Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetes rändamas parajasti seal Antarktikas ja eelmises saates sai kõneldud kahest Antarktika kõige suuremast linnuliigist tormilinnust ja rändalbatross-ist. Ja see viimane nendesse rändalbatross on ju maailma linnuriigis rekordiomanik oma tiibade siruulatuse poolest. Ta kolm meetrit tiibade siruulatus sama palju kui kaks inimest käest kinni, seisavad käed laiali. Ja neid mõlemat hiigellinde saime me ju pikalt jälgida nendel ulgumerepäevadel, mida meil oli päris palju sellel pikal Antarktika-reisil. Ja me nägime mõlemat lindu Kappesitsemas. Need olid tõesti väga haruldased elamused. Aga tänases saates ma tahan kõnelda ühtedest teistest Antarktika olendid küttest ja need kuuluvad nüüd täiesti teise loomarühma. Need on imetajad ja täpsemini Antarktika hülged. Nii et ma kõnelen siis kahest hülgeliigist just nendest, kellega me saime tutvust teha väga lähedalt ja palju kordi. Ja need hülgeliigid on Antarktika merikaru ja lõuna-lonthüljes. Need hääled sain ma salvestatud ühel päeval, kui me olime parajasti saarel nimega tisseptše nailon, see asub päris seal Antarktise mandri külje all ja noh, need hääled, mis siin kostavad, seal on kuulda nii saade, hääli kui emade hääli, kui ka laste hääli. Ja need ähvardavad urinad ja sosinad neid lasi siis kuuldavale isa merikaru. Eks ta natukene ähvardas mind või nii. Kuigi ma olin seal kuskil 10 meetri kaugusel, mitte liiga lähedal. Ja nendesse peenike nihutsumine, seda tegid emad ja lapsed, meie kõrvadele võib see tunduda kuidagi nii, et loomakesed on hädas, tegelikult polevat hädas midagi sellisel moel nad annavad lihtsalt märku, et mina olen siin, mina olen siin ja ongi kõik, tavaline hääl merikarude poolt. Aga kui ma nüüd seal parajasti olin, siis oli tõesti nii, et see isa merikaru, see ikka kiikas mind silmanurgast vahetevahel niimoodi kahtlustavalt. Et ei tea, mis ma edasi kavatsen teha. Ja see tuli, ma arvan, sellest. Tal olid veel meeles need kohustused. Mis ta siis nagu pereisana oli täitnud, siin mõned kuud tagasi, sest meie olime nüüd siin rannas ju suvisel ajal, see oli siis jaanuari lõpus, veebruari alguses, aga varakevadel vaat siis on disa merikarud ja ema merikarud ja kõik see nende elu nagu kõige hoogsam kogu aasta jooksul kusagil seal septembri lõpus tulevad nad siis merest välja rannale ja kõigepealt tulevad kohale isased ja nemad hakkavad seal valima kõige paremaid rannaosasid, mis võiksid siis emadele kõige rohkem meeldida. Need on sellised laugelt ja tasased alad, kus on siis kerge siis randa saada ja siis jälle merre tagasi edasi-tagasi liikuda. Ja selle rannalõikude valikul, kui emasid veel üldse ei ole ühtegi näha, siis toimuvad isade vahel väga vihased võitlused, nii et ikka veri lendab ja ja mõneti isegi saavad surma selles võitluses. Aga lõpuks tehakse asi selgeks, et kes on kõige kõvem, see saab kõige parema rannaosa ja siis, kui emad juba tulevad, kui nemad randa jõuavad, nad ei vaata seal rannas, et kus on see kõige ilusam isane? Ei, nii nad teevad, nad vaatavad kus on kõige ilusam rannaosa, kus ma saaksin rahulikult oma lapsi kasvatada. No ja siis tulebki niimoodi välja, et need kõige paremad rannaosad, mille on välja võidelnud kõige tugevamad isa loomad, sinna koguneb kõige rohkem emaseid noh, vahel isegi nii, et ühel sihukesel eriti tugeval isa merikarul võib-olla nii 100 naist seal korraga ja siis need nõrgemad, nendel on siis viletsamat rannalõigud ja vähem naisi ja päris paljud jäävad täitsa ilma. Ehk siis nad ei saa üldse endale mingit rannalõiku ja nad ei saa üldse enam mitte ühtegi naist. Ja siis algab see tohutu pulbitsev koloonia elu ja see kestab seal oktoobrikuust kuni detsembrini oma kolm kuud. Ja noh, sel ajal on siis seised emad, kes tulid merest, nad peaaegu kohe poegivad, sest nad kandsid juba mitu kuud enda kõhus poegi. Igal emal üks poeg alati. Ja siis pereisad nüüd kui sealse rannaelu käib nad siis on kogu aeg tohutult kiivad. Esiteks nad vaatavad, et keegi teine isa üle minu piiri ei tuleks. Nii, kuid teine isakaru julgeb oma loivad natukenegi üle piiri tõsta, nii rünnatakse teda kohe kindla peale. Ja teiseks peab see isa valvama oma suurt haaremit, sest merikaru emandatel on niisugune komme, et nad päris hea meelega vaikselt vahel hiilivad naabrimehe juurde üle. Ja siis, kui niisugune asi juhtub, siis on isale nagu aukohus, et ta peab siis minema ja kas või väevõimuga tirima selle oma üle läinud naise jälle tagasi. Ja, ja samal ajal siis need emad muidugi nimetavad oma poegi, pojad kasvavad meeletu kiirusega. Ja kuskil siis jah, kolme kuu pärast on see seis, et nüüd isad leiavad. Minu pereisa kohustused on lõppenud ja nad lihtsalt jätavad need emad ja lapsed sinna randa ja lähvad vabade meestena ulgumerele seiklema. Aga emad jäävad lastega veel siia. Ja vot kui meie seal olime, siis oligi just see seis, et enamasti olid emad ja lapsed. Haruharva nägime ka isasid, aga neid emasid ja lapsi neid oli tõesti määratult palju. Ja põhjus ju selles, et lõunatsioodsa rannad, kus me olime päris mitu päeva kummaline unistanud ka tulla. Et just siin randades on kogu Antarktika kõige suuremad merikarude kolooniad. Nii et merikarusid kokku, rehkendavad teadlased praegusel ajal neid just Antarktika merikarusid seda liiki. Neli miljonit ja sellest neljast miljonist kolm miljonit õieti isegi rohkem, elavad just nendel lõunatsioodsa randadel kolooniat. Kujutate ette, kolm miljonit merikaru, selle kohta ütlevad zooloogid niimoodi, et et nii suurt loivaliste tihedust ja hulka pole teada mitte ühelgi rannal kogu meie planeedil. Ja loomateadlastel on ka oma oletus, et miks need merikarusid siia lõunatsioodsale just nii kõvasti tõmbab. Põhjus tot, nende merikarude põhiline toit on üks pisikene loomakene. Ma olen teda peos hoidnud nagu meie jaoks niuke krevetisuurune pooleldi läbipaistev ja krevetimoodi selline poole sõrme pikkune ja tema nimi on hiilgevähk, aga rahvusvaheliselt ja vahel Eesti keeles nimetatakse grilliks mitte siis nõrgagee grill, vaid tugeva Kaaga grill ja otsida grilli. Seda on siin lõunat George, seal väga palju. Ja õieti on veel niimoodi, et teadlased ütlevad sedaviisi, et kunagi ütleme paarsada aastat tagasi ei olnud siin merikarusid nii palju nendes randades sest siis oli siin väga palju vaalu, aga siis tulid need vaalakütid, kes ju armutult need vaalusin, nutisid ja tapsid. Ja kuskil 20. sajandi keskel olid lõunatsioodsa veet vaaladest praktiliselt tühjaks jäänud. Ja vot siis, kui vaalu enam ei olnud, siis nüüd grilli jätkus nüüd merikarudele rohkem. Ja vaat see saigi põhjuseks, miks just praegu neid merikarusid siin nii röögatult palju on. Siin kuuldus siis jälle seda merikarude häält, mida me seal Antarktikas salvestasin. Ja nüüd on paras püüda kirjeldada, et milline see Meli karu üleüldse välja näeb. Suuruse poolest mitte nii väga suur, aga noh, isad võivad olla siiski päris suured. Noh, ma nägin ka mõnda isa merikaru, kes oli kehapikkuse poolest vaata et kaks meetrit pikk ja ja võis kaaluda seal oma 100 kilo. Aga emad, need on palju, palju väiksemad, nii et emad on pikkuse poolest võib-olla natukene üle meetri ja kaaluvad kindlasti alla 50 kilo. Aga pojad, neid oli ju sel ajal palju, kui me seal olime. Noh, need olid tõesti pisikesed. Vähem kui pool meetrit kogu aeg seal askeldasid ringi tohu energiapommid, nagu koerakutsikaid meenutasid koerakutsikaid tõesti, igal pool neid seal oli. Ja kui värvuse peale mõelda, siis isad merikaruisad on sellised tumedamad hallid emad on sellised heledamad, vahel nägin isegi nihukesi pruunikaid. Ema merikarusid ja lapsed, väikesed, need on peaaegu musta värvi ja näo poolest on need merikaruemad ja lapsed ikka ilmatu armsad. Neil on siuksed, ümarad näod ja hästi suured tumedad silmad. Ja merikarudel on ka peas kõrvad, sellised pisikesed kikk-kõrvad, noh, kui me mõtleme meie Läänemere hüljeste peale, siis nendel ju kõrvu näha ei ole. Aga Antarktika merikarudel on ja nende kehakuju ja kehahoiak ja liikumine, need on täiesti teistsugused kui meie Läänemerehüljestel kehahoiak. See on niimoodi, et merikaru toetub oma esiLoibadele nagu jalgadele, nii et see keha esiosa on täitsa püstasendis ja taga loivad, need on ka merikarul teistmoodi kui meie hüljestel. Meie hüljestel on Kaiu taga loivad, aga need on nagu tahapoole. Aga siin nendel olid, need tagumised loevad ettepoole nagu jalalabad, nii et see merikaru toetus tõesti nagu neljale jalale. Ja see muidugi tähendab ju seda, et ta võib maa pea võrratult väledamad liikuda kui meie hülged. Ja seda me saime täitsa näha ja kogeda, et kui merikaru ikka tahtis, siis pas edasi sama kiiresti Kogoeria Volksates niimoodi nagu hüpetega väga kiiresti läheb. Ja mina olin muidugi oma varasematel maailmareisidel neid teisi hülgeid, kes meenutavad Antarktika merikarusid ka mujal näinud ja kõige ammuse mälestus oli, kui ma olin kusagil Venemaal kunagi seal Kaug-Idas komandöri saartel et seal olid siis kotikud, Need olid väga sarnased merikarudele ja kotikud ongi siis kõige lähedasemad sugulased merikarudele, ainult et nemad elavad siis põhjapoolkeral merikarud lõuna, poolkeral ja teisest küljest meenutasid need merikarud mulle muidugi merilõvisid, merilõvisid ma olen päris paljudes kohtades näinud Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas, Uus-Meremaal veel teisteski kohtades. Merilõvid On ka märit karudega üsna lähedased sugulased andsid, nad on tavaliselt lühema karvaga ja elavad soojemates meredes ja kõik need kotikud ja merikarud merilõvid, need kuuluvad siis loodusteaduslikult sellisesse imetajate sugukonda nagu kõrvuk, hülglased just nende kõrvade järgi, mis neil seal peas näha on nad selle nime saanud. Ja kui me nüüd ringi kolasimel siin lõuna George ja merikarude kolooniates, siis see oli omamoodi keeruline. Noh, meile oli õpetatud, et milliseid reegleid tuleb pidada, seal me saime oma pead liikuda, aga öeldi nii, et lähemale ühelegi meri karule kui 10 meetrit ei ole soovitav minna. Aga kui sa seal liigud seal koloonias, tegelikult see on ju täitsa võimatu merikarud, nad on enamasti tihedamalt kui 10 meetrit, sa ei saagi kuskilt läbi, kui sa seda distantsi ei vähenda, et vaikselt siis hiilid natuke sealt kahe merikaru vahelt läbi, kes on võib-olla üksteisest ainult seal nelja-viie meetri kaugusel ja, ja midagi eriti ka ei juhtu, sest keset päeva, nii nagu me seal tavaliselt liikusime, merikarud magavad, lõuad laiali ja seal noh, nad on niivõrd rahulikud, et kui sa lähetast mööda ta üldse eide silma lahti ka täiesti rahulikult magab. Ja üks asi oli veel, et vahel oli täitsa ohted, sa võid mõnele peale astuda, need olid siis sellised paigad, kus oli tihedalt rohupuhmad, aga need rohupuhmad olid hästi tihedad ja kõrged, ulatusid vööni või vahel rinnuni isegi ja merikarudel meeldis vedeleda seal puhmaste sees ja siis oli nii, et sa, sa ei näinudki teda, aga ta oli seal ja vahel paistis, võib olla ainult üks Loib välja või sabaots. Ja siis tõesti mõni oli veel seal selle puhma taga ka, nii et tõesti vahel oli niuke tunne, et distantsi hoidmisest ei saa üldse rääkida. Vaata, et mõnele peale ei astu. Ja seal niimoodi Loovides siis sai ise ka kogetud seda, et enamasti on ahned merikarud seal koloonias rahu ise, aga mõnikord väga-väga harva on vastupidi, ütleme üks 100-st merikarust ja see on siis niisugune, et sa juba näed kaugelt Ta võib-olla 20 meetri kaugusel või kaugemal juba ta tõuseb püsti juba, ta ähvardab juba ta uriseb ja juba ta hakkab lähemale Volksama ja siis meile oli muidugi ka õpetatud, mis siis teha, kui see tuleb nagu mingi kuri koer, enamasti täiskasvanud isasid üldse ei olnud, aga olid sellised noored isad, nad ei olnud täiskasvanud, ütleme, murdeealised noorukid. Ja mulle tundus, et nad lihtsalt harjutasid oma tulevast pereisa kohustust, et tuleb oma territooriumi kaitsta. Ja siis nad harjutasid nagu meie peal ja meile öeldi ka seda, et kui ta niimoodi tuleb ja sa õigesti ei käituta, võib sulle hambad säärde lüüa. Aga no mida siis teha ja seda said hästi tehtud ja harjutatud ja siis esimene asi, mida sa teed, kui ta tuleb niimoodi ukselt uksele lähemale pöörad, tema poole jooksu ei tohi panna mitte mingil juhul, see annab talle ainult hoogu juurde, pöörad tema poole näoga ja ajad käed laiali, hästi laiali ja see enamasti tekitab talle segaduse, sest ta ei ole kunagi näinud ühtegi looma, kes ennast nii laiaks võib ajada, nii et ta ei saa aru, kes on. Aga kui see veel teda ei taltsuta ja ta tuleb ikka edasi, siis järgmine trikk on see, et kui ta on juba ainult paari sammu kaugusel, siis plaksutab hästi kõvasti hästi lähedal ta koonule käsi ja vot see liigutas, see ületa paanikat. Kas ta ei saa aru, mis toimub, täiesti segane lugu? Midagi nihukest ta pole kogenud. Ja see kindla peale paneb ta siis ümber pöörama ja eemale minema. Aga neid mürinaid ja uurinaid tekitab nüüd lonthüljes ja ta tekitab neid oma ninaga seal siis isa lonthüljes, kes neid hääli teeb, ta nina näebki välja nagu lont, no ütleme, elevandilandiga võrreldes siiski väga väike londi jupp, pigem niisugune jäme paksendustel seal koonu otsast alla rippumas. Aga siin kuuldus ka veel sellist nagu kõva nuuskamise või Pruuskamise või puristamise häält. Niimoodi nuuskab lonthüljes enda ninast liigset soola välja, noh, see on nii, nagu eelmises saates sai räägitud nendest Antarktika merelindudest, et nad ju joovad merevett, seal on liiga palju soola, keha peab vabanema sellest soolast ja siis see nuusatakse niimoodi välja. Ja need salvestused, ma tegin seal lõunatsiootse rannal, olin kuskil üks 20 meetri kaugusel nendest lanti hüljestest ja siis oli ka väga hästi ju näha, kohusesool oli neil siis kogunenud väga tihti nina otsas valge või niisugune kollakaspruunnärakas või vahel isegi niisugune soolapulk kas rippus sealt alla, ega see väga inimsilmale ilus ei olnud, aga ma arvan lonthülge jaoks väga normaalne asi, et selline soolapurikas nina otsast alla ripub. Ja seal nad siis lesisid väga minu lähedal tihedalt üksteise kõrval ja üldse praktiliselt ei liigutanud. Kuidas nad välja näevad? Noh, võib öelda, näiteks meenutavad üüratuid vorste, selliseid pakse ümaraid, liikumatuid, vorste, aga kujutate ette vorsti, mille pikkus on kolm meetrit ja mis kaalub umbes üks tonn. Ja vot selliseid vorste on siis niimoodi rivis vahel olnud lausa üksteise otsas, niimoodi kuhjas igaüks niukse paraja sõiduauto suurune. Ja seal tegelikult ei olnud kõige suuremat lonti hülged, seal olid need parajasti, kui me seal olime, emad ja lapsed ja kõige suuremad teadagi isad, need olid jalga lasknud, noh nii nagu meri karudelgi. Ja praegu oli siis niimoodi, et need isad olid seal kusagil kaugel-kaugel avaookeanil seiklemas ja vot nende isade hulgas on tegelikult siis need kõige suuremad lanti hülged teadlaste mõõtmiste järgi siis või kaaluda üks isa lonthüljes kuni viis tonni ja olla peaaegu kuus meetrit pikk. Ja need üüratuid koloss kutsutakse muide inglise keeles elevant hüljesteks. Ja põhjus ongi see, et need isad just nad on täitsa elevandi mõõtu ja vahel isegi suuremad ja raskemad. Ja isadel on eriti selgesti seal koonu otsas näha see lonti moodi moodustis. Aga kui veel nüüd nendest maailmarekorditest rääkida, siis peab ütlema, et maakeral on kah liiki lonti, hülged, ühed elavad siis põhjapoolkeral, teised lõuna poolkeral ja need põhjapoolkera lonti, hülged, neid nimetataksegi põhja-lonthüljes, teeks neid, ma olin korra näinud kuskil, kui ma olin Põhja-Ameerikas läänerannikul saal reisimas, seal oli ka siis, sest emad ja isad ja ka silmaga vaadates olid nad natukene väiksemad, kui need siin, kes parajasti siin lõuna George'i rannal põõnasid. Põhja-lonthülged ongi natukene väiksemad. Aga need maailmarekordiomanikud, need on siis need siin just Antarktika ümbruse lonthülged ja nende nimeks ongi siis lõuna-lonthüljes ja üldse teadlased ütlevad, et neid lõuna-lonthülgeid on praegu maakeral. No nad on kõik seal kuskil Antarktika ümber tegelikult üle poole miljoni looma. Nii et väga palju neid pole. Teisest küljest väljasuremise oht ei ähvarda aga kõige suuremad lõuna-lonthülgekolooniad asuvadki Antarktikas just siinsamas lõuna George randadel. Nii et siin on teadlased loendanud kevadeti kokku kusagil üle 100000 selle hiigelloomakolooniates. Natukene nagu meri, karudki, et kõige armastatu Drum paik Antarktikas on neil lõuna George ja kui võrrelda nüüd merikarude kolooniat ja lonthülgekolooniat. Paljus on sarnased ka siin, isad võitlevad välja oma rannalõigu ja siis valvavad oma haaremit ja lapsed kasvavad emapiimaga väga kiiresti üles. Aga vahe on selles, et lonthüljeste koloonia aeg on lühem. Võiks mõelda ju vastupidi, et merikarud on väiksemad, nad peaksid kiiremini oma pojad suureks saama, aga tegelikult on täpselt vastupidi. Nii et lapsed kasvatatakse lonthülgekoloonias siin lõunatsiootsi rannal üles kolme nädalaga. Kujutate ette ja selle aja sees, kui ema on nüüd poeginud ja ta oma poega imetab, siis ta ise üldse. Ja muidugi jääb selle kolme nädalaga kõvasti lahjemaks ja siis tema ainus laps see jälle vastupidises, et kogu aeg ja selle väga rammusa emapiima peal ta kosub ikka uskuma kiirusega, nii et sündides kaalub lonthülge lapsukene 40 kilo. Ja kui imetamise aeg Lättad, siis ta kaalub 120 kilo. Teiste sõnadega, lonthülgelaps võtab kolme nädalaga juurde tervelt 80, Keva, kas pole hämmastav. Ja siis kolme nädala pärast leiab ema, et nüüd on laps iseseisvalt, peab ise hakkama saama. Rannad lähevad tühjaks, kõik lonthülged kaovad merre, hakkavad ise süüa otsima ja nad on muide fantastilised ujujad ja sukeldujad. Kui nad siin kuival maal mu silme ees past niuksed, väga niuksed, uimased ja loiud ja sellised kohmakad, siis vees nad täiesti ümber sündinud, nad on paindlikud, väledad ja suudavad näiteks toidu hankimiseks sukelduda vabalt kuskile poole kilomeetri sügavusel ookeani pinna alla ja ühtejärge vee all olla vabalt pool tundi või kauem. Ja see ei ole üldse veel rekordteadlased on tuvastanud, et kõige suurem sügavus, kuhu lõuna-lonthüljes on välja jõudnud ookeanis olnud kaks kilomeetrit ja kõige kauem ilma hingamata, on mõõdetud ühte lonthüljes, kes oli vee all tervelt kaks tundi. Need on teistele hüljestele maailmas täiesti kättesaamatud võimed. Ja muidugi selliste võimetega pole mingeid raskusi endale toitu leida, noh lonthülgetoit, need on niisugused Kalmaaride moodi mereloomad väga tüüpiliselt, aga ka väiksemad kalad ja muud sellised väiksemad mereloomad. Ja teisest küljest ega sellisel kolossil ju seal ookeanis vaenlasi arvestatavaid ei ole, välja arvatud mõõkvaalad, mõõkvaalad tõesti võivad rünnata just lonthülge poegi. Mõnikord? Jah, selles maailmameres on lonthüljeste elu täitsa muretu enamasti. Aga nüüd, kui olete hoolega kuulanud, siis võib tekkida küsimus, et meie oleme nüüd siin rannas jaanuari lõpus. Euro lonthülged lähevad juba oma kolooniatest Mineva novembrikuus. Et kuidas nad siis siin rannas praegu said olla? Põhjus on selles, et suve keskpaigaks tulevad lonthülged randadele tagasi, just need lapsed ja noored isad lähevad kuskile mujale üksildast paikadesse, aga lapsed ja emad ja noored tulevad veel tagasi, et siis siin külg külje kõrval tegeleda oma suvekasuka vahetamisega talvekasuka vastu. Ja see oli siis see karvavahetusaeg, sellepärast mõtlesin siis põõnesid. Ja kui ma nüüd niimoodi vaatasin sealt väga lähedalt, siis oli ju täitsa selgesti näha, et must oli talvekasukas, muist oli suvekasukas, kokkuvõttes ei olnud ilus vaatepilt. Sellised lapilised ja laigulised, kohati selline helepruun, viledaks kulunud suvekarv, mis nagu suurt tortidena maha tulemas ja kohati jälle selline tumedam ja tihedam talve karmsalt alt välja tulemas. Ja õieti vot sellepärast nad siin hoidusidki nii tihedalt üksteise vastu või isegi olid üksteise otsas lausa. Neil oli külm, neil ei olnud praegu parajasti kumbagi kasukat seljas, nad soojendasid niimoodi 11 ja üks asi veel, mis ma tähele panin, kui tuul sealtpoolt tuli, sealt tuli selline lehk, et see lõi hinge kinni täiesti. Aga kui mõelda, nad ju vedelevad seal niisuguse sopase maa peal nädalate kaupa ja nii suured elukad ja kui neid on nii palju ja nad on seal paigal nädalate kaupa mis siis teha, siis sa ju paratamatult hakkad lehkama, siin ei ole pääsu sellest. Ja seal üks kõnehetk, mida ma tahaks meenutada, mis oli küllaltki niisugune ootamatu, oli see, et tal oli üks niisugune noh, lausa ütleme, lonthüljeste külakuhi. Ja korraga see, kui hakkas nagu niimoodi võbelemine Puma ja siis vajus nagu kahele poole laiali, sealt alt ilmus välja nii suur isa lonthülgepea, mida mina veel ei olnud näinud, noh, ega ta veel täiskasvanud ei olnud, aga ta oli peaaegu täiskasvanud, tal oli väga võimas selline londi moodi moodustis seal koonu otsas ja see oli muide kuidagi eriti suur. Ja ma isegi aimasin mikspärast sellepärast et ta oli halvas tujus. Miks ta halvas tujus olid, tegelikult oli olukord minu meelest umbes selline, et oli sellel kõige suuremal isa noorukil valitud kõige magusam koht seal ümberringi kõik soojendasid teda, kõige soojem koht seal külakuhjas, aga võib-olla tekkis tal seal õhupuudus või lihtsalt tüdimus seal külakuhja all ja ja siis ta nagu sai natuke pahaseks, ta tahtis tõmmata mõned sõõmud ikka korraliku värske, et õhku endale kopsu ja, ja siis ta raputaski selle seltskonna endale kahele poole laiali ja siis ta lasi kuuldavale päris korraliku märge sellise naerge, mida isa lonthülged teevad tavaliselt hoopis teisel ajal, siis kevadel, siis kui nad on parajasti tulnud ja vallutanud neid rannalõik. Ja siis on võitlemas teiste isa lonthüljeste ka ja on just niimoodi omavahel rinnutsi kokku, kuhu minemas. Vot siis nad teevad umbes mingit sellist häält ja vot siis paisunud sugune moodustis sellel on muide täiesti omaette nimi. Koonukott, vaat siis koonu kott nagu võimendab seda mürinat või seda häält. Ja teisest küljest see näitab, et nüüd ma olen vihane ja nüüd ma tulen sulle kallale. Aga see siin muidugi kallale ei tulnud talle lihtsalt natukene pahane ja näitas natukene oma võimu teistele lonthüljes. Nii ta siis kõlas, nii et ma sain selle maailma suurima hülgevõitlushüüde ikka oma kõrvaga ka korra ära kuulda. Aga siinkohal selle saatega lõpetan Saate kahest Antarktika väga põnevast ja väga iseloomulikust hülgeliigist Antarktika merikarust ja lõuna-lont hülgest. Aga nüüd siis järgmine saade, millest see tuleb? Seal, ma tahan kõnelda ühest omapärasest paigast Antarktikas. Selle paiga nimi on krütliken ja see asub lõunat George'i saarel seal. Ainukene pidevalt asustatud punkt lõunatsioodsa suurel saarel ja seda nimetatakse sellepärast ka lõuna George'i pealinnaks, teisest küljest lapsel pealinnas aasta ringi vaevalt 10 inimest, väga põnev paik väga põneva minevikuga ja ka praegusel ajal hästi huvitav seal ringi kolada jäävad sellesse järgmine saade siis.
