Faktor Jaak Kõdar Ma sõnadest ehitan maja ja tahan, et igaüks kuuleks,  kus riimid, risttapidena liidavad palgid,  luuleks, soe kodu, süda ja käsi. Me argise luulehing. Ka neid peaks siduma luuleks. Riimide tapitud ring. Tere, lapsed, tere, lapsed. Kas teie teate, et täna on rahvustevaheline luulepäev? Igal juhul minu kabinetis oleva kalendri peal on kirjas,  et on luulepäev, 21. märts just nimelt ja seepärast ma  esitasingi teile luuletuse luuleta. Ja minu arust ka luuletamine on nagu omamoodi sõnadest  ja tähtedest ehitamine. Sa ehitad nagu uue erilise maailma. Minu meelest on luuletamine nagu nagu, nagu,  nagu, nagu nagu sõnadega joonistamine luuletus on nagu  sõnadega joonistatud nagu, nagu nagu pilt,  nagu. Just aga minu arust ta ei ole selline paigal püsiv pilt,  vaid niiku pilt nagu, nagu ja et. Kui sa luuletus kuulad, siis sul tekivad sellised lõhnad  ja pildid ja värvid ja ja, ja, ja, ja sellepärast mina  valisin ka tegelikult mõned luuletused välja,  aga mul on juba ammu selline kevade igatsus  ja sellepärast ma valisin välja mõned kevadised luuletused. Minu arust on nendes luuletustes nii kevade lõhnu. Täis Jaan Kaplinski Mets on mesilasi täis. Palu pohla varsi täis. Laas on laululinde täis. Aed on hanejalgu täis. Õunapuud on õiged. Pesi täis? Liivakast aga lapsi täis laste saapad liiva täis. Saapa ninad pori täis, saapakontsad kõntsa täis,  lastetaskud tolmu täis püksipõlved auke täis. Mulle tulid kohe meelde minu lapsepõlve kevaded. Kõik see kevadine värske pori, tolmu lõhn,  tere, lapsed. Tere, Lennart, head vendipäeva teile. Mis asja? Pendipäeva head. Pendipäeva pendlipäev ei, pendipäev, mis täna meil on. Kuule. Jõulupäev ja meie peame siin luuleõhtu? Ei no mina ei tea, aga mina tean, et Eesti rahvakalendri  järgi on täna igatahes pendipäev. Vaata see oli niimoodi, et vanarahva jutu järgi näiteks Oli nii, et jah, vanarahva jutu järgi oli niimoodi,  et pendipäeval hakkasid kõik need maod, eks räästikud  nastikud tulema sealt sealt, sealt sealt sealt sa urgudest välja,  eks urgudest hakkasid välja tulema. Oi aitäh, et, et siis seal sellise esimese kuiva kevadmätta  peal niimoodi ennast soojendada päikese käes  ja veel. Vanarahvas ütles, et pendipäeval pöörab kala pea rannas,  miks. Kala nüüd ranna suunas peab, ma ei, see on tõenäoliselt,  et noh, kevad läheneb ja noh, kala tuleb sinna ranna poole  rohkem ja siis noh vanarahvas sai kala püüda hästi. No ma arvan, et see räim ja niimoodi, et tulevad nagu sinna  ranna poole, jah. Aga mis veel, vanarahvas oli sellise ebausklik,  eks, ja siis oli selline asi, et ei tohtinud pendipäeval  puid raiuda. Jah, siis võisid kala sootuks ära peletada,  kala ei tulnudki ranna poole. Nii et ja pööras tagasi. Jah. Ja pendipäeval oli rangelt keelatud puid raiuda. Õnneks meie täna ei plaani. Meil ei olnud plaanis, me plaanisime teha siin luuleõhtu,  aa luuleõhtu, aga siis võiks ju näiteks lastele mängida seda noh,  etendust. Lugu sellest kuldkalakesest. Täna ei ole etenduse päev, täna on luule,  luule, rahvusvaheline luule, luule ei no seda nüüd küll,  aga poisid ärme hakka, ärme hakkame tüli üles kiskuma. Ja mina arvan ka, et jõuame kokkuleppele lihtsalt,  aga mul ongi suurepärane kompromiss välja pakkuda. Esitame lastele märss trauma. Kuidas kõlab? Mul on kaasas seljakotis mulle, kus sa panid mul  selle kata siis seljakotis just kaasas teksti raamat,  ma kirjutasin üles sellise selle ja päris terava värsis see  lugu kuldkalakesest siis nagu luuletus. Nojah, noh, ta on selline luuletus siis samas nagu teater  ka ja nagu luuleteater võib öelda. Sobib suurepäraselt, nimi on, no lugu kuldsest kalakesest,  oh sa raksakas. Kuulge, teate mis, ma olen kogu aeg mõelnud,  et huvitav, mismoodi on elada kalana noh,  ja vee sees, Tiia. Sobib sulle see roll, no mängime siis muinasjutu kuldsest kalakesest,  mille on vene muinasjutu ainetel eestindanud Katerin rüütli  ja mina Sina oled kuldkalakene, jah, ma olen väikse roosa kõhuga  kuldkalakene põiega. Ja ma palun nüüd vot siit taha. Kas ma teen kala selle loo siit või sina oled kui kalakene  praegu oled jutustaja, noh, kas ma lähen kabineti  või teen siitsamast? Kuidas tunne ütleb, ma lähen kabinet, ma tulen kalana pärast välja. Võta kala kaasa, mina olen juba laisk. Nii, hakkame peale. Ma teen rehavart väga, ma parandab Harju. Tänu Lähme. Kord elas taat, kell kolm poega. Kõik nad olid oma moega, kaks neist tarka,  kolmas tobu, võiks ehk öelda lausa jobu. Ei ta tahtnud teha tööd. Vahet polnud, päeval ööl ei viitsinud miskit teha,  ahju soojendas vaid keha. Tihti paluti talt abi, ei ta tundnud mingit abi,  kui vaid jälle ronis voodi. Kuid ühel päeval kosti toodi Ojakene anname sul pisut head. Kui sa oma sõna pead. Jõest sa ve to ole hea, siis saad maiust seda tea. Väljas paukus, vali tuul. Vennikesel nutuhuul. Hädavaevu astus tuules, kuid olema ju pidi tuules. Suure augu jäässe. Haius. Mõttes mõlkus saadav maius? Kätte ämber, vett sai peagi. Kuid mis sai nüüd, te ei teagi? Ämbris ujus päike. See õhtuks oleks paras pala. Miskit kummalist läks lahti, kala ämbrist pidas vahti,  ütles olen kullast alajõkke tagasi mind valada. Hindan soove. Kolm, kui on sul veel ja ostan marja. Esmalt tobukese soov. Iga päev sa vett jõesto. Teiseks ei tule pähe muud, kui et sa küttepuud. Kolmas soov, see tuleb kähku et saaks ruttu minna. Põhjus. Nüüd käis suts ja kala läinud. Oma tööd ta oli teinud. Ei lollus ega tarkus, tule laiskusega rõõmu pole. Ka. Kummardamine kummardamine. Kumma ja? Teeme nüüd mõnusa pendipäeva õhtusöögi. Vana rahvas sõi alati pendipäeval kala ja mul on siin oma  püütud suitsulatikas. Ma katan laua toredat luulepäevalapsed ja pendipäeva. Kui teile nüüd luuletamise tuhin peale tuli,  siis luuletage julgesti ja kirjutage mulle  ka oma tehtud luule ja Timmul on teie luuletuste üle alati  hea meel. Olge nüüd. Head aega.
