Tere, me oleme nüüd tänavuse rännusaadete hooajal rännanud nabamaadel neil külmadel aladel seal põhja ja lõuna poolkeral polaarjoone lähistel ja viimases saates sai siis jagatud muljeid just Antarktikast lõunapoolkeralt polaarjoone lähistel. Ja oli siis juttu sellest Lõuna-George'i saarest, sellest maailma eest kõige üksildase, vast paigast, mille ümber ei ole 1000 kilomeetri ulatuses mitte ühtegi asustust ja ega seal lõunatsioodsalgi rohkem asustust pole kui üks pisikene koht, mille nimeks krütlikkernikus elab käputäis inimesi. Ja vot sellest kütwickeanist ja tema minevikku elust, praegusest elust, siis oligi jutt toya siis kaanest krütrykeni kalmistu hauapaigast, sest seal hauas puhkab polaarrändur Ernst sapiton. Aga tänane saade, siin ma siis tahan jõuda nendesse kõige kaugematesse paikadesse, kus me oma pika reisi ajal välja läksime nimelt siis Antarktise mandri lähistele ja nendele väikestele saartele sealkandis. Ja siis selles saates tulebki juttu nendest elamustest seal ja igasugu elukatest, keda me seal siis kohtasime. Kas oskate arvata, milline Antarktika loom sellist häält võib teha? Võib ju arvata, et mõni pingviin, sest pingviiniliik on siin Antarktikas palju ja tõepoolest on see üks pingviiniliik ja kui keegi väga hästi pingviiniliike tunneks, siis ta oskaks isegi hääle järgi ära arvata, et see siin on just valjas pingviin. Ja see valjaspingviini hääl on nüüd salvestatud seal üsna Antarktise mandri lähedal, ühel saarel, mille nimeks on poolkuusaar ja nimi selle järgi, et see saar ongi tõesti poolkuu kujuline, hästi pisikene, nii et me kõndisime seal paari tunniga selle ühest otsast täiesti teise läbi ja seal saarel elab üks päris vägev valjaspingviinide koloonia. Seal on kokku loendatud üle 4000 valjaspingviini ja me läksime muidugi neid vaatama ja see käis niimoodi, et kõndisime mööda sellist sissetallatud rada ja mõlemal pool tee ääres olid siis mingisugused selle koloonia osad ja siis need pingviinid seal omavahel kogu aeg liikusid nende koloonia osade vahel. Paratamatult oli niimoodi, et meie rada ja pingviini rajad alailma ristusid aga meid oli siis juba enne instrueeritud liikluseeskirjade kohta, et selles paigas on nendel valjaspingviinide alati eesõigus. Et kui näed, et pingviin juba eemalt tuleb, siis pead paigale jääma ja püsid senikaua kui tema on rahulikult juba teisele poole teed läinud ja alles siis võid edasi minna. Aga noh, neid pingviine saalis seal palju ja nii juhtuski, et mõne koha peal pidi kohe mitu minutit paigal olema, enne kui jälle väikene vahe nende pingviinide paraadil sisse tuli. Ja noh, valjas pingviin temast need tegelikult ühes varasemas saates kõnelesime, temas tunnus on ju see, et tal käib siis selle valge lõual läbi selline must triip nagu hobusel valjad pisikest kasvu vaeva poole meetri kõrgune ja kõndides taarub hästi kõvasti. Mitte kõik pingviinid ei ole sellise taaruva kõnnaku ka. Ja siin need koloonia osa tasusid siis just kaljude vahel seal kõrgemal nendes kohtades. Ja nüüd kui jälgisid, et mis nad seal koloonias nüüd südasuvisel ajal teevad, siis neil oli seal peamiselt kaks hoolt. Esiteks siis poegade toitmine ja teiseks naabritega jagelemine, sest need pesad olid sellised kivikeste sõõrid hästi lihtsad maapinnal ja pojad, keda siis kogu aeg toideti jõgisoolt nõudsid, need olid niisugused pisikesed udusulekerad igas pesas ainult üks poeg alati. Aga vot need pesad asusid väga lähestikku ja siis oligi nii, et kogu aeg naabrite vahel üks tüli ja lärm vahetpidamata. Me olime oma pikal reisil enne näinud valjaspingviine just seal avamerel, kui nad olid jääpankadel ja siis olid nende mustvalget kuued kohe täiesti laitmatult puhtad, sest nad ju pidevalt loputasid seda kuube seal ookeanis ringi ujudes. Aga siin, koloonias siin oli teisiti, sest siin nad pidid ju olema põhiliselt paigal ja mõnede kuued olid kohe erakordselt räpased. Põhjus muidugi lihtne pesade ümbrus ja see kaljude vaheline ala seal koloonias soli tihti sopale tallata. Porine ja seal oli päris palju kalakest luid, need kalad, keda siis toiduks olid toodud, nende jäänused ja muidugi päris palju ka pingviinide väljaheiteid. Nii et pilt ei olnud just väga kena ja need valjaspingviinid olid natukene isegi oma räpasuses eemaletõukavad, aga mulle väga meeldis, meil oli seal just parajasti üks ekspeditsioonijuhte, tema nimi oli Martin Mcas, noh, niisugune tursk, erksaolekuga, šoti mehemürakas ja vot see Martin siis ütles, et minule kõikidest Antarktika pingviinide, sest kõige rohkem meeldivad just valjaspingviinid ja just sellised nagu siin koloonias on. Noh, ta oli hästi palju Antarktikas käinud, nii et tal oli olnud aega põhjalikult selle asja üle järele mõelda. Ja siis põhjendus oli ka päris lustakas, et ta ütles niimoodi, et need valjaspingviinid on samasugused nagu mina. Noh, kui ma siin nüüd igapäevaselt siin oma tööd teen ja neid maismaaretki korraldan, et ma olen ka tihti selline räpane. Aga teistpidi on need valjaspingviinid kõikidest pingviinidest kõige vastupidavamad ja kõige vähenõudlikumad. Ja nemad tulevad igast olukorrast alati välja ja sellepärast elavad nad sellistes paikades, kus teised pingviinid elada ei suuda. Ja vot sellepärast meeldivad need pingviinid kõikidest kõige rohkem. Aga üldse poolsaar, kus me parajasti olime, see tegelikult oli üks osa päris suurest saarestikus, selle saarestiku nimi on Lõuna-Shetlandi saarestik. Saarestik asub üsna mandri lähedal, vaevalt sadakond kilomeetrit sealt eemal, aga ta on hästi suur, nii et saarestikku läbima, et on oma 300 kilomeetrit. Tehase saarestik koosneb kümnetest suurtest ja kohe sadadest väikestest saartest, nii nagu see poolkuu saarekegi siin oli. Ja nüüd see saar, väinade labürint, seal see on tõesti selline, et kui me seal laevaga liikusime, nullex alatihti sassi, et kus me nüüd siis parajasti olime ja siis tuli alati minna sinna kaptenisillale, seal oli kaart ja kaardi peal oli siis märgitud, kus lae parajasti andmed, siis said jälle aru. Ja enamik nendest Lõuna-Shetlandi saartest nii nagu nad seal mandri lähedal ikka on, olid väga karused ikka jää, vahel ka natukene kaljusid. Aga siin-seal rannal siis ka neid merelindude ja loomade kolooniaid ja mis eriti huvitav seal Lõuna-Shetlandi saarestikus, seal on olemas ka vulkaane, jaga selliseid vulkaane, mis pole üldsegi kustunud, vaid on aktiivsed ja mõned nendest saartest koosnevadki puhtalt, ainult vulkaanide, sest see on väga põnev. Ja kui ma nüüd seal polgu saarel olime lõpetanud ja jälle laeva läksime, siis me just ühele sellisele saarele läksime. Nii see heli kõlas nüüd veidi teistmoodi, kui seal saate alguses, aga tegelikult oli ikka seesama valjas pingviin ainult et salvestatud teises paigas salvestatud tisseptsioni saarel. Kes Antarktika huvilised on, need võib-olla teavad, seda saad, sa on äärmiselt põnev Saar. Ja sellel saarel asub ka muide valjaspingviinide koloonia isegi suurem kui sealpoolkuu saarel, seal on neid isegi loendatud kokku 10000 lindu seal koloonias. Aga põhiline on see, et see saar ongi vulkaanisaar. Ja see on väga kuulus vulkaanisaar, nii et ma olin ka oma eelmisel Antarktika-reisil seal käinud ja see jättis mulle nii värvika mulje, et mul oli tohutult hea meel, et me nüüd uuesti sinna tagasi läksime. Õieti on see disseptioni saar ühe iidse Khani kraatri kaldera ehk siis kusagil üle 10000 aasta tagasi toimus järjekordne purse ja vulkaanikoonus varises kokku kokku ja niimoodi tekkis selline hiiglaslik, täiesti ümar kaldera, kus on ookeanivesi sees ja kuhu saab sisse sõita. Hästi Sa avause kaudu, et laev mahub nagu vahitornide vahelt kõrgete kaljutornide vahelt, sealt vaevalt läbi. Tõusu ajal saab suur ookeanilaev siin on nagu meie oma. Aga kui sealt juba läbi sõitsime siis olimegi vulkaani kalderas sees ja see oli ikka tohutu tult avar, läbimõõduga oma 12 kilomeetrit ja mäed ümberringi nagu ringina, igalt poolt kõrgusega peaaegu kilomeeter. Ja see vana vulkaani kaldera, ega ta päris uinunud olekus ei olnud, ma sain sellest mõnede märkide järgi aru, näiteks kaljudel seal juba kalderas sees olles oli mõne koha peal imelik värv, kohati puna, kas kohati kollakas, mõni Kalju oli tõesti nagu pühademuna ja mujal maailmas olin ma seda näinud, et vulkaanide juures on tõesti selliseid värvilisi kaljusid ja selle põhjus oli see, et maa seest tulevad väävliaurud, töötlevad pikkamisi Neid kivimeid ja siin need muutuvadki sihukeseks värviliseks. Ja teine märke, et see vulkaan ei olnud täiesti uinunud olekus, kus oli siis, kui vaatasid seda randa. Rannas oli selline must liiv, nii nagu vulkaaniline liiv tihti täiesti süsimusta värvi. Ja vaat see liiv mõne koha peal seal lainete piiril täiesti selgesti aurus tugevalt. Nii et kui vaatasid, siis nagu mingid udulinikud kerkisid sealt veepiirilt üles. Ja just sinna ühe sellise aurava ranna lähedale me siis laeva pealt paatidega läksimegi. Ja siis, kui me sinna jõudsime, siis mul esimene asi oli koha, et läksin sinna selle auru sisse, et proovida järgi, et kui kuum see liiv seal ikka on. Ja kui ma seal juba olin, siis noh, nina tundis täitsa selgesti, et seal oli selliste väävli lehka, mitte tugevalt, mitte lämmatavatega natukene, täitsa selge, see on ka täiesti kindel vulkaanilise tegevuse tunnus. Ja siis kummardsin maha, panin peo vastu liiva ja see oli tõesti kuum, aga mitte selline kõrvetavalt kuum, vaid selline, et noh, kas Antarktika õhk ümberringi on selline hästi karge, siis oli mõnusalt kuum. Noh, nagu saunalava, nii et tekkis kohe kiusatus, et huvitav, kui nüüd kooriks endasin päris supelpükste väele ja heidaks siia sooja liiva peale, et kes siis olekski tunne nagu oled saunalaval. Ja õieti ma olin ka lugenud selle kohta, et mõnedel turistidel on siin kombeks ehitada endale siia sellisesse auravasse liiva, selliseid kuuma vee, vann kühveldavad seda liiva siis nii palju kahele poole tekib nii suur lohk, et ise mahud sinna vabalt ära siis vesi valgub sinna sisse ja siis kümmeldakse selle vee sees. Aga selle kohta olid meie ekspeditsiooni juhid väga selged instruktsioonid, nemad ütlesid, et ärme Meie niimoodi teeme, sest asi selles, et Swedish septsioni saar on üleni looduskaitseala ja kui nüüd mõelda, et kui kõik need turistid, kes siia tulevad, igaüks kaevab siia liiva, siis suuri kümblusvann. Et siis rannajoon ju läheb väga teistsuguseks, siia maha jääb väga palju inimmärku. Ja see ei ole õige asi. Aga neile öeldi ka seda, et kes tahab minna suplema, siis võib küll, aga teeme siis niimoodi, et lihtsalt lähed siitsamast auravalt liivalt sinna vett, et ja kõnnid nii sügavale, et saad ennast ära kasta ja supelda. Aga enne seda teeme ühe niisuguse jalgsiretke, et lähme kõnnime mööda seda kaldera nõlva üles, hästi kõrgele, et sealt ülevalt on siis hea vaade kogu sellele vulkaani sisemusele ja ja niimoodi me tegime. Noh, see oli üsna järsk nisugune. Pude nõlv koosnes liivast, sellest mustast liivast, Sis vulkaanilist tuhast. Et polnud üldse kerge minna ja üldiselt oli ta täiesti elutuse vulkaaniline pinnas seal. Ainult siin-seal hakkasid silma niisugused, et hästi suured inimpea suurused või suuremad kivikamakad, mõnikord olid nad kollast värvi, need olid väävliühenditega kivimid teinekord jälle punakat värvi. Ja eks need kivikamakad siin olid õieti jäljed sellest viimasest suurest vulkaanipursked, mis siin oli olnud, kui, siis taeva pool olil lennanud selliseid hiigelsuuri, kivikamakaid, poolvedelas olekus tulikuumi ja siis, kui nad seal purunesid ja alla kukkusid, siis nad jälle tahkusid ja siis jäidki siia sellest ajast saadik vedelema. Ja nüüd sealt päris ülevalt, ütleme nüüd seal vaatasime siis alla sinna ranna poole, siis see oli näha, et seal rannas oli tegelikult päris palju kunagiste ehitiste jäänuseid. Ja meie teejuht siis andis meile seletuse, seal hea vaadata, nad kõik olid üksteise lähestikku seal näha. Aga nad olid täiesti erinevatest ajalooaegadest. No kõige vanemad olid hästi suured, roostes metallimahutid. No need olid loomulikult tollest ajast, kui siin vaalu tapeti ja siis surmatud vaalades seda rasva seal mahutites välja keedetud. Ja need olid siis pärit sajanditagusest ajast, kui Norra ja Šotivaalapüüdjad siin olid tegutsenud, aga siis olid veel kaks selliste hoonete kobarat, need olid puuhooned. Üks selline hoonete kobar oli peaaegu maatasa, peaaegu midagi polnud näha ja see oli olnud kunagi Tšiili polaaruurimisjaam ehitatud seal 1950.-te keskel ja teine tahate kobar, see oli natuke paremas seisus, aga samuti mahajäetud ja lagunev ja see oli siis olnud jälle inglaste uurimisjaam, ehitatud seal kusagil teise maailmasõja lõpuaastatel ja need mõlemad jaamad siis hävisid viimase tissepsoni vulkaanipurske ajal. See ei olnudki nii väga ammu kusagil 60.-te aastate, et lõpuks eelmisel sajandil pool sajandit tagasi umbes. Ja see purse oli nii võimas, et inimeste elud sattusid ohtu tohutu, kui kiiresti nad seal erivahenditega helikopteritega päästeti, inimesed jäid kõik ellu. Ma pean, need hooned said nii, kõvasid purustusi, et neid enam ei taastatudki. No ja kui oleme seal vaadanud selle üleval matkavaated ära, tulime uuesti randa tagasi, nüüd oli see koht, et tuli nüüd mõelda, et kes siis tahab ette kümnema minna ja ja kes ei taha, noh, mina olin täitsa kahevahel, sest ega ma mingi talisupleja ei ole. Samas tundus, et noh, et siin rannas oli ju päris mõnus soe liiv, et äkki see vesi polegi nii külm ja ainus võimalus, kuidas natukene niimoodi proovida. Seda veetemperatuur oli siis see, et ma läksin lihtsalt oma pika säärega säärikutega nii sügavale vette, kui andis, noh, ega ma väga kaugele ei saanud minna, võib-olla nii umbes sealt rannaliivalt kusagilt nelja meetri kaugusele või siis nii kuue sammu kaugusele, siis oli vesi juba peaaegu Pika sääriku ülemise servani. Aga seal siis torkasin sõrmel ette ja proovisin ja tundsin, et vesi oli kõvasti jahedam, kui seal rannas oli olnud need lained, mis randa tulid, aga ikkagi täiesti leige, täiesti talutav ja siis ma otsustasin, et teen ära, et käin ujumas ja võtsin siis supelpükste väele ja läksin aga otse ja ja muidugi avastasin kohe, et kui ma nüüd sealt kuuest sammust edasi sain, siis iga sammuga läks vesi ikka kohe hüppeliselt külmemaks, aga ikka hambad ristis, pressis ja nii edasi ja siis kuidagi jõudsin nii sügavale, et sain endale ära kasta ja ja supelda ja, ja siis kiiresti-kiiresti välja. Ja nüüd, kui ma tagantjärgi mõtlen, et mis vesi võis olla noh, vahel Eestis käidud ka külmas vees kogemuse järgi võis ta olla võib-olla mingi 10 kraadi ringis, üsna külm, aga kindlasti palju soojem kui Antarktika ookeani vee keskmine temperatuur, sest siin on ta külmem kui näiteks meil Läänemeres, talvel, nii et ka suvisel ajal Antarktika ookeanivesi võib-olla seal kuskil pluss kahe kraadi ringis, mitte rohkem. Nii et jah, sain Antarktika vee ära proovida, mis sest, et natukene vulkaanisoojusega soojemaks köetud. Kas pole veider hääl isegi nagu ehmatada, et mis elukas see nüüd võiks olla? Noh, see on tõesti üks Antarktika mereloom, aga sellist häält teeb ta tegelikult üliharva. Nii et ära arvata selle hääle järgi, ma arvan, isegi sooloogidel oli suuri raskusi, aga see oli nüüd peedeli hülgehääl. Ja see oli selline hääl, mida ta teeb siis, kui ta jää peal lamades haigutab, nii et üsna haruldane hääl. Sest kui tihti ta siis ikka seal haigutab. Aga selliseid põõnavaid vedeli hülgeid, neid me nägime küll mitme koha peal. Ja üks selline oli ka siis, kui me läksime nüüd juba sinna Antarktise mandri peale ja selle koha nimeks oli Neco Harbor ja seal otse ranna ääres, noh, võib olla 10 meetri kaugusel veist, ta siis lebas lume peal vedelihüljes ja ta oli ikka päris suur. No meile öeldi, et ärme lähemale läheme, kui 20 meetrit läksime 20 meetri peale ja ta magas nii sügavalt, nii liikumatult. Et noh, meie ei häirinud teda põrmugi. Ja oli ikka priske elukas küll oma kolm meetrit pikk ja võis kaaluda ikka mingi 400 kilo selle ringis, hästi, selline ümmargune hästi rasvane hallikat värvi karv selliste suurte heledate laikudega seljal ja külgedel. Ja seal ta siis oli, magas rahulikult ja kui ma tema nägu vaatasin, siis oli väga niisugune, kuidas öelda, nunnu näoilme, sest noh, silmad olid kinni, ta oli hästi rahulik ja ta näol oli selline, ma ütleksin, siukene, õnnis ilme ja siis ma mõtlesin, et miks see just niisugune õnnist tundub olevat ja siis vaatasin, et et tema suunurgad olid nagu kergelt ülespoole pööratud, kerge naeratus juhtus, niisugune mulje. Tema muidugi ei naeratanud, lihtsalt loodus oli talle sellise suu loonud. Aga see vedelihüljes on kõigi maailma imetajate seas küll selles mõttes väga erilisel kohal, et ta on kõige kaugemal lõunas elav imetajaliik maailmas. Ja põhjus selles, miks ta siis näiteks siin Antarktise mandri ümber on, kus teisi hülgeid enam olla ei saa. On see, et, et siin on merejää tihti ka talvisel ajal vee peal ja hüljestel on ju vaja hingamisauku jää sees, ta peab need kuskilt saama ja enamasti on siis nii, et teised hülged otsivad mingisuguse prao seal jää sees, kus siis seda auku niimoodi kergesti tekitada. Aga see vedelihüljes, tema on siis selline, kes on võimeline närima läbi paksema jääd, kui teised hülged seal mandri lähedal, selles püsivas mere ja seal on ka siiski mingeid pragusid, aga nende pragude põhjad on ikkagi hästi paksus jääs. Tema suudab selle läbi närida ja kui ta pealegi suudab hinge kinni hoida kauem vee all kui teised hülged, noh tund aega pole tema jaoks mingi küsimus, vaat siis ta suudabki neid hingamisauke endale seal tekitada ja niimoodi elada, püüda seal vee all siis kalu ja vahetevahel hingamas käia aasta ringi ja sellepärast ongi ta siis maailma põhjapoolseim imetajaliik. Aga siin EKO Harboris läksime tegelikult siis matkale sinna noh, Antarktise mandrile, ega me kaugele ei läinud. Me lihtsalt ronisime mööda nõlva üles niisugune hästi lumine nõlv. Ja kui me siis saime juba päris päris kõrgele, siis seal oli üks eeselpingviinide koloonia. Eeselpingviinide sai ka siin ühes varasemas saates räägitud, need, kes on saanud oma nime selle järgi, et nad teevad eesli häält, kui isased laulavad ja vot siin oli ees pingviinide koloonia, seal seal üleval kõrgel tundus kuidagi nagu imelik, et miks nad oma koloonia siia tegid, meil oli täitsa hing paelaga kaelas, kui siia üles saime ronitud ja kui neil on siin nüüd koloonias, nad peavad ju iga päev minema muutkui siit alla merre, sealt siis toitu püüdma, siis jälle üles tagasi iga päev mitu korda. Et millal pärast nad siis siia üles selle koloonia rajasid? No ega ju ei oska päris eesel pingviini moodi mõelda, aga aga noh, päris randa muidugi ei ole mõistlik ehitada, see on selge seal näiteks isegi see jäämerelt tulev jää või võib kahjustada seda kolooniat ja ja teinekord on seal ka neid suuri hülgeid, et kui see niimoodi seal lesib ja ennast keerab, siis on muidugi pingviinikoloonia täiesti maatasa tehtud. Aga et siin üleval, mille pärast seal? Ausalt öeldes ma jäingi seda mõtlema ega ei osanudki välja mõelda. Kindlasti olid siin omad mõjuvad põhjused. Aga siin eesel pingviini koloonias oli siis nüüd meil aega täiesti rahulikult olla ja uurida, mis siin ümberringi toimub. Ja täitsa huvitav oli nende askeldamist niimoodi vaadata. Enamik nendest muidugi hoolitsesid oma poegade eest, et eeselpingviinid, võib-olla ka pesas isegi kaks poega ja nendega oli siis tegemist palju. Aga palju huvitavam oli vaadata selliseid erandlikke pingviine, kes käitusid kuidagi veidralt. Ja üks nendest oli siis näiteks ema pingviin. Ja Ta oli oma pesal ja tema jalge ees oli suur valge muna. Muna oli selle pingviiniga võrreldes väga suur, aga ma teadsin, et nii see peabki olema pingviini longi, suhteliselt suured munad. Aga mis oli ju imelik, oli see, et praegu, kui me siin olime, oli kesksuvi ja teistel pingviini-del olid ammu pojad juba munast väljas ja tema siin alles haudumas. Ma ei osanud sellele ka mingit põhjendust enda peas välja mõelda, aga meil oli õnneks seal ju ekspeditsiooni juhid. Ja üks nendest siis oli ka linnumees ja tema käest läksin küsima ja tema pakkus seda, et, et see on üks noor ja kogenematu pingviini ema. Ja et ta nüüd esimese haudumisega läks tal midagi nagu valesti ja kuna ta oli kogenematu, too siis ta munes uue muna ja asus jälle niimoodi optimistlikult hauduma. Ainult et sellel ei olnud mitte mingit tulevikulootust, sest Antarktika suvi, see on lühike ja isegi siis, kui ta selle muna saab, autode sealt poeg välja koorub siis ta ei suuda mitte mingil juhul enne talve tulekut seda poega suureks kasvatada. See poeg on määratud, kui ma noh, sellised Antarktika ka väga karmid looduse reeglid on, aga nad on vääramatut, nii et seda oli natuke kurb vaadata, aga ühte teist veidriku pingviini seda oli päris lõbus vaadata, seal oli nimelt ehitustööd. Ja see oli isa pingviin kahtlemata. Ja ta oli täielikult hõivatud selle tööga, see käis niimoodi, et ta kõndis klibulisel rannal ja ühe koha peal järsku peatus ja hakkas väga hoolega maapinda uurima, need kõik olid seal, rannad olid kaetud pisikeste kivikestega, minu meelest täitsa ühesugused, aga tema siis võttis ühe kivi noka vahele, natuke hoidis, siis viskas jälle maha, ei kõlvanud, siis võttis teise tokseeris jälle, viskas maha ja niimoodi hulka aega, siis leidis ometi ühe niisuguse õige suurusega ja õieti ümara kivikese ja siis kõndis võidurõõmsalt sellega siis mõned meetrid edasi ja poetas seal selle kivi sinna kiviklipule maha ja seal oli tal paras hunnik niisugusi, ümaraid, parajaid, kivi käsi. Noh, eks ta siin ju ehitas pesa, et sellised needeesel pingviinipesad peavad olema, noh, nad on laiad keskel on una arus või madalam osa, kuhu siis ema muneb oma munad, mida siis mõlemad, nii isa kui ema välja hauvad. Aga asi oli selles, et see oli ehitamiseks täiesti vale aeg. Sellepärast et varsti tuli talv ja päris kindlasti mitte enne, siis talve lõpus, kui see talvine jää seal hakkab liikuma, siis kapsel pesa kindla peale täiesti maatasa. Nii et kevadeni seevastu kindlasti ei pea. Noh, ja siis oligi natukene naljakas, kas teda vaadata, et mis ta seal siis nüüd niimoodi rassib, siis mõtlesin igasugu mõtteid, et äkki on siin asi selles, et ta on siukene, noor pingviin siis harjutab mis noh, nagu mängib või niimoodi. Teine võimalus mu peas oli siis see, ta on just selline hästi kogenud isa, hästi selline kohusetruu ja, ja tubli ja see siis sai kevadel oma pesa valmis, aga vot see tung ehitada. See oli ikka nii tugev, et oli ikka vaja muudkui edasi ehitada, kuigi sellel mingit tulevikku ei olnud. Ja siis, kui ma seal niimoodi seisin, siis ma vaatasin ka, et mis sealt nüüd selle Antarktise mandri sisemaa poolt ka siia ära paistab. Seal kauguses olid lauged, künkad, need nagu aste-astmelt läksid aina kõrgemaks. Aga loomulikult oli see igijää ja lumeväli absoluutselt tühi, absoluutselt eluta. Ühtegi jälge seal ei olnud. Ja siis, kui ma hakkasin mõtlema, et kui võtaks kätte, hakkaks neitsit samast kohast minema matkaks sinna Antarktise mandri sisemaa suunas, et läheks mitu kuud. Et siis, kui me seda kujutlesin, siis tekkis küll nagu selline õõnes tunne. Sest noh, see on ju teada, mis seal ees on, see on ainult tühjus, ainult Igi, ainult lumi, selle vahega, et kui siin suvisel ajal rannas on ikkagi kerged plusskraadid siis seal sisemaal, kus ka see jää paksus aina kasvab ja kõrgus merepinnast tõuseb, seal algavad miinuskraadid ja Antarktise mandri sisemaal, seal on ikkagi ka suvisel ajal ikka oma miinus 20 kraadi või isegi külmem ja teinekord sellised täiesti ootamatud ja vot tormid ja muud ohud. Nii et natukene nagu mingi tunne ütles mulle, et milline see Antarktise manner on kõigi, ma ise olin seal rannaääres palju mahedamas paigas. Et see Antarktise manner on tõesti täiesti elutu maailma kõige elutum ja kõige suurem kõrb tegelikult. Jääkord küll, aga kõrb ikka. Et noh, siin kostus jällegi, eks, päris kõva linnukoloonia kisa, need olid ka pingviinid, aga selline pingviiniliik, kellest me veel ei ole rääkinud, nimelt Adeelia pingviinid ja selle koha peal, kus hääl salvestatud, seal on parajasti sees sündmused, vanemad tulevad pesa juurde ja peaaegu täiskasvanud noored Adelia pingviinid tervitavad neid rõõmsasti. Need Adelia pingviinid, kui need võrrelda nüüd valjaspingviinid, aga siis nad on valjaspingviinide lühemad, õige pisikesed, sellised ümarad ja trullakad, pingviinid värvuse poolest üsna igavad, täiesti mustvalged. Ainukene natuke kelmikas asi on see, et mõlema silma ümber on selline hele rõngased, nagu prillid oleksid peas ja muide just need heledad prillid peas, need ongi Adelia Pingviini kõige lihtsamini märgatav liigitunnus. Aga miks nad siis nitrullakad on? Sellel on ka üks väga eluline põhjus. Nimelt annab seal trullaka välimuse, rasva kasukas, rasvakasukas on siis Antarktika loomadel see hästi paks rasvakiht seal naha all ja see on siis kahe ülesandega, esiteks ta annab lihtsalt sooja ja teiseks on ta siis muidugi tagavaraladu, kui toitu on vähe ja sealt saab siis seda varurasva kasutada. Ja vot see, et Adeelia pingviini teel on teistest pingviinidest paksem rasvakasukas see annab talle võimaluse elada Antarktise mandri ümbruses väga paljudes kohtades, kus teised pingviinid enam hakkama ei saa, nii et ainult keiserpingviin, see suur pingviiniliik, see on veel vastupidavam, kui teile pingvinguid Adeele pingviin on ka äärmiselt vastupidav nendes paikades, kus mitte ükski teine pingviin elada ei suuda ja neid Adeele pingviine. Me nägimegi kõige lõunapoolsema laiuskraadil kohume laevaga üldse välja jõudsime, seal oligi hästi palju jääd ja tegelikult tasub ka rääkida, kuidas see päev üldse välja nägi, kui me niikaugele lõunalaiuskraadile jõudsime, see oli niukene seikluslik päev, sest meie ekspeditsiooni juht, tema nimi oli Andrea Bishop. Tema ütles selle päeva hommikul niimoodi, et tänase päeva eesmärgiks on sõita ekspeditsioonirežiimil. Ja see tähendas seda, et põrutame nii kaugele edasi, kui saab ja vaatame käigu pealt, mis juhtub. Ja nii me tegime ja sattusime siis sinna hästi kuulsasse le Maari väina naaseda. Antarktika tundvad inimesed peaksid päris hästi teadma, see väin on ka mõnes mõttes kurikuulus, sest ta on väga tihti jääst umbes ja ja sellest väinast ma õieti rääkisin ka ühes kõige esimeses Antarktika, kes ja seal me jäimegi jäävangi, noh, peaaegu jäime jäävangi ja õnneks meil oli see vene kapten Jevgenile vakov oli ta nimi vana Murmanski merekaru, kes oli peaaegu kogu elu Põhja-Jäämerre sõitnud ja tema suutis ikkagi läbi selle tohutu jää meie laeva viia mari väinast läbi ja sealt edasi veel lõuna poole läks natukene lahedamaks, seal oli vaba vett rohkem ja siis me jõudsimegi kõige lõunapoolsemas kohta oma reisil, seal oli sellised väikesed jäised saared, need olid ja loori saared, meil ei olnud plaanis sinna välja jõuda, aga sinna me jõudsime ja, ja siin me siis nägimegi seda aga teile pingviinide kolooniat ja läksime paatidega siis neid ka lähemalt vaatama. Ja üldse see kõige lõunapoolsem koht, kuhu me jõudsime, no seal oli ikka seda jääd rohkem kui vett ja, ja oli väiksemaid ja suuremaid jääpanku ja päris hiiglasuuri jäämägesid. Ja nendel jääpankadel oli seal ka hülgeid tihti lesimas. Üks nendest oli nagu tutuselise vedelihüljes, aga teine oli veel teine liik ja see oli nüüd krabihüljes ja meile õpetati siis ka seda kuidas nendel kahel Antarktika hülgel vahet teha, kui nad seal jää peal niimoodi lesivad, õpetati, nii et vaata helgele näkku, et ühel hülgel on naeratava kassi nägu ja teisel hülgel on tõsise koera nägu. Ja siis, kui me niimoodi binoklitega uurisime, siis oli tõesti see vedelihüljes, see oli siis niisugused Tõndy koonuga ja tõesti nagu naeratava suuga. Aga krabi hülgel oli selline piklik koon nagu koeral ja tema ei naeratanud sugugi. Nii et jah, siin kõige lõunapoolsemas punktis siin oli laiuskraad, oli 65 kraadi ja 14 minutit. Nii et me olime peaaegu jõudnud lõunapolaarjooneni. Lõunapolaarjoon on ju 66 kraadi 33 minutit, nii et ainult ligikaudu üks kraad jäi sest lõunapolaarjoonest puudu. Ja oli vahva tunne, et niimoodi poolkogemata olime jõudnud nii kaugele lõunasse, nagu meil üldse polnud plaanis jõuda ja nägime siin siis ka veel kahte liiki hülgeid ja neid Aadeelia pingviine. Ja olgu siis selle vahva tunde väljenduseks, siin saate lõpus veel üks looma hääl, selline lustakas. Kas hääl, mida me korra juba kuulsime, see vedeli hülgehääl, mis sest, et tema seal mitte ei rõõmusta vaid lihtsalt. Aga siin saabki tänane saade otsa saade Antarktikast sellest kuidas me seal mandri lähedal siis seiklesime ja igasugu elukaid nägime. Aga järgmine saade, see saab olema siis juba kogu tänavuse hooaja kõige viimane saade ja see on väga eriline saade kahes mõttes eriline. Esiteks me oleme siin stuudios siis kahekesi Aado Lintrop iga, ja teiseks me arutleme teema üle, mis on parasjagu intrigeeriv, nimelt Me kõneleme šamaanidest siis nendest traditsioonilistest romaanidest, aga me arutame ka somaanidest ja šamanismis üldisemalt. Ja ka sellest, et milline see tänapäeva šamanism meie ühiskonnas välja näeb. See uus šamanism, milline ta on ja mille poolest ta sellest vanast erineb.
