Tänapäeval saab lugeda raamatuid arvutist  või e-lugerist, kuid mina eelistan ikka veel paberraamatuid. Ehkki tean, et paberi tootmiseks tuleb maha võtta ta metsa. Ühest puust saab keskmiselt 70 kilogrammi paberit  ja sellest siis nii sadakond raamatut. Minu raamatu riiulites on seetõttu lausa väike metsatukakene,  aga ma ei oska ütelda, et kas see, kui nüüd noortepäraselt väljenduda,  et kas see mind kotib või ei koti? Mis kottidesse puutub, siis kilekotid on leidnud juba  üleüldist taunimist ja au sisse tõusnud taas paberkotid. Elektroonilisi ehk e-kotte, millest kapsaid kaalikaid koju  tuua ei ole, seni aga ikka veel paraku leiutatud. Metsast läheb paberitootmiseks maailmas 10 kuni 20 protsenti  ja nii on see ka Eestis. Selle erinevusega, et siin valmistatakse puidust peamiselt  puidumassi ja paberit, tehakse sellest juba väljaspool Eestit. Mismoodi see puidumassi tootmine toimub ja milliseid  ressursse selleks tarvis läheb? Seda nüüd. Kas põhimõtteliselt iga haavapuu, mis Eesti metsas maha võetakse,  jõuab teile siia tehasesse? Iga puu siia ei jõua, Eestis langetatakse haaba kuskil  800000 tihumeetrit aastas ja Estonian Cell üksi tarbib  450000 tihumeetrit. Et võiks piltlikult öelda, et iga teine haavapuu jõuab  Estonian Cellli. Kundas asuvasse Austria kapitaliga Estonian Celli tehasesse  jõuab pool Eestis langetatavast haavast millest toodetakse kemitermomehaanilist. Haavapuit. Miks see haavapuu üldse puitmassi tootmiseks hea on? Kuna haavapuit on hästi kerge mahukaaluga,  siis temast saab hästi suure efektiivsusega puitmassitoote  kätte ja ta tekitab hästi niisuguse koheva puitmassi toote,  mis meie klientide jaoks on prioriteet. Kas igasugune haab on siis hea, et paljude asjade jaoks ei  ole haab üldse ju? Jah, nagu siit mädanikust näha, on keskeltläbi kuni  kolmandik haavapuidust tegelikult mädanikku,  mis rikub ära igasuguse saematerjali tegemise,  aga meie tüüpi protsessi jaoks see ei ole probleem. Nii et kõik sellised kummalise välimusega haavapalgid siin  on täiesti väga head puitmassi tootmise jaoks. Protsessi esimene etapp on kolme kuni kuuemeetrise palkide  liinile tõstmine. Järgneva el on täisautomaatne ja inimese käed ei puuduta  palke kordagi. Haavakooritakse ja. Ette sellisteks väikesteks laastudeks ja seejärel liiguvad  nad edasi sinna tehasesse, kus need tehakse veelgi väiksemaks. Fraktsioonis kruvipresside ja veskitega. Puitmassile vajalik heledus tagatakse vesinik peroksiidi  ja naatriumhüdroksiidi abil. Protsessi lõppetapis eraldatakse vesi ja järele jääb õhk  kuiv puitmass. Me võtsime nüüd tootmisest välja ühe sellise valge puitmassi  fraktsiooni ja selline ta ongi siis lõpp-produktina,  jah, see tema, meie valge kuld ongi, et ta on siin juba ära  kuivatatud ja pressitud ja vahest tuuakse teda  ka siia tagasi taastootmise. No miks ta selline valge peab olema, sellepärast et paber on  valge ja sellepärast, et inimesed tahavad valget paberit saada,  jah? Ja nüüd me oleme siis selles suures laos,  siin on kõik see valmistoodang sellega rohkem teie tegele  läheb nii-öelda ja paberitööstuse. Valmis, ja siia ära ladustatud, siis siit meil on viimane  etapp ainult laadida autodele peale ja siit ta läheb  klientide juurde, kelleks on erinevate paberitoodete tootjad,  kuhu see kaup läheb? 75 protsenti Euroopasse, ülejäänud läheb üle maailma,  tehakse sellest ajakirjapabereid, kartonke,  hügieenipabereid, etiketipabereid, väga lai nomenklatuuri  erinevaid paberitooteid. Kas paberi järgi on ikka nõudlus suur, et ajalehti ju väga palju,  inimesed enam ei loe? No meie oleme tilk meres, kui meie toodame ainult 175000  tonni aastas, siis maailma nõudlus on 60 miljonit tonni aastas. Erinevate tselluloositoodete järgi ja üle maailma tegelikult  paberi tarbimine ikkagi kasvab, ta peamiselt kasvab  pakenditööstuse tarbimistoodete järgi. Nii et teil ei lõppe see vajadus kunagi otsa,  siis jah? Agusel momendil küll näha ei ole, et järgmised 10 20 aastat  on ikkagi nõudluse kerge kasv. Kaasaegses paberitööstuses ainult mehaanilisel teel toodetud  puitmassist ei piisa. Vaja on ka keemilist tselluloosi, mida toodetakse näiteks  Kehra paberitööstuses. Paberitooteid on jah, hästi palju erinevaid,  et kui tehakse jõupaberit, on vaja tugevat tselluloosi,  mis tuleb okaspuidust. Kui tehakse trükipaberit, kasutatakse selleks lehtpuidutselluloosi. Aga selleks, et saada ka trükipaberil pandikust  ja mahukaalu juurde, pannakse sinna paarkümmend protsenti  puitmassi juurde. Et puitmass on nihukene, tselluloosi aseaine,  mille saagikus on ressursi mõttes kõrgem,  aga teda üldjuhul kasutatakse ainult paarkümmend protsenti  kogu paberi retseptist. Erinevalt keemilise tselluloosi tootmises ei ole siin tunda  eripärast mädamunahaisu eeliseid on veelgi. See tehas Kui võtta nüüd paberilinna puidu koha pealt,  siis puitmass väärindab paberipuitu ekspordi väärtuses viiekordselt. Ja üldiselt võib nimetada seda väga keskkonnasõbralikuks  kasutuseks puitmassi tootmist, kuna puitmassi tootmises  kulub puitu circa kaks korda vähem kui keemilise tselluloosi  tootmise puhul. Meie teeme ühe toote tonni valmis kahest koma kuuest  tihumeetrist puidust keemilise tselluloosi tootmise jaoks  läheb seda vaja kuskil viis tihumeetrit. Eduka puidu väärindajana on Estonian Cell samas suur veekulutaja. Kiirevoolulise Kunda jõe kallastele rajatud tehas tarbib  ühes aastas 2,4 miljonit kuupmeetrit vett,  mis on 1,5 protsenti jõevoolu hulgast. Veelgi rohkem kulub muud energiat. Puidu termiline töötlemine ja mehaaniline purustamine on  tohutult energiamahukas ettevõtmine. Estonian Cell kasutab oma tootmises 2,5 protsenti kogu  Eestis tarbitavast elektrienergia t ja sama palju  ka maagaasi. Kuidas neid kulusid oma tootmises vähendada? Võrreldes tehase rajamise eelset mitte projekteeritud  tarbimismahtudega oleme vähendanud nii elektri kui gaasi  tarbimist tooteühiku kohta tervelt kolmandiku võrra. Ja energia elektrienergia investeeringutega alustati juba  2009. aastal, kui Eestis kehtestati meie konkurentsivõimet  halvavad energiamaksud ja 2012-st aastast alates hakkasime  tegema ka ulatus kohtuslikke investeeringuid gaasi tootmisse. Ehk me toodame ise biogaasi. Puitmassi tootmisest üle jääv reovesi tuleb siia biogaasi  tootmiskompleksi ja meie kõrval on siin reaktor  ja see ei ole tuumareaktor, mis reaktor seal selline on? See on biogaasi reaktor. Selles reaktoris elavad sees sellistes graanulites vahvad  vahvad tegelased, kes suudavad orgaanika ümber töötada  metaaniks ja süsihappegaasiks. Need on siis mingid elusad bakterid. Siin on jah, nende sisse jääb siis? Jah, nad on sellised moodustised, jah, siin sees on bakterid sisuliselt. Mis seda tööd teevad. Ma saan aru, et see reovesi on selles mõttes üks kasulik kraam,  jah. Selle tähendab selles, et nad üldse saaksid siin elada,  eks ole, selles peab olema neil ju nad on elus organismid,  et selles peab olema nende keskkond noh,  nendele hästi vastuvõetav nendel peab olema sobilik temperatuur. 38 kraadi kusagil pluss miinus samuti peab olema toitaineid  hästi palju selle, me saame kõik tehase reoveest seal hästi  palju orgaanikat ja siis samuti peab seal olema seal fosforit,  lämmastikku aga kuna tehase reovees selliseid asju ei ole,  siis me peame neid lisama. Ja kui me nüüd tingimused tagame nendele,  siis nad seal toimetavad ja tulemuseks siis ongi biogaas ja,  ja mõningal määral süsihappegaasi. Millega me saame seda protsessi seal reaktorisse  siis võrrelda? Tegelikult see, see protsess sarnaneb elusorganismide  seedeorganismis toimuva tegevusega, sisuliselt kõhutuul tekib. Juba alates aastast 2014, kui see uus biogaasi jaam käivitati,  on Estonian Cell Eesti suurim biogaasi tootja. Aga kuna meie meeskonna oskused on aasta-aastalt järjest täienenud,  siis tegelikult on ka see biogaasi kogus,  mida me suudame toota, kasvanud hüppeliselt,  et. 2015. Aastal tootsime viis miljonit kuupmeetrit biogaasi  siis 2016. Aastal, see pooleteistkordistus  ja biogaasi toodang oli juba 7,7 miljonit kuupmeetrit. Muidugi siin peab arvestama seda, et metaani sisaldus ei ole  päris maagaasiga samaväärne, vaid ta on 76 protsenti,  aga biogaasi puhul on isegi see hästi kõrge. Aga nüüd, kui me oleme kõik selle biogaasi tootmise läbinud,  siis see vesi jääb ju ikka alles, mis sellest veest edasi saab? Jah, see vesi jääb alles ja peale seda reaktorit suunatakse  see vesi siis järelpuhastuseks endisesse aeroobsesse puhastisse. Kus ta siis saab? Nii puhtaks, et vastab keskkonnanõuetele  ja me saame seda suunata siis verre. Nii et põhimõtteliselt kogu vesi, mis te Kunda jõest välja võtate,  te suunate pärast puhastamist keskkonda tagasi. Jah, väikese mööndusega, natuke läheb aurule taevasse ka. Praegu planeeritakse Emajõe lähistele miljardi  investeeringuga puidu rafineerimistehast  mis võrreldes Kunda tehasega võib tarbida kordades rohkem  puitu ja ka energiat. Kuidas sellesse suhtuda? Kui me vaatame üldse Skandinaavia majandustalasid,  milleks on paberi ja tselluloositööstusettevõtted,  siis võiks tegelikult metsarikas riik nagu Eestiga sellest  osa saada ja sama eeskuju järgida. Aga kuna see uus projekt hakkab tarbima teist tüüpi puitu,  milleks on kas kask, kuusk või vahest ka mänd  ja samamoodi ka tselluloos ei ole samal turul puitmass,  siis meie jaoks on ta sama sektori ettevõte,  kuid mitte mingil juhul konkureeriv ettevõte  ja kindlasti omalt poolt soovime jõudu sellise suure  ettevõtmise elluviimisel. Aga mis need mastaabid võrreldes teiega üldse on,  et kui teie olete väga suur energiatarbija,  kui suur see tehas võiks olla? Kui Estonia sell praegu toodab 175000 tonni aastas  siis see uus projekt on plaanitud kuskil neli korda  neli-viis korda suuremaks. Ehk välja on hõigatud 700000 tonni aastas. Tootmismahuks. Viis korda suurem maht tekitab esmapilgul mitmeid küsimusi  nii Eesti puiduressursi kui energiatarbimise seisukohalt. Milline oleks rajatava tehase mõju meie metsadele  ning kasu majandusele, seda tuleb juba enne tehase rajamist  korralikult uurida. Kuidas vaatab puidu väärindamisele? 10 aastat Eestis tegutsev Estonian Cell. Kuus aastal käivitati see tehas ja enne seda tõesti Eestis  võib-olla langetati haavapuud ainult 100000 200000  tihumeetrit aastas ja siis ta sinna metsa ära mädanes  ja see on nüüd võimalus. Eesti ühiskonnal, kas me laseme tal mädaneda  ja CO kaheks lagunetõus või siis me teeme temast mingi toote valmis,  aga meie tegevuse perioodil 11 aasta jooksul on  haavaressurss Eesti metsades säilinud sama kategooria juures,  nii et. On eluterve ka seda keskkonnasäästlikku ressurssi tuua kasutusse,  mitte lasta ainult plastiktoodetel võimust võtta. Haavapuust pole maailmas ega Eestiski suuremad peetud. See on olnud ära neetud puu, kuna just haavast olla olnud  tehtud Jeesuse rist ja ka juudas olla poonud ennast just  nimelt haavapuu otsa. Et surnud inimesest kodukäijat ei saaks,  siis usuti Eestiski, et tema hauakünkas tuleb lüüa  haavapuust vai. Sauna ei sobinud haavapuuga kütta. See panevad keha sügelema. Inimesed haavapuust ei pidanud, aga loomad küll  ja eriti oluline on haavapuu lendorava jaoks. Eelmises saates me uurisime, milliseid probleeme valmistab  lend orav metsaomanikule. Täna aga läheme tema enese jälgi mööda uurima,  et millised on lend. Orava eneseprobleemid meie metsades. Ei noh, siin päris head puudet Ja näed, siin on olemas täitsa olemas need väikesed pauad ja. Täitsa lõpp, kuidas siin siin ka? Lendorava seiret on meil tehtud 90.-te keskpaigast,  see põhineb lendorava väljaheidete leidmisel kevaditi  lumesulamise ajast kuni taimestiku intensiivse kasvamise alguseni. Kuigi algaastate andmed pole praegust ega metoodika  muutumise tõttu päris üks-üheselt võrreldavad. On selge, et lendorava üldlevila on Eestis väga tugevalt vähenenud. Viimasel 10-l aastal ei ole lendorava tegevusjälgi leitud Rapla,  Pärnu ega Harjumaalt. Viimase viie aastaga on lendorava leiukohtade arv oluliselt  vähenenud ka Lääne-Virumaal. See puu paistab küll üsna terve olema. See tähendab, et et alliku Seene viljakehi veel ei ole näha ja, ja võib oletada,  et see see haav on siis ka seest veel mäda nikuta. Et kui seeni ei ole puu peal silm ka õõnsusi,  siis ei ole ka suure tõenäosusega õõnsus,  et toitumispuu, see, ma pigem arvan jah,  et see on toitumise puu. Ega see pesa puu ka kuigi kaugel, siit ei saa olla. Siin on väga sümboolne vaatepilt, maas on lendurava pabulad  ja siin kõrval on kohe metsnugise väljaheide  mis tähendab seda, et kiskja ei liigu väga kaugele oma saakloomast. Teada on, et Lend Orava kõige suuremad looduslikud vaenlased  ongi just nimelt metsnugised ja kakulised. Intensiivse metsaraietega me koondame ka kiskjad nende vana metsatükkidesse,  kus siis lenduarav niimoodi võib nende saagiks minna,  mis tähendab seda, et peale nende metsade kaitsmise peaks  hakkama lenduraha huvides ka siin kiskjaid piirama. No eks tasakaal peab looduses olema ja, ja juhul kui  kiskjate arvukus on kõrge, nagu, Metsnugiste puhul siin mõned aastad tagasi oli,  siis, siis tõepoolest ühe meetmena on ka Lendorava kaitse  tegevuskavas sisse kirjutatud nugise arvukuse piiramine. Lendorava seire eesmärk on käia läbi teadaolevad lendorava  elupaigad ja otsida sealt tema tegevusjälgi. Lisaks tuleb inventeerida ka selliseid metsi,  mis võiksid olla lendoravale sobivad elupaigad. Kui seire käigus on eesmärgiks tuvastada,  kas elupaik on asustatud või ei ole siis põhimõtteliselt Piisab esimeste pabulate leidmiseks. Aga kui seda ei leia, siis tuleb terve see elupaik läbi käia  iga puu üle kontrollida. Ühe juba leidsime. Me ühed juba leidsime, nii et see elupaik? Jah, tänavu aasta kindlasti on siin loomad olnud. Siin on oluliselt rohkem ja värskemad värske ja,  ja siin Vaatasin on juba päris kollased hele, kollased,  hele kollane. Pärn tuleb praegu sellest, et nad söövad kaskede  ja leppade urgi. Siit juba saab geneetilise proovi ka võtta. Nii, mis see geneetiline proov tähendab? See tähendab seda, et me võtame siit. Lendarava pabulad ja ja siis saab selle sealt ekstraheerida  välja DNA. Ja uurida. Kui. Kuivõrd. Mitmekesine on veel meie. Meie lendarava asurkanna geneetiline materjal  ja samas siis võrrelda ka Soome ja Karjala lendaravad DNA-d  geneetilist kaugust. Ehk siis, kui suured sugulased või kui kauged sugulased  Eesti alles jäänud lennuravad veel Soome  ja Karjala piirkonna lennuravatega on. Just see on oluline, et juhul, kui meil siin läheb nagu  halvasti peaksime hakkama taas asustama ja tooma kuskilt  uusi loomi meile siia lahti laskmiseks siis kas oleks  näiteks doonormaaks meile sobilik või mitte. Lendorava pabulatel on tema soole epiteelrakke. Nendest rakkudest peaks piisama, et teha laboris DNA analüüs  ja võrrelda meie lendoravate sugulust Soome  ja Karjala loomadega. Kuule, teine ka, Udo välja just. Udo jes. Raadiotelemeetriauuringud, kus pisikesele loomale  paigaldatakse raadiosaatja, võimaldavad täpsemalt öelda,  mis on ühe lendurava tegelik kodupiirkonna suurus. Emaslooma kodupiirkond on kuskil kaheksa kuni 13 14 hektarit,  siis isaloomade territooriumid on suuremad,  nad katavad mitme emaslooma territooriumi. Nii ai ai ai ai, ai, ai. Nii okei. Nii nüüd paneme korra saatja käima. Või see vastuvõtja, keera sealt. Ja lendväravate liikumise raadius on kuskil kilomeeter kaks. Ja, ja seda ka siis, kui on, sidus mets. Aga juhul, kui on on lagedad alad, lageraielangid  ka vahel, siis, siis sealt üle nad ei pääse. Ja see ongi üks suuremaid probleeme viimasel ajal siin Virumaal,  et et meil ei ole lihtsalt enam sidusaid metsi. Majandusmetsad on niivõrd ära. Majandatud ja, ja viimastel aastatel nii palju raieid tehtud,  et lendorav saaks liikuda metsas on vaja vähemalt 15 meetri  kõrgust metsa ortofotot vaadates siis, siis me näeme,  et on tegelikult mingi labürent on veel jäänud heal juhul  ja iga raie, mis sinna labürenti sisse tekitatakse,  on, on potentsiaalselt, lõikab läbi liikumisteed. Lendorava piirkonnas on hädavajalik ka raie-eelse lendurava  inventuur läbi viia, et mitte hävitada võimalikke  lendaravakohti ja liikumiskoridori. Aga seda ei ole siiamaani tehtud. Saate viimases loos läheme vee alla. Kui nädala eest viis Hannes Rohtma kaamera meid tu sinijärve  mis on vast kõige selgema veega looduslik veekogu Eestis  siis tänagi läheme koos Hannesega väga läbipaistvasse vette. Kuid see järv on inimeste loodud. Harjumaal Vasalemma vallas asub mahajäetud rummu karjäär  millest on saanud üks kummaline veealune maailm. Selle rohekas sinine vesi on andnud talle rahvapärase nimetuse. Helesinine laguun. Vesi on siin ebatavaliselt läbipaistev paekivist pinnase tõttu. Kunagi nõukogude ajal kaevandati siin killustiku tarbeks paekivi. Kaevandus asus vangla territooriumil ja töölisteks olid  murru vangla vangid. Pärast Eesti vabariigi taasiseseisvumist ei olnud enam  killustikule nii suurt nõudlust ja kaevanduse töö katkes. Seiskusid ka veepumbad, mis seni olid kaevandust kuivana hoidnud. Selle tagajärjel territoorium täitus veega mattes enda alla  nii tööstushooned kui kaevandustehnika. Nii tekkis maagiline. Vanglamüür koos okastraataiaga läbib järve kaldast kaldani. Olemegi endise vangla territooriumil. Suurimaks sügavuseks on järvel 12 meetrit. Järve põhi koos seal paiknevate hoonetega on nüüd nagu  muuseum ja see on üks sukeldujate lemmikpaiku. Meie ees avaneb müstiline vaatepilt. Järve põhjas asuvad omakorda väiksed järved,  mille on moodustanud sinna põhja settinud udu. Nende tekke põhjuseid ei ole teaduslikult uuritud,  aga oletatavasti on need väävelvesiniku pilved. Väävelvesiniku tekkeks on siin kõik eeldused olemas. See tekib olukorras, kus veekogu piisavalt sügav vesi on  sulfaatiderohke ja hapnikuvaene ning leidub teatud liiki mikroobe. Sürrealistlikud kaadrid omamoodi dramaatilisest paigast  tekitavad tunde nagu oleksid sattunud ulmefilmi. Kuu aja eest küsisime, et kuidas nimetatakse seda riistapuud,  millega Eestist pärit kuulus loodus, uurija Carl Enstvan Ber  mõitis inimeste koljusid. Vastus. Selle riistapuu nimi on Kefa lograaf. Auhinnaraamatu, milleks on Andres Tarandi  ja Ain kallis Eesti tornaadod, võitis Maarja Tamm. Ja nüüd uus küsimus. Neid putukaid, kes taimi tolmeldavad, jääb teadlaste  hinnangul aina vähemaks ja vähemaks. See ei mõjuta üksnes looduslike taimede liigirikkust,  vaid vähendab ka inimeste toidubaasi. Meie küsimus on, et milline protsent inimeste toidust  saadakse tänu tolmeldajatele. Vastamisel on abiks ajakiri Eesti loodus  ja vastused saatke 29.-ks aprilliks mailitsi aadressi loosoona,  loodusajakiri.ee või tavapostiga ajakirja toimetusse. Tartus Veski tänav neli. Ja veel kuu aja pärast loosime välja ka selle suure raamatu  kõikide nende vahel, kes on kogu hooaja jooksul meie  küsimustele vastanud. Nojah, tagasihoidlikkus on voorus, muude vooruste puudumisel.
