Ametlikult algas kevad juba enam kui kuu aja eest,  aga rahvakalendri järgi alles eile Jüripäeval. Täna, kui me siin Paljassaarel salvestame,  pole kevadest nagu suuremat aimu, linnud ei laula  ega miskit aga me ei tulnudki siia linnulaulu kuulama,  vaid neid vahetekste salvestama. Aga linde käisime me siin nimme kuulamas juba ligi kuu aja eest,  kui üle Eesti toimus linnalinnuralli Lähemegi nüüd tagasi  märtsikuu viimasesse pühapäeva. Nonii auvahtkond ei vasta midagi muud ei ole  ka siin vist. Mul kogu aeg kripeldab, teoreetiliselt peaksin kogu aeg  olema kodupakk. Hommikust kell on viis hommikul ja me oleme tulnud Kadrioru parki. Me oleme täna linnade linnuvaatluse või võistlusel. Ja üritame saada kella viiest kuni kella üheni päeval  võimalikult palju linnuliike. Nii et hakkame tegema linnuralli, on alanud. Rändlindude saabumisele ja linnade linnurikkusele tähelepanu  juhtiv üritus toimub igal aastal märtsi viimasel pühapäeval. Kahe kuni viieliikmelise võistkonnad on seekord 25. Eesti linnas. Meie vaatluskohaks on pealinn Tallinn, mis oma inimrohkusega  võiks linde eemale peletada, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Esimesteks jahitavateks on öised kakulised. Ma lihtsalt tean, et teistes linnades kuidas on,  poisid, panevad kake kirja juba ja noh Tuleks ikka Tallinnast ka saada ja tuleks ikka nagu midagi püüda,  vähemalt viisakusest. Ega mustlaste laulu võib ju kuulata. Ilus küll, ilus, aga, aga noh, tegelikult. Ei, muidugi poeetiline, eks pimeaine lind laulab. Meil on palju kõrgemad püüdlused. Midagi paneme järgmisse kohta. Karge öö erilise linnurohkusega veel ei tervita. Loodetavasti ei jää tiigis ujuv üksik sinikael park meie  parimaks tabamuseks. Ehk võiks linde olla Nõmme Harku kergliiklusteel,  mille mõlemas servas on korralik mets. Linnuralli reeglid on siis sellised, et linn peab nägema  või kuulma linna administratiivpiirides,  kusjuures linnud võivad ise olla väljaspool  ja linn peab siis nägema või kuulma pool võistkonna  liikmetest ja ise võib ka teha peibutushääli oma suuga,  nii et tuleb saada võimalikult palju liike kätte. Võistluse jaoks äärmiselt oluline liik on kätte saadud  ja hiljem selgub, et tegemist on niinimetatud äss liigiga,  keda teistes linnades täna ei vaadeldudki. Liike hakkab kogunema ja paras aeg on hakata neid märkmiku  või mobiili kirja panema. Tegelikult sul on plaan väga hästi paika pandud päevaks  ja nojah, kella üheni on veel aega ja mõjutada ei tohi,  et ega siin kui keegi mees tahab hotoogi süüa,  siis ta palutakse tal autost lahkuda, lihtsalt,  kus see graafik on, ongi kuus 10, mets kurvit. Päris nende lindudega kokku leppinud detailideni ei ole,  et väike improviseerimisvabadus on neile jäetud. Sten on siinse koha valinud teadlikult vaid paaril hektaril laiuvas,  vanas laanemetsas on ta kohanud nii laanepüüd kui laanerähni. Praegu oleks tarvis, et mets kurvitsiit õigel ajal mööda lendaks. Seda ma ütlesin, et need kurvid peaks siin olema väga hästi  täitsa üle meie pead. Ma ütlen, ma kokku lepitud nendega. Lihtsalt eelda hästi. Esimese koiduvalgusega ärkab tõeline linnuelu  ja linnuvaatlejate kogusse laekub vahepeal lausa üks lind minutis. Kirja saavad nii laulurästas kui punarind,  laulma hakkavad ka värvulised. Et siisikesed võiksid vait jääda küll. 10 minutit on praegu päiksetõusuni aega 14 liiki on kohatud  just praegu kuulsime sookurgesid ja sealt tegi häält  ka Tallinna kanakull. Nii päikesetõusu ajaks on 20 liiki koos ja napilt jõudsime,  on hea tulemus. Päris hea on küll ja ega väga palju rohkem. Nüüd ei saa ka palju liike sa loodad tegelikult tänase päeva  jooksul saada? No ma loodan saada üle 70, aga see ei pruugi õnnestuda. Muide, me peame kanakulli maha võtma, see oli baskmäe. Muidugi vastne tüüpiline asi. Soo ta teeb järgi. Et kui ikkagi Arvad, et kuule Et tegelikult võis hoopis kanakulli asemel paha,  aga ta teeb järgi, nii, kui ta mõnikord teeb ainult  kanakulli häält. See on teada asi linnu ma terve ae kahtlesin  ka juba mõtlesin, et kurat. Aga samas ma olen siinsamas näinud ka siin on pesakoht,  nii et noh, see on ka nii ja naa. Tegelikult see esimesed ikka väga kanakulli Moodi aga aga ütle, kas me teeb ta elab sellest,  et ta teeb kana kul. Linnud petavad ka linnumehi. Kui metsalinnud vaadeldud tuleb asukohta vahetada,  sest teistsuguses elupaigatüübis on ka teised linnud. Läheme Põhja-Tallinnasse Paljassaare poolsaarele,  kus teine meeskond on samasuguse innuga juba varahommikust  linnuliike kogunud. Tere, tere. Tere, tere. Noh, kuidas teil läinud on? No ikka tasapisi läheb. Merelinnud on enam-vähem vist käes, no mitu liiki olete saanud? 34 on praegu 34, on hea tulemus. No arvestades, et kõik maismaa linnud on peaaegu saamata,  et siis noh, võib vist rahul olla ja. Varakevadine linnuvaatlus on nagu loto kevadine ränne on  just alanud ning kunagi ei tea, kes tänasel jahedal päeval  siia rohealale peatuma tulevad. Paljassaare on päris omapärane, sest juba 10 minuti kaugusel  kesklinnast võid siis ühe hommikuga kuulda,  noh, täna 30 40 liiki, aga aga kevad edenedes paari tunniga  60 liiki. Nii et päris päris hea koht ja see on just tänu sellele,  et see on nii-öelda puutumatu koht. See on kaitseala. Jah, siit käib lindude ränne läbi. Nii et siin nad juhinduvad enne Soome minekut tükki neid  poolsaari ja siin nad toituvad ka veel enne lahe ületamist. Jõudnud kohale. Palju neid lauke nüüd oli? Siin oli. Neli lauku. Tänu erinevat tüüpi metsa ja rannikukooslustele võib  Tallinnat pidada maailma mõistes üsna roheliseks pealinnaks. Kaitsealad ja üldplaneeringutega kaitstavad rohealad  moodustavad viiendiku linnapindalast. Tallinnas on registreeritud 252 linnuliiki,  neist kaitsealuseid 97. Samas nagu teisteski linnades on meil ikka samad probleemid,  et need suured rohealad, mis linnases on,  need on omavahel kehvalt ühenduses. Nii et ökoloogilise rohekoridori na toimivad nad noh,  mõned toimivad, mõned mitte. Paljassaare õnneks asub ühe, peaaegu toimiva rohekoridori  peal nii-öelda Lääne-Tallinna rändekoridor,  mis siis kevadel ühest otsast saab alguse Kakumäe  poolsaarelt ja Astangult siis koondub kokku kui kitsale Mustjõe,  Rocca al mare pudelikaela alale. Ja siis sealt suunduvad siis näiteks linnud edasi siia põhja  poole jõuavad paljassaarele välja. Nii et see täiesti toimib ja tänu sellele me saame siin  ka paljassaarel märksa rohkem linde näha. Aga see surve on olemas sellele rohelisele alale. Ja kindlasti need alad, mis ei ole kaitse all veel,  need on kindlasti väga suure surve all. Intensiivse metsamajanduse ja põllunduse tõttu kaovad  lindude elupaigad ka väljaspool linnasid  ning just seetõttu leiavad osad linnud endale sobiliku niši  linnaruumis inimeste kõrval. Samas on rohealade hoidmine, loomine ja taastamine  ka moodsas linnaplaneerimises aina tähtsam just inimese enda jaoks. Rohealad linnakeskkonnas on linnainimesele ääretult olulised  ja seda peetakse isegi üheks linnade elukvaliteedi näitajaks. Kui palju on linnas rohealasid, kui lähedal nad inimestele  on ja kui liigirikkad nad on? Tuulisele ja vihmasele ilmale vaatamata kohati tänavusel  linnadevahelise linnuvaatlusvõistlusel üle Eesti ühtekokku  115 linnuliiki. Ootuspäraselt vaadeldi kõige enam liike rannikuäärsetes linnades. Tallinnas nähti kuuldi 76 liiki sulelisi. Mine õue ja proovi järele, palju sina linde kokku saad? Muidugi võib tulla siia paljassaarele lihtsalt linde kokku lugema,  see annab loodusesse tulemisele justkui mingi eesmärgi. Võib ka tulla uurima, et kus on metssiga sonkinud  või kuhu teinud rebane oma junn. Võib ka lihtsalt mõtiskleda, et mis poolest me erineme  või sarnaneme muudest loomadest. Mulle on näiteks üteldud, et ma olevat vägagi ühe merelooma moodi,  et mul on samuti vurrud ja ma olen suur kalasõber. Kalade seisukoha pealt ei peaks küll võib-olla neid,  kes kalu püüda armastavad ja ka süüa just kalasõpradeks nimetama,  vaid pigem kalavaenlast, eks, aga olgu nende epiteetidega,  kuidas on. Meie uurime nüüd, et kuidas käivad Läänemeres  selle vuntsidega kala üksai. Varakevadine Saaremaa Meie teekond viib Nasvalt Liivi lahes  asuva väikese Kerju saare poole. Soovime teada, kuidas on läinud sellel aastal hallhüljeste poegimine. Miks on hüljestele oluline korralik talv,  korralik külm talv, see, et jää. See on siis primaarne, see on, see on oluline veel  sellepärast et see on nagu välja kujunenud evolutsiooni käigus,  et nad on noh, vähemalt meie hülged siin,  eks ole, on, on Arktika loomad. Et nad on kohastunud just jäises meres sigima sellepärast et  seal on poegadel vähem vaenlasi vähem, eks ole haigusi  ja hästi palju ruumi. Ja nüüd, kui see kliima muutub, eks ole,  ja see jääneilt ära võetakse, siis hülged ei suuda  nii kiiresti uute tingimustega kohaneda või kohastuda ja,  ja sellepärast On nad siis nagu sellistes sulamere tingimustes natuke nagu hädas. Me oleme jõudnud Kerju saarele ja see on üks nendest kohtadest,  kus Liivi lahe hall hüljestele meeldib poegimas käia. Kui. Sellele tegevusele ma nagu, ütleme, üle 10 päeva väga ei annaks,  ta on kuskil selline kaheksa-üheksa-kümme päeva vana  ja sellel tegelasel peaks tegelikult ema veel kuskil siin  lähedal olema, et et see imeb veel emapiima see,  kes vette läks, see on juba nii-öelda iseseisev,  iseseisev, valmis üljes, et tal on karv vahetamata,  aga, aga näha, et oskab ujuda juba, ta on suur selline  turske tüüp ja ja see on ka ikka suhteliselt nooruke,  et sellele jah, paneks indeks nagu kaks,  aga see kaks on, on tema vanuse klass, mida me hindame siis. Kevadisel seirel tuleb hinnata hülgepoegade vanust  ja ka välimuse järgi tervist. Paistab, et see töö ei kujune kuigi aeganõudvaks,  sest märkame vaid üksikuid valgeid karvapalle,  kes meid küsiva pilguga uudistavad. Ilmselt oli saare lähedal veel mõni aeg tagasi merejääd. Võimalusel poegivad hallhülged jääl. Kuidas te saate teada siis nende poegade kohta,  kes sünnita? No me ei saagi, aga, aga, aga, aga mõnes mõttes see ei olegi  sellises suures pikas lõikes, see ei ole oluline. Iga aasta, kõik pojad ära näha, et meil on oluline vaadata  üldisi muutusi keskkonnas ja oluline on tuvastada näiteks  looduskatastroofe massilisi suremusi, midagi sellist erakorralist,  mis tulevikus kordudes võib nagu hülge Läänemeres ohtu seada. See hülgepoeg pole siis päris nii vana, et ta võiks juba  vette minna, tal on karva vahetamine pooleli  ja ta tegelikult ta võib vette minna, kui ta tahab,  aga ta ei taha veel. No ta on nüüd selline sisuline kolmenädalane,  ta paar päeva tagasi on ema ta maha jätnud  või ütleme niimoodi kolm, kolm päeva tagasi ja,  ja siis, kui nad hakkavad nälgima, siis nad hakkavad  ka karva vahetama. Et tal on nüüd niisugused esi, esi, esi esimesed iseseisva elupäevad,  aga, ja tal üks nädalakene kulub selleks,  et, et kõigepealt kujuneda hülgeks. Et nad kasvavad väga kiiresti alguses ei ole korralikku lihasmassi,  nad ei oska tegelikult hinge kinni hoida,  et neil läheb nädalakene või 10 päeva veel saare peal aega,  enne kui nad suudavad, siis nagu saada selliseks veeloomaks,  kui ema ta maha jätad, riistal läheb kõht tühjaks,  ilmselt tekivad siis need kehas need muutused,  mis siis karva lahti lasevad ja siis panevad lihase kasvama. Üks sellel kevadel Kerju saarel sündinud hallhülgepoeg on  pidanud kahjuks siia ka oma elu jätma. Põhjus võib olla selles, et ta haigestus  või ei saanud piisavalt süüa, ei kosunud piisavalt tugevaks  ja parema osa on temast saanud kiskjad, olgu need  siis röövlinnud või siin saarel ringi uitav rebane. Muide. See rebane on siin saarel senikaua täpselt,  kui lindude poegimine lõpeb, sööb need pojad ära  ja siis ühel hetkel saab toit otsa. Nii lõpeb ka kahjuks tema elu. Aga praegu ta on pesitsushooaja alguses päris tõsine peavalu,  sellisel linnusaarel. Nüüd läheb vette, nüüd läheb häda ga vett,  aga vaadake nüüd üle. Lisaks elusate hülgelaste vanusele ja tervisele läheb kirja  ka surnud poegade arv ja oletatav surmapõhjus. Kogutud andmete põhjal on võimalik prognoosida,  kui tugev ja arvukas hülgepõlvkond lisandub Eesti aladelt  Läänemere hallhülge populatsiooni. Viimaste aastate lõikes võib öelda, et tänavu kevad on hall  hüljestele olnud üsna edukas poegimisaasta,  mille põhjal seda niimoodi väita saab? Eelkõige selle järgi me vaatame, millises tervises  ja millises toitumuses on need hülgepojad,  keda me näeme siin siin siin saarte peal. Et muidugi see ei ole hea aasta selles mõttes,  et, et parem oleks veel, kui meri oleks,  oleks korralikult jääs ja aprillikuu, nii et nad saaksid  selle poegimise toimetada seal, kuhu nad nagu kuuluvad,  aga kui nad ka tulevad siia saarte peale,  siis kui pojad on terved, suremused on väiksed ja,  ja need, keda me näeme, on paksud, siis on,  on see pigem nendele jah, soodne, hea aasta,  et haigusi on vähe ja, ja stressi üldiselt on ilmselt  ka vähe. Eesti on oma asukoha tõttu Läänemere hallhüljestele väga  tähtis poegimisala. Soodsal aastal sünnib meil umbes 3500 hall hüljest. Kevadeti saabuvad siia sünnitajad Taanist,  Poolast, Rootsist ja Soomest, kes otsivad rahulikke  saarekesi ja jääservi. Paljud nii-öelda sünnitusrändurid lahkuvad koduvetesse  pärast poegimist. Meil oli eelmine aasta oli see rajakaamera üleval,  mis siis tegi pilti iga 10 minuti tagant. Ja niimoodi siis kaks kuud järjest. Ja ja sealt me nägime ühte huvitavat asja. Et õhtul oli rannas Üksikhüljes päike läks looja ja kui päike tõusis,  oli rannas üle 100 hülge ja olid ka juba sündinud esimesed pojad. Et ilmselt nende Nende valikud on kuidagi. Väga sageli sellised viimase hetke valikud sõltuvad sellest,  kuidas. Kuidas ühes või teises? Kohas tingimused on, et, Et siin ümber oli, oli kevadel jää ja see on näha,  et et see mõjub sellele saarele kohe sellepärast,  et. Et kui talle antakse valida jää ja maa vahel,  siis siis nad lähevad jää peale. No see on eriti paks poiss, ülestel ongi nii,  et mida paksem, seda ilusam, et siin on näha,  et tal on raskusi isegi liikumisega üle kivide,  et nad on korralikult söönud. Ema. Lahke olnud jah, et nad võtavad siin kaks pool kilo päevas  isegi juurde, kui neil on nagu selline hea hea kasvuperiood ja,  ja see on korralikult süüa saanud nagu silma järgi vaadates  ta on iga ligi 50 kilo, et et see on nüüd selline,  see on selline hea jää üljes tegelikult,  et nad maa peal kipuvad väiksemaks jääma,  et neil kulub see osa sellest söödud toitust tegelikult  siis maa peal enda ülalpidamise peale ära,  et jää peal on neil jahedam ja rahulik. Ja nüüd siis selline hästi söönud hülge poiss  või tüdruk teeb. Trenni ka seal kivi, vee trenni ta peabki trenni tegema,  sellepärast et alguses on suhteliselt selline,  ütleme ikkagi üsna lodev kott ja, ja meres on vaja ikkagi sukelduda,  ujuda, palju kala kätte, kala kätte, saada,  osavust treenida ja, ja, ja nad peavad liigutama ennast,  et lihas kasvas ja ja ma olen näinud ka,  kuidas nad mängivad näiteks vetikate ja puutükkidega,  just selleks, et harjutada seda haaramisliigutus,  sellepärast et ilma selleta ei ole mõtet,  nagu ilmselt kalale minna. Läänemere hall hülge populatsioon langes 1900  seitsmekümnendatel vaid paari 1000 isendini. Praegu elab Läänemeres umbes 30 kuni 35000 looma. Võib öelda, et meie vete suurimal imetajal läheb hästi. Kui aga vaadata 100 aasta taguseid andmeid,  siis on see vaid kolmandik tollasest 100-st 1000-st. Jätkuvalt on päevakorral põline tüli kalurite  ja hallhüljeste konkurents kala pärast. Kui pärast hall hüljeste arvukuse madalseisu on toimunud  nüüd ikkagi järk-järguline arvukuse kasv kas ühel hetkel me  peame hakkama rääkima ka sellest, et hallhüljeste arvu tuleb  hakata piirama? Ja kui me täna tahaksime luua sellist merekeskkonda,  kus meil ei oleks ülege probleeme, siis see tähendaks seda,  et me peaksime selle asurkonna alla suruma sinna paari 1000  looma kanti, aga me saame ise samal ajal kui praegu aru,  et me suruksime ta siis tegelikult välja suremise piirile  ja selliseid riske kaasaegses maailmas enam ei saa võtta. Ehk siis haljulaste arvukuse reguleerimine inimese poolt on  täiesti mõttetu ettevõtmine. No seda enam, et tegelikult Läänemere äärsete riikide  tasandil on kokku lepitud, et et Läänemere hüljestele  ja Läänemere elustikule seata ülempiiri inimeste poolt  mingisugust lage, millest me ka kõrgemale tõusta ei taha. Ühest küljest ja teisest küljest tegelikult  ka need viimase aja vaatluse viimase aja uuringud  nii üleste arvukuse kui ka nende tervise  ja nende toitumise koha pealt näitavad, et,  et, et iseenesest see piir võib-olla ongi juba käes. Viimaste aastakümnetega on hallhüljeste arvukus märgatavalt tõusnud. Sama ei saa öelda meie teise hülgeliigi viigerhülge kohta. Kui hallhülge elujärge mõjutab eelkõige inimtegevus,  siis viigrite järelkasv sõltub otseselt kliimast. Jätkuvad pehmed talved ja korraliku merejää puudumine seab  viigerhülge populatsiooni tõsisesse ohtu. Veel mõne aasta eest pidasid minu üle-üleaedsed Tallinnas  nõmmel kanu ja kukk oli neil ka. Ja see kukk kires eriti varahommikuti vahel oli isegi väheke tüütu,  aga nüüd meil kukk on supiks läinud. Ma lausa igatsen teda taga. Varahommikune kukelaul on meie pärimuse järgi selleks hetkeks,  mil kõik pahad peavad peitu pugema ja algab päev väga varase  aja kohta, üteldakse, et enne kukelaulu või enne kukke  ja koit. Nii on see meil. Lõuna-Ameerikas seevastu tuleks ütelda hoopiski,  et enne ahvi ja koitu sinna nüüd lähemegi. Möödunud kevadel viis mind filmitöö Kesk-Ameerika Nikaragua loodusesse. See maailm on minu jaoks täiesti uus. Troopilised metsad on tulvil huvitavaid eluvorme,  kelle nägemine pakub. Palju mõnusat avastamisrõõmu. Osa siinsete metsade elukaid annab endast häälekalt märku  ja nii polnud neil kuigi raske köita meie matkaseltskonna tähelepanu. Möiraahvid täpsemalt mantel, möiraahvid. Need. 10 kilogrammi raskuseks kasvavad primaadid on Nikaragua  ahvidest suurimad. Sõna mantel tuleb sellest, et looma keha külgedel on pikk pealiskaudse. Nagu ahvil oleks kasukas seljas. See tugev isend on karjajuht dominantne isasloom,  kelle staatuse reedab tema jõuline natuur  ja võimas hääl. Kukelaulu asemel teevad Nikaraguas loodusliku äratuskella  töö päikesetõusul möira ahvid, kelle haruldaselt vali hääl  äratab ka kõige sügavamast unest ja ajab kaugelt tulnud  külalistele esimesel kuulmisel hirmu nahka. Mantel möiraahvide hääl äratab ja saadab õhtul magama. See heli kaigub kõikjal, kui oled Nikaraga troopilises metsas. Asjata ei peeta neid ahve maailma kõige valjema häälega  maismaa loomadeks. Ainus elukas, kes suudab teha valjemat häält,  on kaelot ehk võidisvaal. Kõikide möiraahvi perede elu Nicaraguas pole paraku  nii muretu. Vaikse ja Atlandi ookeani vahel asuva Kesk-Ameerika riigi  loodust mõjutab talvel ja kevadel tugevalt pikk kuivaperiood. Eelmisel kevadel olime tunnistajaks ahvide massilisele suremisele. Vabatahtlikud viivad põuast räsitud aladele loomade jaoks  vett ja puuvilju. Õnneks saabus suvega põua poolt hukutatud nicara gu aladele vihmaperiood. Siinne loodus ärkas, ellu, kosus ja muutus tundmatuseni. Need armsad, kuid uskumatult võimsa hääleaparaadi ga  tegelased ja nende eluga tutvumine jättis minu jaoks uuest  maailmast Nikaraguast kustumatu mulje. Möiraahv on tõepoolest kõige valjuhäälsem maismaa loom. Tema häälitsusi võib selgelt kuulda kolme miili  ehk 4,8 kilomeetri kauguselt kuid soodsates oludes võivad  ahvimörged kanduda ka 32 kilomeetri kaugusele. Juta ülikooli teadlased tegid aga ühe väga huvitava vastuse  ja nimelt mida valjemad on isase möödad? Seda väiksemad on tema munandid. Osooni pilt ja heli levivad hoopis kaugemale kui kolm miili  või 30 kilomeetrit. Aga selle põhjal ei tasuks teil küll hakata tegema mingeid  ebateaduslikke järeldusi. Kolm.
