuigi sellel hetkel mul väga palju sellist purjetamiskogemust ei olnud. Aga siis sai maitse suhu ja siis 2014. Aasta tegime nii-öelda esimesed mere testid purjetades siis Norrast, Liverpool, Inglismaale ja siis olin esimesel otsal tagasi küll ei purjetanud. Ja siis noh, nüüd kui tuli see ekspeditsioon 2016 Ameerikasse, siis ei olnud enam küsimustki, et kas ma lähen või mitte. Ütle selle laeva nimi uuesti aeglaselt ja selgelt. Draaken haaralt Hofagre, mis siis tõlkes tähendab? Draakon ehk siis viidates sellele laevatüübile ninast Draakoni pea, Haarald see on siis nimi ja Horfagre ehk siis hele juus või pikk juus. Ja kes on need teised tüübid selle laeva peale, et kas see kas see miljonär, kes seda kõike rahastas, sõitis ise kasla hullu projektiga kaasa? Tema ise kaasa ei sõitnud, et ta liitus meiega mõneks päevaks hooaja lõpus New Yorgis aga ka seda seda ei teinud, et meeskond on kokku pandud väga-väga kirjust seltskonnast, et meid oli seal vist üle 10 erineva rahvuse. Meie kapten on üks väga-väga kogenud kapten Björn alander, hoopiski rootslane, mitte norrakas. Ja eriti sellel ookeaniületuse etapil olid enamus ikkagi ilmselt kõikidel oli mingisugune kogemus ja enamus olid ka sõitnud enne mingit tüüpi viikinglaevaga või nelinurk purjega. Et ta oli kokku pandud nii-öelda inimestest, kes sellel ajal olid enne sõitnud kapten ja teiste meremeeste tuttavatest erinevate laevade pealt ja siis pool meeskonda oli küll kandideerinud sinna vabatahtlikud, eks meid oli kokku 33 inimest, kellest siis umbes seal 16 17 olid põhimeeskond, kes oli valitud sinna nii-öelda professionaalsete meremeeste seast ja siis pool olid vabatahtlikud. Aga see vabatahtlikud valikuprotsess oli ka sihuke päris tihe sõel, et sinna kandideeris üle 4000 inimese. Aga võeti ikkagi enamus, need, kes olid juba enne seal laeva peal olnud. Ja palju neid korraga seal laeva peal siis oli, ütle veelkord. Ja meid oli ookeanil seal 33 kogu hooaja jooksul, see number varieerus kuskil 36-st 23-ni. Aga lähmegi selle ookeaniületuse juurde, sa ütlesid Keso, et seal oli alguses hirmets, laev tundus nagu hästi suur, aga, aga kui mõtled, mitu meetrit pikk oli 30 30 44 meetrit ja sinna paned 34 inimest ja siis võtad seal surra Atlandi ookeani ka siis mulle ta ei tundu väga suur selle selles kontekstis. Ja selles kontekstis ta ei ole nagu nii suur, et et kui teiste laevadega võrrelda, et, et kes näiteks teab meil siin Eestis seilavatla, Kaisa Maar põhiliselt Kaisa Margus oma vööripüügiga on täpselt sama pikk kui Draken. Aga suur on ta selles mõttes, et kogu selle laeva manööverdamine ja kõik purjemanöövrid käivad absoluutselt käsitsi. Ehk kui seal on üks puri lüheraaga, siis puri kaalub kokku koos Raaga kuivana umbes poolteist tonni. Marianne veelgi rohkem. Ja seda kõike tuleb lihtsalt puhta toore jõuga käsitseda kõik purje üles-alla saamine, ta manööverdamine liigutamine ja selle laeva tüürimine ka, et see tundus selline suur ja pisut hirmutav. Ja sellel laeval ei ole kajuteid ei ole. Kus, kus sa elad, sel ajal? Seal laeva peal on meil ehitatud väike puitkarkassiga, telktelk on tema kohta võib-olla mitte õige öelda, mõned on tõesti puitkarkassi seintega aga telgikujuline väike kuut siis, kuhu mahub magama umbes 22 kuni 24 meeskonnaliiget et magada saab ja vihma ja lainete eest kaitstud kõik ülejäänud elu käibki avatud teki peal, ükskõik mis sealt taevast või üle parda tuleb, selle kõik endale krae vahele saanud ja sellega tuleb kuidagi toime tulla. Võtame näiteks ühe päeva. Ma ei tea, ütleme, et sa oled merel olnud nädal aega. Kuidas päev välja näeb, kui sa silmad lahti teed, mis kell näiteks silmad lahti? Koome laeva elu oli põhimõtteliselt korraldatud kolme vahetuse rütmis. Ehk siis enamus sellest kambast oli jagatud kolmeks vahetuseks. Ja mis tähendab, et olid neli tundi tööl, 80 vaba, neli tundi tööl, 80 vaba ehk siis seal oli nii-öelda neli tundi päevas, oli 40 öösel ajalisest vahis olemist. Vahis olemine tähendas seda, et sa olid, kas tüürimeestöölised olid vahis laeva ninas? Laev sai 34 meetrit, selles mõttes on ikkagi nagu üsna pikk, et, et kapten sealt oma kaptenisillalt laeva ninna ei näed, siis oli alati üks kuni kolm inimest taeva ninas valves. Ja siis, kui oli manöörida kergemat manöövrit ühe vahetusega tehtud keerulisemad nöörid, siis kutsuti kas kaks vahetust või siis kõik see mees tekile välja. Ja siis, kui parajasti vahetusest vaba aeg siis oligi, et kas magasid, sõid, lugesid aitasite teisi vahetusi manöövritega. Ja kui pikalt see üle ookeani reis kestis? Üle ookeani kokku nii-öelda siis norrast njuufaundlandi, nii läks meil natuke üle viie nädala, aga kõige pikema järjest merel oli üks, kuus-seitse päeva. Et kuna me peatusime Shetlandi Fääri saartel, Islandil kui Gröönimaal, et siis päris otsene üle ookeani sõitnud. Paneme siin nüüd vahepeal jälle ühe laulujuppi paneme näiteks kooriloo vahele teise laulsite ja on sul selle kohta midagi veel lisada. Et selle loo nimi on praakinflögordyydari, mis tõlkes tähendab, et draaken lendab edasi ja see on kirjutatud ühe laevakaaslase Hendriku poolt, kes ise väga mitu korda seda laulu mitmendal laulis. Ja siis lõpuks ka meie selline väike improviseeritud amatöörkoor laulis selle siis paar nädalat tagasi linti ühe ürituse raames. No ja kuna nad On? See mööbel. Kes oma, proovin ennast sinna laeva peale kujutada, et ümber on need inimesed. Laine kõrgub, ma ei tea suuremaks kui Viru hotell, mis võib vahest juhtuda nii palju, kui ma olen ookeani nuusutanud. Kui palju inimesi seal korraga tekil töötab tegema? Et tekil tööl on umbes kümmekond inimest siis purjetamisega tegelevad lisaks terve päev on valves meie mehaanik. Meie kokad, kes põhimõtteliselt hommikust õhtuni ka ikkagi tööd teevad, sellepärast, et tuli neile näljastele meremeestel seal kolm korda päevas korralikult süüa anda. Ja et põhimõtteliselt jah, ööpäev läbi, nii päeval kui öösel on vähemalt 10 inimest, on, on kogu aeg väljas ja tekkivale vahis, et ükskõik mis ilm ükskõik kui pime või valge, et on, et et kui sa oled merel, siis purjetamise mõttes ei ole vahet, kas on päev või öö samasugust tööd tuleb teha kogu aeg, et tuul ja lained ei küsi, et kas sul on une, kui mitte kuidas magada. Väga kitsas, aga samas sellisel külmadel ookeaniöödel oli, oli päris mõnus, kui sul on see meeskonnakaaslane seal kõrval, kelle külje alla pugeda, kui, kui ikka jahedaks läheb. Ja kui esimese tööd olid jah, keeruline harjuda sellega, et kõik liigub, loksub toot palju erinevaid helisid, kriginat, raginaid, meeskonnahüüdeid väljast, siis ühel hetkel lihtsalt õpid sellest kõigest läbi magama. Sa ütlesid, et sinna sellesse Aidukesse telki või telgi telgi taolistesse majakesse mahtus vähe inimesi suhtele. Jah, et üks, kaks kolmandikku meeskonnast sellel ühel kolmandikul ei olnud muud valikut, kui, et et esiteks, nad olid nagunii vahis ja teiseks ega, ega neil olnud ruumi ka kuskile peitu pugeda. Siin ongi siis mõnus küsida. Et kuidas sa ütlesid, et üks eesmärke oli ka näidata, et viikingid ei olnud kaklejad ja röövlite põletajad ja mingisugused hullud marodeerid. Et kuidas siis omavahel läbisaamine oli, jätkas omavahel tuli sellises sellistes kitsastes oludes mingisuguseid naginaid kaklusi võitlusi jätta. Midagi suurt küll mitte, et eks sellisel laeval elamine on teistmoodi kui ükskõik, kas või mingil teisel laeval sinna väsimus ja kurnatus tuleb igale ühele. Selliseid nähvamisi teinekord ikka tuli jätta. Aga teisest küljest, kui olles nagunii ekstreemsetes oludes tuleb alateadlikult juba sisse see, et sa oled hästi sõltuv kõikidest oma meeskonnaliikmetest. Et seal on väga palju manöövreid, mille jaoks ongi vaja iga viimast kui meeskonnaliiget kas või purje üles või alla saamine mis keerulistes oludes on üsna üsna raske ja aega võttev tegevus. Et see lihtsalt sõltud, nii palju sellistes olukordades ka sinu elu sõltub nii palju sinu meeskonnaliikmetest kuidagi õpit andeks andma, hästi palju neile. See reis oli kindlasti väga raske ka kahtlemata ka üksjagu ohtlik, et milliseid ohtadel seal võis tulla, veto tuli. Selles suhtes on see laev ennast jah, et väga ohtlik. Et mõned aastad tagasi, üks mu meeskonnakaaslane on öelnud, draaken, laev, kus absoluutselt kõik võib sind tappa. Et seal manöövrite ajal jah ning köisi ja puidust dokke. Et kuigi meil selle laeva peal läinud üks puri, mida siis manööverdada ja võib-olla selle võrra vähem plokke köisi otsi siis samas seal ühe purje liigutamisel, need köied ja otsade plokid, et olid väga suured ja rasked ja lendasid aeg-ajalt väga ettenägematute suundades ringi. Tihtipeale ikka läks midagi, läks natukene tuksi ja kuskilt mingi ots pääses lahtimise pidanud nii-öelda silmad kuklas kogu aeg olema ja sa pead pidid oskama arvestama, et nii, et see on nüüd ohutsoon. Et siin käid kogu aeg, käed pea kohal, sellepärast et käeluu paraneb üldiselt paremini kui kui pealu jäetud valves oledki. Ohutunne pidi olema kogu aeg sees. Et loomulikult nagu laevaplaati on ka võimalus üle parda kukkuda, meile õnneks ükski ükski meeskonna liigne parda ei kukkunud. Aga kas teil mingisugune loomulikult teil mingit suurt saatelaeva ei olnud, et mingid telegrupp helikoptereid tiirelnud pea kohal ei võtnud üles? Ei, et meil oli küll üks väikesaarte laeva ehk üks jäälõhkuja mis oli siis Norra mereametivõimude tingimus meile, et meid üldse lastakse sellise laevaga mere lähed, neil peab olema saatelaev. Et need on meil kaasas olinud, sõitsid nii-öelda silmapiiril. Aga jah, aeg-ajalt oli ka selline olukord, et meie oma purjega sõitsime heade tuultega nii kiiresti, et nad lihtsalt ei jõudnud neile väga hästi järgi. Et mehed ja et meie nii-öelda kihutasime nendele eest ära, et nad tõesti saatsid meid kuskilt sealt kaugelt. Kas teil mingeid suuremate tormide kätega jäide? Võib-olla mitte selliste väga meeletult suurte tormide kätte mitte aga, aga üsna korralikke torme oli meil üks, kolm-neli tükki, et ent ookean ei lasknud meid ka nagu niisama ilusti minema, vaid veel viimane öö ja päev enne siis njuufaundlandi teisele poole ookeani jõudes oli, oli siin ikka päris päris korralik torm, kus meil purjepinda praktiliselt ei olnudki, me olime oma raa juba väga alla lasknud ja purjenii kokku pakkinud, kui vähegi võimalik, et selliseid pisikene Kolmnurkne siilukene ja me sõitsime ikka siin seitse, kaheksa sõlme kiirusega, mis on päris palju murjete muljet, kiirust. Aga kes on, ma küsin sinu enda ülesannete kohta veel saad laeval seltsid, muistan vahis. Mõistan, vööris mõist. Tõmbab purjesid. Sa ütlesid, et sa mingi hetk hakkasid seal laevakokaks. Ja et kui ma kandideerisin sinna tekimadrus, eks, ja seal ka alustasin, siis kui me mõtlesime Fääri saartele, mis siis olime teine peatustel Shetlandi siis me laevakokk tundiselt, et tal on ikka sellist püsivamat abi vaja, sest siiamaani oli tema elurütm, tema tegi iga päev süüa iga päev meeskonnast erinev liige oli tal abis. Aga sellistes tingimustes iga päev kolm korda päevas 33-le inimesele sooja sööki teha on, on üsna väljakutsuv. Eriti arvestades, et sul ei ole see, et, et sa oled oma köögis ja teed kapi lahti, võtad järgmised asjad üldse, köögiala oli ka selline hästi pisikene, kus oli neljane nelja auguga gaasipliit, pisike kraanikauss ja praktiliselt kõik. Et ta oli ka selline pool avatud telgi all, need laine lendas aeg-ajalt sinna ka sisse, et siis ta hakkas otsima endale siis meie meeskonna hulgast põhiliselt abilist ja kuna mina sattusin olema kas siis väga õigel ajal õiges kohas või valel ajal vales kohas ja olin eelmised kaks päeva Fääri saartel sadamas olles talle abiks olnud ju meil kuidagi omavahel jube hästi klappis. Siis ta küsis mult, et kas ma oleks äkki huvitatud talle appi hakkamastis nii-öelda püsivalt kokaabiks siis vahisüsteemist välja, mis tähendab, et minul olid kõik ööd magamiseks. Ja siis ma otsustasin, et eks ma proovin. Lubasin seda Islandini teha, Islandil tulid need kõik niimoodi, et äkki sa ikka teed edasi. Ja siis oli jah täpselt, et andsid sõrme ja läks käsi ja siis sellest minu plaanist olla kaks kuud laeva peal saigi see, et, et ma olin seal üle kuue kuu ehk siis hooaja lõpuni. Ja järelikult tegid väga hästi süüa, et mida, mida viikingilaeval süüakse, kas hapukapsatünn oli kogu aeg Scurbuudi vastunurgas? Hapukapsatünni ei olnud aga, aga apelsine ja sidruneid oli küll omajagu. Et selles suhtes, et me sõime sellest üsna tavapärast toitu seal üldse, et väga palju on meilt küsitud, et, et kui palju siis te sellist autentset viikingielu seal elasite selle kohta ütlevad, et, et väga ei elanud, et me olimegi selline moderne viikingilaev. Et meie riietus oli üsna tavapärane. Et koosnedes küll põhiliselt villastest kihtidest, sellepärast et villane hoiab Ta sooja ka siis, kui ta on märg ja ei hakka üldse nii nii kiiresti haisema kui üksik, mis sünteetiline, kui sa ikka seal kuus-seitse päeva järjest ilma pesemata, siis on see ka ühel hetkel väga oluline. Ja söögiga oli samamoodi. Et eks me sõime sellist üsna tänapäevast toitu, aga põhiline on see, et enamus toitumisena sõime sai olla valmistatud ainult suurtes pottides Ahjaga midagi meil seal olnud ja kuna väljas oli nii külm ja ka meie söögisaal oli täiesti avatud teki peal mõnikord pidi väga kiiresti sööma, et tuul salatit ära ei puhuks siis enamus toitu pidi olema vedel, ehk siis põhiline menüü olidki hautised ja supid. Sest kõik, mis oli tahke, mitte lihtsalt jahtus nii kiiresti ära, et enne, kui sa jõudsid lusika sealt taldrikust, suukausist su suu juurde, et siis oli juba toit, jahtub. Aga moraal, ma saan aru, oli sellest hoolimata kogu aeg kõrge. Enamvähem jah, selles suhtes, et et eks, eks raskeid olukord oli ka, aga kuna see seltskond oli seal nagunii kirju ja nii erinev, siis see jube hästi inspireeriv. See on üks põhjus, miks mina olen sinna kogu aeg tahtnud tagasi minna. Et ühest küljest siis ehituse laevia õppimine sellise erakordse laagreeta. Aga teisest suhtes kõik need inimesed sinna satub kokku ikkagi väga kirju seltskond. Ja sellega seoses on alati see, et, et keegi on ikka kes, kes tuleb ja müksab seda meeskonnakaaslast, näed, et tal on, et ta ei ole võib-olla kõige parem päev, väsimus on, et keegi ikka tuleb ja müksab sind, küsib kuidas läheb ja tõmbab selle moraali uuesti ülesse. Kas mingi rummi tunneliga nurgas või? Rummitünn oli, selle nimi, oli veel kapten spaks ehk siis kaptenikast. Ja meil oli kogu aeg see nali, et meil on väga märg kuivlaev. Ehk siis merel olles oli meil nii-öelda kuiv seadus. Aga siis iga kord, kui kuskil uude sadamasse jõudsime, siis neile selline traditsioon, kapten jagas kõikidele välja väiksed petsid nutiselt kapteni oma kastist, mis tal seal parajasti käte haiges trummi või veskit. Ja siis yhe uue sadama tähistamiseks me siis võtsime ühe shoti. Väga mõnus selle peale kohe küsingi, et lisaks sellele, et seal laeva peal mässasid lainetega märjaga külmaga ja silmapiiri või vastupidi, suuri laineid vaatasite. Mida sellel reisil siis veel näha oli, mida, mida, mida põnevat merel veel nägite ja siis juba sadamaid ka mainisid, millistes sadamates te käisite? Et ma võib-olla kõigepealt alustangi sadamatest et meie esimene sadam peale Norrast väljasõitu oli siis Lerwicki linn sätlandil kuumelgile esialgu ei olnud plaan sisse, aitäh, et mõtlesin esialgu, et äkki õnnestub kohe otse ühe jutiga Islandini sõita. Aga kuna esimene öö panin kohe laeva proovile, esimene esimene want ehk siis köis, mis masti püsti hoiab, üks nendest läks katki. Siis kuigi neil oli seal 11 tükki veel lisaks staagid. Et siis igaks petteks otsustasime ikkagi tervikusse sisse minna ja, ja laeva ära parandada. Ja sealt edasi järgmine peatuse, nimelt Horsawnis Fääri saartel. Kuhu sundis meid torm sisse, nii et kui me sõitsime sätlandilt välja, siis kuigi meil olid igasugused uhked ilmaennustused igalt poolt tellitud ja lubati sellist üsna mõistliku õnn ilma siis esimese tormi saime me juba Shetlandi vahel kätte. Ning siis ilmaennustus ka muutus ja ennustas veel suuremat tormi natis Fääri saartel läksime lihtsalt tormivarju. Ja sealt edasi siis Islandile. Reykjaviki, sellega läks juba päris ilusti ütlemaks. Ma arvan, et see oli üks kolme nelja päevane reis ja viimased poolteist päeva oli sihuke sile vesi ja lauspäikesepaiste et isegi purjetamisest ei tulnud midagi välja, et tuli sügava ohkega mootorid sisse lükata ja Reykjaviki poole põlistada. Aga samas ilm oli pärast kõiki neid vihmasid ja torme ja külma, väga mõnus jahe ikka väljas, päike oli tõeline kosutust. Ja siis Islandilt edasi siis suunasimegi nina Gröönimaa poole ja peatusime Gröönimaal sellises pisikeses mõtteliselt kõigest eraldatud linnas nagu kortak. Ja sealt siis edasi juba njuufa andundile kohta nimega sant Antoni. Aga mida me nägime, esimesed suured, ilmselt oodatud aatomi toitki vaalad. Tihtipeale juhtus ka nii, et kui kaptenil oli parajasti infotund ehk siis ups tall ning nagu me seda kutsume et siis ühel hetkel mitte kedagi enam ei huvitanud, sellepärast kuskilt käisingi pahin ja siis kõik kaasa, et see oli ikka väga äge. Kui need suured tüübid sealt oma seljad veest välja vehkida. Väga lähedale ükski ei tulnud, lahedad tüübid, kes tulid hülged. Et neid ujus meil ka seal. Ja siis peale Islandit hakkas, hakkas peale jaht, jäämägedele. Läks kapten lubas, et see, kes esimese jäämäge jää lähedal teatab saab pudeli veini. Üldse olime üks šoti tüdrukuid kõiki, kes seda nägi, ja ma arvan, et see esimene jäämägi oli üks kõige rohkem pildistatumaid asju. Aga läks, ütleme üks päev mööda ja esimesed jäämegi, nägime Islandi ja Gröönimaa vahel siis Gröönimaalt edasi sõita, siis oli juba see, et et nendest jäämägedest, kuigi need olid täiesti uskumatult imelised ja värvi ja vaatepildid, et siis natukese juba kõrini küll, sest siis nad ei olnud enam sellised ilusad mäed vaateväljas, vaid hakkasid juba ka väga väga ohtlikuks muutuma. Kuulame nüüd siia vahele taas kordiste viikingilaevateki lugu ja laulame kaasa. See taaskord siste jää, kraaken, šant, Chalti bänd ja loo nimi on stuura, pruu. Stuulablooveevee stuularlu stoiabloojas stuurabloo, Tourabloojaskli, stuulabloo, Natria Õudlateerist, Õula, Blo. Selle. Nii-öelda. Rõudlateerist õuna Blo. Suula loob suurablu pula loo stuulablu tuura, plaabaasia, leesoola, naatrium, õhnateerist, Õula. Kes su Sa ütlesid ennist, et traditsioonilisi viikingiriideid seal peale kandnud ja noh, mõnes mõttes küll pahaks ei pane liiga hulluks kaisa, piisavalt hull see, see kogu see ettevõtmine, selle viikingilaeva, kelle ookeani sõita, aga sellegipoolest esitab ilm väljakutseid, et me oleme Põhja-Atlandil sõidame viis nädalat üle üle mere, kus on külm, märg tuul ja, ja sa oled ikkagi kõikide nende loodusjõudude meelevallas kogu aeg. Et mismoodi sa siis ikkagi ellu jääd, sa surnuks ei külmu, ära ei märgu. Ja nagu öeldi, et lillane oli kõikide meie suur sõber ja enamasti vähemalt esimesed nädalad, ilmselt olidki enamus meeskonnaliikmetel see ülesanne iseenda jaoks püstitatud, et leides võitev kombinatsioon, et milline on kõige parem kombinatsioon, mille riideid, millega ikka veel saab ringi liikuda, et ei ole siin liiga kubujuss, aga et oleks ka piisavalt soe. Tihtipeale oligi see, et kui sa märjaks said, siis neid riided kuivaks vahetada oli tohutult keeruline, sest ka kõik meie varustus oli nii-öelda teki all. Ja kuivakottides ja pidevalt tulise nii-öelda röödingeri, kas, et kas see kas on elus või surnud, kas kott on, on kuiv või märg ja mõnikord sai selle kassi tappa ainult sellega, et ütle kasti lahti, tegin. Ehk siis, kui su riided juba korra märjaks said, siis, siis mõnikord olidki nagu kaks päeva nende niiskete riietega kaks-kolm päeva. Et nagu mu üks meeskonnakaaslane, Ühes video Jukkis väga elavalt kirjeldus. Teinekord juhtus nii, et ta oled võtnud selle suure töö ette ja läinud, kaevanud oma kotiselt teki plankud alt välja, valinud kuivad riided, need põues, kuskile kuiva nurga taha telgi hõlma alla vedanud, endale selge selga pannud ja nii kui see välja astuda, et siis panna see kõige pealmine kiht siis tormi, riideid selga, tabab sind kõige suurem laine, sa oled üleni märg jälle, et kui mõne muu laeva puhul on selline väike et siis meie laeva puhul võis muutuda päris suureks katastroofiks. Aga villane, mis peab sooja ka siis, kui ta märg, piisavalt palju kihte. Et ühel mu laevakaaslasel oli see võitev kombinatsioon, kaheksa kihti riideid. Et siis kõige sellega andis ikkagi üle elada ja üsna üsna okeilt ja lõbusalt. Käisin veel sellise elulise küsimuse, et kuidas seal laeval Metsuga loodereid, eriti kui sul kõik need kihid seljatanud. Jah, et et kui ma enne ütlesin, et meil ühtegi ruumi laevateki all ei olnud, siis võib öelda, et ma natukene valetasin. Et, et kaks ruumi, kaks pisikest WCd meil laevateki alla ehitatud oli, mis tähendabki seda, et sa võiksid tekiplangud ülesse, ronisid sinna auku ja leidsid sealt alt siis-Eestilise üsna modernse jahi moodi veed süsteemi pumbaga. Aga jah, selleks, et kõige selle kaheksakihiga või teinekord, kui me läbi tormide sõitsime, siis meil olid ka seljas sellised kompensioonid ehk siis ellujäämisülikonnad mis olid siuksed, suured ja paksud ja mitte väga painduvad. Et selle kõigega sinna alla ronida, kõik need kihid endale nagu piisavalt palju seljast ära tuli, selline omamoodi katsumus. Et see oligi see, et iga korteri nagu väga hästi ajastama või mõtlema ega ka läbi selle, et millal ja kuidas WC'sse lähedalt Ta enamasti inimesed püüdsidki teda ajastada niimoodi, et püüan vastu pidada nii kaua, kuni ma hakkan juba nagunii magama minema, et siis ma kuskilt sealt püüan selle hetke leida nagu piisavalt palju riided seljas, et ikka veel on soe. Aga piisavalt vähe. Et Meghan sööstsime WC'sse nii et, et on natukene mugavam või siis kohe peale üles ärkamist, aga seal oli ka, et eks üles ärkasime, magama läks seal vähemalt 10 inimest korraga, et seal on jah, selline natukene aegade kombinatsioon. Me oleme rääkinud kannatustest, üleelamistest, tormidest ja kõigest muust. Räägime vahepeal mingitest ilusatest hetkedest, kindlasti oli selle laeva peal väga palju selliseid, noh, mõtlen, kui vahepeal ikkagi tuult on, mõõdukalt, päike särab, virmalised vilguvad ja sa oled seal üksinda vahis näiteks või seal laeva ninas. Et kindlasti tuli ette ka neid hetki, kus lihtsalt sattunud kaugusesse vaadata ja seda lihtsalt nautida. Just oli küll jah, et tihtipeale oligi seal vahis oli jube mõnus seistatud, sellel hetkel oled, oled käinud sina ja see ookean. Ja hästi palju oma mõtteid ja kui sul on sellelt imelistest sinistes toonides jäämäed, kus on sellised värvid, mida ei kujuta ettegi, sellised sinised toonid ja meri ise on hästi palju erinevaid värve seal tume mustast, kuna hele kuni hele helesiniseni kõik sinised ja rohelised toonid seal vahepeal. Et siis saad küll aru, et on tsensuuri ja üksiknäiteks nina peale meie saatelaeva kogu selle viie nädala jooksul nägime kahte laeva silmapiiril avamerel. Et, et selles suhtes küll. Et kui muidu niimoodi igapäevases rütmis seal tegeled ja suhtled inimestega, siis ei saa aru, et kui üksime seal on, sul on ikkagi 30 inimest ümberringi ja ja sinu maailm koondub kõik sinna laevatekil, et sa ei mõtlegi, mis seal ümberringi on. Et sellel hetkel, kui sa jõuad sinna vahimadrusepositsioonile, siis jõuab see üüratu, see avarus ja mõnes mõttes ka üksindus kohale, et see on ikka väga mõnus. Kas selline selline reis muudab ka sind inimesena? Eks ta muudab ikka, et et ühest küljest Õpid enda piire või, või pigem piiride puudumist rohkem tajuma. Teisest küljest kindlasti õpid sellises keerulises olukorras ja igasuguste erinevate inimestega väga vähesega toime tulema selle võrra ka rohkem hindama. Seda, mis olemas on. Nii-öelda neid tänapäeva maailma hüvesid. Et väikesed asjad saavad, saavad tähtsaks. Et kui sul on ikka pärast nädalat aega esimest korda võimalus tooli peal istuda ja seal laua taga süüa, siis see tundub nagu selline luurasid vao. Et muidu nii igapäevane asi muidugi loobun, muidugi mul on diivan. Et õpid, õpid nii-öelda meie, meie maailma või siis meie maailma. Jaa-jaa, et, et jah, et sellistel hetkedel sellised väikesed naljakad asjad omad sellised suuremat tähtsust, et see on väga äge. Ilmselt ilmselt selliste selliste hetkede ja kõige sellepärast tasubki kasidki selliseid reisijate võtta. Teie siht oli Ameerika, räägime ikkagi paari sõnaga enne lõppu veel sellest ka, kuhu see, kuhu see laev välja jõudis. Et Ameerikasse mõtlesime välja siis njuufaundlandi Sant Antonis aga sealt edasi, et sinna jõudsime esimesel juunil, aga et sellega meie hooaeg ei saanud läbi, meie hooaeg lõppes alles oktoobris. Et sealt me jätkasime edasi mööda Kanadat, peatusime Välbeka moos kibekis Montrealis Torontos, siis Torontost alates me ühinesime siis purjelaevade festivaliga ehk siis doosid pressifestivalidega, sõitsime siis ringi mööda suurt Järvistut, kus käisime erinevates sadamates ja osalesime siis koos teiste purjelaevadega koos festivalil rääkisin oma oma ekspeditsioonist oma laevast. Näitasime oma laeva ja tegime tekki tuure tuhandetele ja tuhandetele inimestele ja siis oma hooaja lõpetasime lõpuks sõites alla mööda Watsoni jõge New Yorki siis 10 päeva tegime siis New Yorgis erinevaid üritusi ja täpselt samamoodi ka avatud laevateki tuure. Ja siis hooaja lõpetasime New Yorgist natuke põhjapoolne müstik, Siibort Harbori suures vabaõhumuuseumis ja laev on siiamaani seal. Ja siis järgmine suvi, loodame temaga sealt edasi sõita. Esialgu ilmselt küll küll lihtsalt et Ameerikas või natukene ringi, et on veel kohti, kus ei käinud ja kus oma laeva ei näidanud, aga ütleme head kapteni suur suur suur unistus on Jaapan, aga vaatame, et kas või üks kord ka realiseerub. Muidugi alt üle ümber Kap Hoorni üle vaikse. Milleks, milleks nüüd peatuda? Me paneme selle laeva blogi üles reispassi Facebooki lehele, saate sealt juurde lugeda, pilte vaadata. Videod ja pildid ja kõik on sealt sealt. Tead, et milline see tikutoosi laev välja näeb? Kõiki pulli tegi. Suur aitäh sulle, et tulid saatesse ja, ja rääkisid sellest hullust merereisist. Tahaks ka, ausõna. Ma soovin sulle tuld purjedes. Ma ei tea, kuidas laeval öeldakse auk trümmi. Viimase lauluga teen kummarduse oma lapsepõlve lemmikfilmil, Arabellast. Loo leidsin Youtube'ist selle, miks ei teinud keegi, on sukk. Pala nimi on, vajub vesi. Raadio, kaks värske ning vaba. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga, kes su päris nimi on, Kerstin Karu ja minu saate nimi on reispass aitäh ja Howli. How.
