Kui kusagil käib sõda, kui peetakse lahinguid,  kui mõõdupuuks on inimeste elu ja surm, siis varisevad väärtused,  mis on au sees rahu ajal. Pole vahet, kas vaenlane on positsiooni võtnud sisse haiglas,  koolimajas, kirikus või pühas hiies. Süda võib küll verd tilkuda, aga tuli tõmmatakse ikka peale. Nii on ka loodushoid sõja ajal luksus mida saab lubada vaid siis,  kui see ei takista vaenlase alistamist. Sõjas olla ju kõik lubatud. Või vähemasti nii väidab üleilmne kõne käänd  mis lisab miskipärast sõjale külge ka armastuse,  et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Sõda sõjaks. Aga kas ja kuivõrd peab sõjavägi oma laastavat jõudu  talitsema rahuajal ja on see üldse võimalik suurendada aina  oma löögisuutlikkust ja samas hoida loodust? Lähemegi nüüd nendele küsimustele vastuseid otsima. Ämari lennuväebaasil on selline huvitav embleem,  lennurada koos kotkaga seal ees ja siin meie taga oleval  treeninglennukil on ka selline nimi nagu Albatross. Nii et Ämari lennuväebaas on loodusega väga seotud. Kuidas teil selle päris elusloodusega on,  et te olete ju looduskeskkonnas? Tõesti, Ämari asub keset ilusat Eestimaa loodust,  et meie territoorium on tarastatult 500 hektarit  ja kogu territoorium, kaitseväel, siin on  siis 1000 hektari ringis ja meil elab siis hulgaliselt  linnuliike kohapeal. Lisaks sellele on meil ülerändavaid linde  ja toituvaid linde. Lennubaasi turvakaamera fotodelt on näha,  kes lindudest lisaks suurtele teraslindudele on kaitseväe  territooriumil end sisse seadnud. Kõige suuremad loomad lennubaasi territooriumil on  siis jänesed, rebased, kährikud ja meil on  ka ilves. Väljaspool lennuvälja territooriumi otse aia taga on  turvakaamera pildistanud ka uudishimulike põtru,  kitsi ja metssigu, kes võimaluse korral võiksid meelsasti  pruukosti võtta ka aia sees laiuval hästi hooldatud heinamaal. See on tegelikult lennuraja ruleerimisteede vaheline haljasala. See, et teraslinnud loodusega siin kooskõlas hästi läbi saaksid,  on rajameistrile suur. Väljakutse, et nendevahelist konflikti vähendada,  aga tundub, et looduskeskkonnale meie tekitatud müra suurt  mõju ei avalda, et linnud on. Sellega harjunud ja mõned liigid elavad siin juba  paarkümmend aastat ja ei ole näidanud märki,  et, et neile siin ei sobi. Ämari baasis on rajameistril kõige otsesem kontakt loodusega. Oma töös kohtub ta igapäevaselt loomadega,  olgu need siis raja servas konni jahtivad rebased,  sealsamas kõrval askeldav sookurepere või ärgates kukk,  kes kevadisel mänguajal inimtegevusest end absoluutselt  segada ei lase. Valged toonekured asetsevad koheselt perimeetrist väljaspool  ja siin mõned aastad tagasi oli juhus, kus. Vanemad tõid oma kurepojad täitsa lennuraja alguse  ja õpetasid lennuraja pealt neid õhku tõusma  ehk lendamist, nii et puhas sihipärane lennuvälja kasutamine. Me ei saa täielikult linde välistada lennuväljal me ei saa  kuplit peale panna, võrku peale panna, nad on siin,  nad jäävad siia. Me peame nendega arvestama, me peame tundma nende elu,  nende tegemisi ja neid lihtsalt eemale ajama nendeks hetkedeks,  kui meie lennuvälja kasutame ja laseme neil kasutada  lennuvälja sellel ajal, kui meie seda ei kasuta. Koostöös ornitoloogiga proovitakse lennuväli teha lindudele  võimalikult ebaatraktiivseks. Territooriumit kuivendatakse ja hoitakse puhas põõsastest  ning puudest. Oluline on korras prügimajandus. Peamine on hoida taimkate lindudele ebasobivas kõrguses. No järgmine teraslind läks õhku, no tegelikult lindudele  tavalistele ile. See on ju loomulik elamukeskkond, see on selline nagu  niidetud karjamaad. Kuidas te need ikkagi siit lennurajalt ära saate? Kui enam ei aita eelnevat meetodit, siis tuleb tõesti  otseselt tõrjele minna ja selleks on mitmed vahendid. Esiteks, kõige efektiivsem vahend on ikkagi valguse  pürotehnilised raketid. Mida saab siis väga mobiilselt kasutada,  nad on alati rajameistril kaasas. Nendega saab võimalikult lähedal lindudele minna ja,  ja tulistada siis lindude poole, valguse  ja heliefekti tekitavaid rakette, et tuleb pauku teha  ja siis nad hirmuvad, lähevad minema. Kuidas kunagi, et erinevad linnud käituvad erinevalt,  rändlindudele piisab tõesti, võib olla ühest kahest lasust. Nad on meil siin võõrad ja nad on arad, aga pesitsejad lindud,  nendega peab tublisti rohkem aega ja vaeva nägema. Ahah, et sul on lausa MP3m-ed siin välja valitud lindude  jaoks jah, erinevad helid ka neid varieerime. Et kuna kasutame ühte, kui me kasutame teist,  see on täitsa mille järgi need välja valitud. Ornitoloogid on neid meile andnud ja soovitanud,  et kuna need mõjuvad häirivalt lindudele,  nad ei ole looduslikud hääled. Noh, näiteks nagu plahvatused Mis imiteerib siis tõesti mingit laskmist  või plahvatust? Väeosas elavad linnud ja loomad. Ei häiri meid. Nii väga. Kuivõrd linnud seavad ohtu lennuliikluse,  et suuremad ülerändajad on kehamassiga sellised,  mis on potentsiaalselt Ohtlikud lennuliiklusele samamoodi parves lendavad linnud. Ja seal sõltub siis, kuhu see lind tabab,  tabab ta kuskil tiivapinda tabab kabiini,  tabab mootorit, et suuremate lindude puhul võib-olla  lõpptulemus fataalne mõlemale poolele. Nii linnule kui lennukile 127 detsibelli, see on tõeline vabaduse hääl. Looduse ja tehiskeskkonna konflikt ei teki mitte ainult lennuväljal. Rahuajal käib kaitseväe põhiline tegevus harjutusväljadel. Neid on üle Eesti, kokku seitse. Meie külastame Ämari naabruses asuvad Klooga harjutusvälja,  kus keset metsa Peaaegu tõeline sõda. No kui kõva pauku siin harjutusväljadel üldse on võimalik teha,  kui kõva? Kui ette siin, no kõige suuremad müra siin pakub kohe  kindlasti tankitõrje relvastus, mis, milleks meil on  siis Karl Gustav 84 millimeetrine ja vastavalt  siis tule suunale, see müra võib ostada päris kaugele,  võrreldes selle kuulipildujaga ja kordades või,  või sadades kordades välju kohe kindlasti. Müra on üks olulisem keskkonnahäiring. Harjutusväljadel tehakse pidevalt mürauuringuid,  mille tulemusi arvestatakse nii väljaõppe planeerimisel kui  ka harjutusväljade arenduskavade koostamisel. Konfliktide vältimiseks kohalike elanikega on vaja  mõlemapoolset arusaamist ja koostööd. Kui nüüd Siia metsa harjutusväljale, mida ta peab kõigepealt siin  silmas pidama, Te tulete ju looduskeskkonda,  kuidas te seda loodust nüüd hoiate? No esialgu tuleb kindlasti sõduritele rääkida,  kuidas tuleb siis selle masinatega liikumine  ehk siis me liigume ettenähtud marsruudiviidi,  et me ei lõike kuskilt kurvi, me sõida kraavi,  ei peatu. Õige noh, valedes kohtades ei ole suvaliselt,  paned suure masinaga ringi, täpselt nii,  et siis teatud marsruudi pidi jõuame siia kohale. Pargime ennast ilusti sinna platsi peale ära,  et kõik masinad on koos ja seejärel me vaatame kõigepealt  ala üle, et, et, et kas on midagi veel maas  või midagi, korjame seda asja üle. Laskemoona kasutamisel on eriti oluline tuleohutuse jälgimine. Harjutusväljadel peavad olema tulekustutid,  suurematel õppustel ka korraliku varustusega tulevalvurid. Nüüd me siis vaatame, kuhu läheb laskmisest ülejäänud taara. Vot selline kogus üldse. No see on selline. Varandus, et selle siis sõdurid korjavad maast üles või. Jah, täpselt, ehk siis me viime kõik oma hülsid  ja kõik must metall kohe siia kohta ja siin see  sorteeritakse vastavalt. Ja pannakse siia, ole. Et see ei ole enam nagu selles mõttes jääde,  vaid see on juba materjal, absoluutselt,  see on metall, et kaalutakse üle ja, ja läheb ta käitusse. Tänapäeva sõdur on niivõrd keskkonnateadlik,  et enam ei kaevata auku maasse, vaid harjutusväljale tuuakse  kohale korralik välikäivla. Kaitsevägi peab oma tegevuses järgima looduskaitse seadust,  kaitse-eeskirju ning ka Mis kehtivad harjutusväljadel samamoodi nagu kõikjal mujal. Väljaõppe korraldamisel tuleb arvestada ajalisi liikumispiiranguid,  lindude pesitsus ajal uudishimulike loomi aga ei peleta  alalt eemale ka siinsed kõvad. Sealtpoolt seal lage, hästi paks mets on seal  ja sealt hakkavad tulema, välja ilmuvad,  lihtsalt vaatavad, ahah, laskmine käib, keerab ümber  ja läheb, post annab kohe teada, kui mingi suuremat sorti  loomad on kitsed, siis, siis me kas me ootame  või siis jälgime lihtsalt põhimõtteliselt,  kas laskevälja nad ei satu kõvalised. Et nende suunas lasta ei tohi? Ei tohi tohi loomulikult. Ja nad tavaliselt saavad aru, et siin laskmine  siis nad tõmbavad tagasi lehed sisse. Vaatame, kui suur looduse sõber on üks ajateenija on,  meil on siin kapral siir, kes täidab siin. Solvasid sul hakkab ajateenistus lõppema. Palju sa tegelikult looduses oled olnud? Selle aja jooksul Päris palju ikka ütleme, et viimased ütleme,  et aasta algusest alates peaaegu iga nädal ikka metsalaager,  et tõsine metsavend juba selles mõttes küll meie metsas on  praegu mõnusam kui kasarmus. Ma ütleks, et ütleme nii, et selline igasugune distsipliini  osa on natukene madalam. Looduse armastus on üks kena asi aga vastu armastust  tahaksime ikka ka. Umbes nii, et kui meie hoiame nii kangesti loodust,  siis võiks loodus meidki hoida. Tegelikkus ei ole sugugi alati selline. Majaomanikule võib teha tõsist tuska üks seen maja vamm  mesinikule aga parasiidid, varvatoosi leestad marjulisele  või seenelõisele. Sääsed, põdrakärbsed, parmud ja eriti veel puugid,  kalurile, kormoranid ja hülged, loomakasvatajale,  seagripp, põllumehele aga näiteks haneparvet,  tema orasepõllul ja nii edasi. Mis siis saab? Kas lähme tigedaks, et kui sina loodus teed mulle niimoodi,  siis mina tead, mina sind enam ei armastagi. Tõtt-öelda on loodusel meie armastusest üsna ükstapuha  ja seda on tarvis hoopiski meile enestele,  sest ilma selleta ei suuda me kogeda olemise salapärasust. Selle maailma maagilise müstilise mõõdet. Lähemegi nüüd seda kogemata ndama telepurki  ja paberile panema Matsalu maile. Seda jänest huvitas küll rohkem see, mida meie teeme,  mitte tema enda turvalisus. On aprillikuu lõpp, Matsalus. Kevadine lindude rändeaeg. See loodus siin on maagiline. Linnuuurijad kevadhommiku ilu Matsalu niisama nautida ei saa. Just selline peaaegu tuulevaikne ja selge ilm on ideaalne  rändlinnukogumite loenduseks. 200 merivarti no jäid, jäävad niimoodi pika-pika  selle piiri peale, aga vist ikka on minu meelest. Et mingil hetkel hakkas nagu sisse tekkima  ja ma arvan, et need seal eemal on ikka meri. Peamiselt. Möödunud sajandi lõpust on Matsalus rändlindude seirel  kasutusel kindel süsteem. Kaitseala on jaotatud kolmeks piirkonnaks  ja igas piirkonnas loendatakse linde kolm aastat järjest. Lisaks puudutab Matsalu linnuloendusi üle-eestiline  traditsioon pöörata igal aastal eraldi tähelepanu hanedele,  sookurgedele ja luikedele. Tänavu on üleriigiline haneseire aasta. Kas ma saan õigesti aru, et siis hanepaar reisib  ehk rändabki koos? Tõesti küll jah, et. Kui neil juba talvitusaladel tavaliselt moodustuvad need  paarid või siis võib-olla rändealadel, aga kui ikka  pesitsusalale jõutakse, siis on ikka juba paarid koos,  et siis ei raisata enam aega selle peale,  et hakatakse kurameerima. Väga tihti on hanedel ka see, et paarid moodustavad väga  pikaks ajaks. Et üks, seesama ema ja isalind on koos ikka aastaid  või isegi aastakümneid kui midagi hullu ei juhtu. Aga noh, samal ajal on olnud Ka juhuseid, et baarid on ka lahku läinud näiteks  talvitusalal on paar koos, tee peal minnakse riidu. Pesitsema hakkab juba emalind näiteks teise isasega. Et tuleb ka selliseid asju ette. 2014. aasta seire andmeil peatus Eestis umbes 100000  valgepõsklagle 90000 suur laukhane, 13000 rabahane,  10000 hallhane ja vaid mõnikümmend esimesse  kaitsekategooriasse kuuluvat väike laukhane. Pesitsema jääb meile umbes viis kuni 600 hallhane  ja 100 valgepoisile baari. Seega on Eesti haneliste jaoks rändeteekonna peatuskoht,  kus energiavarusid, täiendada. Aina suuremaks muutuvad põllumassiivid meelitavad üha enam  Eestis peatuma läbirändel olevaid hanesid. Talunike hinnangul ei korva aga riiklikud meetmed hanede  tekitatud kahju ning ei võimalda ka põllumeeste põlde hanede  eest piisavalt kaitsta. Eesti põllumeeste keskliidu sõnul on kevaditi Eestist läbi  rändavate hanede põhjustatud probleemid aina süvenevad,  mis tähendab Töö hanedega võitlemisel peavad talunikud ikka ise ära tegema,  näiteks siin Võrumaal sõidab, on eraldi tööle võetud inimene,  kes sõidaks hommikuti läbi traktoriga põllud,  et linde minema hirmutada. Ma arvan küll, et see on. Suhteliselt tõsine probleem. Ma mingitel aastatel olen ka ise neid põllukahjusid hinnanud  ja ja, ja seda näinud, siis ei saa öelda,  et inimesed nüüd ilmaasjata paanitseksid. Et, et tõepoolest on nähtud täiesti puhtaks söödud,  põldusid, Ja, ja see kahju kindlasti inimestel on tunduvalt suurem kui  see kompensatsioon, mis nad nüüd saavad selle eest makstud. Tühi kõht ajab linnud orast sööma. Siiski ei saa hanelisi põldudelt peletada küttimisega,  sest kevadise rände ajal Euroopas linnujahti ei peeta. Pesitsusaladele suunduvate lindude hukkumine inimese käe  läbi seab tõsisesse ohtu lindude sigimise. Iseäranis suurt mõju võib rändel lindude küttimine avaldada  kaitsealusele väikelaukhanele. Nad läbivad päris mitmeid selliseid maid. Kus on? Ka kevadine hanejaht näiteks lubatud. See võib Noh, nii väikese asurkonna puhul ikkagi väga saatuslikuks saada,  kui kasvõi mõned täiskasvanute linnud kütitakse välja. Lindude elu uurimiseks on juba enam kui 100 aastat kasutatud  lihtsat meetodit. Linnujala või kaela ümber paigaldatakse kergest materjalist  rõngas märgis, millel on kirjas number ja rõngastamise koht. Matsalu rõngastuskeskuse kataloogid sisaldavad läbi ajaloo  meil rõngastatud lindude andmeid. Eesti päritolu märgisel. On tunnus Matsalu Estonia. Minu käe peal on Eesti kõige väiksema ja kõige suurema linnu jalarõngad. See siin on mõeldud pöialpoisile, kes kaalub viis grammi  ja selline jalarõngas kõlbab luikedele. Mõelge ise, laululuik, suur isane lind võib kaaluda isegi 11 kilogrammi. Nii et ka meie linnuriik on nii suur ja lai,  et liikide massierinevused võivad olla isegi tuhandekordsed. Rõngastatud linnu tuvastamine ehk taasleid tehakse kindlaks  näiteks linnuvaatlusel või siis, kui linnust õnnestub teha  piisavalt hea foto. Kuidas on võimalik näha pöialpoisi jalarõngas läbi binokli? Jah, ja päris aus vastus sellele on, et enamasti see ei  õnnestugi ei õnnestugi, seda ma kartsin,  kaks millimeetrit sisemõõtu, see tähendab seda,  et peaaegu olematu rõngamõõt ja, ja siin ei jää muud üle,  kui tuleb lihtsalt kas lind kinni püüda või,  või, või siis teinekord leiab ka surnud linnu,  aga, aga, aga niimoodi eemalt nüüd pildistada  või binokliga lugeda on sellist rõngast lootusetu. Milleks üldse linde rõngastatakse, mis olulise teabe see  meile annab? No peamine on ikkagi rõngastamise puhul üks,  üks selline keskne info, mis tuleb, on ikkagi kõikvõimalikud  lindude liikumise, isendi tasemel. Ja peale liikumist. Saab rõngastamise selle meetodi abil abil teada ka,  näiteks kui vanaks linnud elavad. Et sellise Rõngaga null null neli kotkasteiti märtsi 20.  märtsi paiku Saaremaalt ja, ja siis, kui rõngaste andmed  kõrvale võtta, siis selgus, et on kasvatud pesapojana 1985.  aastal siinsamas Matsalus merikotkas sama vana kui mina. Välja poiss või tüdruk, siis võiks öelda,  siis on hea võrdlus kohe. Nii ta on, et, et kohe ühene ja selge kinnitus,  et vähemasti merikotkas on liik, kes ka looduses suudab  elada üle 30 aasta vanaks. Linnuloendus tehakse Matsalu kaitsealal ka vee pealt. Sellel aastal kogutakse andmeid Eesti ornitoloogiaühingu  suure aktsiooni jaoks, mis puudutab tervet Väinamere linnuala. Väinamere linnuala linnustiku seirel tuleb kokku lugeda  linnud nii maismaalt vaadates kui ka vee peal et saada täpne ettekujutus,  kes veelindudest meilt läbi rändavad ja kes meil pesitsevad. Aprillis ja mai alguses koondus Väinamere linnuala seire  tähelepanu eelkõige lindude rändekogumitele  siis mais lisandub Ka pesitsevate lindude loendamine kes need põhilised meilt  läbi rändajad. Kevadisel ajal on? Noh, siit läheb ikka kui liiginimekiri võtta ikka väga suur  ports erinevaid veelinde kogu selle ala kohta,  kes siin peatust teevad, aga ujupardid sukelpardid,  luiged, haned, et kui niimoodi rühmade kaupa nimetada. Samuti siis rannikulindudest siis kahlajad kurvitsalised,  põhimõtteliselt võib siis üks inimene päevas lugeda 10000  lindu näiteks vabalt vabalt, isegi rohkem vaba  ja võib ka rohkem, kui ikka lindu on ja noh,  põhimõtteliselt ka mitte ainult vee peal  ka põllu peal näiteks hanekogumeid loendades  või kui on ikka rände tippajad, siis on siis võib-olla ikka  mitukümmend 1000 hane või valgepõsklagle näiteks põllu peale. Matsalu linnuseire järjepidevad loendusandmed näitavad siin  rändel peatuvate ja ka pesitsevate lindude arvukuse muutusi. Nende numbrite alusel on võimalik märgata populatsioonide  loomulikku tõuse ja langusi, aga ka liike,  ohustavaid, keskkonnamuutusi. Kevad. On teadagi armastuse aeg ja mitte üksnes inimestel,  vaid ka looduses. Meie inimesed tavatseme aga sagedasti väita,  et õppida tasub ikka ja jälle looduselt. Noored inimesed on pahatihti arglikud ja häbelikud ei suuda,  ei oska kuidagi tüdrukule või poisile külge lüüa. Seepärast ongi meil kavas nüüd üks õppevideo,  et mismoodi just ennast puhevile ajada ja puha. Veerand neli varahommikul. Idataevas on kergelt koidu kumast helendama löönud. Etendus võib alata. Rabas ööbivad hanelised sätivad end juba ammu enne esimesi  päikesekiiri põldudele toituma. Kevadränne on täies hoos. Peaaegu pilkases pimeduses kudrutamist alustanud tedrekuked  teevad päikesetõusu ajal tavaliselt väikese pausi. Kullitunni. Kuid täna pole aega pikka pausi pidada. Ent roosade päikesekiirte rambivalgusesse seades on  tedrekukel tarvis ennast igasse ilmakaarde näidata. Kunagi ei tea, kust poolt võib vaadata ihaldatud silmapaar. Mänguplatsi on tedre kuked omavahel ära jaganud enamasti nii,  et väärtuslikumad maalapid asuvad keskel  ja kehvemad servaaladel. Üks olulisemaid mänguelemente on vaikse ilmaga kilomeetrite  kaugusele kostev kudrutamine. Kui aga on kosta juba susisev tsiuku laskmine  ja tiibadega rapsimine siis pole linnuni jäänud rohkem kui  paarsada meetrit. Tedrekuke au ja uhkus on tema mustjas sulestik,  eriti aga vägevad sabasuled ja erepunased mänguperioodiks  suurenenud kulmunäsad. Roosid. Oma territooriumi piiri kaitsta kse visalt  ja ennast säästmata. Võitluste käigus proovitakse vastase maalapist mõni magusam  tükk kätte saada või võimalusel konkurendi esindusliku  väljanägemist kahjustada. Kõrvaltvaatajale jääb selline kraaklemine  ja rivaalitsemine esmapilgul täiesti arusaamatuks kuid kõik  see toimub ainult ühe põhjuse nimel. Ja selleks põhjuseks on Kana. Tedrekana välimus ja suurus erinevad kuke omast sootuks enam,  kui algul eeldada võib. Kukkedest märgatavalt väiksem tedrekana on väga hea  varjevärvusega ja peidulise eluviisiga ning kohtub oma  tibude tulevase isaga vaid põgusalt. Just siin mänguplatsil. Õige paarilise valimine osutub aga nagu ikka keeruliseks  ja kana lahkubki nõutult mänguplatsilt jättes kuked omavahel  kaklema ja kudrutama. Nüüd on publikuks ainult koovitajad ja kiivitajad. Hommikust saab päev ja kuked jätavad kudrutamise  ning asuvad hoopis sulgi saputades toidupoolist otsima  ja niisama ringi patseerima kuni lahkuvad mänguplatsilt oma  kiirel lennul. Jättes maha vaid mõned kiivitajad ja munajahile tulnud kährikuera. Kuu aja eest küsisime, et kui suur osa inimeste toidust  saadakse tänu tolmeldajatele. Õige vastus. Tänu taimi tolmeldavatele putukatele saame oma toidust umbes  täpselt ühe kolmandiku. Auhinnaraamatu, milleks on Tiit Leito raamat. Väikesaartest võitis Sten toode. Suure kalaraamatu loosisime välja kõikide vahel,  kes vastasid meie küsimustele juba sügisest saadik  ja selle võitja on kohe ütlen. Kertu Brutus, palju õnne. Ja veel loositi välja kaks botaanikaretke,  millele võitja võib kaasa võtta ka seltsilise võitjad on  Riin Viigipuu ja Aveliis Veskimäe. Õnnitleme ja veel. Ajakirja Eesti loodus aasta tellimuse võitis Mairut marmor. Nüüd on kõik Eesti loodus võtab ise võitjatega ühendust. Uutele küsimustele vastamiseks tuleb aga oodata uut sügist. Osooni vaatamiseks. Järgmist esmaspäeva. Kolm. Osoon. Ega vanale kõutsile meeldib ka soe päikene. Sünteesib D-vitamiini ja puha.
