Ei jõudnud, Me vaalade juurde oli torm põhja Norra meri, Barentsi meri seal praktiliselt sama koha peal, loomulikult üks torm tuleb teise järele. Olin selleks valmis ja me leppisime kokku kaluritega kaks niisugust rõõmsameelset toredat vana, hästi pikka ja kõhetud, aga sitked, norralast oma väikesed laevakesega ookeanilaev kõrge muidugi, aga noh, kes teab, mis asi on MS tebee? Eesti rannikuvetes peamiselt nende laevakestega püüti küll räime, küll koha, küll lesta, küll kõiki teisi kalu emiste pesen siis matustel neutraulior nibud, väga hea konstruktsioon täis medalil laevake, kõige väiksem roller suurepärasel töötab, oot, sedalaadi laevakeeld natukene suurem ja loomulikult kõrgem Gnookeani laev. Sellise laevaga läksime ühe kalju juurde umbes kuskil neli, viis miili. See on siis nuia saarest kirjutatakse Andoya, hääldatakse Anno ja Annu ja tegelikult kusjuures Andoialased ise need kohalikud norralaste saarlased loomulikult hääldavad teistmoodi, nemad ütlevad nii ja, ja, ja kui tuleb mõni mõni mõni Läksime siis merele neli, viis miili merekaldast. Hästi kaitstud laht fjordisopis eilsest tormist seal ei olnud. Suurt jälgiga mitte. Tõuseb seal laevake, langeb nii. Auguga keskel suur kaljune saar ja auk on läbiv, seda kunagi puuris liustik. Ja sellest samast august lendab välja teate musta pilvena välja ja sisse ja välja ja siis seeläbi ja sinna ja tänna. Hästi palju õnne. Peamiselt lund on seal sellised Haukki kirvekese moodi nokaga väiksed, hästi kiired, musta seljaga valge kõhuga ookeani linnukesed, kes pesitsevad vaat sellesama kalju peal kalju peal on mulda piisavalt paksult, et nad saaksid teha endale pesad. Loomulikult oma hästi laia ja muuseas väga eredavärvilise seal punane triip ja seal on punane triip, must ja valge triibuga. Kõik see on nüüd hästi suure kõrge, mitte väga pikka aega. Laia nii-öelda nuka peal, see töötab suurepäraselt, kui puur. Ja sellega nad puurivad sinna mulla sisse ja isegi võib-olla nuut kiviklibu siis endale sügavad urud ja igalühel igal paaril on seal üks pojakenekis istub ja ootab oktoobrikuud, siis ta on, peab olema lennuvõimeline, kas ta jääb ellu või mitte. No see on teine lugu, meie käisime ju seal vaatamas, kuidas neid juuli lõpus augusti alguses toidetakse ja see on fantastiline vaatepilt. See linnuke ujub nagu pingviin lennates tegelikult vees. Ja ta teeb seda nii kiiresti, et väiksed kalakesed ei pääse tema eest. Niipea, kui tal on kümmekond kalakest noka vahel lendab ta välja ja olena kohe uru sisse, vaat sellesamast suurest liustiku poolt puuritud kaljuaugust läbi. Miks ma sellest kogu aeg meelde tuletan, et seal on selline auk? Kohe ma ütlen, aga kõigepealt kujutage ette seda Lunny papagoi Lõnn vaata kui noka moodi on tema suur ja laiat, muuseas terava servaga nokk on kala täis ja kalapead ühel pool ja kalasaba, teiselt poolt ripuvad nagu pikad vuntsid hõbedased sellel linnul näo vees kaljuaugu kõrval lähedal kohal. Aga passivad merikotkad. Ja meie päästsime vähemalt kahe, kolme Lunny elu lihtsalt sellega, et tulime laevaga selle kalju juurde, viskasime värsket turska merre ja siis Ando ja Saare mägedes nad umbes kilomeetrised seal mõnes kohas. Pilvedest hakkasid teated, nagu kui ilmutad foto. Siis hakkab tekkima sellisest udusest. Auslast hakkab tekkima kujutis, vaat nii hakkasid tekkima üksteise järele suured Melik kotkad, neid tuli 12 sinna ja loomulikult nad tahtsid turska. Kotkad ei ole lollid, kui serveeritakse, siis tuleb võtta seda, mida serveeritakse. Küll sa jõuad homme lint Lonni küttida.
