Inimene pole loodud üksnes selleks, et olla. Me saame armastada ja loota. Aga me saame ka vihata, kaotada usu või kaotada pinna jalge alt. Vahel ongi see väga petlik. Elu polegi nii hull, kui me tegelikult tunneme,  me lihtsalt ei saa hakkama. Me lihtsalt ei leia endas usku. Meil lihtsalt ei ole pidet, meil lihtsalt ei ole pinda. Me mõtleme selle ise sageli välja. Sest tegelikult me saame hakkama. Kui me usume. Inimene on loodud selleks, et uskuda Kalilia järv. Jüngrid paadis keset järve on öö. On torm. Ja äkki nad näevad eemalt lähenevas? Inimkogu kõnnib mööda vett. Jüngrid hakkasid karjuma. Jeesus kõnetab neid, ärge kartke, see olen mina  ja Peetrus, kes oli kõige aktiivsem ja julgem. Hüüab, et Jeesus, kui sa oled sina, siis käsi mul  ka tulla vee peale. Jeesus ütleb talle tule. Peetrus astub üle paadiserva ja vesi kannab teda  ja ta läheb Jeesuse suunas. Ja jõuab peaaegu Jeesuseni, kui. Vaatab enda ümber, vaatab laineid, vaatab tuult  ja ta hakkab vajuma. Ja vajub niivõrd, et ta hüüab. Jeesus, aita mind. Jeesus tõmbab ta välja. Ja ütleb, oh see on õdrausuline. Kuhu meie vaatame? Sinna, kus me vaatame, sinna me ka läheme. Mina tahan vaadata Jeesuse peale. Kuidas jõutakse usule? Mõnikord on tõesti rasked sündmused, ohtlikud olukorrad,  mis panevad inimest jumalat otsima. Vahel lõpeb see otsimine küll nii pea kui raske aeg saab läbi. Nagu Juhan Liivi jutustuses Peipsi peal kus kirsimee Jaak  tormi kätes jäädes tõotab, et ta enam kunagi kirikus magama  ei jää ja rits risti otsa Rein tormi kätte jäädes  surmahirmus kirikule kroonlühtri lubab kinkida. Niipea kui jalad põhjas, kõlab rõõmus. Kurat, maa ja kroonlühtris saab küünlajalg. On aga ka lained. Mis mõlavad meie endi sees pannes küsima  ja otsima. Usk sünnib tormist. Teades, et surm ega elu ei suuda teda lahutada jumala armastusest,  mis on ilmsiks saanud Kristuses
