Tere me oleme siin oma rännusaadetega parajasti seiklemas seal Antarktikas, selles maailma kõige lõunapoolsemas maailmajaos ja eelmises saates sai jagatud siis muljeid ja mõtteid kahe Antarktika väga põneva hülgeliigi kohta ka need olid siis Antarktika merikaru ja lõuna-lonthüljes ja nendega sai siis korduvalt kokku puututud seal Antarktise saarel lõunat soodsal. Et ma olen vist juba neis Antarktika saadetes mitu korda välja öelnud, et see lõunatsiootse on minu kõige lemmikum piirkond kogu Antarktikas ja just sellepärast, et siin on nii palju elu, nii palju pingviinide, hüljeste kolooniaid, nii palju merelinde ja loomi. Aga sellel lõunat George, seal on ka teisest küljest olemas väga erinäoline inimajalukku ning tal on olemas isegi oma keskus. No ütleme siis nagu pealinn. Ja selles pealinnas elab praegusel ajal küll imevähe inimesi talvel alaliselt natukene üle 10 ja suvel natukene üle 20 inimese ja selle paiga nimi seal lõuna, George'i saarel on krütwicker. No õigemini on küll niimoodi, et see krütwicken on endine keskus ja otsesele kõrval asub siis see keskus, kus praegu aasta ringi inimese elab ja selle koha nimi on siis King Edward point. Ja mida need inimesed seal teevad? Käputäis inimesi, see on ka väga põnev ja mitmekesine. Te ei arva seda kunagi ära, aga kui sellest saab, et ära kuulata, siis saate teada. Nii et siis rändame sinna hästi kaugele lõuna-jäämerele ja vaatame, mis Saarse lõunat soodsa on ja mis elu seal on elatud ja mis elu elatakse seal praegu. Niimoodi algab siis üks laul, mille ma valisin tänase saate jaoks välja sest see laul on selle saarega väga tihedalt seotud ja see laul hakkabki saatma seda saadet siin aeg-ajalt jupikaupa ja minule isiklikult küll tekitab see laul just samasuguse tunde, nagu ma seal kohapeal olles tundsin. Noh, lauljaks on sind inglise praeguse aja üks säravamaid folk lauljaid Jon pooden ja ta laulab ju tõesti väga hea häälega, aga laulu sisu on ka väga oluline. Selle laulu tegi kunagi üks meremees, kes elas lõunatsiood seal, tema nimi oli Harri Robertson ja ta töötas, vala laeval viiekümnendatel aastatel talle eelmisel sajandil. Ja siin laulus ta siis kirjeldab, et mis tunne oli elada selles lõuna soodsas? No see oli tõesti, ta kirjeldab talvist aega parajasti, kui oli ju enamasti kogu aeg pime ja kõik mehed istusid kobaras koos ümber väikese raudahju, et natukenegi sooja saada, sest lõunatsioodsa loodus ja ilma, et need on tõesti karmid. Ja sellised on ka nad tänapäeval. Ja teistpidi on see lõunat soodsa, kui sa teda esimest korda näed, ma mäletan oma esimest tulekut siia, kui ta laevaga tulles nagu paistma hakkas, siis need maastikud on väga kuninglikud, hästi kõrged, tumedad mäeharjad, nende vahel hästi palju helendavaid liustikke. Et väga uhked vaated ja saar iseenesest on õige suur ju, üle 150 kilomeetri pikk ja mitukümmend kilomeetrit lai. Ja ta mõjub tõesti, kui laevaga talle lähened väga maias täitlikult ja uhkelt. Nii et kui püüaks seda vaadet sõnastada, siis see on umbes nii, nagu oleks lõigukene Šveitsi alpides lahti lõigatud ja siia keset Lõuna-Jäämere tühjust uuesti maha pandud. Ja see Saar on väga üksildane, kõige lähema Mandrini, siit siis Antarktise mandrile on 1500 kilomeetrit ja järgmise Mandrini Lõuna-Ameerika ni on siis juba tervelt 2500 kilomeetrit ja kolmanda mandril, nii Aafrika, nii on juba 4800 kilomeetrit, nii et kolme mandri vahel keset ookeani tühjust. Ja õieti kui nüüd loodusloo peale mõelda, siis ta bioloogilises mõttes on ka väga huvitav tav kes ta on, osa ühest tohu suurest pinnavormist, näeme, teame Lõuna-Ameerika selgrooks on ju Andid andide kõrge mäestik, mis läheb siis põhjast lõunasse välja ja siis, kui ta päris lõunaotsas nagu justkui ära kaob, siis tegelikult ta ei kao, vaid jätkub vee all edasi ja teeb hiigelsuure, tuhandete kilomeetrite suuruse kaare nagu ida poole. Ja siis korraks tuleb see tohutu pinnavorm vee peale ja see ongi nüüd siis just see Lõuna-George ja, ja pärast seda kaob ta jälle ära ookeani alla ja ilmub uuesti välja, siis alles seal kusagil Antarktise mandril jätkub seal ka veel edasi kosmosest vaadatuna siis ühe tuhandete ja tuhandete kilomeetrite pikkust, kui see tohutu aheliku, üks pisikene see lõuna George ja teistpidi on selle lõunatsiootsin eripära ju see, et sealsed veed ümberringi on väga elurikkaid, seal on hästi palju igasuguseid pisiolendeid, kes on toiduks suuremat eelmistes saadetes ennist räägitud ka, et sellepärast seal nii palju neid hülgeid ja vaalu ja pingviine ju ongi, et kõigile jätkub süüa. Ja noh, see, et siin nii palju Kaido on, hakkas juba üsna ammu meelitama Ligiga inimesi, 1700.-te lakkas siin aina rohkem liikuma laevu, kes olid siis muidugi saama peal väljas ja siis merikarusid näiteks kõigepealt see oli kuskil 1000 seitsmesajandatel põhiline, miks siia tuldi. Sest tol ajal oli merikaru nahk väga kõrgelt hinnas, karusnahk hästi tihe. Hästi ilus, see maksis palju ja sellepärast siia tuldi. Aga siis 1800.-te lõpus hakkas tegelikult põhiliseks saama ikkagi vaalapüük. Ja algul olid siin lihtsalt niisugused suvelaagrid, kuhu ikka ja uuesti tagasi tuldi. Aga siis hakati rajama juba esimesi asundusi, kus inimesed olid aasta ringi paigal ja see kõige esimene, mis rajati, see oli aastal 1904, selle rajajaks oli siis üks norra kapten nimega Karl Anton Larsen ja see paik saigi siis nime krütrikel. Ja nime sai ta sellelt ühelt varasemalt Rootsi meresõitjat, kes oli siin käinud lihtsalt juhuslikult ja oli seda kirjeldanud seda paika ja näinud siin hästi palju tallpadasid ja need olid jälle jäänud kuskilt ei tea, mis aegadest nendelt hülge küttidelt, kes siin siis nendes Padades keetsid hülgerasva ja sellepärast, et ta neid metallpadasid, sind näkisist, see Rootsi meresõitja pani sellele paigale nimeks krütt viiking rüütlikel rootsi keeles tähendabki paja Laht. Ja üldse liikus 1700.-te välja 1000 kaheksasajandatel siin just hästi palju Norra ja Rootsi laevu. Need olid siis vaala ja hülgepüügilaevad ja miks just need teadagi rootslastel ja Norra lastel oli oma koduümbruse meredest Se vaala ja hülgepüük ju tuttav tegevus. Meil oli palju kogemusi ja teistpidi olid nad sitked vastu pidama sellises külmas kliimas, siin käis ju igasuguseid õnneotsijad ja erinevate rahvaste meremehed kõik sugugi ei talunud seda rasket kliimat siin. Aga siis jah, juhtus ju niimoodi noh, laias laastus, et seal põhjapoolkeral Arktika ümbruses oli neid hülgeid ja vaalu nii kaua ja nii hoolega kütitud, et nad lihtsalt lõppesid otsa. Ja siis hakkasid kütid otsima uusi paiku ja siis nad avastasidki, et oi, et Antarktikas on veel puutumatut, varud jäävad selle tõttu nad siis ja muudkui aga surusidki. Ja siis Norra kapten, seal aastal 1904 rajaski siis krütrykenisse vaalatöötlemise tehas ja tolle aja kohta hästi innovaatiline tehnoloogia seal tehases väga moodsad vaalapüügilaevad, väga tõhusalt tegutsesid, nii et esimese hooajaga püüti kinni 195 vaala ja töödeldi vala töötlemistehases ka läbi, kõik olid õnnelikud, kõigil oli väga palju raha, järgmistel aastatel hakati neid jaamu sinna siis juurde tegema. Ja nad kõik said norrakeelsed nimed ja põhjus muidugi see et enamasti olid need laevad Norra päritolu ja ka seal tehastes töötajad olid peamiselt just norrakad. Aga need inimesed, kes nüüd siia saarele asusid, tõid siia kaasa ka uusi loomaliike. Ühe, kelle norralased märkamatult saarele kaasa tõid, nii nagu meremehed igale poole mujalegi maailmasaartele on kaasa viinud, olid rotid. Ja kuigi siinse kliima oli karm, siis rotid on väga vintsked elukad ja nad pidasid ka omapead looduses elades vastu ja tasapisi levisid seal saarel laiemale. Ja teine elukas, kelle norralased tõid, tõid nad juba täiesti teadlikult ja see oli põhjapõder. Nad lasid põhjapõtru lahti seal paarkümmend looma kuskil 20. sajandi algul. Ja mõte oli see, et lootus on peaaegu samasugune nagu meil Norras kliimaga, samasugune, küllap põhjapõdrad jäävad ellu ja siis on neid tore siin küttida, kui värsket liha on tarvis. Ja noh, teisest küljest tõstega Antarktikas suuri metsloomi pole mitte kunagi olnud. Jahinduslikult tundus täitsa mõttekas ja põhjapõdrad tõesti kohanesidki siin. Ja tegelikult juhtus niimoodi, et järgmistel aastakümnetel keegi neid põtru eriti küttida ei viitsinud ja nende arv tasapisi kasvas ja nüüd ütleme meie sajandi alguses oli neid siin juba lausa mitmeid tuhandeid. Et nad hakkasid mõjutama täitsa tõsiselt seda lõuna, George, loodust sõid seal mingisuguseid taimi, aga kui neid nii palju oli, siis nad täitsa muutsid sealseid põliseid, taimekooslusi, nende liigistiku. Ja need rotid jälle, kes seal need levisid saarel. Need jälle hakkasid mõjutama tama siinset linnukooslustest. Lindudel on siin pesitsuspaigad ju ainult maas, puidsin, ei ole pesitseda, saab ainult maas rotid pääsesid ligi ja muidugi rüüstasid neid, pesasid nii, et lindude hulka hakkas saarel kokku kuivama. Ja nüüd läks tegelikult laias laastus ka niimoodi, et see inimene koos oma kaasa toodud liikidega mõjutas loomulikult veel kõige rohkem siinse ümbruse loodust ja noh, kõigepealt siis muidugi seda loomastikku, keda nad siia püüdma olid tulnud ja keda nad nii tõhusalt siin püüdsid. Nii et vaikselt hakkas vaalade hulk siin muutkui kahanema. Ja lõpuks juhtus siis niimoodi, et möödunud sajandi keskel tabas kogu seda Antarktika vaalatööstust, täielik krahh. No seal oli oma selliseid rahvusvahelisi põhjusi sel ajal, esiteks vaalatoodete hinnad langesid, vaalu hakati aina rohkem kaitse alla võtma ja paljudes riikides lihtsalt Nendega ei lubatud enam üldse kaubelda. Ja nii läkski, et kuskil seal möödunud sajandi kuuekümnendatel üksteise järel pandi need lõunatsiootsia vaalatehased kinni ja nad jäid lihtsalt sinnapaika. Täiesti inimtühjana. Aga siin nüüd vahepeal kuuldus veel üks osa sellest Harri Robertsoni laulust meremehelaulust, kes sind lõuna Choodsal elas ja töötas ja sinna ta laulab, et külm ja pime ja igav ja talvel eriti midagi teha Pole siis kõik on seal sooja ahju ümber koos ja jutustavad üksteisele lugusid, et igavust peletada. Aga kui nüüd ise siia lõunat soodsale tulla, siis saab näha päris hästi, mismoodi need vaalad, töötlemise tehased nii suures joones välja nägid, sest selle veidi rohkem kui poolesaja aastaga ei ole nad ju kuskile kadunud. Ja esimene selline tehas, mida meie nägime olis, tromnessi, mahajäetud keskus ja miks me seda just nägime, põhjus oli selles, et me pidime minema laeva pealt sinna kant mägedesse, retkele, sealt tromlesi lähedalt. Aga me ei saanud maale, sest juhtus niimoodi, et tõusis järsku väga võimas tuul, noh nii nagu ta Antarktikas ja eriti lõuna George seal on, et korraga on ta üleval ja on ikka niimoodi, et veepritsmed lausa keeristena keerlevad taeva poole. Ja kui sa satud oma paadiga mõnda sellisesse keerisesse siis sa oled kadunud inimene. Silmapilkselt otsustati, et ma, Leminek jääb lihtsalt ära. Aga isegi kui me oleksime seal maale pääsenud ja ilm oleks ilusam olnud, ega me sinna Stromnessi ehitiste vahele ikkagi ei oleks pääsenud, sest need ehitised on praegusel ajal lihtsalt ohtlikud. Nad on ohtlikud sellepärast, et nad on varisemas ja teiseks sellepärast et seal on väga palju asbesti. Meilgi oli ta siin väga hea soojustusvahend, seda igale poole topite nii palju, kui vähegi sai. Ka siis paarkümmend aastat hiljem järsku selgus, et ta on tervisele väga ohtlik ja asbesti kasutamine keelati rangelt ära. Aga noh, siin Antarktika külmuses oli seda asbesti ikka veel rohkem igale poole hoonetesse pandud aga siin keegi seda ära ei koristanud. Majad lagunesid, asbest pääses lahti ja seal ümberringi keskuse hoonete vahel oli seda asbesti igal pool ja sellepärast nii nagu peaaegu kõikides endistes vaalakeskustes seal Antarktikas oli inimestel sinna minek täiesti ära keelatud. Täpsemini oli siis niimoodi, et kuskil 200 meetri kaugusel ümberringi olid kurjad sildid, et siit lähemale ei tohi minna, see on teie tervisele ohtlik. Nii et jah, seda Stromnesime, vaatasime siis lihtsalt laevalael. Ta paistis ilusti ära nagu peo peal ja kogu see vaade sellele kunagisele linnakule oli üsna masendav. Seal oli siis kobaras koos mingeid tööstushooneid ja hiigelsuuri ümaraid tsisterntsisternid umbes nagu meil siin Eesti sadamates mõnikord väga suured naftamahud Did, sellised tohutud tünnid. Aga siin olid nad siis mõeldud mitte mingiks hoiupaigaks, vaid nad olid vaalarasvakeetmiseks välja keetmiseks, et sinna pandi tükeldatud vaalaosasid ja see oli üks kõige tähtsam osa kogu sellest vaalatööstusest. Ja siis oli seal veel näha selliseid tühjade aknaavadega lagunevaid, elumaju ja kõik see tööst tuss, ehitised, tsisternid muidugi roostetasid. Nii et selline kummituslinn tegelikult ja ega keegi neid siit enam ära ei korista, sest kokkuvõttes inimesi käib siinkandis Antarktikas väga harva ja nende koristamine läheb ilmatu kalliks, nii et on otsustatud endale lihtsalt on, seisavad nii, nagu nad on olnud. Jaga siin kandis nende vaalatöötlemist tehastega on siis üks erand ja vot see krütlikel ja seal on siis päris kurja vaeva nähtud ja kogu asbest hoonetelt kõrvaldatud ja sinna krütrykenisse saab nüüd minna ja seda me ka tegime. Laev sõitis siis sinna kütrykeni juurde, heitis ankrusse, sõitsime paatidega randa ja läksime kõndima. Mis mulje seal oli? No minule ta ei meeldinud, niisugused tohutud kõledad, angaarid ja laohooned, mingit roostes masinad ja masinaid, jupid, hiiglasuured, jämedad roostes Tiid ja rannas siis niuksed, pooleldi sammaldunud vaalaluud ja mõned laevad need roostes vees küljeli vajunud või siis kaldale tõmmatud laevavrakid. Ühel neist oli isegi rooste seest veel välja lugeda, kunagine nimi sinna oli kirjutatud Petrel ehk siis eesti keeles tormilind, uhke nimi juua, ka see laev ise nägi üsna õnnetu ja roostes välja ja tema vööris oli veel alles harpuuni kahur. No see on siis selline vaalade tapariist, mis leiutati seal kusagil 19. sajandi teisel poolel ja sellel kahuril oli siis niisugune harpuun, millele oli lõhkepea, nii et kahuriga lasti vaala suunas, kui lõhkeb ja tungis sinna vaala kehasse, siis ta lõhkes. Ja noh, kindla peale tappis selle vaala väga tõhus surma relv. Sellega hakati tiib palju kergemini vaalu kätte saama. Aga muidugi, sel moel ju see vähene vaalade hulk, kes oli seal jäänud seal kuskil 19. sajandi teisel poolel ja hiljem see kuivas siis eriti kiiresti kokku, nii et kokkuvõttes suur tõhusus lõhkepeaga harpuun oli üks põhjusi, miks neid vaalu siis enam ei jätkunud üldse ja miks kõik vaalatööstus kokku varises. Aga siin nende varemete vahel kõndides oli üks asi ka, mis mind tõeliselt rõõmustas ja lõbustas nimelt seal rannas vedeles päris mitmeid suuri vola kaid, noori lonthülgeid ja nemad ei teinud meid üldsegi märkama. Ja seal oli rannas veel uitamas ka rõõmsaid kuningpingviine ja noori merikarusid. Ja üks merikaru isegi püüdis mind rünnata, noh, see oli ju selge märk sellest, et ta arvas, et see maa kuulub minule, meri karule, et seal meie loomade territoorium. Ja kui ma nüüd siis püüdsin kujutleda, et mis seis siin võis olla kusagil sadakond aastat tagasi või üle 50 aasta tagasi siis oli siin küll ikka ilmselt väga teistmoodi, sest kui tehas töötas, Need, masinad mürisesid korsten test tuli suitsu, siis loomulikult siin ümbruses ei olnud mitte ühtegi Antarktika looma, nad kõik olid kas minema peletatud, ära söödud või lihtsalt niisama maha tapetud. Ja kindlasti valitses sel ajal siin kõva lärm ja hingemattev leht ja siin askeldas hästi palju inimesi, sest tol ajal, kui krütrykeni tehas töötas, oli siin suvisel ajal näiteks vähemalt 1000 inimest koos. Aga nüüd jah, oli siis mitu inimpõlvkonda olnud rahulik aeg valitsenud vaikus ja nüüd pöördusse endine elu siia tagasi. Need olid siis need tegelikult Antarktika peremehed, kes olid siin elanud enne, kui inimene siia oli üldse tulnud ja nüüd võtsid siis oma territooriumi jälle tagasi. Aga siin krütlikenis siit edasi. Me kõndisime siis randa kõigest paarsada meetrit ja siis jõudsime järgmisse tähtsuse punkti, selle koha nimi oli siis sa lõunatsiootsin saarele King Edward, point no see on nüüd see koht, kus on aasta ringi inimesi, siis tuhandete kilomeetrite ümbruses ei ole alaliselt mitte kedagi, aga siin natukene on meile seal siis öeldi, et Ta praegu suvel 2017 on siin 22 inimest ja talvel siis on neid kõigest tosinkond. Ja suvel on neid siis rohkem peamiselt just sellepärast, et siin käib palju turiste, noh reisilaevad need ekspeditsiooni laevad, mis siit läbi tulevad, nad ikka käivad ka siin King Edward point, kes sellepärast, et siin on võimalik saata näiteks postkaarte, koha peal see et templi ja margiga või siis osta mingeid suveniire või käia ka muuseumis. Ja sellepärast on siin siis rohkem inimesi. Aga tegelikult selle hinge Edward pointi niisugune põhiline ülesanne ei ole mitte turistidega tegelemine. Tegelikult on asi niimoodi, et see on siis lõuna George saare ja siin umbes mõnesaja kilomeetri kaugusel asuva suure sanditsi saarestik kui Suurbritannia võimu esindus, kes siin kink, Edward pantis asub sellepärast, et et nii see lõunatsioodsa kuisel, sanditsi, saared kuuluvad Inglismaa ülemere territooriumite hulka. Ja siin antakse näiteks välja kalastamise litsentsi ja need on väga tähtsad asjad. Kõik, kes tulevad siia ümbrusesse sadade kilomeetrite ulatuses kalastama, peavad siit kohast läbi tulema ja võtma kalastamise litsentsi ja neid kalalaevu, kes siia tulla tahavad, kalastama Nendest puudust ei ole, sest siinsed veed on tohutult kalarikkad ja lihtsalt nende litsentside kirjutamisega meile koha peal, seda seal kõneldi. Teenib siis Suurbritannia päris korraliku raha, noh, viimastel aastatel on see aastas olnud keskmiselt siis kolm miljonit eurot. Ja siis seal kohapeal on ka need teadlased ja nende gaasime kajutu ja nad rääkisid hästi huvitavatest töödest, mida nad siin viimasel ajal teinud on ja nendest võib-olla kõige intrigeerivama on olnud need, kus on võideldud põhjapõtrade ja rottide saarelt kaotamise nimel. Sest nad on mõlemad võõrliigid ja need põhjapõdrad, näiteks neid hakati siis siit kaotama. Aastal 2013 lihtsalt jahimehed järjekindlat, kõndisid saart läbi ja lasid maha põhjapõtru. Esimesel aastal 2013 2000 looma, järgmisel aastal 2014 3000 2015 siis nad leidsid ainult kaheksa põhjapõtra, sest rohkem saarelt enam lihtsalt ei olnud. Ja niimoodi siis ja praeguseks on see kunagi Norrast toodud põhjapõtrade sugu seal lõunat soodsas lõpetatud. Jaa, rottidest puhastamisega alustati siis aastal 2011, see oli väga suurejooneline ettevõtmine, mida nii suurel alal mitte kunagi maailmas kusagil polnud tehtud. Aga siis käis nii, et teadlaste juhendamisel vabatahtlikud olid kaasas, seal olid isegi helikopterid helikopterite pealt lihtsalt visati siis esimesel aastal 2011 maha sellist mürki, mis toimib ainult kõikidele ja mitte kellelegi teisele ja siis järgmistel aastatel võeti jälle järgmine osa lõunat soodsast ja nii siis 2015. aasta märtsiks oli sedamoodi läbi töödeldud kogu lõuna George ja see oli väga kallis projekt, meil öeldi ka, et, et kokku oli maksma läinud viis miljonit eurot aga selle suurejoonelise projekti tulemuse kohta ütlesid loodusteadlased seal kohapeal, et see on olnud edukas. Sest pärast seda ei ole, et mitte kusagil nähtud, päris kindel ei ole, seda kontrollimist tuleb veel mitu aastat jätkata, aga nüüd rohkem seda mürgitamist enam ei tehta. Ja muidugi, kui mõelda lõunat soodsa peale, siis tõesti inimene, kes kunagi need kaks võõrliiki tõi, on siis vist tõenäoliselt ise ka need siit jälle kõrvaldanud. Ja kokkuvõttes võib-olla kõlab julmana, aga vist õige tegu, sest ainult niimoodi saavad need lõunatsioodsa väga haprad ja väga erilised kooslused püsida ja edasi kesta. Ta on nii Joshi. Aga siin kõlas siis nüüd jälle see inglise folklaulja Jon poodeni puhtahäälne laul, laul, mille kunagi kirjutas eks lõunat Sootsia vaalalaeva madrus ja selles salmis muide, kes hoolega kuulas, seal on juttu ka sellest, et mida siin siis sel ajal söödi, nimetatakse näiteks selliseid roogi nagu vaalalihast, vorstid ja pingviini munadest omlett. No arvata võib, et võis ju olla küll tol ajal niimoodi, kuigi see mees, kes siin kunagi selle laulu tegi, ta ei elanud täpselt krütikenest, elasid kuskil 30 kilomeetrit loode pool. Selle koha nimi oli less Harbor. Aga ikkagi need olud sel ajal võisid tõesti sellised olla. Aga meie nüüd seal selle krütlikeni ümber läksime ka veel ühte sellisesse paika, mis seal olles alati on kohustus ja see on kritrykeni kalmistu pisikene kalmistu mõnekümne hauaga valgetest puulattidest ümbritsetud, hästi hoolitsetud. Ja siin on siis maetud neid kunagi siin otsa saanud mehi. Ja kui me nüüd siia tulime siia surnuaiale, siis üks minu eestlasest kaaslane ütles niimoodi, et tema on kuskilt lugenud või kuulnud, et siin pidi olema ka ühe Eesti meremehe haud. Mina ei teadnud sellest mitte midagi, aga maksame siis neid kive seal uurima. Aga me ei leidnud ühtegi sellist eesti nime nende hulgast iseenesest, et kusagil siin on maetud eestlane, tundus nii põnev, et pärast seda, kui ma juba tulin tagasi Antarktikast, siis ma võtsin selle lõunatsiootsia eestlase selgitamise täitsa tõsiselt ja saingi üht-teist teada. Et tõepoolest, lõunatsioodsal on olemas üks eestlase haud, aga see ei ole mitte siin Klitlikeni, said seal seal Stromnes siis seal kõrval, kus me ise maale ei saanud minna ja et see mees kandis nime Gustav hämalane. Ja Ta oli sinna maetud 1915. aastal ja sain veel teada, et surres oli ta olnud 28 aastane, nii et üsna noormees ta oli töötanud norra laeval ja täpsed andmed on veel niimoodi, et laeva nimi oli Hercules. Ja siis Ühel hommikul see ergulast tuli sinna Stromnesse sadamasse ja pardal oli siis surnukeha. See oli siis Gustav hämalase surnukeha ja toojad teatasid, et meest oli laeval, tapeti. Aga see oli juhtunud kogema. Ta kombel ja rohkem eriti tema kohta andmeid ei ole. Veel on teada, et ta oli pärit Virumaalt Vihula vallast ja et siis oli enamasti töötanud Norra laevadel, vahel isegi kaptenina. Aga üldiselt on see Gustav hämalase elu ja ka tema surm ikkagi ümbritsetud üsna suure saladuselooriga, neid peaks veel uurima. Aga siia kalmistule meie selle oma laeva seltskonnaga tulime siiski sellel põhjusel, et siin asub üks hästi kuulus haud ja siin puhkab nimelt Ernst Shakletan Se Sacletoni haua ümber. Me siis kõik kogunesime ja tõstsime toosti tema auks, nii et see käis niimoodi, et sealsamas surnuaia väravas igalühel antitops topsis, kallati väike sõõm sotti viskit ja siis tehti see tseremoonia seal ära. Kunagi oma käisin siinsamas kohas aastal 2009. Ja siis oli niimoodi, et tol korral Neptime gaase jooma toosti Saclatoni auks, aga see jäi ära sellepärast, et ilm muutus nii järsku, et me ei saanud seda lihtsalt teha. Aga nüüd me tegime selle läbi ja, ja siin seltskonnas siis olid just inglased, kes noh, eriti tee hardalt kõike seda tegid. Sest noh, nende jaoks on Emms, Aklat on ikkagi rahvus, sangar, aga ma arvan, et mõnigi kuulaja võib-olla ei tea, kes Sakkelt on ülepea üldse oli. Ta oli siis see, kes üks sadakond aastat tagasi korraldas seal Antarktikas neid avastas ekspeditsioone ja ta ekspeditsioonid olid hulljulged. Ja need retked olid äärmiselt seikluslikud ja teadvusele tõtt-öelda need retked väga palju juurde ei andnud, aga nad olid hirmsasti põnevad ja nendest räägiti palju, kirjutati palju ja tihti olid ta mehed seal täitsa surmasuus ja iga kord suutistanud seal surmasuust välja tuua, nii et mitte kunagi neil ekspeditsioonidel ükski ta mees kuulnud. Ja see Saclotan ise oli ka hästi värvikas mees. Nii et temast ja tema ekspeditsioonist on kirjutatud tohutul hulgal raamat, kuid kahjuks mitte ühtegi eesti keeles. Ja nendest kõikidest me siin täna saates lihtsalt ei jõua kõnelda. Aga ma tahaksin siin saate lõpus siiski natukene kõnelda Ells Sacletoni seostest viskiga. See oli üldteada, aga tema eluajal. Ta väga pidas lugu noh, igasugust peentest napsudest, aga, aga just eriti viskist. Ja iga kord, kui nad läksid ekspositsioonile, siis muu varustuse hulgas pidi alati olema ka mõned kastid korralikku viskit. Ja vat ühe nendest riskidest, sellega käib kaasas peaaegu uskumatuna tunduv lugu. See oli siis aastal 1907 ja seekord oli siis Sacletan võtnud kaasa mitu kasti Kinni viskit šoti viskit, mis oli tema ekspeditsiooni jaoks eraldi tehtud ja nad läksidki ekspeditsioonile, aga üldiselt ekspeditsioon kiskus väga nässu ja neil jäi sinna igijäässe varustust, mida nad ei jõudnud üldse kasutada toda ja need vajusid täiesti unustusse. Ja siis juhtus nii, et 100 aastat hiljem 2007, et Uus-Meremaa uurijad sattusid ühele sellisele ja nad leidsid seal ka mitu pudelit läbi külmunud viskit ja see saadeti siis Šotimaale mõned pudelid ja seal uuriti neid äärmiselt põhjalikult, seal olid siis sotti parimate Gustaatorid ja viskivalmistajad, kes kõik analüüsisid seda. Ja nad selgitasid väga täpselt välja, et viski oli kunagi olnud Ameerika valge tammevaatides, mille sees enne oli veel hoitud šerrit, seda magusat ja kanget veini. Ja siis nad suutsid selgitada isegi, mis odrasordist viski oli tehtud, see on siis niuke utro sortmis, kasvab praegugi Ortmi saartel ja siis otsestasid, et šoti viskimeistrid, et maksku mis maksab. Me püüame samasuguse riski nüüd uuesti teha. Vot sellist asja ei olnud kunagi tehtud, et sajandi tagunesse viski taastamine ja nad nägid hullud sellega vaeva aga nad said selle tehtud ja praegusel ajal võib Inglismaal teatud paikadest seda endale hankida müüaksegi sakateni, viski nime all ja Ta maitse on siis täpselt samasugune, nagu oli kunagi olnud kaasas Saclatonil sajanditagusel ekspeditsioonil. Ja vot siinkohal ma pean tunnistama, et seda Shaklettani viskit ma ei ole veel suu sisse saanud, ma olen küll lugenud asjatundjate kirjeldusi, et mis maik sellel on ja pidi olema veidike teistsugune kui tänapäeva Bentel šotiviskidel. Et seda suitsust maitset näiteks, mis praegusel ajal hästi moes on, seda ei pidavat tal üldse olema, pidi olema niisugune mahe, kergelt isegi magus. Kohe väga tahaks seda Saclettani viskit ükskord endale natukene suu sisse saada. Noh muidugi sellepärast et mulle meeldib lihtsalt sotiviskisid võrrelda, aga ka ikka sellepärast et milline vägev lugu temaga kaasas käib. Lugu maadeuurijast, Saclatonist ja viskist, mis pärast sadat aastat Antarktika jääs uinumist uuesti elule äratati. Cheopsi. Siin kõlas siis viimast korda see kena laul, mille kunagi üks lõuna, George ja meremees seal kohapeal olid teinud ja saab tänane saade ka otsa nendest kuninglikest lõunat George ja maastikest ja sealsest inimajaloost ja keskusest trütrykenist. Aga järgmine saade, millest see tuleb, noh, see saab olema siis tegelikult viimane Antarktika saade ja seal ma tahan jagada siis muljed just selle Antarktise mandriümbrusest ja sealsetest väikestest saartest ja eriti ühest saarest tisseptsioni saarest, see on siis niisugune põnev kunagisest vulkaanist tekkinud saar, mis on praegugi mitte päris uinunud ja mille kalderas me ka ise ära käisin.
