Nagu kala jälg vees ütleme niisuguste asjade kohta,  mis toimuvad jälgi jätmata justkui midagi muutmata. Tegelikult jätavad ka kalad vette oma jälje. Kala ujumisel tekivad võnk mida näiteks hüljes tajub  suurepäraselt oma vurrudega. Ent kalast erinevad ka mitmesugused ained,  sest kõik, mida kala sööb ja joob ja kalad tõepoolest  ka joovad, tuleb temast lõpuks jälle välja. Kaladest tekkiva reostusega võib ette tulla probleeme  näiteks kalakasvatustes. Suurtes veekogudes aga ütleme, meredes kuulub kõik see  ainete loomuliku ringluse hulka. Kuid meredes ei juju üksnes kalad, vaid siin seilavad  ka tuhanded laevad. Mis saab aga kõigest sellest, mis läheb laevade  ja laevareisijate sisse? Läänemere seilavad kruiisilaevad on tohutud ujuvad linnad  oma autoparkla, kaubanduskeskuste, restoranide  ja hotelliga, Tallinki laev Baltic Wein mahutab 2800 reisijat,  kes kõik siin pidutsevad, söövad-joovad ja veedavad oma öö. Aga kuhu liiguvad laeval tekitatud jäätmed? Läänemeri on üks kõige tihedama laevaliiklusega piirkond maailmas,  millega paratamatult kaasneb ka suur mõju keskkonnale. Igal aastal saabub või lahkub siit ligikaudu 54000  registreeritud alust. Pidevalt viibib Läänemerel umbes 2000 laeva. Jäätmeid tekib laevadel igas tegevuse etapis. Oluline on nende õige käitlus. Meil kõik saab alguse reederi poolt kehtestatud jäätmekäitlusplaanist. Seal on loetletud erinevad prügi tekkimise viisid,  nende kogumise võimalused ja vahendid ja  siis ka äraandmise konteinerid, nende mahud,  tehnilised võimekused ja kogu see ettevalmistus oleks ju asjata,  kui meeskond ei oleks vastavalt koolitatud. Luisi laeval on paljud teist käinud kindlasti Rootsi lauas,  kus saab võtta süüa nii palju kui jaksad  ja siis inimene kuhjabki seda väga palju. Tahes-tahtmata jääb toitu ka väga palju järele,  kõike ei jõua ära süüa ja siis tuleb kelner  ning korjab selle toidu kokku. Nagu näha, on siin igal pool toidujäätmeid  ja kui te arvate, et see läheb nüüd kaladele,  siis te eksite. Kaladele ei jää siit tõesti midagi, siin käib korralik jäätmekäitlus. Toidujäätmed lähevad siia kotti, olmejäätmed siia kotti,  nii et midagi ei lähe merre ja tegelikult siin köögis tekib  veel tohutud jäätmed, siis siin käib korralik töö,  terve päev. Toidu valmistamisel ülejäänud tooraine ja söögikõlbmatuks  muutunud toiduained on biojäätmed, mis muu prügi hulka ei panda. Need sööb ära laeva prügihunt. Selle tegelikult tööpõhimõte on väga lihtne,  et peaasi, et vesi voolama saab. Siia saab igasuguseid toiduaineid, võtab ta vastu,  peab välja arvata muidugi väga selline. Tugev näiteks. Muid ei tohi siia panna ja. See kõik, aga tomatid ja need koerad lähevad. Sellega sööb ilusti ära. Aga see ei lähe ju Läänemere? Ei, see läheb halli vette ehk siis laeva tanki,  mis siis antakse kaldal ära. No lisaks toidujäätmetele, mis köögis tekib  siis igasugused muud plastjäätmed, paber  ja see K. Klaas noh, klaas on suuremalt jaolt ikka see,  mis tuleb nagu veinitaara klaastaara selline,  mis tuleb tagasi siis restorani poole pealt prügikasti,  jah, ja siis on tavaline hommik ja tekivad selliseid  plastikjäätmeid ehk siis majavees. Kodujuustu ämber, jogurti, ämber, majoneesi,  ämbrid kõik sellised siis. Ostame sisse suurt ämbrissega, prügimäge ju laeval ei ole,  et see peab kuskile nüüd minema ja see kõik  siis liigub nagu autotekki ja selle jaoks ongi eraldi inimene. Nüüd me oleme siis nii-öelda teenindus liftis. No nüüd me oleme siis auto tekil, kus on  siis need jäätmekonteinerid, mille jäätmekäitlus ettevõte on  siia toonud ja siin on siis tõesti liigiti kõik need Jäätmed eraldi pandud, kuna jäätme tekita Et peab juba tekke kohalt surma Luteerima. Ehk siis klaas läheb klaasi poti. Paber läheb paberiboksi, olmejäätmed, olmejäätmete boksi  ja kõik saab ilusti käideldud. Restorani fritüürides peab pidevalt toiduõli vahetama. Seda tekib umbes 70 liitrit kuus. Vana õli viiakse spetsiaalsete tünni ning saab vastavalt käideldud. Prügi tekib ka kajutites, sest kuni 2800 reisijat,  kes igal reisil laeval aega veedavad, ostavad  ja tarbivad, jätavad endast alati ka midagi maha. Vaatame siis, mis kajutitest välja tuleb. Songime siin natuke prügis, klassika. Õllerestid ja kõik muu kraam, õllepurgid  ja noh, see, mis inimene ikka siin pidutsedes laeval tarbib  seda värki siis kaua tulebki jah. Täpselt nii, et pärast seda, kui reisijad lahkuvad,  alustatakse siis kajutite koristust ja kogu see olmeprügi  korjatakse kokku. Ja protsessi kiirendamiseks on meil siin prügisaht,  kus see siis liigub otse autotekile, prügikonteineris. Iga reisiga tekib ühe inimese kohta keskmiselt neli liitrit olmejäätmeid,  kahe liitri jagu paberit ning väiksemas koguses plasti  ja klaasi. Kui need numbrid korrutada kogu laevareisijate hulgaga,  liita siia kõik Läänemere seilavad reisilaevad  ja arvestada seda, et laevad liiguvad igapäevaselt tähendab  see hoomamatut kogust prügi mis hooletul majandamisel võib  Läänemere sattuda. Väga mitu korrust alla ja ja prügikonteineris teda läks. Eriline on laevade jäätmemajandus ka selle poolest,  et tegemist on äärmiselt kitsaste oludega  ja seepärast tuleb kõik, mis võimalik tihedalt kokku pressida. Et laev juba reisi ajal ootamatult prügi täis ei saaks. Spetsiaalsesse pressi liiguvad ka toodetest üle jäävad. Kastid. Kas te olete kunagi mõelnud, kuhu liigub see vesi,  mida te kasutate oma laevakajutis näiteks duši all käies  või tualetipotti kasutades, kas see kõik liigub juba niigi  reostunud Läänemerre? Igal reisil tekib ühe inimese kohta umbes 60 liitrit reovett. Lihtne oleks lasta see torust otse merre,  kuid reovee keskkonnasõbralikuks käitumiseks on laevadel  keerulised süsteemid. Nii praegu me läheneme vaakumseadmele. Ja. Selle vaakumseadme ülesandeks on tekitada vaakum  tualetisüsteemis aed, kui ma lasen vett peale,  siis jah, kui te vajutate tualeti nupu, siis. On kuulda tugev kohin ja siis tualeti sisu. Koguneb vaakumi mõjul siseneb sellesse mahutisse  ja mis siis toimub? Selles seadmes pumbatakse vesi omakorda juba biojaama. Siin laeva sisuliselt põhja peal ja siin toimub väga tähtis  tegevus reoveega, nimelt siin on biojaam  ja see on väga tähtis koostisosa, need on elusad bakterid,  mida siis suunatakse siia biojaama, kuhu tuleb  siis ka see must vesi, reovesi, need pannakse siin elama  ja need muudavad reovett ohutumaks, et seda oleks võimalik  anda juba edasi kaldale. Nagu näha, on laev autodest tühjaks tehtud,  aga nüüd hakkab väga tähtis protseduur, on vaja jäätmetest vabaneda. Samal ajal, kui reisija on maale minnes hommikuse duši  ja tualetitoimingud juba ära unustanud, tegeleb  laevameeskond reoveest vabanemisega. Antud juhul Stockholmi kanalisatsiooni. Nüüd läheb lahti ja, ja nii-öelda Rootsi torud tulevad sealt  siis vastu, jah. Kalda peal on vastuvõtuotsik, kuhu me ühendame kaldalt  vooliku meie süsteemi otsikuga. Ja peale selle hakkame pumpama. Halli vett kaldale. Ahah, selge, lülita pump käima, nüüd lülitatakse pump,  kohe hakkab see vesi jooksma. Kas kunagi pandi see kõik siis merre? Kunagi pumbati see kõik merre ja edasiminek on nii-öelda  väga suur. Edasiminek on jah, selles mõttes suur,  võrreldes võib-olla 10 aasta taguse ajaga  või 20 aasta taguse taguse ajaga. Et Tallinki laevadelt kogu hall vesi ja must vesi pumbatakse  ainult kaldale, et midagi merre pumbata. Lisaks tahketele, jäätmetele ja reoveele tekib laevas kui  ühes ülisuures masinas kas suur kogus ohtlikke jäätmeid? Kütusejäätmed ja õliseguse pilsiveed kogutakse  spetsiaalsesse tanki ja antakse kaldal ära. Läänemerel seilavatel laevadel on ka heitgaasidele ette  nähtud normatiivid. Ehk siis nõuded on ikkagi väga karmid ja igasugust asja ei tohigi. Paist just nii see on väga konkreetne määratlus,  sest kui vaadata näiteks õhtusel Päikeseloojanguga merel ees liikuvaid laevu,  siis tihtipeale me näeme seda, et näiteks ida poolt tulevad  laevad kes ei ole enda kütust nii puhtaks veel tempinud,  siis nendel on korstnast näha selline punakas pruunikas  horisondil leviv triip ja see on märk sellest,  et selle kütuse hulgas on väävlisisaldus märksa suurem. Samas, kui vaadata täna näiteks parvlaevu meie laev  või Baltic ein või, või teised Tallinki silja laevad,  siis sisuliselt laeva liikudes me näeme ainult värendust,  kus on soe, kaasteeb välja ja see masinad ise on  reguleeritud selliselt, et ei tekiks mingit Ka visuaalselt tahkete osakeste saastet,  rääkimata siis väävli ja muude gaaside eristumine,  et on viidud miinimumini. Hoolimata laevade pidevast uuenemisest ja suurte  laevakompaniide jäätmekäitluse arenemisest liigub Läänemerel  hulgaliselt laevu, kes reovee sadamasse andmise asemel  selles siiani merre pumpavad. Kusjuures selline tegevus on täna ka seaduslik. Täna ei ole sellist kehtivat nõuet helkomi konventsioon. Läänemere riikide ühisest otsusest käsitleb liinilaevu  ja liinilaevadelt merre heidetavaid pumbatavaid heitvett. Aga kruiisilaevadel seda kohustust otseselt ei ole,  nii et kui nad eralduvad kaldast rohkem kui 12 miili  kaugusele neil on pardal vastav biojaam,  mis, mis lõppkokkuvõttes võimaldab neil seda vett puhastada  ja ka merre pumbata siis sisuliselt on neil täielik  juriidiline õigus seda teha. 2019.-st aastast enam puhastamata reovett Läänemerre lasta  ei tohi, sest reostuskoormuse le tundlik Läänemere Tahetakse kuulutada eri piirkonnaks. Nagu paljud isegi liiga paljud asjad siin ilmas on  ka looduse reostuse ärahoidmine suurel määral kinni rahas. Kui me tahame samaaegselt mugavat elu ja puhast loodust  siis pole parata, tuleb üsna kõvasti maksta. Rahal on aga olnud läbi aegade erinev tegu  ja nägu. Mõne sajandi eest olid rahana käibel  ka metsnugiste nahad. Nendega maksti pärast sõdasid, tribuuti,  kindlustati riikidevahelist rahu. Venemaal, Saksamaal ja mujalgi oli käibel niisugune mõiste  nagu nugisemaks või nugise tasu. Päris orine mees võis isandalt oma pruudi osta vabaks  esimese öö õigusest nugise nahkadega. Olid nugisenahad kõrges hinnas ka veel 1900 kahekümnendatel aastatel. Ühe naha eest maksti 150 kroni, samal ajal kui töömehe  päevapalk oli keskmiselt kaks ja pool krooni. Nugised peaaegu lõpuni ära. 1929. aasta ametliku loenduse põhjal elas Eestis vaid 81 isendit. Praegu on nugiseid meie metsades umbes 4000. Aga ega nad ei tahagi ainult metsas elada,  vaid kipuvad meile vahel ka all või kaasüürnikeks tulema. Edasi tervist. Hilisõhtul külalised. Saame teada, kes see on seal? Igatahes pererahvale sõbrapäevaks suurepärane kingitus. Täna öösel oli keegi läinud sinna puuri sisse. See on täitsa metsnugis jah. Metsarongis. Oh ongi luis täitsa nutt. Mis te tegite? Esimene reaktsioon oli, ma filmisin teda kohe  ja läksin telefoniga lähedale, siis ise tuli minu juurde  nagu hästi huviga nagu vaatas, aga aga siukest nagu läheks  nurka või kuskile, aga absoluutselt ei olnud. Et ta pigem nagu tundis minust huvi ja siis ma mõtlesingi,  et äkki ta on nagu kodustatud olnud või midagi,  aga ei ma ei usu, et on ikkagi täitsa metsloom. No mis te ise arvate, kuidas see võimalik on? Metsloomad, keset Tallinna, ausalt? Kalamaja me kõik oleme mõelnud, kuidas ta sinna kohta sai nagu,  mis, kus kaudu katuse vahel, kus ma ei kujuta ette,  kus ta, seda, kust ta sinna sai, see on täitsa müstika meie jaoks,  samuti. Jaanuari teisel nädalavahetusel kutsus jahimees Marko Olop  meid Tallinna kalamaja asumisse. Mees paluti appi, et tabada tundmatu elukas. Maja katuse korteri pesuruumi oli tunginud loom,  kes jättis endast maha soojustusvillatükid  ja paraja hunniku väljaheiteid. Tuhkur terroriseerib teid, me ei tea, mis ta. On teil omal praegu taskulampi siin ei ole. Ütleme, et väljaheited on päris suured jah,  et tundub, et jah, et siin on ikka mingi tuhkru moodi loom. Talvel on tegelikult selline naljakas lugu,  et torud lähevad jäässe ja ongi, panin puuri nagu sinna,  et torud üles tuleks. Ja vaatasime, mis asju, kellegi eksperi eksperimendid on  seal ja mõtlesin, kas ta olla on nagu, kas on mingi rott või,  aga mingid marjad tundusid sees, oled mingi lind või? Puur on valmis. Metsloomi võib leida pealinnas ka mujalt. Selgub, et Tallinna sadama territoorium on tõeline  väikekiskjate magnet. Lindude peletamiseks signaal, et kui laev tuleb sadamasse  sisse et ei laseks oma väljaheidet sinna laevade peale,  see on tekitatud selline hädakisa ja seesama hädakisa,  ma tegin sadama sadamameestele ju selgeks,  et seesama kisa kutsubki need röövikud siia. Et see on vaikse ilmaga nii kõva. Et mina arvan, et sellepärast need mingid  ka siia tulid. No üldse kährikud samamoodi, et see sinna posti otsa pandud ja,  ja töötab taimeriga. Tõenäoliselt seda ikkagi keegi vist jälgib ikkagi,  ma arvan, et see taimeriga ei tööta. Laev tuleb sisse, siis nad panevad tööle,  et et sealt sadamast seest nagu linnud läheks ära. Peletab nad eemale. Tallinna vanasadama kruiisilaevade kai lähedal elavad kährik koerad. Nende tegevusjälgi võib näha lumel. Kääriku koht küll pole see, et ta siin siin sadama  territooriumil Möödunud aasta alguses tekkisid Tallinna sadamas  metsloomadega probleemid. Oli juhtumeid, kus väikelaevaomanikud avastasid oma  veesõidukitel näritud sisustuse. Mingi jäljed on siin täitsa olemas. Ja sõbrad, sõbrad on siin olemas täitsa sadamas jälle. Ja seal betoon betoonseina taga oli kääriku jälgi. Klubist on väiksed banaanid. No midagi siis tuleb panna puurid ülesse  ja toome siia paar puuri ja. Eelmisel aastal püüdis Marko nende lõksudega sadamast lausa  14 minki. Kolm kährikuera ja ühe nugise. Sadama külastusega pole jahimehe linna tööpäev lõppenud. Teda oodatakse kakumäel, kus elamisse on tunginud  järjekordne elukas. Pärast puuri ülessättimist ei kulu ööpäevagi,  kui Marko kutsutakse tagasi. Pererahval oli õigus, nad pakkusid nugist  ja ongi nugist. Seega. Esimese ööga kohe saime ta kätte. Küll on tige. See oli niisugune lugu, et abikaasaga läksime magama  ja magamistoa lae peal mingi krõbin. Keegi krõbistab nagu liigub, algul mõtlesin,  et vast on rotid, aga aga natuke tundus,  et nagu suur loom roti jaoks, et nagu midagi seal kolistas,  siis hakkas nagu krõhvima ja midagi kraapima kuhugi  ja siis ikkagi päris nii, et, et, et ikkagi segas täiesti. Siis ütleme järgmine päev hakkasin nagu uurima,  mõtlesin, et noh, rott ilmselt ei ole. Et rott ei tee nii kõva häält ja siis hakkasin nagu guugelda,  sin, vaatasin netist ja vaatasin, kes need võivad olla  ja vaatasin, nugis ongi, kes tuleb külmaga elamutesse. No kuna see elukeskkond on siin Metsad on kõik nii tihedalt täis ehitatud,  et see on ikkagi nende ala olnud siin ja,  ja nemad ei ole muutnud oma oma radu, kus nad on elanud ja,  ja sellepärast nad siia lihtsalt satuvadki inimestega  paratamatult kokku. Tema saatus on see, et me viime ta Tallinnast üks,  30 kilomeetrit välja, laseme ta metsas lahti. Pealtnäha väike loom, see nugis aga segadust,  kui palju igalt poolt, kus võimalik, on ta välja kraapinud soojustusmaterjali. Kogu see katusealune on näha lahti kraabitud soojustus. Lisaks väikestele metsloomadele on viimastel aastatel  sattunud Tallinnaga suurulukeid põtru, metskitsi,  metssigu ja isegi karu. Veebruaris nähti nõmmel kärntõvist ilvest. Metsloom linnakeskkonnas on küll põnev vaatepilt. Neid jälgides tuleb jääda ohutusse kaugusesse,  sest loom võib kontakti korral tekitada ohtlikke vigastusi. Või levitada haigusi? Kindlasti ei tohi neid ka sööta. Nähes metslooma temale võõras keskkonnas tuleb sellest  teatada linna keskkonnaameti se. Kas see ongi nüüd uus reaalsus või on selle vastu rohtu ka,  et kuidas hoida metsloomi linnast niimoodi eemal? Jah, ütleme, et sellega me. Peame nüüd harjuma ja, ja. Kuna asustuse tihe asustus on tänapäeval  nii suureks laienenud, et need loomad paratamatult jäävad  siia ja me peame peame nendega lihtsalt seda probleemi  lahendama üheskoos ja toimetama nad uuesti. Saate metsa tagasi. Nii saabki meie väike seiklus lõpu. Linnast loomade püüdmine on reaalsus, nad elavadki koos meiega. See tegelane metsnugis läheb nüüd metsa elama. Vile nagu nool, terane, nagu nugis ütelda Audru kandis elava  loomuliste inimeste kohta. Tuliste kaunist silmadega neidu sid on aga siin  ja seal nimetatud ka nugis silmadeks. Kaunitaride võrdlemine erinevate hirvlastega kasvõi  kasellidega kuulub komplimenteerimise maailmaklassikasse. Kuid kenasti kõlavad ju ka niisugused meelitused,  nagu näiteks samu kitseke või samu sokuke. Ja kraasiat on metskitsedes oi kui palju. Talv võtab rohusööjatelt mahlase toidu ning pakub asemele  lund ja pakast. Kaks noort metskitse on tulnud sooserva metsalagendikule  toidupoolist otsima. Meie kahe suurkiskja Ilvese ja hundi põhiliseks saakloomaks  olles tuleb metskitsedel nii halva ilmaga eriti ettevaatlik olla. Õhku nuusutades ja keelega limpsates üritavad loomad võõraid  lõhnu tabada. Tugevas tuulekohinas suhelda se omavahel vaikse piiksumisega. Kartuses mõne kiskja saagiks langeda võpatab kits iga  tuulepuhangu ja oksaliigutuse peale. Peamiselt just kiskjate ohu tõttu koonduvadki metskitsed  talveks suurematesse salkadesse. Mida rohkem silmi, mis näevad, ja kõrvu,  mis kuulevad seda varem avastatakse oht ja jõutakse põgeneda. Metskitsed on paikse eluviisiga asustades igasuguseid maastikke. Kõige enam kohtab neid aga metsade ja põldudega vahelduval  mosaiiksel maastikul ja suuremate metsamassiivide servaaladel. Maakeelne nimetus metskits on süstemaatika seisukohalt  eksitav sest tegu on meie looduse väikseima  ja kergejalgseima hirveasega. Kui aga üks nimi on ühe korra keele sisse raiutud,  siis ei seda enam nii naljalt muuta saa. Nii nimetataksegi isast metskitse sokuks  ja emaslooma kitseks. Sokkude tunnuseks on uhked sarved ja tutt kõhu all. Kitsedel reeglina sarvi ei ole ja tutt on  ka teise koha peal. Nagu ühele tõelisele hirvlasele kohane, heidab sokk talve  hakul suve jooksul palju võistlusi näinud sarvet peast,  et aastavahetuse paiku uusi kasvatama hakata. Kogu uute sarvede kasvamise perioodi katab neid pehme  ja karvane nahk. See aga ei sega pusklemist Ongi hea ja turvaline suvisteks  duellideks harjutada. Metskitse jalad on peened ja jälg väike. Seepärast ei kohta me teda soojal ajal just tihti soodes  ja rabades. Talvise menüü moodustab kõik taimne, millest on võimalik  mingitki energiat saada. Olgu selleks siis jahimeeste poolt söödaplatsile toodud teravili,  põllupealne taliviljaoras, puude ja põõsaste pungad  või võrsed ja mustika ning pohlakasvud. Hirvlastele omaselt on metskits mäletseja,  selle tarvis leiab ta omale rahuliku paiga mõnes hõredamas  metsatukas või pargiservas, kust on hea ülevaade ümbrusele  ja turvaline maha heita. Siin kraabib ta maa paljaks ja selline ongi metskitsease. Kui aga inimeste tegemised kiskjate kimbutused  või lihtne toidunappus ühes kohas elu võimatuks teevad pole  salejalgsel metskitsel mingi vaev üle suurte lagedate teise  metsatukka kolida. Täna algas kalendrikevad, meie saade tervitab seda Ilmar  rulli luuletusega. Kevade valgus. Kevad on tulekul, kohe on algus ikul varakult väljas on valgus,  nüüd näeb näppu pista suhu, kuna enam pole pime. Talvel pistsin tont teab kuhu hämaras, see pole ime. Ja kevadeti see on hea, et on valge ja ei pea näppu imema,  tumedais tubades, käsi kaudu kambrites, kobades. Järgmisel esmaspäeval meie saadet eetris ei ole. Läheme kogu meeskonnaga ühiselt metsalilli nuusutama,  seega kohtume taas kahe nädala pärast. Kolm. Osoon. Lumikelluk ei loe. Ostke ise see raamat, väga hea raamat, lumikelluke.
