Tere Meie eelmine rännusaade oli siis selline, kus ajasime juttu folklooriuurija luuletaja Aado Lintrop iga ja arutasime selle üle, mis meid maailmas rändama meelitada. Tänud ja vahetasime oma muljeid maailma mõnedele äärealadele, nagu näiteks Himaalaja mägedesse ja Euraasia põhjaosadesse. Ja siis meenutasime ikka meie kunagist tühist värvikat reisi sinna Euraasia kõige põhjapoolsem Ale poolsaarele tai mõõrile. Aga tänane saade on nüüd siis pühendatud Antarktika-le. Ma käisin seal päris hiljuti paar kuud tagasi ja üle-eelmises saates ma õieti alustasin juba neid Antarktika Juta, rääkisin seal siis sellest, et kuidas me reisil üldse läks. Aga täna täna ta andma siis jätkata Ta Antarktika lindude teemadel. Ja täpsemini on sellel saak kaks peategelast, need on hiid-tormilind ja rändalbatross. Neid linnuliike seal Antarktikas on muidugi hulga rohkem, neid on seal kuskil 45, ma mõtlen just selliseid, kes on nagu pärisasukad, kes seal siis ka pesitsevad ja oma pojad üles kasvatavad. Ja kõige tuntumad nendest Antarktika lindudest on ilmsed pingviinid väga armastatud, tuntud ja populaarsed. Aga tänases saates ma nendest ei räägiks. Sest asi selles, et kunagi, kui tegin esimese Antarktika reisi, siis pärast seda sai jagatud neid muljeid ja korrata ma ennast ei tahaks kogu Antarktika linnuriigi kohta. Keda huvitab, saab siis välja otsida selle saadete arhiivist, 2010. aastal nad seal olid ja neid saab siis lihtsalt järele kuulata, kui huvi pakub. Aga tänases saates siis jah, need kaks, hiid-tormilind ja rändalbatross kõige suuremad linnud Antarktikas. Niisuguseid veidraid helisid laseb siis kuuldavale meie saate esimene peategelane, hiid-tormilind, see salvestus on tehtud otse hiid-tormilinnupesast. Ja seal siis mõlemad vanemad hoolitsevad parajasti oma poja eest stiit tormilinnul on alati tee üks poeg ja neid tormilinde. Me nägime tõesti väga mitmetel kordadel meie pikale Antarktika-reisil ja ta oli ka õieti üks esimesi linde, keda me üldse nägime, kui me sõitsime välja, et üldse Antarktikasse minna, see sadam, kust me välja sõitsime, siis kogu maailma kõige lõunapoolsem linn, Ushuaia ja sealt me läksime siis paar tundi edasi ja juba hakkas ümber laeva tiirutama neid hiid-tormilinde ja nad tiirutasid ka meie ümber järgmistel päevadel meil oli päris palju neid ulgumeresõidupäevi ja aina uuesti tulid need tormilinnud siis sinna ja neid oli väga huvitav jälgida, sest oled lihtsalt seal laevatekil. Ja ulgumerel olles on aega üsna laialt. Ja siis nad tulevad ja lendavad sealt ikka väga lähedalt mööda. Tegelikult on nad ikka koletult suured linnud. Nimelt on nende tiibade siruulatus kaks meetrit. Kas kujutad ette, mis on kaks meetrit trit? No see on umbes sama, mis on meie Eesti kõige suuremal röövlinnul merikotkal. Ja kui sa ikka tahad teada, kui palju see kaks meetrit on, siis Sa saad seda järgi proovida, siruta oma käed laiali ja mõõda siis sõrme otsast sõrme otsani ära. Mina olen mõõtnud ja minu käte siruulatus on täpselt üksmeel Peeter ja 80 sentimeetrit, nii et jääb hiit tormilinnu tiibade siruulatusele alla. Aga kui see linn, et seal üsna lähedalt niimoodi sealt laeva laialt mööda lendas aina uuesti, siis ta nii väga suur ei tundunud tegemiseks hiiglaslikku kajakana. Ta kehakuju oli samasugune voolujooneline ja, ja tiivad tõesti sellised pikad ja kitsad ja hitt tormilinnu värvus oli pruunikas. Ainult et siis pea ja kael olid helehallid. Ja ma püüdsin seda ka siis pildi peale saada, aga polnud üldse lihtne, sellepärast et ta liikus ikkagi suure kiirusega, vahetas kogu aeg asendit. Teistpidi, minul oli ka aega palju nendel päevadel seal Antarktika-reisil, nii et Mayna püüdsin uuesti ja uuesti ja no mõnikord ta tuli isegi kuskile 20 meetri peal. Aga ikkagi, et saada väga korralikku pilti, tee kohe näiteks portreed siis mul oli ikka ees korralik teleobjektiiv ja kui ma siis läbi teleobjektiivi seda hitt tormiline peadest vaatasin, siis see oli väga imelik, sellepärast et silma hakkas hitttormilinnu. Väga kummaline. Noh, see oli niisugune hästi jäme ja võiks öelda niisugune nagu kahekordne või topelt nok, nii et selle nii-öelda tavalise noka peal oli just nagu teine nokaga, see ei olnudki nagu nokk, vaid seal on niisugune jäme toru seest õõnes toru. Ja ma mäletasin seda hitt tormilinnu imelikuna ka juba oma esimesest Antarktika reisist ja tookord ma tegin siis ka endale selgeks, et mis asi see toru tal seal selle nuka peal õieti ja on ja see on siis üks niisugune eriline organ, millel on olemas ka täitsa oma nimi ja selle nimi on siis sõrmetoru. Sõrmetoru on siis siit tormilinnule sellepärast vajalik, et ta saab selle kaudu nuusata ta endast välja soola. Asi selles, et ta joob merele magedat vett pole ookeanil kusagilt võtta. Tegelikult paljud merelinnud, joovad merevett, organismile on see ikka ülisoolane ja sellisel kujul koguneb organismi lihtsalt liiga palju soola sellest kuidagi lahti saama. Ja vot siis ongi niimoodi, et merelindudel on sellised soolanäärmed ja sealt nad nagu kurnavad seal sellest veest selle soola välja siis nii-öelda nuuskavad need soolaveetilgad sellest sõrmetorust välja. Tihti on näha, kuidas selle Hitarmi linnu noka otsas ongi parajasti selline tilgakene, mis varsti kukub merre seal teesool, mis jõuab tagasi sinna, kust ta ju tuligi. Ja nüüd meie, Eestimaa lindudel on õieti samamoodi, päris paljudel on olemas need soolanäärmed ja ka nemad eritavad enda organismist seda üleliigset soola välja. Aga vot sellist iseäralikku sõõrm toru. Meie Eesti merelindude noka peal ei ole. No ja kui me nüüd seal Antarktikas ikka edasi sõitsime laevaga, siis me jõudsime juba nendele saartele, kus need hiid-tormilinnud pesitsevad ja kus nad ka endale saaki hangivad ja sellel pikal reisil. Me nägime õieti ka seda, et neid tormilinnuliik seal Antarktikas ikka õige palju eri värvi, eri suurusega. No näiteks selline sügavat pruun, päris suur lind. Tema nimi on suur tormilind. Ühed olid musta-valgekirjud, nende nimed olidki kirju-tormilinnud ja siis näiteks üleni helevalge tormilind nagu lumi. Tema nimi oligi siis lumi-tormilind ja neid oli muidki. Aga noh, suuruse poolest jäävad nad kõik sellele hiid-tormilinnule alla. Ja mida nad söövad, nad söövad ka teistsugust toitu kui enamik teisi tormilinnu liike. Enamik tormini liike saavad oma toiduookeanist, püüavad seal erinevaid pisi merelooma kesi aga hitt tormilindudele sellest toidust jätku. Nemad on ikka sellised, kes peavad saama rohkem süüa ja priskemat nokaesist ja nad enamasti saavad oma kõhu täis hoopis surnud loomade peal, kes on siis randa ohutud, mingid mereloomad või linnud kolooniate juures on suvisel ajal neid ikka leida ja niimoodi saab see hiid tormilind ikka omal kõhu korralikult täis ja suvel on tal ikka ka nii palju toitu, et ta siis ka saab nendega ära toidetud oma pojad. Ja kuidas nad selle korjuse kallal on? Lihtsalt tuleb meelde üks hetk, kui me seda nägime, me olime siis parajasti lõuna Georges lähedal. Lõuna-George saar selle ümber on väikeseid Saaria sellel ühel väikesel saarel. Me tegime jalgsiretke, matkasime seal ringi ja siis selle raja lähedal noh, vaevalt 10 meetri kaugusel olidki siis need hiid-tormilinnud parajasti söömas. Need oli seal kolm ja nende saagiks oli siis üsna räsitud eesel pingviini korjus ja nad rebisid selle ta siis igaüks eri suunda. Tugevad suured sõjakad linnud omavahel läksid tihti nähkleva Tuuklasid ja võtsid ähvardavaid poose ja ja kogu aeg omavahel sõdisid, nii et viimaks üks kõige nõrgem ilmselt ei jaksanud enam teistega seal madistada ja ja astus eemale. Ja siis, kui ta eemale läks, siis ta lihtsalt juhuslikult tuli otse meie suunas. Noh, me olime võib-olla nii 10 meetri kaugusel sellest paigast ja ja kui ta niimoodi lähemale tuli, ega ta ei tahtnud meile kallale tulla, aga tal oli just selline kiit tormilinnurünnak, Kuu poos ja see on siis nüüd niisugune, et tema hästi suur keha on siis küürus võimas pea ja nokk on niimoodi ette sirutatud, umbes nagu tigeda lisahanel ja siis tohutu suured tiivad, inimese kätelaiused, need on siis kahele poole laiali sirutatud ja sabasuled on ka veel lehvikukujuliselt laiali laotatud ja kuidagi niimoodi peale tuli siis ausalt öeldes ajas täitsa hirmu peale, et kui mõelda, et siukene tuleb sulle tõsiselt kallale, siis on päris ohtlik, ausõna aga teistpidi jälle kogu see vaatepilt oli üsna niisugune õõvastav ja ega see lindude väljanägemine, noh, see oli ka ikka üsna inetu. Nii et nad mõjusid kuidagi selliste süngete ja ähvardavate na, kui nad seal saagi kallal niimoodi jageleksid. Ja mõnikord Me nägime Antarktika-reisil seda ka, kuidas hiid-tormilind katsus siis saada kätte mõnda elusat saaki ja see oli kõige tüüpilisemad siis mõni noor pingviinipoeg. Pingviinipojad on väga väikesed, hitttormilind on väga suur ja kui ta seda läheb, siis võtma ta lihtsalt kõnnib pingviinipoja suunas ja üsna ülbelt niimoodi lihtsalt katsub seda poega niimoodi noka vahele krabada. Ja muidugi pingviini emad ja koloonia teised pingviinid. Nemad muidugi on siis nii kõvasti seal poegi kaitsmas, kui vähegi jaksavad, lihtsalt kaitsevad neid ja teevad igasugu ähvardavaid hääli. Ja enamasti läks niimoodi, et see hitt-tormilind ei saanudki seda poega kätte. Ta on sugune kohmakas lind ja aeglaste liigutustega ja, ja kui ta ei saanud kohe esimese hooga seda poega kätte, siis ta jättis sinnapaika, läks jälle oma teed. Noh, ja üks põhjus oli muidugi ka see, et ega elus saab, ei ole hiit tormilinnule põhiline toit, et tema põhitoit on ikkagi need lõppenud loomad. Ja väga tihti ta siis ju otsib seda toitu mitte enda jaoks, vaid oma poegadega. Kas ja me nägime ka neid hiid-tormilinnupesasid, noh need on maapinnale ehitatud kividest niisugused robustsed, ümmargused mätta moodi ehitised ja alati on seal pesas üks poeg ja praegu oli ju jaanuari lõpp, kui me seal olime, see on siis lõuna poolkeral, Antarktikas parajasti südasuvi, noh, vastupidi Eestile ja seal siis need vanemad toitsid seda poega, poeg oli juba päris suur ja kogukas, aga üleni udusulgedega kaetud ja muidugi suur poeg tahab palju süüa ja siis mõlemad vanemad kordamööda talle seda sööki tõid ja siis nagu nendel merelindudel ikka, et siis poeg sirutab oma nokka siis sinna ema või isa noka suunas, siis see vanalind avab noka aia, siis poeg surub oma pea täitsa sinna noka vahele ja siis see ema või isa siis oksendab selle poolseeditud toidu siis lapsele otse kurku. Noh, nii see käib. Ja nüüd, kui nad seal oma poja eest niimoodi hoolitsesid ja igatpidi teda seal niimoodi hellitasid, siis jälle vaatad, et pole ta inetu lind midagi, et täitsa heasüdamlik ja hoolitsev lapsevanema musternäidis. Nii et nii nagu muudegi lindudega oleneb sellest, mis külje pealt seda hiid-tormilindu nüüd siis vaatad, et on ta siis armas või ei. See imelik hääl, mis nüüd kuuldus, see kuulub siis juba sellele teisele meie Antarktika lindude saate peategelasele ehk siis rändalbatross yle ja siin helisalvestuses teevad tegelikult häält kaks täiskasvanud rändalbatross, need on ema ja isalind võib-olla inimkõrvale tundub, et need linnud, saal on parajasti tülis ja lausa kaklevad tegelikult asi, täpselt vastupidi, selline on rändAlba trosside pulma laul ja siia juurde kuulub ka pulmatants, nii et kui nad selliseid hääli teevad, siis nad seisavad, rinnad koos, ajavad oma tohutu laiad tiivad laiali, sirutavad ennast kõrgele üles ja siis teevad neid hääli, löövad nurkasid niimoodi omavahel kokku, niimoodi klõpsutavad ja tammuvad siis üksteise ümber, see on nende pulma tants. Noh, selliste rändal patrosside pulmatantsu ma päris ise pealt ei näinud. Aga ma sain küll kuulda katkeid sellest pulmatantsust, sest õieti nende pulmaaeg oli läbi nüüd jaanuari lõpus ja nüüd nad parajasti olid haudumas oma pesade peal. No rändalbatross sil on samamoodi nagu tormilinnul, et ema ja isa Auduvad kordamööda ja teine siis käib vahepeal mere peal toitu otsimas. Ja seal siis ühe korra ma nägin, et kui üks oli siis pesa peal ja teine oli seal kõrval ja siis kõrval oli ta siis nagu ajas ka niimodi tiibu laiali ja väelasest imelikult oma pead ühelt küljelt teisele ja tegi multi. Noh, need olid siis nagu selle pulmatantsu meenutused õieti. Aga tegelikult olin ma ülimalt rahul, et ma sain näha neid rändalbatross seal pesitsemas, sest see on ikka üsna haruldane juhtum, kui see võimalik on. Mäletan, kui olime esimesel Antarktika-reisil, siis me tahtsime ka neid näha. Aga nii nagu Antarktikas tihti ilm pööras ära, lained läksid kõrgeks ja liiga suurte lainetega ei saa lihtsalt rannas maabuda ja jäise rändalbadosside vaatamine ära hulk päevi pärast seda ma veel põdesin, et et ei saanud neid näha, aga nüüd seekord siis saime. Ja see oli üks niisugune koht, et noh, lõunatsiootsia saar on üks hästi suur saar seal Antarktikas ja, ja selle kõrval on palju väikseid saari ja ühe nimi on siis priooni saar ja vot sinna priooni saarele siis läksime vaatama neid rändalba trosside pesitsemise ja no see käis niimoodi, et maabusime seal kivisel rannal ja siis hakkasime ronima aina kõrgemale, sest randa Alba trossid pesitsevad ainult sellistel mägistel saartel ja muudkui tõused neid künkaid pidi ülespoole ja siis päris üles jõudes seal rohelistel küngastel, vot seal siis need rändAlba trossid olid pesitsema, pesitsevad alati järsu mere kaldal, sest sealt on neil kerge lendu tõusta ja ka poegadel tuule tiibadesse saada, kui nad nii suureks kasvavad. Ja nüüd, kui me seal olime, see oli niisugune päev tavaline Antarktika suvepäev, et õhutemperatuur kuskil pluss viie kraadi ringis ja nõudsemas nisugune, karm ja tugev tuul, Eestis oleks selline tuul kindlasti täitsa torm, Antarktikas on see tavaline ja seal ma tõesti vahtisin neid pesitsevaid rändalbatross nii kaua kui vähegi võimalik, kindlasti üle tunni aja, olen lihtsalt paigal ja vaatasin neid, sest ikkagi rändAlba trosside pesitsuspaigad, need kõige suuremad, need on sellised, kuhu üldse ei lubati inimesi ligi pesitsemise ajal. Ja on väga üksikuid paiku, kuhu siis saab neid pesitsemis vaatamas käia ja üks nendest oli sisse priooni Saar ja seal nad olid siis noh, üks pesa oli küll võib-olla paarikümne meetri peal, teised olid kaugemal. Aga noh, kui sa seal seisad ja sul on binokkelteleobjektiiv, siis sa saad ikka väga põhjalikult jälgida, et kuidas nad seal on ja neid pisikesi detaile nende seal olemisest nagu endale mällu. Ta ega siis väliselt seal midagi väga erilist ei juhtunud, põhiline oli see, et niisuguse kõrge mättakujulise pesa otsas oli siis liikumatu rändalbatross ja mõnikord siis mõni tõusis lendu ja mõni jälle maandus seal. Ja vahetevahel siis ka see lind, kes parajasti haudus, see siis tuli niimoodi pesalt maha ja siis nagu sirutas oma jalgu ja tatsas seal natukene ringi. Ja sel ajal siis oli hea vaadata täpsemalt, milline ta ikka välja näeb, ja binokliga oli muide hästi näha ka see, et milline on tema Nokia, mingist huvitas, et kas temal on ka niisugused sõrmetorud nagu hiid-tormilinnul olid binokliga näha küll päris hästi, aga need olid väga teistsugused, neid oli kaks tükki ja kumbki nendest sõrmetorudest tasus siis kummalgi pool nokakülgedel. Aga noh, need olid tal vajalikud, sest temagi saab juua ainult ookeanist peab oma soolast siis mingil kombel nende sõrmetorude kaudu lahti saama. Ja noh, välimuse poolest, kuid rändalbatross seal niimoodi ümber pesa tatsas, ta meenutab võib-olla meile tuttavatest lindudest võib-olla siis hästi suurt ja prisket hane pika kaelaga ja selline tugeva nokaga ja tal põhivärvus oli valge. Ja väga tihti siis niimoodi, et ainult tiibade ülemised pooled olid tumedad. Aga mõnedel rändal patrossidel olid ka tiibade ülemised pooled valged ja ma teadsin seda, et vot selle järgi saab määrata Ta rändalbatross vanust. Sest mida vanemaks ta saab, seda heledamaks ta tiivad muutuvad. Ja siis sealsamas olles ma siis mõtlesin tõesti, et niimoodi siin Antarktikas oma poegade üleskasvatamine, noh, kes teab, kuidas see käib. See on rändhalba trossidel ikka tõeline kangelastegu, sest asi selles, et neid poegi tuleb neil endal bodossidel haududa väga kaua. Igas pesas on üks muna, vanemad kordamööda seda hauduvad, aga võtab aega kolm kuud, enne kui siis sealt koorub poed. Aga kolme kuuga on ju Antarktika lühike suvi juba möödas ja siis juhtub see, et see udusulis poeg jääb terveks talveks sinna pesale. Ja mõnikord on saal päris kõvad miinuskraadid ja mõnikord Lutsub ka täitsa tõsine torm. Ja mõnikord on ka nii, et poeg on üleni kaetud lumega, kui vanemad on parajasti merel talle toitu toomas. Aga ta elab selle kõik üle, sest põhiline ta on korralikult toidetud, nälga, ta ei pea kannatama mõlemat vanemat, kogu talv otsa käivad teda toitmas ja siis tuleb veel järgmine suvi ja siis nad veel toidavad teda põhiliselt selliste väikeste vere loomakestega kalakest, ega need on rändalbatross, side, põhitoit, ja siis lennuvõimeliseks saab poeg alles siis selle teise suve lõpus ja see on ka ikka huvitav, kuidas ta siis lendu läheb, sest rändalbatross seal käib see asi nii, et vanemad ei õpetada mitte midagi, vaid ühel päeval Ta lihtsalt tunneb, et nüüd on see päev käes ja siis poeg on kasvult ju täpselt sama suur, kui täiskasvanud. Vaata, pole iialgi lennanud, siis ta sammub seal kaljujärsaku serva ja lihtsalt heidab ennast sealt üle ääre alla ja siis ajab tiivad laiali. Ja siis järsku selgub talle endale suureks üllatuseks, et ta püsib õhus ja tuul on tiibadesse ja ongi õppinud lendama. Niimoodi see rändAlbatrassidel käib. Ja muidugi nendel päevadel Antarktikas, kui me olime päev otsa ulgumerel, siis me nägime ka rändalbatross, sest nemad tiirutasid samamoodi nagu tormilinnud õige sageli meie laeva ümber. Aga kui nad seal niimoodi lendasid, siis oli küll jälle nii nagu selle hiid-tormi linnuki puhul väga raske aimata. Ta kui laiad on rändAlbatrossi. Ühel päeval, kui me olime, olgu merel, siis meie üks ekspeditsiooni linnuteadlane pani näidiseks üles sellise mõõdu hästi avarasse ruumi seal meie laevas ta siis võttis nööri, mis on sama pikk kui rändalbatross tiibade siruulatus ja, ja tõmbas selle lihtsalt sinna lae alla sirgu. Noh, vaatasime seda, ta ütles ka, et noh, et see on nüüd siis kolme ja poole meetri pikkune nöör, et nii suur on rändalbatross tiibade siruulatus. Aga kui me seda nööri vaatasime, siis mõtled, et noh, mis seal ikka tore on, aga ta ei tekitanud nagu sellist üllatuse või, või uskumatuse tunne. Ja see uskumatuse tunne tuli alles siis, kui me olime ühes sellises paigas seal Antarktika-reisil see oli siis lõunat, sood, seal on üks niisugune koht, kus elab üksikuid inimesi, seal trütriickeni asula ja seal on ainus koht, kus on olemas muuseum ja seal muuseum, mis on siis lae all rändalbatross hoopis. Ja vot seal siis, kui inimene tõesti seisis selle rändalbatross topise alla ja sirutas käed laiali, vot siis hakkas tekkima arusaamine, kui määratult suured tiivad tal on, sest kui üks inimene seal all seisis käed nii laiali kui saab, siis see ei mõjunud mitte mingil kombel, sest rändalbatross tiivad olid nii palju laiemad ja siis, kui kaks inimest seisid kõrvuti, sirutasin mõlemad käed laiali, siis hakkas enam-vähem jõudma sinna rändAlbatrossi tiibade siruulatuse nii välja ja see rändalbatross ongi kogu maailma linnuriigis. Sellepärast kuulus etalon kõige laiemale ulatuvad tiivad kõikidest maailmalindudest. Kusjuures ei tohi muidugi segi ajada, ei saa öelda, et ta on maailma kõige suurem lind, sest ta mõni teine on näiteks kaalu poolest suurem ja mõni teine on pikkuse poolest surema kaist tiibade siruulatuselt on ta maailma see kõige-kõigem. Ja kui nad seal niimoodi jälle meie laeva ümber kiilutasid ja ma neid jälgisin, siis ma väga suure huviga vaatasin, et kas nad on nüüd kõik siis ikka rändalbatross. No ei olnud, seal oli teisi ka ja võib-olla kõiget tavalisem albatross liik, kes meie laeva saab, siis oli selline, kelle nimi on siis mustkulm-albatross. Mustkulm-albatross tunned hästi selle järgi ära, et tal on seal silmade kohal tõesti sellised tumedad triibud nagu kulmud. Aga noh, rändalbatross on sellest mustkulm-albatross, sest ikkagi märksa suurem. Ja kui ma neid seal moodi vaatasin, siis oli väga huvitav uurida, aega oli ju palju nendel ulgumerepäevadel, et, et mismoodi see nende lendamine seal laeva ümber käib. Ja siis ma märkasin seda, et sellel tiirutamisel seal laeva ümber olid täiesti oma kindlad reeglid. Üldiselt tiiru tegemine käis siis niimoodi, et albatross tuli sealt kusagilt kaugelt laeva tagant ja siis ta lendas hästi madalal lainete kohal, nii et et peaaegu need laineharjad riivasid ta tiibu ja niimoodi hästi madalalt lennates. Ta jõudis sinna laeva ahtri juurde ja nii kui ta sinna jõudis, siis ta hakkas nagu kõrgust võtma ja siis jõudis sellisele kõrgusele, et ta möödus nagu laevast siis nagu külje pealt tihti just samalt kõrguselt, kui ma ise teda vaatasin. Ja siis ta läks sedamoodi nagu laevaninas, aga kui ta ninasse jõudis, siis ta enam otse edasi lennanud, vaid keeras niimoodi järsult kõrvale ja siis hõljus kuskile sinna avamerele, jää väiksemaks ja väiksemaks, muutub peaaegu et täpiks. Ja kus sa seda täppi ikkagi jälgida suutsid, siis sa nägid, et ära ei kadunud, vaid ta tegi ilmatu suure tiiru, jõudis jälle sinna laeva taha ja hakkas jälle seda ringi otsast peale. Noh, nii see tal käis. Ja kui ma neid hitttormilinde ja rändalbatross seal niimoodi laeva saatmas paljudel päevadel nägin, siis noh, hästi kergesti tekib see küsimus, et miks nad siis nii truult laevu saadavat on alati saatnud juba sel ajal, kui merel sõitsid ainult purjelaevad. Ja vastus on muidugi see, et laevad aitavad neil edasi saada, sest tuulevarjus, laeva tuulevarjus, nad saavad paremini rännata. Aga nüüd, kui ma neid siin vaatasin, siis oli veel üks asi, mida ma väga hoolega uurisin. Ma vaatasin, kui tihti albatross liigutab oma tiibu ja see, mida rohkem vaatad, seda rohkem imestad ta praktiliselt üldse ei liiguta tiibu ja ometi lendab kogu aeg. Ja see on tõesti täiesti imelugu. Näiteks tihti oli ju niimoodi, et sealsamas, kui laevatekil olin, noh, siis oli niisugune tugev tuul oli ka kogu aeg, aga mõnikord käis üle laevalae niisugune tõsine tormi-iil. No ikka on nii tugev, et tead ikka kuskilt kinni võtma ja et müts lendab peast minema ja siis tormi hiil jõuab sinna laeva taha ja kui ta jõuab seal albatross sinisiis, Albatrossile, see on nagu õnnistus. Ta kuidagi hästi kergelt muudab oma kehaasendite just nagu hüppab niimoodi sujuvalt selle tormi-iili kukile ja hakkab hoopiski mitte seal laperdama või suunda kaotama, vaid hakkab hoopis kiiremini lendama ja just sellesse suunda, kuhu ta minna tahab. Ja siis ma vaatasin just seda, et kus koha peal ta siis neid tiibu ikkagi kogu selle suure ringi ajal laevast eemale ulgumerele ja siis jälle laeva juurde tagasi, millal ta tiibu liigut. Ja niimoodi korduvalt uurides sai selgeks, et, et ta teeb paar tiival liigutust ainult ühel korral ja see on siis, kui see lind jõuab just sinna laeva ahtrisse ja tahab nüüd sealt hästi madalalt lainete kohalt ennast kergitada kõrgemale, sinna, kus on siis nagu tugevamate tuulte tsoon. Vot selle koha peal siis paar korda niimoodi liigutab tiibu ja siis jälle on tiivad täiesti liikumatult ja muul ajal üldse oma tiibu ei liiguta. Nii et see oli tõesti hämmastav, see pani lausa kuidagi filosoofiliselt mõtisklema, et et vot, milline oskused pöörad niisuguse loodusjõu, mida peetakse ohtlikuks taltsutamatuks, pöörad selle enda kasuks ja rakendad enda heaks, et kiiremini ja kergemini ja vähema energiaga edasi pääseda. Ja kui mõelda nüüd loodusteaduslikult, siis ongi niimoodi, et rändalbatross, side, lennuvõimet, seal tormide ja tuulte turjal on väga hoolega mõõdetud. Ja näiteks siis hiljutised mõõtmised GPS-seadmetega on siis näidanud näiteks, et ühel korral oli niimoodi üks rändalbatross suutis 12 päeva jooksul läbida vahemaa 6000 kilomeetrit. No see on ju täitsa vapustav ja, ja täitsa kindlasti ei oleks rändalbatross iialgi jõudnud niisuguse ajaga sellist pikka vahemaad läbida, kui ta oleks pidanud kogu aeg tiibu lehvitama. Ja on veel üks huvitav asi. Zooloogid on selgitanud, et trand Albatrassil aitab kiibu tundide kaupa liikumatult paigal hoida üks tiibade toomiline eripära. Nimelt on tal siis seal tiibadest teatavad kõõlused nende kõõlustega, ta suudab oma tiivad nii-öelda lukku panna ehk liikumatuks muuta ja, ja kui need juba niimoodi liikumatuks muudetud, siis tal pole vaja mitte kõige vähimatki pingutust teha, et tiivad püsiksidki täiesti jäigalt paigal. Ja sedamoodi see rändAlbatrossi tegelik elu ju ongi, sest jah, vahepeal ta ka maandub kindlasti sinna ookeanile ja puhkab seal lainete natuke ja otsib natuke toitu, veist ja kogu aasta jooksul veedab siis mõned kuud ajutiga maismaal, kui ta neid poegi siis Audude suureks kasvatab. Aga kui mõelda kogu rändAlbatrossi aastakümnete pikkuse elu peale, siis kahtlemata suurema enamuse oma elupäevadest veedata just nimelt nii ookeanide kohal hõljudes ja väga meisterlikult ära kasutades alati ookeanide kohal Lutsuvaid tuuli. Nii ja siin kõlas siis veel kord see rändAlba trosside eriskummaline pulmalaul ja sellega saab tänane saade otsa saade kahest Antarktika kõige suuremast linnuliigist, hiit, tormilinnust ja rändAlba trassist. Aga järgmine saade jätkab siis muidugi neid Antarktika ka lugusid. Ja seal tahan ma siis kõnelda Antarktika suurtest mereloomadest, nendest eriskummalistest elukatest, keda pole võimalik näha mitte kusagil mujal kui sellel maailma kõige lõunapoolsemalt mandril ja selle ümbruses. Ja nende mereloomadega. Me tõesti hästi tihti puutusime oma pikal Antarktika-reisil kokku.
