Keskajal väitis osa dogmaatikuid, et toidust naudingu  tundmine on sattu asi. Ka nüüd väidab osa toitumisnõustajaid ja  ka poliitikuid umbes sedasama, et meie magusa himu on saadanast. Et aga meie keelel asuvatest maitsepungadest magusa  retseptor rakkude väljaopereerimine on keeruline  ja kallis peab meie soovi magusa järele talitsema magusamaks. Mõte ei ole uus. 16. sajandi keskpaigal pidid Vastseliina kandi talumehed  Pihkva suur vürstile tasuma meemaksu. Et nad ei tahtnud seda ka eriti teha. Sai tasumata meemaksudest ettekääne Liivi sõja alustamiseks. Loodame, et sedapuhku nii hullusti ei lähe. Magusam magus on teadagi mesimagus. Mesindusega tegeleti juba kiviajal ja nagu 100000 aasta eest,  nii lendavad ka tänavu mesilinnud korjele. Kohe pärast seda, kui kevadine loodus puhkeb. See näib tänavu küll viibivat, kuid meie lendame juba igaks  juhuks mesilasse. Suviseb tõesti. Et pere elab siin ilusti, ikka peab elama,  et niimoodi siis kontrollitakse kogu aeg. Noh, kevadel, siis kui veebruaris kaks korda,  jaanuar, detsember üks kord ja kui on niisugune kuivade  lehtede kahin, siis on pere nagu nälgas vaja hakata ruttu,  ruttu midagi pakkuma neile head ja paremat,  aga kui midagi ei kostab, siis on, siis on hilja. Siis ei ole midagi teha, et tegelikult peab mesinik olema hoolas,  jälgima seda, et mis hääled mesilast arust kostavad. Lumesadu keset maikuud on selle kevade paratamatus,  millega peavad rinda pistma ka Eesti mesinikud. Külm ilm hoiab mesilased tarus, kuigi vajadus korjele minna  on suur, sest nälg on majas. 20 aastat mesilasi pidanud Maire Valtinil on hooldada 150 mesilasperet,  kelle iga liige vajab tähelepanu ja hoolitsust. Vot, see on oma, kui sa välja tulid. Sa tulid raasukene, näete, vaevaliselt liigub,  ei, nad on praegu ja hoiavad punti niimoodi kobarasse,  sest et muidu ja nad istuvad audme peal seal,  kus neil noored lapsukesed kasvavad, soojendavad seda auet. Näete, lume lume räitsakas tuli selga ka veel. Mesilaspere moodustab tarus ülihästi korraldatud ühiskonna,  kus igaühel on täita kindel roll. Näiteks maakuulajad teavitavad korjajaid hea nektari  või õietolmuallika asukohast, suunates neid sinna  spetsiaalse tantsulennuga. Hea mee saagi annab tugev pere ja hea korje. No teil on jälle üks aja peal ja no ikkagi sellised  kodustatud peaaegu kuigi öeldakse, et mesilasi ju kodustada  ei ole võimalik, et te peate ainult nii-öelda nende  tingimused tagama. Ka siis, kui inimene ka metsast koju tõi,  arvas, et nüüd on tal koduloom olemas, aga tegelikult  mesilase on ikkagi juba geneetiliselt selline,  et ta tahab ikkagi vabadust ja kui me valesti käitume  ja talle neid tingimusi ei loo, siis ta laseb jälle mesiniku  juurest jalga. Mesilaste alalhoiu instinkt on suur. Miljonite aastate jooksul on nad õppinud toime tulema  nii otseste ohtude kui erinevate keskkonnamuutustega. Metsamesilasest on tänapäeval aretatud erinevad tõumesilased. Õigetes pidamistingimustes suudavad mesilased külmale vastu  panna hoopis hävitavamaks. Probleemiks on tarru siginenud haigused,  nagu näiteks varroos ehk varrast. Varrolest toitub mesilase verest või emo lümfist  ja ta kahjustab mesilast peaaegu et tema eluiga väheneb  poole võrra. Ja kui me seda Varrolesta nüüd ära ei hävita,  siis tema ronib haudmesse ja, ja paljuneb haudmes  ja iga Varrolest annab hästi palju järglasi,  nii et. Tuleb teda tõrjuda ja muidu me jääme lihtsalt mesilastest ilma. Nüüd näitame, kuidas Varroolestast mesilastarus lahti saada,  sul on mingisugused instrumendid siin kohale toodud lausa jah. Ja siin. Kahtlemata üks vahvamaid asju on see hoblikuappi aurutamise  pann pannile, siis manustatakse. Hoblikuhapet. Erinevad retseptid näevad küll erinevat moodi ette,  aga meie oleme kasutanud niimoodi, et see pann on triiki täis. Ja, ja selliste klemmidega käib ta siis aku külge. Ja selleks, et seda pannisüsteemi paremini kasutada,  on meil kohaldatud või ehitatud niisugune spetsiaalne põhi. Auk sees jah, et põhja on võimalik siis kinni panna,  kui mesilastele hakkad seda tõrjet tegema  ja tarule ja see pann läheb täpselt siit sisse. Ja niimoodi kõik arvud tuleb ära, just et see sügisene Lestatõrje see on hästi-hästi aeganõudev tegevus sellise panniga,  kui sul on seal 20 30 40 taru, siis on see mõeldav. Aga, aga, aga kui sul on natukene rohkem tarusid,  siis selleks otstarbeks on meil Tänavu ostetud niisugune vahva vidin, see kahur  ja võib niimoodi kutsuda küll oblik happekahur aga  tehnoloogia tegelikult samasugune nagu nagu pannil,  ainult et nagu mugavam kasutada. Üsna pea hakkab pragudest oblikhappeauru tulema  ja juba kolme päeva pärast peaks taru põhjast tulemus näha olema. Tõrje peab olema pikaajaline ja süsteemne. Ainult nii on võimalik kahjuritest lahti saada. Palju neid siis koguneb, sõltub sellest,  palju teda siin tarus on. Mida vähem koguneb, seda parem on, seda,  seda suurem on tõenäosus, et, et mesilased talve üle elavad. Aga kas vahel on ka nii, et tõesti, neid on siin väga,  pa on igasuguseid olukordi olnud, et mis on sisse ostetud sülemit,  mis võib-olla ei ole kunagi lestatõrjet saanud  siis nende nende puhul on ikka teinekord asi päris kriitiline. Siin mesilas on sügisel korralikult lestatõrjet tehtud  ja praegu me üheski tarus lesta ei näe. Varro alesta tõrje nõrgestab teatud määral  ka mesilasperet kuid on veel üks oht põldudele pritsitavad pestitsiidid. Selles pritsimisvahendis on tavaliselt sees märg  ehk kleepaine ja see kleebib nende tiivad kokku  ja nad põllul tagasi ei jõua. Aga kui nüüd ütleme, et nad siiski jõuavad tagasi,  siis nad toovad ka seda pestitsiidijääke,  toovad tarusse ja seal toituvad sellest juba ammmesilased,  kes söödavad omakorda vaklasid ja, ja jõuab see  ka mesilasemani mesilasema. Munemine väheneb ja vakladest võivad areneda väärarenguga järglased. Mis ainet sinna masinasse praegu sisse tangiti? Hetkel me täitsime masinat vedel lämmastikväetisega. Ja see läheb põllule. Pritsime sellega siis hetkel ei ole seal taimi,  et me just lõpetasime külvamis, aga nüüd  siis otsustasime, et nüüd on vaja see lisa puudu,  lämmastikukogus sellele põllule juurde anda. Voore farmil on majandada üle 3000 hektari põllumaad. Hea saagi saamiseks tuleb taimede kasvuperioodil viia  põldudele vastavalt vajadusele ka erinevaid lisaaineid. Me anname lahustena seda nüüd taimedele ja  siis Lootuses, et me saame ka natukene vähem kasutada. Pestitsiide iga vahendi kasutamine on tegelikult  ka lisakulu ega et ega me seda ei ei taha. Me tahaksime võimalikult vähe kulutada, et seda suurt saaki saada. Taimekaitsevahendite kasutamine on Euroopa liidus väga  rangelt reguleeritud. Ammu on möödas aeg, kui midagi huupi põllule pritsiti. Eesti põllumehed Eesti inimesed võivad olla küll päris kindlad,  et need tooted, mis on Eestis turule lubatud,  on, on inimese tervisele ohutud ja keskkonnale ohutud. Kui neid õigesti kasutada. Taimekaitsevahendeid ei või õhust pritsida  ja taimekaitsevahendeid ei tohi kasutada õitsvatel taimedel. Et siin on küll väike, aga on mõningad üksikud taimekaitsevahendid,  millel on vastav märge peal. Kui seda vastavat märget ei ole, siis õitsvaid taimi ei tohi pritsida. Kui see vastav märge on taimekaitsevahendil,  siis võib tõesti erandjuhtudel ka õitsvaid taimi pritsida. Aga see võib juhtuda ka ainult kas väga vara hommikul  või väga hilisõhtul. Ilma mürgita tänapäeval ei saa põllumees  ka hakkama sinna või pestitsiidideta, sellepärast et  kahjurid on muutunud nii agressiivseks ja nad on  resistentseks paljude mürkide vastu muutunud,  nii et põllumees peab neid kasutama, sinna ei ole midagi parata. Voore farmi maad on Maire mesilaste korjealadest veidi eemal  kuid mõned mesinikud tegutsevad ka nende põldude naabruses  ja mesilased käivad korjel nii kollase talirapsi,  suvioa põldheina kui valge ristiku õitel. Annavad mett ka teile pärast? Ja olen saanud mesinikikest mett ja meil see oluline on. See suhtlemise suhtlemise koht on kõige olulisem täna. Et kui on ikkagi plaanitud töid, siis mina arvestan sellega. Kui on õitsemise korjeaeg, siis, siis püüan päeva ajal  siis taimekaitsetöid üldse seal lähedal mitte teha. Kõige suurem probleem ongi see, et mesinikud ei anna ennast  teada ja see teadaandmine on tegelikult kahte moodi. Kõigepealt tuleb teada anda oma kogukonnas oma naabruses  tegutsevatele põllumeestele, et sa oled olemas,  sul on mesitarud, et ta saaks sinuga arvestada. Teine asi on PRIA register. PRIA register on väga suur abimees põllumeestele,  kus ta saab vaadata veebikaardilt tema põldude läheduses  asuvaid mesilaid. Aga sellel PRIA registril on tegelikult teine funktsioon  ka ja see on üleriigiline haiguste ennetamine ja,  ja mesilaste haiguste seire. Me ei tea tegelikult palju meil mesinikke  ja mesilasi siin Eestimaa peal on ja Ja no arvatakse või statistika andmed ütlevad,  et kuskil võib-olla 5500, aga arvatakse ka,  et on 6000, sest osa mesinikke on ainult  ka pahe paari-kolme taru pidajad ja, ja nad ei ole ennast  üldse märku andnud, nad ei käi ka koolita. Mis on väga kurb. Siin mesinike liit ja kutseliste mesinike ühing  ja teevad koolitusi ja, ja räägime hästi palju nendest  haigustest ja ja kui nad ei tule koolituste e,  siis nad ei oska ka oma mesilastega toimetada  ja väga palju läheb mesilasi, võib-olla selle tõttu  ka välja. Mesilased on põllukultuuride tolmeldajad  ja see kasu on kindlasti mõlemapoolne, nii et. Siin maailmaruumis tuleb neile mõlemale jätta tegevusruumi  ja selle tõttu väga kutsungi üles neid omavahel suhtlema  ja teineteisele teada andma oma tegevustest. Eestis on umbes 40000 mesitaru igaühes keskmiselt 70000  mesilindu ja see teeb kokku kui kaks miljardit 800 miljonit. Kodumesilast. Igaühe kohta tuleb meil üle 2000 mesilase näkku. Päris paras hulk, kui nad just korraga krae vahele ei poe. Kui palju on meie meres aga kalu, näiteks lõhesid  või forelle? Neid ei ole võimalik lihtsalt üle lugeda,  kuid olukorrast annab aimu laskujate ehk smoltide püük  Pirita jõel. Kevad on selline aeg, kus noored lõhed liiguvad Pirita jõest  mere poole, et alustada mereelu. Tartu Ülikooli mereinstituudi teadlased on pannud Pirita jõe  suudmeosasse mõrra, et vaadata, kui palju noori lõhesid on  mere poole teel. Esimesed hõbedased kalad on siin näha põlul  ja mille järgi sa tead, et ta on siis tulnud põlulast  rasvauim puudub, rasvauim on ära lõigatud,  see tähendab, et on põlula kalakasvatuskeskuses. Need lähevad nüüd tagasi jõkke. Pirita jõe loodusliku lõhepopulatsiooni toetamiseks  asustatakse siia ka kasvanduses sirgunud noorlõhesid. Kui vanad need lõhed praegu siis on? Nemad on siin kaheaastased, kaheaastased  ja see, kes on põlulast tulnud selle kollase märgisega,  tema on kasvult oluliselt suurem ja et seal kasvanduses,  mis seal muud teha on, kui ainult süüa. Praegu on nad kaheaastased, millal nad pärast seda merelu  tagasi jõkke pöörduvad? No isased tulevad kahe-kolme aastaselt ja emased kolme-nelja-aastaselt,  kui nad hästi jões kasvavad, siis nad saavad,  lähevad ka üheaastaselt merre. Klassikaline on kaheaastane lõhepuul, aga  siis selline, kui on hea kasv, siis on üheaastased  ja forell on niisugune plastilisem, tema võib  ka kolme-neljaselt minna. Aga no ka klassikaline, ta läheb kaheaastaselt,  mis sellise. Kollase märgisega kalaga tegema peab see kalur,  kes juhtumisi ta kinni püüab. Nagu kalur saab sellise kalamärgisega kätte  siis seal märgise peal on info, et kuhu,  kuhu see märgis saata püügikoha ja ja pikkuse  ja soomust võtta. Ja saata siis see sinna aadressile, mis on seal märgisel märgitud,  annab jälle infot nende asustatud kalade rände  ja ellujäävuse kohta. Aga laseme siis tema nüüd tagasi sinna, kus ta enne pooleli  jäi oma teega? No siin praegu me loendame, kui palju tuleb Pirita eest  laskujaid merre lõhe ja merifori laskujaid. Ehk teada saada siis kui palju see jõgi nõndanimetatud toodab,  seda kala merre. Esimest korda mõrda jäänud looduslikud lõhe  ja meriforelli laskujad märgistatakse, viiakse ülesvoolu  esimese kärestikuni ja vabastatakse. Osa nendest kaladest satub mere suunas, liikudes uuesti  teadlaste püünisesse. Mida sa praegu kontrollid? Nüüd vaatame, et kas eile märgistatud kalu on,  sellel tundub, et oleks nagu eile pandud märgis kuidas  selline roheline märgis teid teie töös aitab? Sellega me siis mõõdamegi selle mõrra efektiivsust,  et et me märgistame kalad ära, viime ülesse  ja siis kui nad mõrda tagasi tulevad, siis me saame teada,  et mis protsent siis see mõrd nendes kalades kinni püüab. Ja 165 165. Ehk eile märgistasime, kuus lõhet. Ja nendest täna saime kaks tükki tagasi. Pirita on sisuliselt Eesti lõhejõgede mudeljõgi siin kogutud  teadustöö andmeid saab kasutada kõigi teiste Soome lahte  suur sulguvate lõhejõgede kalavarude hindamisel. Sügisel loendab Pirita jões kaamera koelmutele saabuvaid  täiskasvanud lõhesid ja meriforelle. Lisaks tehakse Pirital ja ka mujal Eesti lõhe  ja forellijõgedel noorkalade ehk tähnikute arvukuse seiret. Seire käigus kogutud andmete alusel saabki hinnata Soome  lahe lõhe ja forellivarudesse lisanduvate noorte kalade arvu. Kuidas Pirita jõe lõhedel läheb, On nende elu hea,  võiks paremini minna. No võib öelda, et neil läheb hästi. Et eelmine aasta oli rekordaasta ja võrreldes 20 aasta tagusega,  siis seda aega ei annagi võrrelda, et siis praktiliselt  lõhet ei olnudki jões, aga miks ei olnud  siis no siis oli see, et üks Tallinna vesi  või Tallinn võttis nii palju vett ära, üle  või askjalast, et et jõkke praktiliselt suvel ei jätkunudki,  et, et nõukogude aeg oli ka aasta olukordi,  kus jõgi oli kuival pool vaskil. Nii et kui lõhe vaatevinklist jälgida, siis  mida tal vaja on, jõest, et tal läheks elu hästi. Jõgi peab olema piisavalt suur ja veerikas  ja peab olema rändetõketest vaba, et, et saaks täiskasvanud  kalad sügisel siirduda oma kude aladele. Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel Jägala jõel asub  Linnamäe hüdroelektrijaam ja Paisjärv. Inimese loodud tehiskeskkond pärsib siin Eesti ühe suurema  potentsiaaliga lõhejõe, lõhepopulatsiooni taastumist  ja ka teiste väärtuslike siirdekalade arvukuse kasvu. Need Jägala jõe kärestikud on ideaalsed lõhedale kudemiseks,  aga praegusel juhul kalad siia ei pääse,  sest hüdroelektrijaama pais takistab nende siia jõudmist. Mis selle mure siin lahendaks? No kalade seisukohalt oleks kõige parem,  kui oleks see paisutuse likvideerimine. Et see tagataks siit kalade läbipääs ülesvoolu,  et. Kui ka paisutus likvideeritaks, siis avaneksid  ka paisatud olevad jõelõigud, kus on eeldatavalt väga  kõrgekvaliteetsed kärestikud ja ja kui hinnanguliselt on 7,6  hektarit ülevalpool seda paisu Koelmaalased siis umbes viis hektarit jääkski,  jäävadki praegu selle paiserve enda alla. See jõgi võiks toota 7000 kuni 13000 lõhelaskujat aastas  ehk see on umbes võrreldav Pirita jõega mis on avatud praegu,  et, et siin on näide, et kui Piritas kõik toimib praegu,  siis siis Jägala panus lõhevarudes on null praktiliselt kui  tõenäoline on, et lõhet selle jõe osa, mis nüüd siia  paisutuse taha jääb, üldse omaks võtavad  ja kaua selleks võib aega minna, et nad siia kudema tulevad. See on vägagi tõenäoline, et, et praegugi eelmine aasta siit. Paisu alt võtsid ametliku statistika järgi püüti pool tonni lõhet,  kes tahtsid minna üles, aga nad ei saanud,  kuna nad pais on ees. Ehk seda kala, kes läheks siia koolmõtele,  oleks olemas juba praegu. Jõest merre suunduvaid noori lõhesid ja forelle kutsutakse  laskujateks ehk smoltideks. Smoltifitseerumine tähendab noore kala organismis toimuvaid muutusi,  et saada hakkama uues elukeskkonnas. Kui jões on lõhemaimud ja noorkalad rohekaspruunid kirjud,  siis meres on lõhe hõbedane. Nii on teda raske märgata. Lisaks peab muutuma ka lõhe lõpuste talitlus,  et tulla toime merevee soolsusega. See noor lõhe on osaliselt juba oma värvi vahetanud hõbedase  vastu ja vajalik on see selleks, et mereelus hakkama saada. Jões on vesi mage, meres jällegi soolane  ja need muutused tuleb kala läbi viia, et saada meres hakkama. Enne Pirita jõkke kalade tagasilaskmist tuleb nad mõõta  ja kaaluda ning võtta soomuseproov, et määrata hiljem kalade  täpne vanus. Seejärel saavad kõik täna esmakordselt püütud noored lõhed  ja meriforell värvimärgise. See on vajalik, et me siis tuvastaks ta ära uuesti,  kui ta mõrda satub. Et kalale see otseselt midagi halba ei tee,  kala see üldse ei häiri jah. Kuidas viimastel aastatel Pirital nende lõhe noorärkudega on lood. Siin ikka üldiselt läheb ülesmäge, et eelmine aasta oli  rekordaasta kus laskus üle 10000 noore lõhe,  mida see 10000 kuni 12000 laskujat tähendab meie jaoks,  mida me tuleviku kohta saame prognoosida. No see tähendab, et meres on kala rohkem. Siia tuleb mingi aja pärast kala rohkem. Rohkem kudema tagasi, mis omakorda jälle toodab rohkem noorjärke. Ehk praegu on umbes mereellujää s on 10 20 protsenti  ehk siis nendest 10000-st peaks tulema tagasi. 1000 kuni 2000 kala, aga noh, seal on see,  et kalurid võtavad oma aja ehk seda arvatavasti tuhanded  kahte tuhandet ei tule. Põhja-Eestis on kokku 11 lõhejõge Narva Purtse,  Kunda selja loobujõgi valge jõgi ning Jägala,  Pirita, Vääna, Keila ja Vasalemma jõgi. Kõige paremas seisus on praegu Keila jõe lõhe populatsioon. Paraku on tervikpilt lõhejõgede seisundist kehv,  sest enamikel Eesti tähtsatel lõhejõgedel on paisud,  mis takistavad kalade liikumist koelmualadele. Ja viimane laskuja samamoodi pääseb tagasi jõkke. Linnamäe paisul põrkub avalik huvi kokku avaliku huviga. Kalamehed ja looduskaitsjad soovivad paisu maha võtta,  kohalikud elanikud aga säilitada paisärve. Mida siis riigil teha? Kas mängida mäkra kohalikele ja paisjärve alla lasta  või lasta paisul jätkuvalt meie kalastikule mäkra mängida? Ja miks me üldse ütleme altvedamise või käkikeeramise kohta,  et see on mägra mängimine? Mäger on tegelikult ju üks väga ontlik loom. On sinilillede õitsemise aeg. Mägrapere on nende õhtupoolikuks urulävele sättinud,  et kasukaid kammida. Peagi vantsib ema loom teistest eemale et pisutki  privaatsust nautida. Kogu pika talve koos poegadega ühes urus veetnud mägra emast  võib ju täitsa aru saada. Urust väljudes võtavad mägrad alati aega sügamiseks. Ja seda tehakse mõnuga. Loomulikult ikka sellepärast, et talve jooksul karva pugenud  täidele kirpudel elu keeruliseks teha. Peaaegu kogu oma kevadise toidu peab mäge maa,  sest välja kuukima. Toiduks on igasugused ussid, putukad ja juurikad. Seepärast ta muudkui kaevab ja kraabib aeg-ajalt kükitades,  et oma territooriumi märgistada. Lõhna märk on mägra maailmas nagu Facebooki postitus  või Twitteri säuts. Peale, mida tuleb jälle tööga edasi minna? Kirbud ja igasugu muud parasiidid panevad mägra ennast  sügama ka keset kõige tähtsamaid toimetusi. Midagi tähtsamat mägramaailmas omavahelisest suhtlemisest  muidugi ei ole. Rivaalitsedes aitavad kaks mäkra koos ühte kohta  järjekordset sotsiaalmeediapostitust lõhnamärki teha. Läks, aga nii, et üks lasi teisele peale. Tüli ja solvumine on kiire tulema. Solvatu kehakeel ei jäta solvumise osas mitte mingisugust kahtlust. Tüli teine osapool viskab aga see peale muretult pikali  ja laseb küüntel kõhu peal käia. Mägra tagakäpaküünised pole kuigi pikad. Seevastu on aga esikäppadel kaevamiseks muidugi sügamiseks  kohastunud võimsad küünised. Loomulikult ei tohi unustada, et mäger on kiskja. Meil püsivalt elutsevatest kärplastest on mäger,  kogukaim ja tõenäoliselt ka tugevaim. Ägra käpajälg meenutab väikese karu jälge. Kuid noore hundi käpajälje ja mitmeaastase karu käpajäljega  võrreldes on see ikka õige pisike. Ägrad kaevavad omale elupaigaks võimsaid urustike. Siin magatakse talveund, kasvatatakse järglasi  ja varjutakse suuremate kiskjate ja ka inimeste eest. Üheks üpris äratuntavaks tunnuseks mägrauru puhul on väga  suur välja kaevatud pinnasevall ja tihti vagu  selle sees. Urgudesse peab vanaloom külje aluseks kuluheina  ja kuivi puulehti. Aeg-ajalt vahetab ta madratsi välja. Rajakaamera pildilt saabki aimu, kuidas mäger pesamaterjali  kogub ja urgu tassib. Tihti võib mägraurgude lähedal ja ka kaugemal leida  kraabitud auke, mille põhja on ka midagi lastud. Selline on eriti mõjus territooriumi märgis. Kuna mägrad tegutsevad suure osa ajast oma urustikus  ja selle lähiümbruses, siis jäävad neist maha selgelt  märgatavad rajad. Raja kaamera salvestisi vaadates ei jää mingit kahtlust. Mägrad on väga sotsiaalsed loomad ja pealegi parajad mürakarud. Lapsevanematena vanaloomad hoolitsevad ja tegelevad  järeltuleva põlvega palju ning kiindunult. Metsateel. Või niisama jalutajale vastu sattunud mäger ei põgene alati ummisjalu,  vaid nuusutab ja vaagib asja. Et kas tasub kohe putku panna. Võib-olla vastutuli ja nii ohtlik. Enamasti keerab mägerikka otsa ringi ja vantsib pahuralt  tuldud teed tagasi. Tänane saade oli 900. osoon. 24 aasta jooksul tehtud osoonide järjepanu vaatamiseks  kuluks peaaegu 19 ööpäeva. Uhke värk. Väheke kurvem uudis on see, et tänane saade oli  selle hooaja viimane. Ent kevad on käes ja suvi hakul ehk ongi,  et kogeda loodust nüüd otse looduses. Ekraanil kohtume taas sügisel. 25. hooaja avasaates, mis kannab järjenumbrit 901. Kolm osoon.
