Tere õhtust. Kuna suvevaheaeg ei ole enam kaugel, siis täna me räägime sellest,  mida toredat võiks suvel teha ja ma olen lastetuppa külla palunud. Arheoloog Nele, tere. Mihkel. Kas ma ütlesin õigesti? Võib öelda, et sa oled arheoloog. Just nimelt, et ütlesid väga õieti, et mina olen  siis arheoloog, ehk siis. See uurija, kes otsib endise aegse inimeste jälgi maapõuest  ja üritab aru saada, et mida, kuidas siis inimesed vanasti  elasid mida tegid, mida mõtlesid? Ja, ja kuidas sellised asjad sinuni jõuavad,  on väga erinev, kui, nagu ma aru saan ja kuna me täna siin  räägime sellest, mida suvel teha võiks, siis,  siis ma olen kuulnud, et väga paljud lapsed on hakanud noh,  või on juba leidnud või on hakanud täitsa aardeid otsima,  nimetame siis seda niimoodi ja, ja teinekord on lapsed  ka midagi leidnud, meile on kirjutatud ja me täitsa oleme  kuulnud igasugustest huvitavatest leidudest,  aga räägime siis räägime siis kõigepealt räägime  siis protseduurist, et kui laps näiteks tahab suvel mängida,  ma ei tea, vanaema juures aias hakkab seal midagi kaevama  ja satub mingisuguse kummalise asja peale,  siis mida ta tegema peaks? No mis on, tuleks alati meeles pidada, on see,  et arheoloogia võib olla tõesti igal pool,  et need põnevad leiud, mis räägivad meil ajaloost,  võivad tulla tegelikult välja nii maa seest ma pealt kuskilt  hoone seest samuti täitsa merepõhjast kuskilt liiva setetest. Et aga oluline on arheoloogi jaoks mitte ainult see vana asi ise,  vaid kogu see leiukoht, sest arheoloog tegelikult on  natukene nagu detektiiv, et me üritame aru saada,  mismoodi need asjad seal maapõues on ja miks nad sinna jäänud,  Sa, miks nad sinna maapõue jäänud on, sest niimoodi niimoodi  me püüame siis seda kunagi ammu elanud inimese mõttemaailma  tundma õppida. See tähendab siis seda, et täpselt sama oluline,  et kui mõni laps näiteks leiab mõne tõesti sellise asja,  mis, mis näiteks vanaemale või vanaisale näidates öeldakse,  et see on üks tõesti vana asi, et isegi mina ei tea,  mis on siis siis laps peaks sellest kusagile teada andma ja,  ja teiseks ei ole oluline mitte ainult see leid,  vaid ka siis paik, kus see leitakse. Just sa said väga õieti aru, et kui inimesed leiavad päris  arheoloogilise leiu, siis on väga tähtis see,  et see info sellest leiust jõuaks arheoloogideni  ja mida kiiremini, seda parem. Sest kui tõesti nüüd tuleb välja kuskilt terve aar pott,  mis seal maa sees on, siis selle peaks ikkagi välja kaevama arheoloog,  sest niimoodi niimoodi ei lähe kaduma need pisikesed detailid,  mida võib-olla tavainimene, kes arheoloogiaga varem kokku  puutunud ei ole, et ei pruugi märgata. Aga kui palju siis Eestis näiteks kui palju on leitud tõesti selliseid? Ma ei tea, kaste aardega, näiteks kastitäis kulda,  kas tõesti on Eestis leitud? Vot kuld tegelikult ei, Eestis väga ei leita,  nii et aga küll tuleb aeg-ajalt ikka välja mõni vikingi  aegne hõbeaardepott. Nii et sellest ikkagi inimesed annavad ikka aeg-ajalt  muinsuskaitseametile teada ja siis saavad arheoloogid minna  kohale ja koos kaevatakse välja. Nii et kui sa muuseumis segi oled siit sattunud,  siis niimoodi need leiud sinna jõuavad. No võtame siit näiteks mõne mõne asja, siis saame. Mis asi näiteks see on see, mis sa käes hoiad,  see on üks pronksiaegne kirves. Ja see nüüd siis on. Tegelikult see on üks tore kirve, sest seal on säilinud  ka tükikene, seda puidust varsti just seal sees on üks  puidutükikene ja sealt on nüüd arheoloogid juba võtnud  proovi ja sellele tänu sellele me teame,  et see kirves on. See on 2750 aastat vana. 2750 ohoh ja kas selle oskad sa öelda, kas  siis selle näiteks kirve on toonud teie juurde mõni  arheoloog või on selle avastanud näiteks lihtsalt inimene  oma aiast ja siis on kutsutud arheoloogid kohale. No selle leidis küll nüüd üks selline hobiarheoloog,  kes on, kes läks välja otsima ja siis kohe teavitas muinsuskaitseametit,  nii et arheoloogidele kirves jõudis ja siis me saime teha  sealt proovid ja nüüd ta läheb edasi muuseumisse. Selge, nii, muinsuskaitseamet on siis see koht,  kuhu tuleb, tead midagi? Kus leidudest siis teada anda, et arheoloogid saaksid kohale tulla,  aga mis asi näiteks see on? See on nüüd kogu selle karbi kõige panemise,  et see nüüd on tegelikult. Kiviaegne savi, nõukillukene ja vot see on veel tegelikult,  kui sa hästi vaatad, see on servatükk. See on päris suur tükk just ja et selle järgi tegelikult  meil on võimalik siis taastada, kui me tahame terve omaaegne  pott teha järele, et aru saaksime, et siis millised,  et potid omal ajal välja nägid ja see nüüd on tegelikult juba. No võib arvata, et kuskil 6000 5000 aastat vana 6000. Aastat sellepärast mul ongi valged kindad käes,  et, et ma ikkagi oma kätega seda ei katsuks,  jah, just. No nii, 6000 aastat tundub väike tükk,  aga tundub võib-olla juhuslikult ma ei tea kuskilt laiemalt leiad,  mõtled, et ah suvaline asi, aga, aga kuidas  siis teha vahet näiteks sellel, et no oled vanaemajuures aitab? Ma ei tea, peenramaad laiendada ja satud ühesuguse sellise  asja pihta natuke mullane alguses ka, ja  mis siis täpselt teha, kuidas ma saan aru,  kas tegemist on tõesti ühe arheoloogilise leiuga  või tegemist on lihtsalt suvalise, kunagi katki läinud potikesega. No kui ikka kahtled, siis alati võib lihtsalt saata foto muinsuskaitseametile,  et siis meie meie oskame juba öelda, sest et kas tegemist on  siis väga vana asjaga või tõesti, on siin vanaisa 10 aastat  tagasi katki läinud? Tassikild. Ja tasub teha lihtsalt pilti, pigem ta jätta sinna kui,  kui tõesti tundub, et avastus on väga oluline jätta ta sinna  teades pilti ja saata muinsuskaitseametisse. Just ja siis meie juba oskame öelda, millega tegemist  ja vajadusel siis tuleme kohale ja vaatame. Aga kiviaja keraamikakillule on veel ka iseloomulik,  et ta on nagu, vaat kui ta, kui paks see tegelikult on  ja see muster on ikkagi väga teistsugune,  näiteks tänapäeva pottidel ja mõnikord pandi siia savi sisse  tegelikult enne, kui seda savi põletati,  siis segati siia veel näiteks kivipuru või teokarbid,  tükikesi, mõnikord ka loomakarvu. Nii et selles mõttes ta ikka on, näeb ikkagi hoopis sellise  karmim ja koledam välja kui tänapäevane selline potikild. Aga kui palju näiteks lapsed teile üldse infot näiteks saadavad,  ma tean, et lastel on, ma arvan, huvi selle vastu küll  parasjagu suur, aga, aga kui palju on siis reaalselt näiteks  pilte või, või asju on teile saatnud? No päris lapsed Ei oskagi niimoodi kohe öelda, sest. Täitsa võimalik, et lapsed on palunud hoopis,  on midagi ise leidnud ja on palunud oma vanematel meile kirjutada,  nii et igal juhul neid leida jõuab muinsuskaitseametisse  arheoloogideni iga aasta ikkagi sadu ja sadu. Aga vaatame vahepeal, vaatame vahepeal siin see nüüd on. Ma arvan, et kui omal ajal ta oli veel terav,  siis ta oli päris ohtlik selline relv, et tegemist on  siis viikingi, eks odav otsaga selle vanus võib  siis olla. No see on nüüd umbes ütleme 1000 aastat vana,  1000 aastat vana. Ja see on leitud Peipsi äärest ja täitsa vee seest,  nii et nagu ma ütlesin, arheoloogiat võib igal pool välja tulla. Ja ütleme, need lapsed, kes, kes tõesti tunnevad näiteks  arheoloogia vastu sellist tõsisemat huvi,  kas neil on võimalik ka päris nii-öelda neid väljakaevamisi  näiteks vaatlema tulla või jälgima tulla? Ja ikka, et vahel täitsa otsitakse, et kui võetakse  ka koolilapse väljakaevamistele, et saavad seda  siis natuke taskuraha teenida ja niisugust niisugust avastada,  tööd teha. Ja selle kohta infot leiab ka siis muinsus. Siis võib pöörduda muinsuskaitseametisse,  et kui parajasti kuskil arheoloogid tööd teevad  ja abi on vaja, et siis, siis me oskame juba edasi juhatada. Väga tore, nii et võtke siis muinsuskaitseametiga kindlasti ühendust,  kes tunnevad suuremat huvi ja siis teid võib-olla kutsutakse  isegi väljakaevamisele appi just nimelt. Aga kuidas see väljakaevamine siis tavaliselt no keegi leiab  näiteks näiteks mina leian oma vanaema juures kusagil  näiteks sellise asja siis see tähendab seda,  et seal seal lähedal võib olla ju veel sel seesuguseid leide. Just nagu ma ütlesin, siis arheoloogid natukene nagu detektiiv,  ehk siis ühe eseme põhjal me lähme vaatame leiukohta,  alati on võimalik, et sealt tuleb veel midagi välja  ja tegelikult kõige-kõige põnevamad on need korrad,  kui need vanad esemed, et see üksik vana kirves näiteks  juhatab mind terve endise aegse näiteks asulakohani noh,  nende kohale, kus inimene on vanasti elanud  või kui on matusepaik või teekoht või mõni pühakoht,  et need on kõige toredamad leiud, et siis me saame täiesti  midagi uut teada ja ja sellest siis ka ajalooraamatutes  kirjutada ja õpikutes kirjutada. Ja lõpuks kõik need leiud ja muuseumisse. Aga no need lapsed, kes võib-olla siis väljakaevamisele ise  ei jõua või, või on siin linnas kusagil peavad olema terve  suve läbi, kus nemad võiksid näiteks selliseid asju  siis näha missugustes, muuseumides. No kindlasti tasub külastada näiteks Eesti ajaloo muuseumi  siin Tallinnas, samuti on praegu veel suvel on lahti üks  väga-väga kihvt viikingiaja näitus Eesti meremuuseumis  ja seal on nüüd ka väljas päris mitmed leiud,  mis nüüd on arheoloogideni viimastel aastatel jõudnud,  nii et kindlasti kui suvel vihma sajab, muud teha ei ole,  siis minge muuseumisse. Ja mida veel võiks siis suvel teha? No mina soovitaksin ikka minna näiteks matkama,  et Eesti on täis väga-väga ilusaid ja ägedaid  ja põneva ajalooga kohti, nii et ma arvan,  et seljakott selga ja õue Jah, ja võimalus on siis väike kõbla kaasa,  et siis saab hakata midagi maa sest äkki isegi otsima  ja äkki isegi leida. No natuke peab eeltööd tegema, et kus üldse kaevata  ja kaevata tohib, aga põhimõtteliselt ma arvan,  et alustada koduõuest ja silmad lahti hoida on nagu  kindlasti soovitus. Selge suur aitäh meie külla tulemast. Aitäh kutsumast.
