Püüdkem korraks ette kujutada, milline nägi välja meie maa kauges minevikus umbes 9000 aastat tagasi siis mil ajaloolaste arvates elasid siin juba esimesed inimesed. Praeguse Eesti rahvakauged eelkäijad. Metsad metsad, metsad, helerohelised kasesalud, tumedamat männikud siin-seal metsade vahel välgatab järvesilm, lookleb jõe käen või laiub saladuslik rohekaspruunsoo. Meri on tunginud maale peale või õigemini öeldes. Ma pole veel saanud paljudes kohtades merest võitu. Hiiumaa on peaaegu täiesti mere all. Saaremaast küünib välja raid, kõrgem keskosa. Lääne-Eesti meenutab suurt saarestikku. Võrtsjärv on praegusest ligemale kolm korda suurem. Laia veerohke Emajõgi veeretab omavoogusid tänapäevasele hoopis vastupidises suunas. Peipsist Võrtsjärve. Jäika metsad kusagil ei ole näha jälgigi karjamaadest või põldudest, teedest või majadest. Ainult kui õige tähelepanelikult pilku teritada, siis võib juhtuda, et silma hakkab kaugelt liivaselt järve kaldalt õhku tõusev, teen suitsuvine mis annab tunnistust sellest, et sellel soisel ja metsasel maalapil Peipsi ja Läänemere vahel elab siiski inimene. Vanimad jäljed inimestest Eesti alal on leitud just veekogude äärest. See on ka arusaadav, sest jõed, järved ja rannameri andsid tolleaegsetele inimestele suurema osa nende kesisest toidust. Kalu oli palju. Karasvased hülged ei olnud sugugi haruldased külalised rannaäärses meres oli ainult tarvis neid tabada. Algeliste kalapüügi vahenditega oli see küllaltki raske ja nõudis kannatust ning osavust. Selle küsimuse selgitamisel tulevad meile appi arheoloogilised leiud praeguse Kunda lähedalt. Minevikus oli siin umbes Ülemiste järve suurune madal järv, mille keskel asus väikesaar. Hiljem järv kuivas ja muutus sooks Saaraga, mida kohalikud elanikud nimetavad lammas Meeks soost esile kerkivad kõrgendikuks. Arheoloogiliste kaevamiste tulemusena ilmnes, et siin asus kiviaja inimese asula. Suure osa siit leitud esemetest moodustavad luust tehtud hambulise servaga ahingud, mis olid kinnitatud pika varre külge nii et oleks hõlbus puutüvest õõnestatud paadist või järve kaldalt rabada suurt kala. Et aga suuri kalu tol ajal oli palju rohkem kui tänapäeval seda kinnitavad, leitud kalaluud, millede hulgas oli kõige rohkem haugi luid on leitud isegi meetri pikkuse haugi luustik, mille selgroo juurde oli tunginud luust ahing. Ilmselt oli haug kaluri käest lahti rabelenud ning see järele koos ahingu otsaga vajunud järve põhja. Ahinguga püüti kala nii suvel kui talvel. Hilissügisel pärast esimest jääd, kui jää oli veel hästi läbipaistev ja talviselt unised kalad jää all hästi nähtavad löödi kalu uimaseks, tugeva nuiaga vastu jääd põrutades. Õngega kalapüüdmist nähtavasti veel ei tuntud. Küll aga osati valmistada võrke. Kalapüügi kõrval oli väga tähtis metsaandide marjade, pähklite, seemnete, seente ja muu söödava korjamine ning väikeste loomade küttimine. See oli peamiselt naiste ülesandeks. Kui ka kalapüük ebaõnnestus või jaht nurjus, said sugukonna koos elavad inimesed nälga kustutada just metsaandidega. Tõeliseks pidupäevaks mõistsetele inimestele oli aga mingi suurema jahilooma kas siis ürghärja, Tarvase, põdra, metssea või koguni ohtliku karuoti tabamine. Vana, et mina ei oska. Jälle kargas kivist nii suur kild välja, et kogu tera jääb sakiliseks. Sellest ei saa mingit odaotsa. Teede hääbuv oskus ja karjumist. Ära kiirusta. Jääravale räpakas. Liilia ruutude ajad valmis saada. Noored on üldse liiga Rudekkijad. Palju kannatust nagu jahimeestel, kes looma varitsevad. Kannatust, mis kannatus aitab, kui küla on juba täiskuust saadik ilma lihata? Mind ajavad iiveldama need juured ja külmavõetud marja aivad mida naised ja tüdrukud toidu pähe metsast toovad. Raske on praegusel ajal loomade rabada. Oleksid lumi maas ja jäljed järel, mis siis liiga. Aga niimoodi enne külmade tulekut jääb loota, ainult et Taara avitab. Vanaeit kas kuulsid? Nad said põdra? Vana, ma jooksen neile vastu. Ma ma lähen. Roveri äge ja noornälg deegee. Seoni ta ära põdra andis. See tähendab liha. Eelneteerivatulee üle keskele suure tule. Siis liivad looma aga ettevaatlikult, hästi ettevaatlikult, et nahk jääks terveks. Siis tükeldavad Lia ja panevad kohe paremad tükid küpsema. Aga luud hoiavad alles, sest nendest saab häid jahiriistu. Kui luu otskiviga puruks lüüa, tuleb välja rasva nii idi mis haigetele kohtadele. Ja magus Marnalees. Kuule sooled ja kõõlused kõlbavad sidumiseks õmblemiseks. Nii kuulub ära kogu põder. Tolleaegsel inimesel oli üldse neli ohtlikku vaenlast. Nälg, külmhaigused ja metsloomad. Nüüd palume aga ajaloolasele kõneleda sellest, kuidas muistsed inimesed külmast jagu said. See oli muidugi raske asi sest sooja aasta aega oli Eesti alal tol ajal nagu praegugi väga napilt. Esimesed inimesed, kes lõuna poolt siia rändasid, oskasid juba kasutada tuld ja valmistada nahkadest kehakatteid. Muistsete küttide kalurite elamuks oli indiaanlaste telki meenutav püstkoda. Seda oli kerge koost lahti võtta ja uues kohas jälle kokku panna. Otsides paremaid jahimaid ja kalapüügipaiku, pidid inimesed sageli rändama. Püstkoja surestikuks vajaminevaid teibaid sai murda igalt poolt ja seepärast polnud mingit tarvidust neid kaasa tassida. Piisas sellest, kui kaasa või õieti töö ja jahiriistad, vähesed toidutagavarad ja kehakat ning püstkodade katmiseks vajalikud loomanahad. Suvisel ajal sai nahkade tagi läbi, siis kiruti kaskedelt tohtu püstkoja sõrestiku katmiseks. Külmade saabudes laotati nahkadele veel mättad paksemad allapoole, kergemad ülespoole. Lume tulekul kuhjati mätaste peal paks lumekiht, mis aitas omakorda sooja hoida. Vabaks jäi vaid ukseava, mille ette riputati hästi suur loomanahk. Püstkoja keskel oli tulease kus külmal aastaajal põles nii ööl kui päeval lõkke. Tänu sellele oli püstkojas ka käreda pakase ajal pisut sooja. Kuid seda sooja ei saa kuidagi võrrelda. Meile nii hästi tuntud hubase ahjusoojusega. Püstkojas tundis sooja vaid inimese see külg, mis oli lõkke poole. Teine külg, mis jäi seina poole külmetas ja oli pahatihti härmas. Ainult erakordselt karastatud inimene pani sellistele elutingimustele vastu. Nõrgema tervisega inimesed surid tavaliselt juba varases nooruses. Üles kasvasid üksnes kõige tugevamad. Seepärast suurenes Eesti ala muistsete asukate arv väga visalt. Milline võis olla püstkoja sisustusseinte ääres kuivadest lehtedest nahkadega kaetud magamisasemed Nende kõrval vähesed töö ja jahiriistad ning hiljem ka algelised krobelised savinõud toidupoolise säilitamiseks. Tavaliselt elas püstkojas kolm kuni neli inimest. Soojal aastaajal kandlus elukodade vahele jäävale õuele, kus tehti igapäevaseid töid ja valmistati toitu. Lapsed õppisid vanemate kõrval kõike hilisemaks eluks vajaliku ise tegema. See oli omamoodi kuul, mille pidid läbi tegema kõik noored, sest ilma oskusteta poleks nendest saanud sugukonna väärikaid liikmeid. Igaüks pidi oma jõukohaselt töötama, teiste kulul elamist ei tuntud. Ja kui keegi püüdiski kergemalt läbi ajada, siis kutsus kaassugu kondlaste põlgus ta kiiresti korrale. Kõlk toodeti ühiselt ja tarvitati ühiselt, nagu see oli omane sugu kondlikule korrale. Ei olnud veel tekkinud eraomandit ja varandusliku ebavõrdsust. Heidame nüüd pilgu juba mõnevõrra lähemasse minevikku ja püüame selgeks teha, milline nägi välja meie maa ja kuidas elasid siin inimesed. Nii 3000 3500 aastat tagasi. Otsustades arheoloogilistel kaevamistel leitud loomaluude järele olid tol ajal peamisteks koduloomadeks lammas, kits ja siga. Ei osatud veel teha heina ja seepärast oli raske suuremaid loomi üle talve pidada. Lammaste ja kitsede tarvis koguti aga sügiseti lehtpuu vihtu, mis talvel loomadel kuidagi hinge sees hoidsid. Vilja kasvatati väikestel lapikestel, mis olid tule ja kirveste abil puudest ja võsast puhastatud kündmist. Esialgu veel ei tuntud maad kobestatikas, kõplaga või niinimetatud küünega mis kujutas endast tugevast puust ritva, mille otsa oli jäetud teravoks. Arvatakse, et sellest küünest ongi tulnud meile nii hästi tuntud sõna kündama see tähendab küünega üles harima. Koos karjakasvatuse ja põlluharimise algusega muutus põhjalikult inimeste eluviis. Senise rändamise asemele tuli paikne elu. Püstkodade asemele hakati püstitama hästi lihvitud kivi kiirestega maha raiutud palkidest tugevaid taresid. Tõsi küll, meil ei olnud aknaid ega korstnat, kuid sellele vaatamata oli palktare elamiseks hoopis sobivam ja soojem kui kerge püstkoda. Elutare kõrval pidid olema veel ruumid vilja kuivatamiseks peksmisega säilitamiseks. Nii tekkisid rehetuba rehealune. Põlluharimine oli tolleaegsete tööriistadega raske töö, mis nõudis kogu küla ühiseid jõupingutusi. Õhtust jobusid rahvaleva. Tere õhtust õhtust, eks toetaga tagumist poolt paku peale. Mis siis külavanema meie tarre tõi? Aga võin sõna tooma, et homme on aeg minna Ale põldu raadama. Vaatasin mullusel raiesmiku hõre kuiv nagu tael kuhugi pajud säde otsa panna ja lähed huult vaatama. Noored mehed, tuul. Et see ei ole liiga tugev ega liiga vaikne ja me teame vana, et, Olin meestega juttu, et võiks proovida põlispõldu teha. Aga siis ei tohi aletamisel tugevat tuld olla. Kõrvetab mullarammu ära. Liin võll toonus, noorde rajamine ei sellest üle vist midagi head. Ale põllusoe tuhk, kuhu seemneiva visatakse, sellest tuleb viljajõud ja põlluhaldja õnnistus. Põll anna piik, kas kolm suvesaaki ja siis läheb jälle võsa ja metsa all? Need on siiani olnud ja nii ta jääbki. IDA ühti soodaga mehed teadsid rääkida, et lõunapoolsetel, leedulastel andvad põlised põllud aasta aastast head voosi. Pane ainult loomarammu peale. Vaat kus uudismaale rammu anda kes seda varem kuulnud on? Endal rammu Köll ja Touralt saableesa või see korduva otsa saab sees kogu pikapeale uue. Nad vaidlesid vana ja uue üle, üks pidas 10 küünega isa isadelt õpitust kinni, teised tahtsid uusi ja paremaid põlluharimise viise proovida. Võttis siiski aega, enne kui põlispõldudest hakkas asja saama. Selleks, et põldu künda, oli tarvis veoloomi atra. Esialgu olid veoloomadeks lehmad ja härjad, keda hakati ühise nimetusega kutsuma Vedisteks. Sellest meie tänapäevane sõna veised. Õpiti heina tegema ja võeti kasutusele vikat rohu niitmiseks. See aga võimaldas üle talve pidada juba hoopis enam loomi kui senini. Ja mis kõige tähtsam. Puuluu ja kivi kõrvale ilmusid uued tööriistade materjalid, metallid. Alguses pronks, seejärel aga juba raud. Raud oli tugevam kui kivi või luu. Temast tehtud tööriistad olid teravamad ja panid kauem vastu. Karjanduse ja põlluharimise algusega toimusid muudatused ka sugukonna elus. Kui senini oli sugukonnast peamist osa etendanud naine kelle poolt kogutud metsaandidest olenes sageli kogu sugukonna elu siis nüüd tõuseb tähtsamale kohale mees, kelle ülesandeks on koduloomade hooldamine ja põlluharimine. Ilmuvad kindlustatud asulad, linnused, algavad vastastikused sõjaretked. Kes aga tunneb lähemat huvi selle vastu, kuidas elasid meie esivanemad kauges minevikus. Sellele soovitame tutvuda arheoloogide Jüri Seliranna ja Eevalt Tõnissoni raamatuga läbi aastatuhandete mispeale huvitavate kirjelduste sisaldab veel palju pilte ja kaarte. Kas olete kunagi mõelnud sellele, kui paljude inimestega me puutume iga päev kokku sadade tuhandete, aga mõni päev, isegi kümnete tuhandete inimestega kes elavad meiega samas linnas või maakohas õpivad ja töötavad, rõõmustavad ja kurvastavad koos meiega. Kooliteel ja koolis, tänaval, kaupluses, kinos ja teatris. Ühesõnaga kõikjal, kus me liigume. Me oleme täiesti harjunud elama paljude inimeste hulgas elama ühiskonnas. Kui tuli aeg, mil Eesti alal ei elanud veel ühtegi inimest. Paks jääkate, mis pikka aega oli katnud kogu Põhja-Euroopat sealhulgas ka meie väikest kodumaad nihkus pikkamööda põhja poole jättes järele kruusased, mäekünkad, piklikud voored või lageda paepealse Põhja-Eestis. Jääst vabanenud aladele ilmusid pikkamööda taimed siis loomad ja lõpuks loomade kannul ka esimesed inimesed. Nad tulid lõuna poolt soojematelt aladelt ja nendest said Eesti ala esimesed elanikud. Esialgu oli neid vähe. Kuid möödusid sajad ja tuhanded aastad ja pikkamööda kasvas Eesti ala elanike hulk. Nende muistsete inimeste elust ja tööst, elamutest ja tööriistadest tulebki juttu tänases kooliraadiosaates. Nii kaugele, kui silm nägema ulatub ainult metsa. Mis kaugel silmapiiril sulavad kokku kauguste sinise linaga. Millised olid muistsete inimeste kalapüügivahendid ja kuidas nad kala püüdsid? Selle kohta kõnelevad ajaloolased järgmist. Hüljeste küttimiseks kasutati harpuuni. Need olid tugevate kiskudega luuteravikud, mis olid kinnitatud sel moel varre külge, et viskamise järele jäi vars ujuma vee peale nööriga ühendatud harpuuni ots aga läks koos haavatud hülgega vee alla. See võimaldas kalamehel hülge lõpuks ikkagi kätte saada. Kunda lähedal sügavas meres kütiti hülgeid vähem. Hoopis rohkem on hülge luid leitud Pärnu lähedalt, kus madal meri oli hüljeste tabamiseks soodsam. Peale Kunda lammasmäe on leitud eesti jala vanimate elanike jälgi veel Pärnu jõe põhjast, Reiu jõe suudme kohalt Võrtsjärve põhjarannikult, Emajõe orust, muuhulgas ka Tartu linna lähedalt ja Narva linnast Narva jõe kallastelt. Suurte loomade jahile läksid kõige tugevamad ja osavamad mehed. Vanamehed ja lapsed jäeti koduste töödega tegelema. Kõht uriseb tühjusest, soolikad karjuvad liha järele. Ära nurise. Õpiga annatlike oleme. Näljased, koerad ei jää ilma, sisikond kuulub neile. Nelgisime kuus. Oli suur rõõm ja söömine sel õhtul muistses asulas. Söödi taas pikanelgimise eest. Söödi nii, et süda iiveldus, kõht hakkas valutama. Sõid inimesed, sõid koeredki. Muistsete inimeste üks peamisi vaenlasi, nälg oli selleks korraks võidetud kuid ainult selleks korraks. Peagi lõppes liha ja algas jälle pool näljane elu. Kuidas näljast jagu saadi, sellest oli eelnevalt juttu. Kuna üksik inimene oli võimetu hankima karmilt looduselt elatust, tuli elada sugukondadena koos koos rajatiga, algelised eluasemed. Sügisel ja talvel olid nahad aga hädavajalikud, sest ilma nendeta ei saanud püstkoda muuta kuidagi soojakindlaks. Selline oli muistsete inimeste elu kaheksa kuni 9000 aastat tagasi. Endiselt katsid põlised Laaned ja sood suuremat osa Eestimaast. Kuid jõed ja järved ei olnud enam kaugeltki nii veerohked kui varem. Maapind oli tublisti tõusnud ja meri taganenud, vabastades laialdased rannikualad. Meie metsadesse olid vahepeal ilmunud uued puuliigid, kuusk, tamm ja pärn. Siin-seal metsade rüpes võis näha juba lagedaid, karjamaid ja üksikuid väikesi ning viletsast haritud põlde. Külad ei paiknenud enam veekogude ääres, Šveits Sisemaal viljaka mullaga kõrgendikel. Kõverad ja auklikud teed viisid ühe küla juurest teise juurde. Muutunud olid ka elatuse hankimise viisid, tõsi küll, jahipidamine, kalapüük ja metsaandide kogumine oli endiselt au sees kuid nende kõrvale oli ilmunud koduloomade pidamine ja algeline põlluharimine. Oli toimunud suur pööre muistsete inimeste elus. Nad mitte ainult ei võtnud seda, mida loodus pakkus neile valmis kujul vaid hakkasid juba ise looduselt toidupoolist nõudma loodusele vahele segama. Vanema ajaloo uurijad on selgusele jõudnud, et 18. sajandil, enne meie aega ehk umbes 3800 aastat tagasi rändasid praegusele Läti ja Eesti NSV alale lõunast uued hõimud. Need olid tänapäeva lätlaste ja leedulaste eelkäijad balti hõimud, kes tundsid juba karjakasvatust ja põlluharimist. Uustulnukad segunesid neil aladel elanud eesti ja liivi hõimudega, võtsid omaks nii mõndagi nende eluviisidest, kuid andsid omalt poolt edasioskuse loomi kodustada ja põldu harida. Eestlaste esimeseks koduloomaks oli koer, keda kasutati abilisena jahipidamisel ja kes olid kodustatud kaua enne balti hõimude tulekut. Peaasi, et tuul ei lõõtsuks vesikaarest, siis tuleb vihma, mis kustutab. Balangu ole mureta. Egas esimest aastat läheb põldu raadama. Esimees või mitte. Aga alles see oli kui viisi tunamullu kevadel Aleedeeaa närikus, mis sina, vanaisa, nüüd noorematele nii õpetamas õli selleks õnneks läheks ja sügisel. Viiva saaks ta, kas ta ikka nii, et olge siis homme hommikul koos päikesega uue raiesmiku juures. Mehed võtku tüvede veeretamiseks teibad kaasa, naised ja lapsed jäävad väiksema töö peale. Oksad ja põõsad jäävad nende hooleks. Saab oldud. Hea oleks, kui saaks mõned kännud välja kaaluda. Põld tuleb puhtam ja iva parem. No eks vaata, kuidas jõud peale hakkab.
