Tere hommikust, vingemad aiahoolikud kibelevad kindlasti  juba aeda riisuma, sest et kui kõik vanad lehed on ära  riisutud näeb aed palju kevadisem kohe välja. Aga kannatage veel natukene, sest et meil on maahommikus  täna palju põnevaid teemasid. Sõidame külla kalurile, kes hommikul püütud kalad osavasti  fileeks teeb. Täna mul ei olnud siiga ega niisugust kala,  et täna on mul ainult kokre ja. Saame teada valemi, kuidas vihmaussid maailma päästavad. Kui segada seda peomust selle kõrbeliiva ga,  saame see kõrbest teha jälle vilja kandnud maha. Eeva Luigas tuletab meelde, millist hoolt vajavad roosid kevadel. Siin on üks ilus rasvane pung. Lõikame ka selle pealt aps. Vaatame, kuidas Ellamaa elektrijaama renoveeritakse,  targaks majaks, mida on hea mobiilist juhtida. Saagu valgus. Anname nõu neile, kes plaanivad suveks endale kana rentida. Üks kana kindlasti hakkab nukrutsema, et ma arvan küll  kindlasti kaks kana. Esimesena. Ahven selle ma tunnen ära küll aga need teised piinlik öelda  natuke võõrad mulle. Noh, see on koger mere meres kasvanud koger  või kohe võib küll, jah. Ossa koge on ikka suured ka nüüd hõbekoger on ta elus. Ja koger on meie kaladest kõige vastupidavam kala üldse,  ta võib kuival elada kuskil üks nädal aega või. Mis siin veel? See see on nüüd tavaline särg. Aga neil on vahe ja vahe on jah, näiteks on olemas  ka roosärge. Ta see on natuke mingit vahet, väga no uimed on punasemad  ja on nagu natukene niisugune kuldsem roosärje,  selline hästi veripunane. Kuulge, tegelikult me hakkame nüüd õpetama,  kuidas neid kalasid, mis siin on fileerida,  sellepärast et minu jaoks see kevad on nagu kõige sellise  lahedam aeg, kus hakkab saama ja kõige paremaid kalu ma  proovin apenaati. Vaataks kõigepealt ära, kuidas teie teete. Kaua te kalur olete olnud? No võrkudega olen püüdnud üks üle 30 aasta juba või. No siis peaks see olema küll selge. No loodame jah, kõigepealt panna siis kala niimoodi,  et pea oleks vasakul pool ja saba paremal  ja siis kõigepealt lõikame ära selle Rinnauime kõhuuime ja siis siit rinnauime alt sisse  ja tõmbame niimoodi selle ühe poole ära. Keerame teise külje, võtame siit samamoodi. Ja kui noaga lõigata, siis õrnalt suruda natukene nuga nagu  paindesse allapoole. Et siis nagu. No te praete või panete ahju või mis see? No ahvena villega võib kõike teha, see on üks parimaid asju,  seda võib praadida, võib ahju panna, võib kotleti teha,  kui rohkem on? Selles mõttes. Ja siis, kui on ära võetud, siis lõikame. Keerame teise poole. Saba nagu vasakule ja ja, ja see ettepoole  siis siit tõmbame siis niimoodi naha pealt maha selle. Puhasvile võib-olla mõni siin spetsialist oskab paremini,  aga mina teen siin omamoodi niimoodi. Ja muidugi, siin on ka see asi, et. Nendel kaladel jääb ka sisse see küljejoone kondid,  mis on siin, kes kohapeal kuskil pooles saadik,  et kes tahab, võib ka need välja võtta, ütleme suuremal kala  võib võtta, väiksemal ei pea võtma, siis võib teha siia  niisuguse sisselõike kahelt poolt saab selle niimoodi ära  lõigata ja siis on juba täiesti täiesti kondivaba,  et siin on need üksikud ülene kondi nagu sees. Praegu on ju jube popp kogu aeg guugeldada asju  ja googel ütleb siis, et ka kääride ja pintsettidega saab  ahvenad puhastada. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see niimoodi,  et tuli lõigata. Siit tuli lõigata see saba ära, käärid võiks vähe tänavamad olla,  aga saab hakkama. See on see väiksem olla, siis on ka. Aga siis tuli lõigata siit kõhu alt uim ära. Loogiline ka. Teate ja nikerdamine on see. Me hommikuni peale lõika tagumise otsaga näed. Koer läheb ka närvi, selle peale ei saa hakkama. Aga need ka siis ju. Sina lõikasid käsi kõhu, mina ikka noaga,  niisugust asja. Aga võta käed allapoole, hoia peast kinni,  siis on lihtsam, muidu lõikad sõrmed ka maha,  ei pane kala ikka selja peale ilusti ja ja nüüd oli altpoolt  kätega kinni peast, vot niimoodi nüüd lõika niimoodi ja,  ja siis jäävad sõrmed alles vähemalt. Ja natukene oleks või nuga ülespoole hoida,  tera aga noh, käib küll esimese korra kohta väga hea,  siis tuli siit, see oli ka kääridega, aga vaatame,  kas need kärid võta vot selja pealt tuli. See pidi selle naha siit lahti tõmmata, tõmbama natukene. Aga ma ei tea, kas see nüüd siis peaks olema jah,  mida lähemalt lõigata, seda parem on ju. Lõpuks ma öön ikka selleni, et tuleb. Kui mu isa seda praegu vaatab, saad sa aru? Loodame, et ta vaatab midagi muud, teeme nii,  et te näitate, kuidas see koorimine käib,  nüüd ma pean ütlema ausalt, et annan alla. Jah, no proovime, vaatame. Nii väiksel ahvenal võiks siis jah samamoodi lõigata siit  natukene lahti ja tõmmata siit kahelt poolt seda uime. Vaata terava kääriga oleks võib-olla tõmmanud isegi nagu  selle lahti. Võib-olla küll jah, tõmmata siit kahelt poolt. Niimoodi lahti natukene seda. Tegelikult, aga see on mul ju õige, et peaks saama koorida  niimoodi maha nahka. Täna peaks küll, jah. Väiksematel kaladel ma olen koorinud küll. On seal vahe ka, et mõnel korral tuleb nagu nahk kergemini  maha ja Jah, väiksemad. Tal tuleb üldjuhul kergemini, aga tuleb küll niimoodi koorides. Ja niimoodi tomatis ta peaks tulema, jah. Kuulge vaataks nagu kokre ka, aga see on ju selline kala,  mis ikka öeldakse mudakala või üsna nagu. Ütleme, rahval on jah selline mõtlemine,  et koger on muda-kala, tiigi kala, aga noh,  ta on ka meie meres on väga selline levinud nüüd viimasel  ajal ja jah Mis te teete ennast siis, kui ta öeldakse,  ikkagi muda kala on hea maitse. Merekoger on väga hea maitsega, ta on niisugune magusa  magusama poole natukene ja. Teda võiks natuke teistmoodi fileerida kui teisi kalu. Kui teistel kaladel hakkasime, lõikasime ribid lahti siit  külje pealt, siis kogrel võiks lõigata ainult siit. Selja pealt kuni rinna uimeni ja, ja siit  siis siit keskkoha pealt lõikame nagu saba poole lahti,  sest tal on nüüd see ribi on tal niivõrd kõva,  et siit kui siit hakata lõikama, siis igaühel ei pruugi seda  jõudu nii palju olla, et seda läbi lõigata. Ja siis hakata siit tagantpoolt ja tõmmata hoopis ettepoole  niimoodi ja tuleb väga kergelt. Noh, keegi juba tahab kala saada, tööta täna minekul kuskile  viima või. Täna ikka klient helistab jah. Ja mis sa teed? Täna mul ei olnud siiga ega niisugust kala,  et täna on mul ainult kokre ja. Ja ja, ja, ja särge, jah. Midagi ei ole teha. Ma tean, et tegelikult vahel õnnestub koguda mitme päeva  peale kokku kalu ja siis viia müüki, aga eile olevat olnud  nii palju kala, et sai kõik ühe õhtuga maha müüda. Helistage siis üheksa paiku ja jah. Olgu, teeme nii ja nägemist No näed, inimesed tahavad. Oli nii, et eile oli terve hunnik alaja täna. Täna on jah? Mõned kogred ja aga inimesed tahaks ikka paremat kala saada  siiga ja muidugi odav kala. Koger on üks odavamaid kalu, jah. Kui on niimoodi puhastatud, mis te praegu soovitaksite,  et kui inimene ostab kokre, mida mida teha? Ütleme, kes nagu konte kardab, siis ongi kõige lihtsam on  seesama filee nagu läbi akliamasina ajada. Ja ja teha seal kotletiks ja. Võib ka praadida nii kograle muidugi kõige luisem osa on see sabaots. Üks soovitus nüüd siia siia lõppu, mida tänane see hirmus  vaatepilt siin näitas, et terav nuga ja teravad käärid,  teravad tööriistad ja siis on kõik hästi,  kui tahate nüüd kala hakata tegema. Iga aednik teab, et kui taimi hoolikalt väetada,  saab palju paremat saaki. Ussifarmer Veiko Alberg teab seda samuti väga hästi,  sest oma 30-le miljonile tõuvihmaussile annab ta ainult  parimat lehmasõnnikut. Et nood omakorda parimat vihmaussisõnnikut toodaksid. Aga siin kohe pinna all ongi näide. Pinna peale tulevad sööma, sest siia me paneme värske  sõnniku peale ja, ja seda nad siin käivad,  maiustamas. Näed on, paistab küll, jah. Ja need on, need ei ole tavalised vihmaussid. Spetsiaalselt aretatud vermi kompostimiseks tõuvihmauss tõug  on kohe jah, meil on vene tõustaratel nimeks  selle ja Venemaalt pärit teine, mis on levinud Euroopas on  California uss ja see on Ameerikast olnud. No mille poolest nad siis erinevad nendest tavalistest vihmaussidest? Nad on hästi kiiresti, paljunevad hästi suure tootlusega ja,  ja selles suhtes annavad ka seda biomust kõige rohkem,  et nad söövad kõige rohkem see sõnnikut läbi. Ja need isendid on nii targad et nad käivad peal söömas,  kus on sõnnik või söök nende jaoks meie jaoks sõnnik,  nende jaoks söök ja nad käivad siis 15 kuni 30 sentimeetrit  allpool seda väljaheidet tegemas, nii et oma söögi sisse nad  väljaheidet ei tee. Et käivad siit niimoodi pealpool ja allpool peal  ja all kui kaua vihmaussid üldse elavad? Nad elavad tootmises viis-kuus seitse aastat,  looduses 12 aastat ja Eestis on elanud üks vihm os 45 aastaseks. Guinnessi rekordite raamatusse läks, oli üks Eesti rändur  või teadlane, kes käis kuskilt jõeorust muda ga,  tõi Eestisse, need pani akvaariumisse iga aasta luges üle  ja see üks isend oli siis elanud 45 aastaseks,  see oli kaks-kolm aastat tagasi, oli Genessi rekordite raamatu,  seda ka filmimas Eestis. Aga muidu on 10 12 aastat mitte rohkem. Siin me siis neile Anname veise värsket veisesõnnikut, mis on  siis heina või põhu allapanuga läbi segatud,  et päris puhas sõnnik siia nagu ei sobi,  et. Et see uputab nad ära, palju seda sööki peab neile panema. No piisavalt, et neil koguaeg söök ees oleks,  kui söök ees ei ole, saab söök otsa, siis nad muudkui palju  nad palju näevad, aga see arv saab ükskord täis,  et vastavalt söögile nad ka. Peavad siin kohanema selle teemaga ja kui neid saab liiga  palju ja süüa on vähe, siis nad hakkavad 11 ise ära sööma,  aga süüakse kõigepealt kõige väiksemad, kes on just  kookonist välja tulnud, need on noh, sentimeetri pikkused,  sellised, et hakkab see kannibalism, et loodus on samamoodi,  kui panna loomad üht aedikusse, siis söök otsa saab  siis lõpuks lihatoidulised hakkavad 11 ära sööma. Kui me kogemata toome väljast Eesti sõnnikussi sisse,  mis on meie patarei, sõnnikuhoidla nagu asustanud  siis sõnniku Eesti sõnnikuuss tuleb siit aunast välja,  käib ümber auno, kuni ta lõpuks neil ka sureb. Et see kontsentratsioon on siin hästi suur  ja meie, meie, Eesti uss ei taha nagu minna sinna hästi  tihedasse pinnasesse, kus on hästi palju usse siin sees. Aga nüüd nad on söödetud ja nüüd nad tahavad  ka juua, sest noh, kes see sul kuiva sai ikka. Mida nad joovad ikka puhast? Puhastati ikka jah, et toon kohe vee panna. Mulle tundub, et võrreldes teiste loomadega on vihmaussi  suhteliselt soodne pidada või Kuidas võtta, kui sa talvel pead kütma neid küttearveid vaatad,  siis ta nii väga soodne ka ei ole. Siin on siis valmis vihmaussisõnnik mis on ussid juba nagu  siia ladustanud, ilusti virna ja poolteist aastat. Et nii suureks saada läheb poolteist aastat,  aga meil on see poolteist aastat ammu täis  ja see tsükkel muudkui liigub ühe külje peale,  panen söögi ja siit järjest siis koorime seda vihmasi  sõnnikut nagu nagu kuivatamiseks ja pakkimiseks  ja tootmiseks, see näeb tõesti väga ilus juba välja. No see ongi nüüd, et siin ei ole kõrsi, siin ei ole mingit noh,  ütleme, sõnniku lõhna, veisesõnnikut ka siin enam ei ole,  lõhn on niisugune noh, meeldiv, et nagu huumuse  või mulla lõhn, et meil on nagu juba ka retseptid käes,  et ussides saab süüa teha, täidad kohupiima  või jahuga süüa? Jah, Vietnamis ju süüakse kõike, mis liigutab,  et kui sa ei liiguta, siis ära suhu topi,  aga kõik, mis liigutab, vaid suhutopid, sest ta on elus  ja värske. Ja, ja prantslaste on retsept olemas,  et täidetakse maisijahu või nisujahuga ja  ja läheb siis restimisse ja, ja kõlbab täitsa süüa. Ja Eestis olen mina saanud kaks retsepti,  et saab teha ravimeid, üks olid silmatilga,  mis sellest ussist teha annab. Ja teine oli siis potentsiravim, ütleme,  meestel on siis probleeme, siis tehakse spets ravim sellest  spets retsepti järgi ja, ja aitab muidugi individuaalselt,  mitte kõigile. Et kõik ei saa ühe ravimiga ravida kõiki inimesi,  et inimesed on ka erinevad. Ei isuta ausalt öelda, seda suhu pistma,  ma panen ta tööle. Tagasi. Siin lähebki siis pakkimiseks juba või? Siin on nüüd jah. Ütleme, see. Trummel sõel, millega me selle eelkuivatatud sõnniku  siis nagu läbi laseme, seel eraldab kivid,  ummerdab mõned suuremad tükid peenemaks ja sõela tagantosas,  siis tuleb välja meil. Praak tootmisjääde mis, nagu on lihtsalt kivitükid,  suuremad bioummusetükid. Ja siis taimed lähevad kasvama siin all,  selles sahtlis ja peaks turvamehed kutsuma,  kuna ta on must kuld. Nagu nimetatakse, see läheb nüüd pakki ja  siis poodi Pakkija poodi raha eest, siis jah, et kõige efektiivsem on  seda bioummust siis või vihmaussisõnnikut segada üks kolmele  selle pinnasega või üks, viiele selles vahemikus. Et siis on nagu ideaalne taim, saab täpselt kõik nagu ained  kätte ja see on kohese toimega, s ei lõhna,  see ei lähe käärima, ei põleta taime ära. Sa võid taimele vastu seda tüvi või vart panna  ja ei, ei juhtu nagu mitte midagi. Et isegi algaja saaks, saaks selle aiandusega sellel baasil  nagu hakkama. Ja kui võtta näiteks õunapuu või marjapõõsa istutusauk,  segada 10 liitrit mulda sinna istutusauku pinnasega,  kuhu ta kasvama pannakse, siis oleks kolm-neli aastat muretud,  sest annab hästi pikalt seda noh, rammu välja  ja hoiab lukus ja vähendab taimel stressi. Ütleme põuaperioodi, noh, ütleme, et ei lase tekkida,  hoiab see niiskust lukus, ei lase taimel omastada neid  raskemetalle ja ja pahaloomulistel bakteritel ei lase  ka vohada, nii et taim saab nagu puhta kraami sealt kätte. Ja ütleme noh, kui tulevik või kuhu liikuda,  siis on On see teema, et, et kuna kõik see viljakandev,  maapind saab otsa ja inimesi kasvab järjest juurde,  siis on võimalik nagu tulevikusse. Kõrbed üles harida kui segada seda peouumust  selle kõrbeliivaga üks, kolmel, üks, viiele  ja tagada kastmissüsteemiga, siis on see teema,  et saame see kõrbest teha jälle vilja, kand,  maad. Vihmaussid päästavad maailma. Seda kindlasti ja nad on kogu aeg olnud,  nad on kogu aeg päästnud, aga me ei ole seda hinnanud. Osanud seda niimoodi kasutada nagu tänapäeval ju. See, millal kevadel saab? Jaa, rooside eest hoolitsema sõltub natuke kevade edenemisest,  aga tavaliselt kuskil kuskil aprilli keskpaigas tuleb see aeg,  kui saab hakata vaikselt vaikselt näitama,  roosidel olevaid katteid eemaldama. Ja, aga neid tuleks teha niimoodi vähekese haaval,  et mina olen siin juba käinud paar korda  ja suuremad hunnikud siit eemaldanud. Ja ja nende katetega on see lugu, et oleneb,  millega on kaetud. Kuna mina katan sellise hästi peenikese mulsiga,  siis selle ma võin siia peenrale laiali lükata. Ma olen kohe sellega arvestanud. Nii ja kui talvekate on, on eemaldatud. Siis tuleb aeg rooside lõikamiseks ja sedagi tehakse. See aeg on umbes siis, kui pungad hakkavad puhkema  ja mul siin mõnedel mõnedel sortidel juba hakkavad. Nii, ja nüüd hakkame lõikama. Lõikamiseks oleks vaja siis üsna teravaks ihutud käära  ja roose lõigatakse tagasi tavaliselt olenevalt sordirühmast  kas 30 kuni 50 sentimeetri peale tugevakasvulisi lõigatakse  rohkem tagasi ja nõrgemakasvulisi lõigatakse tavaliselt  vähem tagasi. Ja esimesena tuleks eemaldada kuivanud haigustekitajatega  oksad või siis külmakahjustust saanud oksad  ja need võiks kohe kuni rohelise osanik tagasi lõigata. Nii et siin on näha, et mul on siin sellist pruunikat. Selle me võtame kohe ära ja selle peenikese ma võtan  ka siit ära. Ei ole mõtet teda jätta. Siin on ka. See läheb ka kohe selle, ma võtan täispikkuseni maha. Käärid peavad olema üsna tugevad, kui siin roosi peenras  asjatada ja veel siin on mingit eelmise aasta tüügast. Katsume selle ka saada. Ops. Rooside lõikamisel on hästi oluline, et kust kohast see  lõige tehakse ja, ja kuhu siis see pungast puhkev uus võrse  hakkab kasvama ja, ja soovitav on teha lõige kuskil  sentimeetri poole sentimeetri kõrgusest põõsast väljapoole  mineva punga pealt ja teen selle lõike. Siit ära ja roosi oksad kogun ma eraldi ja need ei lähe mul  komposti vaid lõkkesse pärast. Nii siit vaatan järgmise, katsun teha niimoodi,  et kui põõsas on lõigatud, siis need oksad on enam-vähem ühepikkused. Nii, pung on siin. Siin ma näen ühte sellist päris ilusat paisunud punga. Ma arvan, et ma lõikan selle pealt. Ja see koht on umbes siin. Nii. Siit tuleks nüüd natukene rohkem võtta ja ma lõikan  selle siit. Nii siin on üks ilus rasvane pung. Lõikame ka selle pealt. Võtame. Kuidas aps siin vaatame, üks punga läheb ilusti väljapoole. Ja läheb siit. Kuna roosid on sellised taimed, mis õitsevad hästi võimsalt  ja kasvavad hästi võimsalt, siis nad tahavad selleks saada  päris palju süüa ja sellepärast peaks igal kevadel roose väetama. Mina kasutan sellist mõnusat pikaajalist väetist,  need on nagu trasee kommid nimetatakse osmo kood tüüpi väetiseks,  sellepärast et selle väetise mõju kestab kuus kuud  ja see tähendab seda, et enne augustit, kui tuleb sügis,  väetamise aeg, Ma enam mitte midagi tegema ei pea. Ja alati igal väetisepakil on kirjas, et kui palju seda  väetist peaks panema. Ja, ja seda selle väetisepakil oli siis kirjas,  et kuskil ruutmeetri peale mingi kolm supilusikatäit. Ta hakkab siis vaikselt siit nagu lahustuma. Kui kui need ilmad nii soojaks saavad, et et see roos,  neid suudab väetist vastu võtta, ma panin praegu natukene  vähem seepärast, et ma kavatsen panna ka siia roosimulda  ja minu roosi mulla sisse on ka natukene juba väetist pandud. Nii et selle ma siin Kobestan kõik ilusti mulda. Ja nüüd ma viimistlen selle peenra osa siit natuke roosimullaga. Roosa armastab nõrgalt appelist appelist pinnast  ja roosimuld just selline ongi. Seda tuleks ka arvestada, et kui nüüd ilmad kipuvad olema  väga kuivad, siis pärast sellist sellist katet,  eemaldamist ja väetamist tuleks roosid läbi kasta. See on üks asi ja teine asi on see, et võib juhtuda,  et kevade edenedes tuleb suve poole roose uuesti tagasi lõigata. Sest võib-olla need kõige ülemised pungad sealt ei arenenudki,  ilusaid võrseid ja muud ei olegi, jääme õitsemist,  oota. See on Ellamaa vana elektrijaam, mis tootis 1923.-st kuni  66. aastani elektrit kohalikule turbatööstusele Haapsallu  ja Tallinnasse. Nüüd hakkab seesama hoone andma sära võidusõiduhuviliste silmadesse. MTÜ Eesti mootorispordi ajalugu renoveerib hoonet targaks  ja ökonoomseks majaks ning avab siin suvehakul muuseumi. Esialgu pannakse Eesti Nõukogude Liidu ja Skandinaavia  võistlusmasinad 3700-le ruutmeetrile. Hiljem laieneb muuseum lennusadama mõõtu  ehk 6000. Nele ruutmeetrile. Enamus mootorispordi teemast on käsitletud ikkagi kas  automuuseumi või mootorrattamuuseumi juures. Meil on kõik mootorispordi alad, siin see oli üks paat oli  näha juba eks ja ja, ja lumesaanid ja igasugused niisugused  asjad ka võib-olla isegi muruniitja. Soomes peetakse muruniitja võistlusi. See ei ole ju, ainult ei tule siia mootorispordiajalugu,  vaid selle hoone ajalugu ka. Arhitekt, kes selle siin kahekümnendatel tegi,  kõik tuleb siia info välja. Ja loomulikult see huvitav arhitekt on Aleksandr Vladovski,  tema on Poola Vene päritolu arhitekt ja on väga  väljapaistvaid objekte Eestis joonistanud seesama  siis Viljandi tikuvabrik, kaitsejõudude peastaap,  tänane kunagine sõjaospidal siis on Narva maantee ääres on  mitmed mitmed ilusad elumajad, nii et ta on väga-väga  viljakas arhitekt. No tema elulooga kõrvuti tulevad teised sellised  ka mootorispordiajalugu tutvustavad mitte ainult masinad,  vaid ma näen sulgi, on siin sellist pabermaterjali ja. Kaks huvitavat asja. Üks on esimene museaal, see on uurimistöö aastast 86,  sest me oleme tegutsenud aastast 86996 eks 31 aastat. See oli üks õppeuurimistöö, mis sai alguse,  mis sai alguse sellest, et. Tolleaegne TPI, Tallinna Polütehnilise Instituudi  autokateedri juhataja, temal olid nagu Venemaal väga head sidemed,  tema käis rääkimas mootorit modelleerimisprotsessidest,  ühesõnaga mida arvutis oli võimalik mootoreid modelleerida. Niisugune nisuke haihtah tegelikult 86. aastal  ja siis kuna tema ajalugu oli seotud ka vormelitehasega,  siis ta alati tahtis nimetada seda, et kui palju on  vormelautosid selleks ajaks tehtud. No konkreetsel 80 keskel oli juba üle 1000 Estonia ehitatud. Ja siis ta hakkas uurima, et palju sellel hetkel on  ja sai tehasest sai vist kas kuuelt inimeselt viis eri numbrit? Tolerants oli suhteliselt väike, seal 1005-st kuni 1011 ni,  et siis ikka, kui palju siis kolmas neid on tehtud,  siis me lugesime seda tööd, me jätkasime,  me saime numbri paika lõpuks aastal 2000 13331 Estonia marki vormilaut. On tehtud. See on väga suur number ja see on viimane museaal. Selle me saime alles selle nädala esmaspäeval ussisoolt. Oli teada inimesed, kes siis andsid edasi  selle kunagise omaniku albumi, mis on selle albumi suur  pluss on see, et iga pildi juurde on kirjutatud korralikus käekirjas,  kes on selle pildi peal, see on viiekümnendad aastad. Kuulge, see on kõik väga põnev, mida siin saab näha kunagi kunagi,  see on vist üsna varsti juba kuu aja pärast. Noh, võib-olla kuu aega on võib-olla natukene võib-olla  karmilt öeldud, et kusagil mai lõpp, juuni algus enne  kusjuures 19 mai tuleb siin kontsert. Kohapealne kontsert, see on vist Facebookis jookseb  ka läbi vaba lava, kuidas seda nimetatakse,  seal on päris mõned mõned tuntumad pundid on peal,  nii et, et siin tehakse siia, tuleb lava siin all on  siis publikum ja üheksa, 19 mai 19 20 ma võin eksida natuke siis. Ma saan aru, et selline selline ainulaadne värk siin on  ja mingis mõttes on ka see maja ise tegelikult nüüd targaks  majaks nimetatakse, eks ju? Ja me targaks selles mõttes, et, et kuidas öelda maja nagu? Noh, tarkus, mis tähendab tarkus, tarkus antud selles  kontekstis tähendab seda, et me ei raiska liiga palju,  et ei ole lihtsalt raisata, et me tahame seda,  et see maja jääks elama pikkadeks aastateks muuseumina,  et me oleme jätkusuutlikud ja selleks tuleb nagu targalt teha,  tuleb investeerida täna sellesse, et et see maja leiaks  kõige optimaalsemad lahendused kütte, valgustuse noh,  mis iganes valve ja, ja, ja, ja võib-olla veel mingite  asjade osas. Ma väga ebaviisakalt, haaran kohe telefoni. Põhimõtteliselt siin majas on valgustid ja isegi  temperatuurid juhitavad sellise telefoni äpi abil lihtsalt. No kui ma vajutan siin nüüd Mis siin on kunstisaal? Ära suri kunsti saal, vasak, siis kustub,  seal tuli ära. Nii lihtne see ongi. Ja sa ei pea selleks üldse, et põhimõtteliselt saad kõiki  selle maja valgustid juhtida niimoodi. Valgusteid kütet, maasoojuspumpasid, valve,  valve asju ja kõike, mis on elektrikatke. Ja sa ei pea isegi siin kohapeal olema või siin mingi wifi  võrgus ega midagi. Võid tulla Tallinnas ja panna nüüd, et oh,  selles muuseumis panen kõik kustu. Ja siin on meil siis põrandakütte juhtimine,  et kui hetkel on näiteks telefonis siin soovitud temperatuur  15 kraadi ja ruumi temperatuur 16 kraadi,  siis kütmine hetkel ei toimu. Kui me nüüd aga tõstame soovitud temperatuuri antud ruumis  näiteks 17 kraadi peale siis küttekask küttekäsk läheb jah  ja kõik kollektorid ehk siis põrandaküttekontuurid avanevad  ja seetõttu tuleb siis soojus siia ruumi. Mida see tähendab siis selles mõttes, et üks muuseum,  üks suur hoone ära elata, selleks peab teil käima sadu  tuhandeid inimesi siit läbi või turbast. No ütleme, et kui vaadata nüüd viimaseid EASi rahajaotusi,  siis kui palju niisugused veelgi kaugemal keskustes objektid  peaks tooma vist Eestisse, kas äkki oli 300000 täiendavat väliskülalist,  et siis me oleme oma ütleme, leveli seadnud 10000 peale,  me oleme realistid. Nii et 10000 inimest aastas peaks nüüd teie maja ära elatama,  kuidas on võimalik, kasvõi nii suure maja kütte puhul? Summad on üüratud tavaliselt. Seega on niisugune huvitav asi, et et siinsamas,  selle maja kõrval on vanad jahutustiigid,  kuhu siis Eesti ajal alates 23.-st aastast suunati ülejääv soojusenergia,  st see oli, kui vasti soojuselektrijaam põletati turvast  siis nendes tiikides oli võimalik talvel ujuda. See oli nagu eelsoojendusega. Ujulad olid tiigi ehk 60 aastat anti loodusesse sooja. Nüüd me võtame sealt samadest tiikidest,  võtame tagasi maa soojust. Ehk maaküte on selles majas põrandakütte kaudu,  siis võtame nendest tiikides seda loodusest. No võtame järgmised 60 aastat, siis on loodus tasakaalus. Me, me ei reosta loodust, me kuidagi ei koorma neid,  võtame seda, mis kunagi anti. Ja ütleme selle aasta esimesed kuud, mis ei olnud  ekstremaalselt külm talv veidi üle 1000 euro oli küttekulu  ja köetavat pinda on 3700 ruutmeetrit on võimalik targalt  seda majanduses selle suure pinna jaoks,  noh kui võrdleme nüüd ERMi ja vaatame, ühesõnaga kui palju  riik sinna iga aasta paneb raha sisse? No ta on suurem loomulikult, ta on väärikam,  noh ütleme, ta on tore asi, aga et kui palju läheb sinna raha. Küsimus, miks nii palju läheb? Et teie ütlete, et teil on targad lahendused  ja see hoiabki seda muuseumit tulevikus. Meil on küsimus selles, et meil ei ole seda rahakotti,  mida ammutada lõpmatult. Me peame ise tulema omadega välja nii ehitamisel kui  ka majandusel. Ja seetõttu me ei saa oletada, nii et me nüüd tekitame  mingid aastad kahjumit, et seda keegi kannab. Ehk siis, kui me tekitame palju aastaid kahjumit,  siis tuleb see maja kinni panna. Ma loodan, et teile tuleb igatahes palju külastajaid  ja ei tule maja kunagi kinni panna, vaid muuseum jääb elama. Ja siin ka üritusi ja muid asju, nii et eks,  eks see tähendab tegelikult kõva võimlemist,  et seda nagu elus hoida. Aga see on ju see ajalugu, mis on tegelikult kogu meist ida  poole jääv või nii-öelda Läti, Leedu, Soome mingil määral,  noh, vähesemal määral Rootsi võib-olla, eks,  et et tegelikult me kõnetame neid kõiki,  sest, sest noh, võidusõit on selline, selline piireületav,  piireületav teema tegelikult. Muidu võiks praegu kalad juba õues olla või? Ja muidugi loomulikult. Kanad võivad vabalt talve läbi väljas käia. Kodulindude õues pidamise piirangud puudutavad sillaotsa  talu kanu väga isiklikult. Nad on harjunud omapäi väljas askeldama. Vaata, kui kanal läheb stressi, siis, siis ta võib minna  nagu teise kana suhtes agressiivseks. Aga kui nad on õues vabalt, siis seda muret muidugi ei ole,  neil on seal tegevust nokivad, käivad siblivad,  et elu on ilusam ja rõõmsam. Kanala vanematele asukatele lisandus sel kevadel 150 noorkana,  kes veel ei mune, kuid varsti talutoodangut suurendama  hakkavad ja seda on hädasti vaja, sest kui perenaine Viire  martma peab kanu peamiselt, et mune müüa,  on aina enam suurenenud huvi rendi kanade vastu. Ja see on hästi populaarne, et mul tegelikult jääb lindudest puudu. Et inimesed tahaksid rohkem ja rohkem, et reisitakse omale  niimoodi paar-kolm-neli kana. Et, et lastele näidata, kuidas siis muna tuleb,  kust muna tuleb, lapsed saavad neid sööta,  eks ole. Ja, ja hästi meeldib inimestele,  et ma olen teinud ka niimoodi, et olen andnud kõik erinevad kannad,  eks ole, valge pruun kirju ja, pluss veel see,  et siis kõik kannad muneksid erinevat värvimuna. Kas siin on oluline ka, et mingid tõud näiteks sobivad  paremini niimoodi algajale kanapidajale või? Ma ei oskagi öelda, eks see oleneb paljuski sellest,  et mida sa tahad, tahad sa saada muna või tahad sa omale ilu lindu,  eks ole. Et munakana on selline tema sul kindlasti muneb iga  päev rõõmsasti ilukana, et ei pruugi iga päev. Muneda, aga samas on ta jälle silmale väga ilus vaadata,  eks ole. Mis neile söögiks peab andma paljalt sellest õhust  ja armastusest? Et nad ära ei ela? Ikka süüa tahavad loomulikult saada. Muidugi. Siin on nii palju erinevaid võimalusi, hästi lihtne,  mida ka on teinud inimesed, kes on kanu rentinud,  on, on kasutada seda, seda kanade jõusööta nii-öelda et seal  on kõik siis kanal munemiseks vajalik sees olemas,  et sa ei peagi põhimõtteliselt nagu muretsema,  nagu et, et kas tal jääb millestki puudu  või nii. Aga osadele see muidugi ei sobi. Ja siis kes teeb putru ja ja mängib ja, ja möllab. Et, et kuidas kellelgi see rahakott võimaldab ja,  ja kuidas ta ise ja paljud ise viitsib panustada,  aga kodutoidu peal saab ka hakkama iseenesest,  ainult kodutoidu peal. Ma arvan, et ta ikkagi tahaks natukese tera  või midagi juurde saada. Kas annad värsket kraami ka kanadele ja nad ikka tahavad  ikka tahavad. Meil on isegi mõned kõrvitsad veel alles. Nonii. Need on väga hea meelega nokivad ja siin läheb sõjaks kohe. Alati võib anda munakoori, et kui sa oled muna ära söönud,  kuivatad munakoored ära, annad need kanale tagasi,  et kanal, see kaltsiumi vajadus on hästi suur. Ja siis lisaks võiks neile anda vahele. Näiteks kruusa sisulist peenkruusa või peenliiva,  et see paneb nagu kana selle mao tööle, et ta saab oma toidu  seeditud ilusti lihtsalt tavalist kruusa,  jah, tavalist kruusa ja meie käime siit tee äärest kühvliga korjamas. Et selline kolm-neli millimeetrit läbimõõduga kruus on  kanale selline seedimiseks vajalik, et tal see lihasmagu  niimoodi mehaaniliselt siis seda vilja ja toitu purustab. Aga kui kanad võtta endale niimoodi hobis korras,  kas millegagi peab arvestama koolituse alguses natuke  stressis ka või midagi? Alguses kindlasti, et nad, nad tahavad samamoodi  kohanemiseks aega, et nad võivad lõpetada munemise,  kui nad on, munevad kanad. Et nad kohanevad, aga samas mingi nädala jooksul kindlasti  peaksid hakkama jälle uuesti munema, et kui nädalaga munema  ei hakka, siis võib hakata natuke muretsema  või noh, mitte muretsema küll ta hakkab. Mitu kana üldse oleks mõistlik võtta endale niimoodi,  see oleneb kui suur munasõber sa oled. Ja kui suur pere sul on? Et võib-olla alustuseks mingi viis kana näiteks. Neil sellist seltskonna värk ei ole, et selt  siis segasel. No üks kana kindlasti hakkab nukrutsema,  et ma arvan küll kindlasti kaks kana. Kukega on kuke tegelikult ju kanal munemiseks vaja ei ole. Kana muneb ilma kuketa väga-väga-väga hästi. Aga seltsi mõttes no seltsi mõttes on ta  siis loomulikult rõõmsam. Ja, ja samas noh, kui kanna ikkagi väga niimoodi õue pealt  vabalt vabalt pidada, et siis kuka hoiatab röövlindude eest,  et siis ka nad teevad peitu jast, et siis ma küll soovitan  kukke pidada, aga muidu ei ole vaja. Ja noh, kui sa ikkagi linnas pead, siis ju naabritele ei  pruugi see meeldida, kui hommikul kell neli kireb Et kanusaaks õues pidada, peab olema nende elupaik pealt kaetud. Koduseks kanapidamiseks on selleks ülimugavad nii-öelda kanatraktorid,  mille ehitamisel ei pea fantaasia ga tagasi hoidma. Kanatraktor on ta sellepärast, et, et on liigutatav. Et me saame seda edasi lükata ja proovime,  aga kui tihti seda peaks tegema, mis need märgid on,  et on aru saada, et nüüd peaks seda edasi lükkama? No kui ta on ikka roheline rohi ära söödud ja,  ja, ja maa on must ja noh, muidugi täiesti mustaks me kunagi  ei lase, siis on seda platsi pärast nii kole vaadata,  mis siit järgi jääb. Et iga päev võib seda teha. Kas siin peab kuidagi ka arvestama ruumi,  et kui palju neil ruumi on vaja, et nad siin oleksid mõnusalt? No üldiselt mahenõuded ütlevad niimoodi,  et on neli kana ruutmeetril, aga eks ta,  eks ta silma järgi ise peaks tegelikult vaatama,  et kuidas sa arvad, kuidas sinu kanadel mugav on. Et siin on hetkel neli kana ja üks kukk. Oi, oi üks muna, üks muna, võtan selle ära,  võta. Aga mis siis saab, kui sügis kätte jõuab  ja inimesed tahavad maakodudes tagasi linna minna? No sellises majakeses kana ikkagi talve üle ei ela,  et üks asi on külm ja teine asi on ruumi vähe. Et siis tahaks ikkagi kana kuskile soojemasse lauta,  kuigi kana ilusti kannatab ära. Miinus 10 kraadi näiteks kuskil umbes et sellega ütleme  ka mitte midagi. Et ta isegi muneb edasi, aga parem on jah,  et ta talvel ikka kuskile sooja saab, et kui on rendikanad,  siis siis jah, kas tagasi tuua või siis maha müüa  või siis leiad mõne toreda inimese, kes võtab nad enda juurde. Talveks olen sedagi teinud, võtan talveks kanad enda juurde  ja siis kevadel saab inimene oma kanad tagasi. Saidki tänased maahommikuteemad otsa. Aeg on asuda ja mängu juurde. Eelmisel korral küsisime, millise rahatähe teisel poolel oli  suitsupääsuke ja õigesti vastasid kõik need,  kes kirjutasid meile, et tegu oli Eesti 500 kroonisega. Palju õnne, võitja näeb enda nime ekraanil,  saadame sulle raamatu Eesti lindude ränne. Aga uus mäng tuleb meil vihmaussi teemaline. Küsin sel korral mitut liiki vihmausse. Eesti looduses leidub. Vastuseid ootame aadressil maahommik.err.ee esmaspäeva  õhtuni ja sel korral läheb loosi raamat Eesti tornaadodest. Tallinna inimesed võivad tunni aja pärast juba seada sammud  Telliskivi loomelinnakusse, kus toimub täna suur otse  tootjalt tarbijale mess. Ja seal pakuvad oma kaupa päris mitmed need tegijad,  kellel ka meie oma saatega külas oleme käinud. Neljapäevase algab Tartus aga juba suur. Maa mess. Aga kohtumiseni teiega järgmisel laupäeval. Ja ilusat nädalavahetust.
