Eelmises rännusaates sai kõneldud Gröönimaa tundrutest meist näiliselt elu vaenulikest maastikest seal Arktikas ja selleks, et nende paikade ilu ja elurikkust märgata pead oskama neid näha. Aga kui oskad, siis on need Gröönimaa tundud tõeliselt suursugused ja paistavad vägagi elu rikk kana alates nendest määratutest, samblike mitmekesisusest, nende erilistest värvimustritest ja lõpetades rannikuäärsete hiiglaslike linnukolooniate kaja selliste neljajalgseid, et ega nagu arktiline jänese muskusveis. Aga tänase saate peategelaseks on Gröönimaa jää. See saab olema ühtlasi viimane saade neist Gröönimaa rännusaadetest ja seda jääd me saime seal Gröönimaal tõesti näha lausa iga päev, ükskõik, kas me olime siis merel või maismaal. Merel olid kõige köitumad kahtlemata need röögatu tult suured jäämäed ja merre laskuvad äärmiselt võimsad liustikud. Ja need ongi ju ühed kõige võimsamad kogu põhjapoolkeral üldse. Aga maismaa jää, seda saime kahtlemata kõige meeldejäävamad kogeda seal sellel päeval, kui matkasime Gröönimaa jääkilbil jääkilbil, mis on nii suur, et katab tervelt kolmveerandi sellest maailma kõige suuremast saarest. Ja mis on kogu maakera põhjapoolkera kõige suurema ulatusega mannerjää üldse. Nii et võib ju öeldagi niimoodi, et Gröönimaa kõige tähtsam tegelane see ongi jää ja sellest jääst see tänane saade tulebki. Kui nüüd seda kummalist heli hoolega kuulasid, siis kuuldus sealt lainete loksumist vahele siukest imelikku klõbinat. See on peaaegu nagu kristallide õrn Kylin ja tegelikult on see siis jäätuva mere hääl. See on selline heli, mis tekib, kui lained löövad rannas jäätükke üksteise vastu. Ja ma ütleksin, et see on ka tõeliselt põhjamaise looduse hääl. Selle heli on õieti kinni püüdnud üks Soome looduseinimene. Tema nimi on Jan Erala. Ja see salvestis on pärit muidugi sealt Soome-poolset Läänemererannalt, aga tegelikult ka siit. Eesti rannalt võiks täpselt samasugust häält kuulda ja tegelikult samasugust häält kuulda ka Gröönimaa vetes sest nad kõik kolm on ju põhjala maad, maad, kus meri võib talveti jäetada. Ja kui nüüd niimoodi päris maailmalaiuselt mõelda, ehk siis see, et üks meri võib talvel jäätuda. See on väga eksootiline nähtus, sest enamikul maakera ookeanidel ja meredel ei saa iialgi sellist häält kuulda, sest jää tekib talveks. D ainult väga väikesele osale kõigist maailmameredest ka siia meie Läänemere põhjapoolsesse osasse Eesti rannikule. Ja meie eestlase jaoks on jälle niimoodi, et eestlane ei oska arvata, et selles midagi erilist on. Talvet ikka ju mere ääres mingit jääd on. See on ju nii tavapärane, harjumuspärane, ei oska üldse imestada, aga tegelikult tuleks. Gröönimaa randades on siis seda jääd samuti, ainult et selle vahega, et seda pööraselt palju rohkem kui siin ja kogu aasta ringi ka suvekuudel. Nii et kui me seal Gröönimaal ikka ringi liikusime, siis ei olnud ühtegi päeva, kus meie silmi oleks jääd näinud. Sõltumata sellest, kas me olime siis seal vee peal või kuskil kaldal rändamas ja Nendest vee jäänähtustest. Muidugi oli kõige haaravam ikkagi jäämäed. Need jäämäed, kes neid on näinud, nad on ikka üleloomulikult suured, nad on täiesti lummavad. Ja alati on nad kordumatu, too välimusega, nii et iga kord, kui ma nendel oma maailmareisidel olen sattunud kuskile külmadele meredele, kus on jäämäed ma lihtsalt ei saa, käsi, haarab kaamera järele ja muudkui aga pildistad neid üksteise järel, endal pole õrna aimugi, mis selle tohutu hulga piltidega siis õieti peale hakata. Aga nad lihtsalt peibutavad need jäämäed nii tugevalt. Ja nad on nii erinevad. Näiteks mõni on mitmekümne meetri kõrgune sihukene, terava tipuga nagu kirikutorn. Mõni on jälle nagu selline tohutu lai, kõrge nagu mingi hambuline kindlusemüür. Ja mõni on jälle selline helesinine loss, selle seinas on värav, suur värav ja sealt kusagile tumesinisesse sügavusse läheb mingi tee täiesti täiesti muinasjutuline, nii et need jäämäed üllatasid ka kroonimal ikka ja uuesti. Ja mul ei saanud nendest, et kunagi küllalt iga kord tundus nii, et nüüd ma jäädvustanud selle kõige parema jäämäe pildi, mis mul iialgi on olnud. Aga no peab siiski ütlema, et jõuga loodusteaduslikult tõesti need Gröönimaa randade jäämäed, need on ikka eriliselt võimsad, eriliselt suut sugused. Sest noh, ainult Antarktikas võib kogu maakeral kohata veel suuremaid jäämägesid kusagil mujal põhja poolkeral ja nimelt just selles Gröönimaa osas, kus meie ringi seilasime, see on siis see disko lahe ümbrus. Sest sinna Disco lahe ümbrusesse suubuvad Gröönimaa ühed kõige võimsamad liustikud. Noh, ja need siis saadavad ka merre kõige vägevamaid jäämägesid. Ja meie kõige-kõigemad elamused nende liustikega olid kahes kohas, esimene neist oli siis EKi liustik, see asub merelahes, mille nimi on ekips Serbia ja teine siis see on see kõige kuulsam kõige tuntum on see Jacobs Haveni liustik. See asub siis sellises fordis, mille nimi on illulist sati fjord. No ma alustan siis nendest ekipzerm ja elamustest sellel päeval, kui me sinna lähenesime, siis oli selline plaan, et lähen oma purjelaevaga täitsa kohe sinna liustiku alla. Laevnikud ütlesid, et juunikuus saab täitsa ligi, et jääda on seevõrra vähe. Aga Gröönimaa, Gröönimaa ja kui me tegelikult sinna kohale jõudsime, siis selgus, et mitte midagi sellest välja ei tule. Eelmistel päevade tuul oli lahe, täiesti jääd täis löönud. Nii et see oli niisugune mitte jäämäed, vaid sellised jääpangad, tihe jääsupp. Selline habras purjelaev, nagu meil oli, mitte mingil juhul sellega liustiku alla välja ei lähe. Ja siis oli meil ekspeditsiooni juhil Choodil, ta on ju kogenud mees Gröönimaal käinud üle 10 aasta seilamas, tal oli kohe teine hea plaan valmis, et võtame piss, sodiaagi kummipaadid ja katsume nendega läbi jää murda. Tundus, et mis asja kummipaat jää keskel, ta läheb seal puruks, aga need olid sellised erilised, mis meil seal olid, need sodiaagid artiliste merede sodiaagi, et nad on tõesti hästi vastupidavad ja küllatsioodi teadis, ta oli ennegi siin samamoodi jääga hädas olnud. Ja läksimegi ja see paat Ta läks sealt läbi läbi nende hulpivate jäätükkide. Vaevaliselt liikus ja see jääkrigin ja kolin, see oli nagu vahetpidamata ja paati tegema ka haake, sest igalt poolt ei saanud läbi kusagilt tule otsida ikkagi neid kitsaid võimalusi suuremate jäätükkide vahel. Aga pressisime muudkui edasi ja saimegi liustike juurde, noh mitte päris juurde, ikka ohutusse kaugusesse. Ohutu kaugus liustiku servast on ikka oma paarsada meetrit, sest sa ei või iialgi teada, millal sellest hiiglama kõrgest jääseinast üks järjekordne suur tükk merre pudeneb. See võib juhtuda igal ajal. Ja see, kui ta sealt ülevalt kukub, siis tale meres niivõrd võimsa laine üles. Et kui paat on liiga lähedal, siis läheb vett täis või mis veel hullem, pöörab täitsa ümber. Nii et tuli olla ettevaatlik kindlasti. Ja kui me seal tegelikult olime, siis mitte ühtegi suurt jäälahmakat sealt alla ei pudenenud, noh, üks oli niisugune suuremat sorti, et noh, niisuguse poole saunasuurune jää umbes aga ta oli seal üsna veepiiri lähedal, kukkus hästi, rahulikult, aeglaselt, niimoodi vajus sinna vette, nii et sealt suurt lainet üles löönud. Ja kui olime siis seal liustiku servas, siis ma muidugi võrdlesin mõttes nende eelmiste liustike servadega, mida ma õige palju olen tegelikult ka mujal maailmas vete ääres näinud. Ja üksvahe oli nüüd selles, et see siin oli ikka tõesti erakordselt pikk kõrgus, sellise kõrgusega tõeliselt kõrge jäämüür muidugi mitukümmend meetrit kõrge, kahvatusinist värvi. Aga noh, sellise kõrgusega jääseinu ma olin ennegi näinud, aga, aga see laius, see oli siin tõesti nagu meelde jäävett ka kilomeetrite pikkused. Kes, ja läks, see jääsein edasi. Ja teine asi, mis veel silma hakkas just siin selle heki liustiku juures, et ta oli tõesti ikka väga, väga pude, nii et see sein oli täis suuremaid ja väiksemaid pragusid igas suunas ja, ja mõni suur ja lahmakas rippus seal jääseina küljes täiesti arusaamatul põhjusel pidanud alla kukkuma, aga kuidagimoodi ta veel rippus napilt seal üleval. No ja kui me olime siis juba seal piisavalt kaua seda liustiku vaadanud, siis surusime jällegi tagasi teele läbi jää oma purjelaeva suunas. Ja siin tegi nüüd siis meie ekspeditsiooni juht soodi niisuguse ootamatu liigutuse. Ta jättis paadi seisma, panin mootoriga vait ja ütles niimoodi, et nüüd kuulame. Ja siis patsi siis paigal, täielik vaikus, keegi midagi rääkinud ja nii päris kohe ivake aega. Ja see oli tõesti huvitav mõjuga, sest selliste vaikuseminutitel jõuab sulle ikka päriselt pärale, et kus sa oled ja mis su ümber tegelikult on. Mis seal siis oli, ilm oli selline sombune, pilved maadligi, samal ajal tuult peaaegu polnud, temperatuur seal kuskil nulli lähedal, paar kraadi üle nulli ja noh, mida mu kõrvad siis seal kinni püüdsid? Ütlen ausalt peaaegu mitte kui midagi, isegi mitte lindude häälisest merelinde seal lahes sel ajal parajasti ei olnud ja ainus imevaikne hääl, mis üldse kõrvu ulatus, oli siis vee loksumine vastu ja. Siis midagi sellist, mitte mingit muud heli ja, ja ega see silmgeeritisid millelegi pidet leidnud, selline noh, üksluine vaader vaatamissuunast kahes esiplaanil need jäätükid, merelaht ja taamal seal kaljus, künkad, lauget, Külkad ilma igasuguse roheluseta. Ainult sellised kivised väljad lumelaike kudega. Ja siis, kui kujutlesin, et mis seal küngaste taga on, selge see, seal pole mitte midagi muud kui täpselt samasugused jäised kivimaastikud ja niimoodi lõputult. Ja siis puges küll naha vahele umbes selline tunne, et kui ma nüüd oleksin siin mingi tõelise ekspositsiooniga ja peaksin siin olema ikka kohe mitmeid, kuid et see oleks ikka päris paras katsumus, kuigi ma ei ole looduseinimene, ma hindan väga selliseid paiku, mis on inimesest puutumata ja kus sa saad olla tõesti isekeskis loodusega. Aga see siinne Gröönimaa rahu ja vaikus ja tühjus. See oli nii sügav ja nii Täiuslik, et ta mõjus peaaegu rusuvalt. Ja teistpidi muidugi oli see väga ehe tõelised põhjamaine vaikus. Ja siis nüüd sellest dist kõige kuulsamast Gröönimaal jõustikust, sellest Jacobs Haavenil jõustikust sääsopsis ilulist satis Jordis seal Gröönimaa läänerannikul ja selle päeva elamused tulid meile kohe järgmisel päeval, järgmisel päeval olime purjelaevaga seal kohal. Aga kõik oli teisiti, elamised olid teised, ilm oli muutunud, päike paistis, meri oli peaaegu peegelsile, jääsuppi polnud üldse. Ja igal pool, kus sa vaatasid, olid ainult kuninglikud, säravad jäämäed ja jäämägede ümber tiirutas veel merelinde. Nii et siin oli valgust, siin oli elu, siin oli suursugusust ja me laev heitis siin siis ankrusse ja meie läksime siis paatidega sinna jäämägede vahele seiklema. Naaseb paatidega nõelumine seal jäähiidude vahel, sa oli ka päris erutav mäng, sest see tumepaat, kui me vaatasime seda teist, meie Esminevad paati, see mõjus nagu mingisugune musta seal suurte helendavate jääseinte taustal. Ja siis korraga läks ta kahe jäämäe vahele sinna kitsasse prakku. Ja siis ta kadus sootuks. Meie läksime järgi ja kui me sinna niimoodi sinna jäämägede vahele läksimisele kitsas koridor ja mõlemal pool niimoodi üles välja nii kõrgele kui vaatad, ainult vertikaalne jääsein, see oli nagu oleksid mingisuguses jää kuristiku põhjas. Ja noh, see seiklemine oli kindlasti nende paadimeeste poolt väga hoolikad kalt läbi kaalutletud seiklus, sest kui sellised jäämäed oleksid ulgumerel nii lähestikku, siis mitte mingil juhul ei läheks mitte keegi paadiga nendevahelisse prakku, sest seal ju need jäämäed liiguvad kogu aeg ja kui nad juhtumisi üksteisele lähemale lähevad, siis on sepaatio surma lõksus. Aga siin oli täiesti teistsugune olukord, sest siin illulist sati fjordi suudmes Nad teadsid seda väga hästi, on niimoodi, et need üüratud jäämäed on jäänud siia põhja kinni nad on jooksnud madalikule ja nad ei liigu mitte üksmeelt. Ja nad on paigal aastaid. Ja põhjus on selles, et need jäämäed noh, teate isegi enamik jäämäest asub ju meile nähtamatuna seal veepinna all. Jaa, ta ulatub väga sügavale vee alla ja juba see veepealne osa siin oli üüratu tult kõrge ja teadlased on neid siinkandi Jacob saareni jäämägede kõrgust mõõtnud kohe täiesti siis sealt tipust kuni jalamini vee alla välja. Ja nad ütlevad, et väga tihti nende jäämägede kõrgus ulatub kokku ligi ühe kilomeetrini. Kujutate ette, jäämäe kõrgus, üks kilomeeter ja niimoodi nad püsivad siin nagu mingid tohutud tornid paigal aastaid ankrus. Ja siis mingitel erilistel aegadel, kui lahe suudmesse tuleb jälle uus jäämägede hulk sealt liustiku juurest, siis need võivad nad madaliku lahti lükata või ka siis väga võimsad tormid ja Marud võivad natsid ulgumerele siis hulpima lükata. Ja siis nad rändavad juba ei tea kuhu tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nii et kõik teavad ju seda Titanicu jäämäe tragöödiat. Vot seesama paiksiin Jacobs Haaveni liustik, teadlased pakuvad, et väga tõenäoliselt oli see jäämägi, mis Titanicu põhja viis, just siit pärit, et ta jõudis nii kaugele lõunapoolsetele laiuskraadidele, et seal ei osatud enam jäämäge oodatagi. Aga kui ma nüüd siin ise oma silmaga neid hiiglaslikke jäämägesid, vaatasin siis ühte asja ma oma kogemuse järgi küll oskasin öelda. Nimelt silmaga vaadates oli kohe selge, et need jäämäed siin on suhteliselt noored. Ehk siis murdunud hiljuti tee liustikud lahti, mis tähendab hiljuti paari-kolme-nelja-viie aasta eest. Ja miks ma seda oskasin öelda, sest silma, aga ma oskasin seda küll otsustada, et siinsed jäämäed, mitte ükski ei olnud veel kordagi Ennast vees ümber pööranud. Sest vaadake, tavaliselt on niimoodi, et kui jäämägi aastaid meres hulbib, siis see veealune osa sulab kiiremini kui veepealne mingil hetkel raskuskese kandub ümber jäämägi, pöörab ennast kummuli ja kui jäämegi on kummulipöördunud, siis ta näeb teistmoodi välja. Tal on niisugused ümarad vormid. Ta ei ole kunagi Pealt Lauzzile ja ta ei ole ka selline Valev, nagu need siin praegu vahed, niisugust sinakad tooni. Ja vot selliseid jäämägesid neid vanu jäämägesid, ma ei näinud siin mitte ühtegi. Ja seda Jakobsoni liustiku peetakse tõesti maailma mastaabis väga eriliseks looduse imeks. Sest ta on kõige võimsam kõigi liustike seas kogu põhjapoolkeral ja ta on ka kõige suurem suurte jäämägede tootja põhja poolkeral. Mõned teadlased ütlevad, et isegi kogu maakeral. No mingit numbrit tuleb siia juurde tooma võrdluseks Ta ühes päevas keskmiselt iga päev aasta jooksul paiskapse Jakob Saaveni liustik merre. 440 miljonit tonni jääd. Need sajad miljonid, need ei ütle vist mitte, kui midagi, seda on raske ette kujutada, aga siis olgu toodud selline võrdlus, et et kui see jää kõik ühepäevatoodang muuta magedaks veeks, siis sellest jätkuks sama palju vett, kui on vaja New Yorgi suurusel miljoni linnal terve aasta tarbeks. Nii et ühe liustiku ühepäevatoodang annaks New Yorgi linnale terveks aastaks kogu vee vajaduse. Nemad ja see võrdlus võib-olla annab mingi kujutluse. Aga siin Jakob Savini liustike juures me tegime veel kahe teise retke. See oli siis selline jalgsimatk. Nimelt Läksime paatidega sinna fjordi suudme juurde kaljude juurde ja ronisime sealt kaljudele ja siis mööda kaljusid ikka aina ülespoole. Nii kõrgele, et me lõpuks ühe mäenõlva pealt nägime kogu seda ilulist sotti fjordi täies suuruses enda ees. No see oli küll päris vägev pilt, ilmatu pikk fjord ja mis kõige imelikum jäämägedest sõna otseses mõttes täiesti umbes selliselt pööraselt kõrged jäämäed üksteise kukil üksteise seljast läbisegamini. Neid oli nii palju, et siit ülevalt vaadates kümnete kilomeetrite ulatuses sai näinud peaaegu üldse vaba vett, isegi nii et kergesti oleks võinud arvata, et see polegi mingisugune merefjord vaid et see on mingisugune liustikukeel ühtne jää, mis laskub kuskilt mägedest alla. Aga tegelikult oli see lihtsalt üks jäämägede kuhi. Ja seal kõige tagumises sopis. Seal oli ka napilt äranädalase liustikukeel, mis siis saadab need jäämägesid merre pidevalt. Kaevandus oli nii kaugel, ta oli Hanus, nii et seda ausalt öeldes oli pigem aimata kui silmaga näha. Ja no ta oli tõesti jube kaugel soli siit, et meie vaatepunktist 50 kilomeetri kaugusel. Ja kahtlemata me ei kuulnud, me ei näinud nii kaugelt, aga kindlasti ka täna puistas ta vahetpidamata neid jäämägesid pidevalt sinna merre. Nii et, et siin toimub nagu selline, kuidas öelda jäämägede trükkimine, nad suruvad sealt liustiku juurest aina uued jäämäed nendele peale, mis juba seal sordis on, need omakorda jälle eesmistele. Ja siis see surve seal suudmes läheb vahetevahel nii suureks, et siis üle selle fjordi madala osa siis mõnikord lihtsalt Need uued jäämäed suruvad need eesmised täiesti lahti, ulgumerele liikuma. Ja niimoodi käib see siin aastakümneid ja on käinud tegelikult isegi aastasadu just selle koha peal, kus ma seal need selle kaljunuki peal seisin, alla vaatasin sellisel seordi suudmes. Siis ma püüdsin kujutleda, et teadlased kinnitavad, et 100 aastat tagasi oli see liustik tegelikult siinsamas fjordi suudmes. Ja teadlased on seda jälginud, seda Jacobsavini liustiku tegelikult juba tublisti üle 100 vasta ja neil on väga täpsed andmed. Ja nad ütlevad, et, et siis sajandi jooksul on see Jakob Saaveni liustik taandunud tervelt 60 kilomeetrit siit fjordi suudmest sinna kusagile kaugele sügavustesse. Ja teadlased ütlevad ka seda, et see on üks kõige piltlikumalt näiteid selle kohta, kuidas tõesti Arktika kliima viimase sajandiga on tõsiselt muutunud. Ja et kui palju seda arktilist tead, seal on vähemaks jäänud, siin on see silmaga selgesti näha. Ka selles helipildis on hoopis teistmoodi jäähääl ja veehääl kui nendes eelmistes helipiltides. Ja see on ju voolava vee hääl, sellise vee hääl, mis voolab jää sees ja selle salvestise on siis saanud üks Horvaatia loodusemees, tema nimi on Ivo Vivitš. Jaa, ta salvestas selle heli kuskil mägedes liustiku sees voolava oja juures. Aga väga samasugust heli kuulsime meiega Gröönimaal just sellel päeval, kui me matkasime seal manner jääl ehk Gröönimaa jääkilbil. No see oli väga meeldejääv retk, kuigi kestis ainult vähem kui päeva. Ja Me matkasime seal ju ainult selle jääkilbi servaaladel. Aga ometi me saime kogeda omaenda jalgadega silmadega, mismoodi see jäägilt tundub see maailma üks tõelisi looduse imesid, sest see on ju põhjapoolkera kõigevägevam jää moodust siis tema läbimõõt põhjast lõunasse on üle 2000 kilomeetri, idast läände ligi 1000 kilomeetrit ja tema paksus on keskmiselt ligi kaks kilomeetrit, aga vahetevahel isegi kolm kilomeetrit. Ja vot selle hiigelmassiivi peal me siis saimegi natukene kõndida ja me tõusime selle jäämütsi peale sealt lääneküljelt, sellisest kohast, mille nimeks on kangerlus, soap. See on üsna tüüpiline paik, muide jäägilbiredki alustatakse sinna, me sõitsime läbi tundru, siis niukse kahedelise autoga sealt jala edasi. Ja tagantjärgi mõeldes oli see matka väga meelde ja minu jaoks sellepärast et see oleks minu jaoks äärepealt nurjunud. Põhjus oli selles, et mul ei olnud Gröönimaal kaasas tõelisi matkasaapaid. Noh, me olime ju laevas, iga päev käisime maismaaretkedel ja seal olid alati kummisaapad, need olid mul kaasas. Aga nüüd siin jääkilbi servas, meil matkajuht, Adam ütles niimoodi, et säärikuga, mina sinna jääkilbi peale ei loba ja põhjus oli õieti selles, et, et seal jää peal turnimiseks peavad seal all olema kassid need rauast küüniste moodi asjandused, need seotakse tugevalt rihmadega saabaste külge ja et kummi kogu materjal on lihtsalt liiga pehme. Nad ei kinnitu sinna korralikult nagunii hirmsasti tahtsin ikka sinna retkele pääseda sinna kilbi peale ja ja siis Aadam pakkused naat, üks hädapärane võimalus on, et mul on siin kaasas mingid oma varusaapad, proovi, kui mahuvad jalga, siis tuled. Nüüd ma siis proovisin. Aga kui ma juba proovima hakkasin, siis oli selge, et need saapad on mulle väiksed. Ikka omab paar numbrit väiksemad, kui, kui mul tegelikult peaksid olema. Võtsin kõige lühemad sokid, mis mul olid ja tõmbasin sinna, noh, täie jõuga sikutasin neid saapaid peale ja sain nad kuidagi jalga pigistatud. Tundsin küllat varraste juurest hullusti pigistab, aga, aga mul ei olnud ju valikut. Kas ei tule üldse võidule nendega ja nii ma saingi ikkagi kaasa. Ja siis olid meil kõigil kaasas kaks matkakepi, need olid hädavajalikud seal jää peal ronimiseks. Alguses liikusime mööda seda sulanud tumedat jääkoorikud seal serva peal, aga siis hakkasime tõusma nagu valgeid künkaid mööda aina kõrgemale ja kõrgemale. Tõusime seda heledamaks, need jääkünkad muutusid seda paksemaks, muutusi, jääkiht meie jalgade all ja liikuda tuli täpselt Aadama jälgedes. Teejuht oli siin palju käinud, ta oskas vältida ohtlikke lõhesid siin vahel võis olla niimoodi, et õhukese lumekihi all on ilmatu sügav jäälõhe ja tema oskas neid aimata. Sellel päeval oli ilm selline tuuletu ja rahulik. Minna oli selles mõttes mõnus ja matkakepid olid tõesti täiesti hädavajalik sest seal oli selliseid ojasid nagu jää sisse sööbinud ojasid ja nende ülesaamine käis niimoodi, et sa kõigepealt olid seal selle jääserva peal, siis sirutasid need kepid sinna oja põhja, kiiresti voolab oja põhja, tootsid hästi tugevalt ja siis nagu teivashüppaja Nendele keppidele toetudes kliputasid ennast siis sinna selle jäälahe teisele kaldale. Ja niimoodi siis me läksime ja, ja seal üleval seal oli ikka tõesti ulmelisi vaateid. Peamine vaade, mis sul jääkilbil avanes, oli lihtsalt üks suur ja lõputu Valev avarus kuni silmapiirini välja ainult kiskav jää, ei, mitte midagi muud. Ja kui jälle edasi kõnnid, siis avastad seal igasuguseid niukesi lähedalt leitavaid asju, näiteks kõndisime sellistel jää küngastel korraga kuulame mingisugust imelikku kohinat. Veel mõned sammud ja siis näed korraga enda ees, et sa oled tegelikult jääkanjoni serval. Selle servad on järsud, allapoole kohe mitukümmend meetrit. Kanjoni põhjas voolab pöörane jõgi, võimas, mässab kobrutav, selline hallika sulaveega jõgi. See pilt võttis ikka põlvest pehmeks küll. Ja siis teinekord jälle hakkasime laskuma mingisugust nagu jäänõlva pidi alla poole nagu mingi hiigelkausi põhja. Hästi ettevaatlikult mõlemale kepile toetudes ja, ja seal põhjas leidsime siis sellise järve. Niisugune ümmargune järv nagu järv ikka, aga väga erilist tooni servadest täiesti kiiskavalt, helesinine, keskelt jälle täiesti tume, just nagu kink. Selliseid värve, järve, värve sa saad näha ainult jää väljadel ja selle kummalise värviga järve juures me siis natuke puhkasime jalga ja võtsime oma suupisteid ja siis hakkasime alguse kohta tagasi minema. Ja tegelikult, kui me viimaks ikka auto juurde välja jõudsime, siis ma tundsin, et ma olen parasjagu väsinud. Aga mis kõige hullem, jalad annavad ikka koledasti tunda. No ma lihtsalt olin vait, toitsin hambad risti, läksin sest muud võimalust polnud, aga tõtt-öelda see viimane osa matkast oli umbes niisugune tunne, et mul ei olegi jalas matkasaapad, vaid hoopis hispaania saapad. Nüüd inkvisitsiooniaegsed piinariistad ja siis suure vaevaga sikutasin Zapad jalast ära, vaatasin kohe kiiresti, mis mu jalgadega on juhtunud. Ei paistnud nagu midagi väga viga olevat, kõik paistis nagu korras olevat. Järgmistel päevadel selgus, et nii väga korras ikka ei olnud, üks suur varvas jäigi valutama ja siis läks mitu päeva mööda ja siis tõmbus selle varbaküüs niimoodi kahtlaselt mustaks. Siis oli selge, et et ta oli saanud ikka nii palju muljuda selle matkamise ka seal, et sellest küünest enam asja ei saa. Et varem või hiljem tuleb sinna lihtsalt uus küüs asemele. Ja kui ma Gröönimaalt ära läksin, siis oligi mul nagu omapärane suveniir kaasas jääkilbi käigu meene, kui nii võib öelda, siis vere valumis varbaküüs. Aga ega ma ei kahetsenud midagi, sest mis on üks varbaküüs võrreldes maailma ühe kõige suurema jääkilbiga kõige suurema jääkilbiga, Antarktika jääkilbi järel? Siin siis kuuldus veel korra seda ja aluseoja salapärast häält ja siin saab meie saadega otsa saade Gröönimaa jääst nendest põhjapoolkera, kõige suurematest jõustikest ja jäämägedest ja suurimast jääkilbist. Ja sellega saavad tegelikult otsaga Gröönimaa rännusaated. Järgmises saates läheme juba hoopis teise maailmajakku, aga meie tänavuse hooaja märksõnaks on nabamaad, nii et läheme siis lõunapoolkera nabamaale. Ja see on ju endastmõistetav.
