Tere, oleme nüüd sellel hooajal olnud rändamas maakeral külmadel aladel, peamiselt siis Ameerika ja Euroopa ja Aasia põhjalas ja eelmisesse, kes oli juttu PõhjaAmeerika indiaanlastest seal Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiri ümbruses, ehk siis õieti Indiaanirahvastest mõlemal pool piiri Vaikse ookeani kallastel. Ja neid ühendab ka see, et nende peamisteks liikumisvahenditeks on sa aegade algusest olnud alati suured merega nõud noh, ikka sellised kuuma korraga 10 ja rohkemgi inimest. Ja nendest Vaikse ookeani kaunu indiaanlastest siis saade oligi ja arutasime nende rahvaste üle seal siis üheskoos Mark Soosaarega, Mark Soosaar tegi nende juures kunagi filmi, aga mina sattusin sinna jälle sellepärast, et käisin uurimas sealseid väga võimsaid metsi ja neid elamusi nende rahvaste juurest ja muljeid ja mõtteid. Seal me siis Mark Soosaarega vastastikku jagasimegi. Aga täna tahan ma jätkata. Ta juba neid rännumuljet Gröönimaalt, sealt maailma suurimat artiliselt saarelt, kus ma möödunud aastal käisid ja tänase saate teemaks on sealsed arktilised tundud noh, tundrud, teiste sõnadega. Mägi, tundrad, säärased karmid kivised, paigad, kus puud üldse kasvada ei saa ja maapinda katavad ainult hõredad taimed ja samblikud ja pealiskaudselt võivad need arktilise tundra tunduda kuidagi üksluised ja elu aesed. Aga kui sa avatud silmadega vaatad, siis leiad sealt väga kirevat elu alates igasugu õitsvatest, taimedest ja fantastilise kuju ja värvidega samblikest ja lõpetades tohutu võimsate mereäärsete linnukolooniate ka ookeani kallastel. Ja lõpuks ka neljajalgsete ka, kes seal tundrus ringi uitavad ja mõned nendest olid niisugused. Ma ei olnud mitte kunagi varem oma maailmareisidel kohanud. Vaat kõigest sellest see tänane saade siis tulebki. Sellist kummalist heli laseb siis kuuldavale üks Gröönimaa tundrate, väga iseäralik loom, tema nimi on muskusveis. Aga siinkohal pean ma tunnistama, et seda häält siin eide üldse muskusveis seda teeb inimene ja selle inimese nimi on Adam Lüüberg. Selle Adam Lüübergiga ma kohtusin seal Gröönimaal ja ta tõesti oskas ülitäpselt järele teha isase muskusveisehäält, kes parajasti kutsub teisi isaseid duellile, et siis arved kokku lüüa ja selgitada, et kumb on kõvem ja muidugi see, kes siis duelli võidab, sellel on siis eesõigus valida muskuseiste pruute endale. Ja Adam Lüberg oli tõeline loodusemees ja tema hääle jäljendamise oskus oli kindlasti väga hea sest niimoodi ta meelitas tundrus neid muskusveiseid kaugete küngaste tagant lähemale. Aga muskus, Eesti juurde me selles saates alles jõuame. Ja praegu tahan alustada sellest, et katsun kirjeldada seda, et mis tunne on üldse kõndida seal Gröönimaa tundrutes mismoodi nad välja nägid? Noh, üldse on Gröönimaa selline saaret rohelust on seal väga napilt ja kui üldse siis peamiselt ongi just tundrutes. Ja noh, see saar ise on ju peaaegu üleni kaetud meeletult suure jääkilbiga, seal ei ole mitte mingisugust elu ja vot siis selle jääkilbi ja ookeanivahelisel kitsal ribal kogu saare ulatuses mõne koha peal, siis leidub neid tundrud. Ja need on mõnikord niisugused rohelised ribad vahel mõnisada meetrit, ainult laiad Salokiaania jää vahel teinekord kilomeetreid isegi kümneid kilomeetreid laiad. Ja need põhjala tundunud üldse, kes on nüüd neid rännusaateid varem kuulanud, see mäletab, et paar aastat tagasi sai kõneldud sarnastest tundrutest näiteks Teravmägedel ja tänavusel hooajal ka Alaskal. Artilised tundrutnud on väliselt nagu üsna sarnased, sellised tasased alad tihti jalge all lirtsumas vesine taimepadi. Aga kui nüüd ma võrdlen nende tundrutega, mida ma varem olin kusagil Arktikas näinud, siis siin, Gröönimaal olid nad kohe eri kivised ja seda vett oli seal võib-olla vähem kui mujal. Aga siin Lääne-Gröönimaa tundrutes, siin olid nad niisugused üsna laiad teinekord ja nendeni jõudmine ei olnudki nii lihtne, sellepärast et sa tuled ju ainult paadiga. Teist võimalust ei ole, tuleb paadiga kusagile randa astud maha ja siis pead ronima mööda kaljunukke paaris pikalt ülespoole, enne kui satud vähe tasasematel aladele, kus siis neid tundru taimi saab kasvada. Ja tihti lõõtsasid seal ikka väga võimsad tuuled, noh ikka sellised, et kohe vaata, ütleb su pikali ja talvel on siin väga krõbe külm suvi on väga lühike ja samuti väga jahe. Ja sellepärast taimedel on siin väga raske ja nad on sellised tõelised kääbuskasvulised. Aga ometi, kui sa siis nüüd kummardad selle madala taimepadja kohale ja hakkad hoolikamalt uurima, siis teda ka huvitavaid avastusi näiteks, et pole tõsi, et puuliike pole. On küll, mis sest, et nad on tohutu väiksed, näiteks oli seal mitmete kohtade peal roomamas vaevakaske vaevakask, see on ka ju Eestis kasvamas, meil ta kasvab, soodes ka niuke hästi madal. Aga siin ta lihtsalt roomas mööda maapinda, sellised küüne suurused ümmargused lehed küljes, noh kahtlemata vaevakask tuttav asi, testi maastki. Aga siis oli seal ka näiteks mingit pajuliike ja vot selliseid pajuliike, mida ma seal määrasin, mõned neid Eestis küll ei ole. Ühe sellise nimeks sansis määra järgi eestikeelse nimena sinihall paju. Sinihall sellepärast, et ta lehed on siuksed, sinakashallid ja miks nad sellised on, sellepärast et lehed on kaetud hästi tiheda halli karvastikuga, need karvad on siis talle nagu kasuka eest nendes karmides oludes. Ja siis, kui ma eriti lähedalt vaatasin, sõdas sinakashallide lehtedega roomavad pisikest paju, kes seal siis ta oli tõesti kena, sellepärast et nüüd juuni algul ta parajasti õitses, tal olid pajutibud, pajutibud olid osalt nagu kollakad, osalt punakad väga kenad, kui väga lähedalt vaadata. Ja siis seal lähedal oli veel üks teine pajuliik. Selle määrasin ka ära. See oli siis ladinakeelse nimega saaliks. Arktothüüla. Ta kasvab Eestist nii kaugele, et eesti keeles pole talle nime jõutud panna ta kasvabki ainult seal kusagil Gröönimaal ja Põhja-Ameerika kõiglartilisemates osades. Aga tema oli veel ilusam kui see sinihall paju, sest temagi õitses ja tema pajutibud olid täiesti punast värvi. Ja siis, kui veel ikka niimoodi hästi maapinna ligidalt vaatasin, siis siin ka muid õisi, näiteks sellised valged õied, kahtlemata kuulusid need triasele. Ja siis olid sellised ilusad õrn punakad õied. See oli liigi poolest siis vastak, lehine, kivi, rikk, sellised artilised õistaimed, mida meil ei ole, aga mis asuvad tõesti seal kõige kaugemal polaar joonest põhja pool veel. Ja siis oli veel üks niisugune tore taim, mis juba oli päris uhke sealses mõõtkavas, tema kõrgus oli vaatajat oma 20 sentimeetrit ja tal olid niisugused lihakad, lehed ja varred kohe hakkas nagu teiste seas silma. Ja need lehed ja varred olid kaetud niisuguste pikkade siidiste karvadega ja neid oli palju, nii et tõesti ta oli nagu sellises siidikasukas see taim ja tal olid ka niisugused roosad õied kimpudena varte tippudes. Väga eksootiline lill. See oli siis nüüd siis nagu botaaniliselt üks kuusk jalaliik, ainult selline, mis kasvab ainult, kas. No ja siis oli seal üks niisugune taimed, see oli veel eriti madal, ta oli, no poole pöidlapikkune roomas seal maapinnal, aga vaatad lehti, vaatad õisi ja tundub, et see on ju tutta tegelane Eestis üks eriti tuttav taim meile metsal mustikas. Ainult et meil Eestis ta ju kasvab metsa all on ikka niisugune parajalt kõrge. Aga siin ta oli täielik niisugune päkapikk. Ja tal olid õied niisugused roosad õied, nii nagu ka meie mustikal kevadisel ajal ja, ja siis pistsin igaks juhuks mõne õie suhu, nii nagu ma teen ka Eestis, kui ma Eestis kevadisel ajal metsas käin ja mustikaõisi leian. Ja täpselt seesama tore maitse, täitsa söödavad õied, niuksed, mahlased ja, ja natukene ikka seda mustikamarjamaitset ka küljes. Aga kui mõelda, et kes need kõige ise äralikumad tegelased seal kaljupindu katmas olid seal Gröönimaa tundrus, siis nendeks olid ikka kindlasti samblik. Samblikud on ju need tegelased, keda taimedeks ei loe. Neil ei ole ju juuriaga varsiga õisi ja kogu toidu saavad nad kätte õhust ja sademetest. Eestis on ka palju samblikke, aga siin olid nad eriti sellised, vahelduvad ja kirevad ja neid olid tohutult palju. Põhjus väga lihtne. Nad suutsid püsida aladel, kus ükski taim enam kasvada ei suutnud, lihtsalt kaljupinnal, kus ei olnud mitte mingisugust mulda, sest samblikel mulda ei ole vaja. Ja siis oligi nii, et mõnikord seisad seal keset tundrut, vaatad tohutut avarust enda ees. Ja see ei ole sugugi hall ja surnud, vaid ta närviline. Seal on halle värve, musti värve, kollaseid värv, pruun, oranž ja nad moodustavad igasugu erilisi fantastilisi mustreid. Nagu tõesti keegi oleks selle silmapiirini ulatuva kaljutasandiku üle maalinud kauniks ja need kõik olid Gröönimaa sambla. Aga siin nüüd juba kuuldub ühe linnukoloonia häält ja need siin on kaljukajakad. Kaljukajakas on selline kajakaliik, keda meil Eestis ei ole, ta lendab Eestist läbi, aga tema pesitsusalad on Eestist kaugel, kaugel põhja pool. Ja see kaljukajakas iseenesest on, mulle võiks öelda täitsa tuttav linde alati, ta seostub minu jaoks arktiliste aladega, ma mäletan esimest korda elus, kui ma käisin üldse kusagil Arktikas, siis oli see seal Venemaal Koola, poolsaarel-Jäämere ääres olime niisuguses paigas nagu talniesele sõõr. No oma 30 aastat tagasi ja tookord tõesti nägime seda kaljukajakate kolooniat niimoodi, nagu ta ikka seal Arktikas enamasti on tohutu Pealt pööritavalt vertikaalne kalju otse ookeani kaldal, ookeanilained löövad vastu seda kaljumüüri ja koguse kalju püstloodis, sein on täis lindude pesi. Nad on iga väikese karniisi iga väikse kivi peale teinud, neid pesasid ja neid on seal meeletul hulgal, nad lärmavad kõvasti ja see pilt on täiesti lummav. Ja nüüd siin juhtusime niisuguse kaljukajakakoloonia peale Gröönimaal paigas, mille nimi on vokatsut. Vot seal odkatsutis me matkasime ka päris pikalt paadi pealt alguses üles kaljudele ja siis juba ookeani äärde ja siis järsku oli see peadpööritav järsak, meeletu kajakateid, kisa. Ja see niisugune minu jaoks tuttav niukene põhjamaine pilt ja hääled, ma lihtsalt istusin sinna kaljuserva vahele kaljunukil maha ja olin paigal, lihtsalt tund aega mitte midagi teinud, lihtsalt vaatasin seda, tõmbasin seda endasse, neid hääli. Seda pilti ja igav selle tunni jooksul ei hakanud küll mitte kordagi, sest need kajakaparved sagivad seal kogu aeg ringi, osa on pesade peal, osa on merel, osa laskuvad ookeanile ja seal nüüd selles okkaid suutis Gröönimaal oli just eriline lugu selles, et otse seal kaljujärsaku all oli üks väga suur jääpank hõljumas lainetel, ta oli mitusada meetrit lai, selline helesinine ja nüüdne kajakate parved aeg-ajalt nagu kuidagi spontaanselt laskusid sinna helesinise jää peale lennates, kaljukajakad paistavad nagu üleni valged, aga kui nad istuvad kusagile maha, panevad tiivad kokku, siis tuleb välja, et nende tiibade ülapool on selline tumehall. Ja nüüd, kui need sajad kajakad korraga sinna maandusid ja tiivad kokku panid, siis tekkis nagu võluväel sinna helesinisele taustale sellised mustvalged mustrid või kirjad. Väga fantastilised. Ja korraks nagu saad selle mustri endale mällu ja siis korraga mingi nähtamatu käsu peale, justkui kõik kajakad ühe hooga lendavad jälle õhku, muster on haihtunud ja Niall ainult helesinine jääselli elamus. Ja üks huvitav asi, kui pikalt niimoodi istusid, oli see, et näed, et sinna kajakakoloonia juurde lendab aeg-ajalt sisemaa poolt kaljunukkide vahelt üks suur must lind võimsa heleda nokaga, noh, Polnud kahtlust, see oli ronk, seesama rong, keda meil ka Eestis on ja tema lendas sinna kusagil kaljude vahele, kadus ära, natukese aja pärast lendab tagasi ja lendab jälle sisemaa poole kaljude vahele minema. Ja kui binokliga vaatad, siis näed, et kui ta sinna jõuab, ei ole tal noka vahel midagi, kui ära läheb, alati on suure noka vahel valge kajaka muna, ta käis siis sealt virutamas, kajakad munasid sealt kolooniast ja loomulikult, eks temal oli oma mure, sest temal oli seal kusagil kaugemal kivide vahel siis jälle rongapesa ja seal olid jälle omakorda pojad ja neid oli vaja suureks kasvatada, neid tõsis kasvataski nende kajaka munadega niimoodi suuremaks. Ja siis oli veel üks niisugune huvitav elamus seal tee kaljukajaka hiigelkoloonias. Et mõnikord see oli niisugune fjord hästi järskude kõrgete kalju kallastega ja mõnikord kõlas ülesele Flordi tasase vee selline nagu kahuri pauk, tugev pauk, inimesi sealkandis ei saanud olla, kahuritest rääkimata, sellist häält tegi, murdub jää, see jää võis murduda kusagil isegi paari kilomeetri kaugusel, võib-olla mõnest jäämäest või siis liustikust, mis merre vajus. Aga see hääl nagu võimendus nagu kõlakojas. Ja ta oli tugev heli ja huvitav, mida see hiigelsuur kajakakoloonia selle peale tegi, kui täiskamakas tekkis surmavaikus. Enne oli olnud täiesti meeletu laadalärm, need olid surmavaikus, surmavaikus kestis umbes ühe sekundi ja selle järel viskusid enamik kajakaid sealt oma kalju karnishidelt mere poole lendu, kellel on hiigelsuur Valev hulk kajakaid. See oli väga kummaline, et nad kõik niimoodi korraga tegutsesid tuhanded kajakad sest nad tegid niisuguse suure tiiru seal ookeani kohal nagu rahunesid maha, siis läksid uuesti oma pesapaikadele tagasi. Ja kui nüüd jälle mõnekümne minuti pärast jälle käis niuke, kas siis nad kordasid seda täpselt sama Moody, päris kummaline elamus. Aga noh, kui mõelda nende teiste Gröönimaa linnukolooniate peale seal tundrutes, siis nägime ka näiteks kormoranide kolooniat kormorane liik on ju maailmas palju, aga siin oli täpselt seesama kormoran ilik Eestis Eestis tal ju ka ilus rahvakeelne nimi, mis mulle väga meeldib karbas. Vot neidsamu karvaseid oli siin Gröönimaalgi. Ja noh, nad on sellised ju teate isegi niukesed mustad üsna suured linnud, hästi pika kaelaga ja pool peast on niukene valge ja nemad Eestis ju teevad ka kolooniaid, aga nad teevad oma kolooniat siis puude otsa ja Eesti kormoranid koloonia, mina tunnen alati selle järgi ära, et vaatad eemalt nagu oleks mingi puudetukk valgeks lubjatud. Sest nad tassivad sinna oma poegadele kalatoitu pidevalt ja siis need kala väljaheited, lubivalget värvi. Noh, siin oli ka ära tunda, et see on kindlasti karbase koloonia, sest kaljud olid justkui valge värviga üle võõbatud. Aga siin olid nad siis tõesti just kalju karniisidel nina kui need kalju kajakadki. Ja siis veel üks põnev koloonia, mida me tahtsime vaatama minna, aga millega me läksime natukene. See oli siis eks põhja Dirgu koloonia põhja Dirkson, teda Eestis ei ole, ta on täitsa seal põhjalas kauges, ainult olemas ja nad on niuksed noh, suhteliselt väikesed niuksed, mustvalged merelinnud ja mõnikord on neil hiigelsuured kolooniad seal Arktikas ja pidimegi ühe niukse juurde minema, päris palju vaeva nägime, matkasime üle mägede ja orgude, aga kui jõudsime selle karniisi juurde, kus nad pidid olemas, seal ei olnud mitte ühtegi põhja Dirku. Milles asi? Binoklitega uurime, vaevu paistab seal kaugel ookeani peal on siis nad ookeanil, nad on parajasti veepinnal tohutu hulk niisugune, nagu keegi oleks mingit musta pulbrit sinna sinise vee peale laiali laotanud tulnud. Aga jah, olid juba kohal, aga nad ei olnud veel alustanud koloonia rajamist. Et neil oli seal sees. Aga kui mõelda üldse veel teiste tundru lindude peale, keda seal Gröönimaal nägime, neid oli nii palju, ma ei õua nendest täna rääkida. Aga noh, selliseid üksikuid linnupesasid ja selliseid erinevaid linnuliike, neid oli seal ikka tõesti tõesti palju ja põhjus väga lihtne. Ega tundru linde ei toida, aga need veed tundruservas, et külmad arktilise teed, need on väga elurikkad ja vot sealt siis need linnud endale ja oma poegadele kogu toidusaavadki. Nii, aga nüüd siis jällegi kuuldusse sama muskusveisehääl mis saate alguses, nagu mäletate, seda teeb siis inimene selle inimese nimi on Adam hüüberg Gröönimaa loodusemees ja ma lihtsalt palusin, et ta mulle siia helisalvestaja peale seda häält teeks, sest ta oskas seda tõesti meisterlikult. Ja kui nüüd mõelda muskusveiste ja kõigi nende teiste neljajalgsete peale, keda me seal tundrus Gröönimaal lootsime kohata siis noh, Neid oli päris mitmeid, keda lootsime kohata, mõnda kohtasime, mõnda mitte. Keda me nägime, olid need polaarrebased, polaarrebased, nemad hulkusid alati seal kuskil linnukolooniate kandis, sest nad on ju sellised noh, ütleme pikanäpumehed, nemad alati otsivate süüa kas siis linnumune, linnupoegi või ka lihtsalt vanalinde, kes nõrgaks jäänud, see on nende põhiline toit ja nende varal nad kasvatavad üles kama, pojad. Aga polaarrebastest täna pikalt ei tahaks kõnelda, sest Nendest sai kõneldud ükskord varem, kui oli juttu Teravmägede tundrutest ja seal oli polaarrebastest ikka hästi põhjalikult juttu, kes tahab, võib seda siis üle kuulata, aga meil siin praegu oli üks väga iseäralik elamus hoopiski jänesega. Ja sellest ma räägiksin, sellel päeval me olime niisuguses paigas merelahe ääres, merelahe nimi oli, langeb okt. Ja seal me siis matkasime, täiesti inimtühjad kõnnumaad, nagu ikka seal Gröönimaal väga uhked vaated ümbrusele. Ja kui hästi mitu tundi oled kõndinud, siis hakkad juba täitsa ära väsima nendest kaljude otsas ronimisest. Kõht hakkab tühjaks minema, siis kahmad nagu käigult mätaste pealt kukemarju kukemarjad, need mustad marjad Eestiski olemas. Neid oli siin kohati ikka päris palju, aga omapära on see, et tegelikult Te ju praegu, kui me seal olime, oli juuni algus, nii et need marjad ei saanud olla tänavused. Nad olid eelmise aasta marjad ja siis talvine, külm oli nad näpistanud selliseks hästi vesiseks või, või mahlaseks. Ega neist tühjadest kõhtu täis ei saanud, aga väga hästi ajasid janu eemale. Jätkame niimoodi, olime jälle ühe mingi lauge nõlva peal, vaatasime sealt alla, siis nägime hästi kaugel valget. Pallis oli nagu mingi lumepall selle tundru roheluse ja kaljude halli taustal väga hästi hakkas silma. Võtad binokli, vaatad järgi ei ole, lumepall on jänes. Arktiline jänes ja nende artiliste jänestega on niimoodi. Loomauurijad käsitlevad neid erinevalt, ühed ütlevad, et see on selle valgejänese alamliik valgejänes, kes elab ka Eestis. Teised jälle ütlevad, et ei ole, et see on täitsa omaette jäneseliik, seal vaidlevad omavahel, polegi tähtis. Aga igal juhul meie valgejänesest ta erineb selle poolest, et kogu suve on tal ka valget värvi kasukas. Meie valgejänes läheb ikka suvel selliseks pruuni värviliseks. Noh, väga põnev. Näeme arktilist jänest ei tea, kas lähemale ka saab, ei saa. Täiesti lagemaata näeb meid kindlasti kaugelt, kindlasti läheb mingil hetkel minema, üritame, ja siis hakkame talle lähemale minema. Ja läheme ja läheme ja meie üllatuseks jänese rai okse ikka samas paigas, kui olime jõudnud isegi juba 100 meetri peale, tema ikka lösutab seal maas rohelisel samblal. Täitsa nagu mingi koduküülik, valget värvi, et mis nüüd lahti on? Veel ettevaatlikumalt, läheme edasi, 50 meetri peal oleme ikka, ta ei liiguta. Ja nüüd hakkas päris imelik tunne, et ei tea, mis seal jätkul vigane. Kas ta on nii-öelda nupust nikastanud või venda siis nii haige, suremas või midagi on väga valesti. Ja siis kuskil 30 sammudel, kujutate siis jänku esimest korda üldse viitsis jalad alla võtta, ta tõusis lihtsalt istukile, liigutas väheke oma valgeid kõrvu, vaatas meie poole ära, ei läinud. Mitmed sekundid niimoodi oli täitsa rahulikult paigal, siis väga laiskade hüpetega silkasse sinna kaljude vahele minema, nii et mitte midagi tal tegelikult viga ei olnud. Ja mis sa muud oskad arvata. Võib-olla see jänku nägi nüüd esimest korda oma elus üldse inimest. Ja kuidas nihukest kahejalgset looma nägi, keda ta enne polnud näinud, ju ta siis arvas, et mis imelik loom mulle ikka teha saab. No ma ei tea, mis selle jänku peas oli, aga kindlasti käitus ta väga imelikud siin eestimaiste jänestega võrreldes. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et kes need Gröönimaa kõige ohtlikumad neljajalgsed on, siis nendeks seal on kindlasti polaarhunt ja jääkaru. Aga neid me eriti näha ei lootnud, sest siinkandis disko lahe ümbruses pidi neid olema ikka ülimalt harva. Nemad jäävad tõesti selle Gröönimaa kõige põhjapoolsemas osas sellesse kõige ligipääsmatusse osasse. Aga keda me nüüd suurtest imetajatest kindlasti lootsime seal Gröönimaa tundrutes kohata? Ta oli põhjapõder, neid seal ikka on siin ja seal ja, ja meil oli õnne, me nägime neid. See oli ükskord, kuigi me olime niisuguses paigas nagu kangerlusak ja läksime sealt selle mandrijää piirile ja seal tundras täiesti jääpiiril seal Me paari põhjapõtra ära nägime. Aga kõige suuremaid elamusi kõikidest neljajalgsete Gröönimaal kindlasti pakkus ikkagi seesama muskusveis. No muskusveis nii imelik nagu on tema hääl, niisama imelik on see loom ka ise ja teda võib kohata vaid väga üksikutes paikades meie maamunal. Praegusel ajal siis õieti looduslikult on ta alles ainult Gröönimaal ja siis selle põhja Kanada arktilises osas. Kunagi ammu aastatuhandeid tagasi oli muskusveist palju laiematel aladel isegi Põhja-Euroopas Põhja-Aasias. Aga siis kliimamuutus ja inimeste mõju kasvas ja muskusveised olid peaaegu et välja suremas. Nad jäid väga haruldaseks 20. sajandil. Siis võeti kaitse alla ja praegu kool, nende seis maakeral natukene parem näide on viidud tagasi uuesti paikadesse, kus nad kunagi väga ammu olid ja praegu leidub neid ka näiteks mõnes paigas Põhja-Norras või siis ka Taimõri poolsaarel Aasias. Aga Gröönimaal annad alati olnud. Ja nüüd meie lootsime teda kohata just seal kangerlusaki kandis sinna. Me jõudsime Gröönimaal oma reisil viimastel päevadel ja seal me tegime kohe päris mitu retke, et neid leida. Esimene retk ei läinud õnneks, kuigi sõiduvahend, millega läksime, oli väga uhke, selline ilus, võimas kaheteljeline, veomasin peale kirjutatud Arctic söökul. Ja päris pikalt tiirutasime mööda pisikesi teid seal kangerlusaki ümberringi, aga ei seekord meil muskuse õnne ei olnud. Teise muskusveiseretke, selle tegime siis juba selle Aadam Lüübergi juhtimisel ja Adam Lüüberg, noh tal on muskusveistega ilmselt oma suhe, pikad kogemused, oskus neid leida, oskus neid meelitada ja temaga retkel siis nägime neid muskusveiseid vabana oma põlisel kodumaal. Nad olid võib-olla isegi vähem kui 100 meetri kaugusel meist ja neid oli seal niisugune väike rühm, kolm, ei isegi neli täiskasvanud muskusveist ja siis üks vasikas, pisikene, tänavuaastane vasikas. Ja noh, kui nende peale vaatad nende muskusveiste peale, siis nad on ikka ikka väga veidrad. No nad ei ole hiiglasuured, nad on niisugused nagu, ütleme väiksemat kasvu veised, sellised näevad välja ja veel kui võrrelda teiste loomadega, et kui tead piisonit seal kuskil ja siis näiteks jaki, kes elab seal Himaalajas, vot siis tema minu meelest oli nagu midagi nende kahe looma vahepealset. Et piisoni moodi see, et hästi suur pea, suured sarved ja võimas tuuri aga jaki moodi alla sellepärast et tohu pikad karvad, no nii pikad karvad, et ulatuvad nagu maani välja mõlemalt poolt keha külgedelt. Ja tegelikult jälle, kui võtta loomauurijate seisukoht, siis muskusveis ei ole üldse veis, ta ei ole veiste sugulane, ta on sugulane hoopiski lammastele. Aga ta näeb välja nagu väikene veis ja, ja tõesti see kõige erilisem asi tema juures on see väga pikk karv. Praegu juuni algul, kui me neid nägime, siis muskusveised parajasti vahetasid kasukat, nii et neil olid niuksed räbalad selles talvekasukas peal. Aga selle alt juba tuli selline ühtlane tihe mustjaspruun suvekasukas, aga see oli sama pikk kui see talvekasukas ikka täitsa paks ja kohev. Ja muide muskusveise isegi suve kasukal on õieti kaks kihti, nii et on tõeliselt tihe. See alumine, kihtsan, eritin peentest ja vastupidavatest karvadest, need hitid on seda aastatuhandeid teadnud ja Nathan sõda muskusveisealusvilla kasutanud, oma riiete tegemiseks kasutavad siiamaani, ma nägin ka neil seal selliseid kindaid ja mütse ja salle. Tehtud just selle muskusveise, eriti soojapidavast aluskarvast. Ja see oli tõesti, Me lihtsalt vaatasime neid loomi, üks püherdas seal vahepeal Maasnenud Me olime parajalt kaugel, et nad veel ei ärritanud meie lähedal olemise peale. Sa ei jälgida ja kenasid pilte teha. Aga, aga sellest meile veel ei piisanud. Tahtsime veel näha neid muskusveised ja siis kolmanda retke muskusveiste vaatlemiseks, selle tegime väikelennukiga ja lendasime sealt lennuväljalt päris kaugele üle mägede ja orgude Afjordide ühte sellisesse paika, mille nimi on paradiisiorg. Maad mööda on sinna pea võimatu pääseda. Aga nüüd lennuki pealt väikelennuki pealt, sealt siis pastesse paradise ork kenasti ära. Lennuk laskus natukene maapinnale lähemale ja milline ta siis paradiisiorg välja nägi seal Gröönimaa moodi? No igal juhul mitte eparaadi sini selle jaoks inimese jaoks, pigem võiks öelda, et mingi jumalast hüljatud paik ikka tule tundru lihtsalt kivid natukene rohelust. Aga muidugi muskusveiste jaoks oli see hoopis midagi muud, sellepärast et esiteks see väga avar org oli igalt poolt kaitstud tormituulte ja kõvade pakaste eest. Teiseks oli seal hiigla palju ruumi. Kolmandaks oli seal ikkagi muskusveiste väheste vajaduste jaoks piisavalt toitu ja vett ja mitte ainult suvel, vaid ka talvel. Nii et nende jaoks oli see täiesti täiuslik paik ja seal tõesti uitasid seal ringi selliste väikeste salkadena tohutul avarusel. Aga neid oli seal, neid väikeseid salku oli igal pool, tavaliselt need olid niisugused noh, kas paar-kolm looma koos või siis 10 looma, mitte rohkem. Ja siis tekkis niisugune huvi, et kui katsuks neid kuidagi seal kokku lugeda, et palju neid ikka on, lihtsalt, et lennukiga üle lennates püüdsime kiiresti lugeda niimoodi. No jõudsime tublisti üle 100, siis läks sassi, siis ma mõtlesin, et tühja kah, mis meelest ikka loeme ka meid kõiki kokku lugeda ei jõua. Lepime kokku, et siin on muskusveiseid lihtsalt väga palju ja kui me sealt juba ära lendasime, siis oli ikka väga ja tunne, et me olime ikka näinud nii suurel hulgal neid maakeral nii haruldasi arktilisi loomi ja lisaks olime ära näinud selle, milline näeb välja muskusveiste tõeline maapealne paradiis. Nõnda, ja siinkohal siis muskusveise hääle saatel saab tänane saade otsa saade muljetest Gröönimaa arktilistest tundratest, kõigist neist kääbustaimedest ja samblikest tohututest, linnukolooniatest, kartmatust, jänesest ja pika karvalisest muskusveisest. Aga järgmine rännusaade seal on peategelaseks Gröönimaa ja ehk siis põhjapoolkera kõige suuremad jäämäed, mida üldse põhjapoolkeral leida võib. Võimsad liustikud ja muidugi see maakera suuruselt teine jääkilp, mis katab enamiku Gröönimaad ja kus me ka ühe pika päeva ringi matkasime.
