Tänane keskeprogramm kannab pealkirja. Kuidas loomad energiat säästavad. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Toit on siis see, mis eluks vajalik. Koenergiat annab jah, aga kui me vaatame, kus energia ikkagi tuleb kogu sellesse süsteemi, mille osad meiega oleme, mille osad on loomad siis tegelikult on üks ja ainus energiaallikas on päike ja vahendajaks on taimed ja taimed, on need siis, kes suudavad kasutada ära seda päikeselt saabuvat energiat väga väikese kasuteguriga, küll aga siiski ja, ja teha siis sellest selliseid orgaanilisi ühendeid, mida toiduks saab kasutada. Nii et see energia tuleb siis taimedest. Kas taimed Oma energiat säästa. Tundub, nii, et taimed erilised säästjad ei ole suur osa ei tee nagu suurt midagi selleks et seda energiat kokku hoida. Muidugi, see on jälle see, et kuidas me vaatame, talvisel ajal, kui ta näiteks toitaineid ei saa, siis taimedel on ka puhkepausid, kõikvõimalikud, et nad lihtsalt ei, ei fotosünteesi, ei tooda neid orgaanilisi ühendeid ja ka seal seda energiat tuleb ikka ts energiat põhimõtteliselt. Et seda päikeseenergiat, aga, aga neil on siis puudus tegelikult teistest ainetest SKP-st, vesi on ära külmunud, seda ei saa juurtega käte ja muu neid nagu eriti piiragi, nii et see, see vesi on see, mille pärast nad talvel siis sellise puhkeolekusse laskuvad ja noh, me teame, et nad seda rasket aega püüavad üle elada väga erinevatel viisidel. Mõned kuivavad sootuks ära, jäävad alles ainult seemned mõnedel on siis viljad, näiteks marjad, mida me nüüd praegu sügisesel ajal näeme pihlakatel, eriti sellel aastal hästi palju, mõned säilitavad neid varuaineid siis juurtes, noh, olgu need mugulad, sibulad või kõikvõimalikud muud varuorganid, mis neil seal maal on. Nii et taimed püüavad Aska aja nagu üle elama tehes siis väikesi korrektiive oma elus, et mõned jah, lõpetavad üldse kasvuperioodi ja toodavad selleks ajaks valmis siis kas seemned või viljad, mille seemned, seemned on. Ja sellel ajal siis järgmisel aastal alustavad uuesti osa taimi siiski mõningal määral seda energiat püüab säästa ja ilmselt me kõik oleme tähele pannud, et suvisel ajal, kui hästi palju lilli õitseb siis mingi hetk on selline, kus siis taimede õisi on vähem märgata ja taimed on need õied kokku pannud. Õied siis on suletud. Üks põhjus kindlasti on see, et ei satuks niiskust, tolmukad emakad peale, et kaitsta neid. Aga teine on ka see, et, et kogu see lahtihoidmine ja, ja värvimine ja lõhnatootmine kõik, see nõuab ka ikkagi energiat kuigivõrd ja ilmselt siis nende õite kinnipanekuga mõningal määral suudetakse energiat säilitada või kokku hoida. Nii et me absoluutselt ei saa öelda, taimed oleksid täielikult raiskad, ilmselt nad püüavad ka seda energiat säästa. Aga nad ei ole nii sõltuvad sellest energiast kui näiteks näiteks loomadel. Kõik loomad ei söö taimi, kus nemad siis energiat saavad. Enamasti nad söövad neid, kes taimi on söönud. Noh, kui me vaatame järjestust, kes keda sööb, mida siis nimetatakse toitumisahelateks, siis siis ükskõik milline toitumisahel siin maa peal ütleme, on väga väikesed erandid, aga neid me täna ei puuduta. Kõik toitumisahelad algavad ikkagi rohelise taimega, roheline taim toodab selle energeetilise alguse, selle paugu energeetilise laksu ja, ja siis keegi sööb seda taimes, taimesööjat võib omakorda süüa veel keegi vahepealne aste, siis tuleb see lõpptarbija, tavaliselt on seal kusagil neid lülisid kolm-neli tükki väga pikaks, energiaahel ei, ei saa minna sellepärast kus energia lihtsalt hajub, väga palju läheb soojusena järgmisele tasandile jõuab sest energiast ainult kusagil kümmekond protsenti, et kaod on selles ahelas väga suured. Aga lõpptarbijaks on siis tavaliselt suuremad kiskjad, näiteks hunt, vaim, ilves või karu võiks ka olla, aga karu on selline, et tema toit, istumised avad. Kuigi tegemist on kiskja, ega siis, siis ta on rohkem sihuke pool taimetoitlane ja, ja selle tõttu siis karuma taguses tippkiskjate hulka ei pane, kui kahtlemata ta on, on suur kiskja, murrab ka suuri rohusööjaid ja kotkad, ütleme lindudest, kes on need niinimetatud tippkiskjad kes söövad taimtoiduliste sööjaid, aga muidugi taimtoidulisi loomi endid ja neid tavaliselt siis enam keegi suurem tegelane ära ei söö, nemad on siis nagu see ahela lõpp. Muidugi senikaua kui nad elavad, siis kui nad ära surevad, nii nagu kõikide organismide puhul on siis energia jälle vabastatakse ja seal on siis juba ka seened, bakterid, väiksemad, kas siis mingid putukad või ussid või kes neid siis seal tasapisi ära lagundavad. Aga jah, see energia siis liigub taimelt nagu loomale ja vot need loomad siis, kes neid taimi tarbivad. Nendel muidugi on probleem, eriti näiteks kitsastel aegadel, see kitsas aeg, see on kahtlemata talv. Talvel on nagu kõige parem viis siis nendest külmadest oludest välja tulla see, et sa püüad siis võimalikult ökonoomselt kokkuhoidlikult selle oma energiat ressursiga ümber käia toitu talvel on tegelikult üpriski vähe. Teda on nende talvel siin olevate elusolendite jaoks ikkagi kitsalt ja selleks tuleb talveks valmistuda. Kui me vaatame linde näiteks, siis väga paljud kasutavad selleks valmistumiseks rännat lähevad lihtsalt minema. Teine osa, kes siia jääb, nemad kasutavad tihtipeale seda sügisest aega või seda eelnevat aega selleks, et endale mingisuguseid varusid koguda. Nii nagu koguvad varusid need, kes lähevad rännupeale. See varu on siis enamasti rasva näol, mis neil on sulgede all ja nad kulutavad sedasi rännaku ajal väga intensiivselt. Need, kes siia jäävad, nemad muidugi püüavad ka rasvavarusid talletada, aga, aga neil on ikkagi vaja vastu pidada kusagil neli-viis kuud. See on ikkagi ääretult pikk aeg ja söeennast nii paksuks kuitahes, sest rasvast ei tulegi välja siis kus aktiivne oled, kus ringi hüpled. Sest sa kulutad ikka seda energiat külma ilmaga väga palju ja selleks on siis vaja veel mingisuguseid võtteid kasutada. Praegusel ajal, kui keegi metsas käib, paneb tähele, et seal on palju tihaseid. Need tihased tegelevad väga intensiivselt talvevarude loomisega, korjad, putukaid, süljega mätsivad nad kokku ja teevad neist sihuksed, väikesed pallikesed, millel ands peidavad okste peale ära. Kusjuures huvitav on see, et tegelikult see oksa kasutamine on tihaste hulgas üpris täpselt reglementeeritud, et no olenevalt sellest, milline parv on, kui näiteks on ainult ühte liiki tihased parves, siis nad enamasti liikuvad suure grupiga ja ja võtavad terve puu ette, kus siis toitu otsida ja kuhugi varusid paigutada, kuigi varude paigutamine on neil tegelikult noh, selles mõttes ka reglementeeritud, et et ikkagi erinevad liigid kasutavad selle puu oksa, kuhu need varud paigutatakse suhteliselt erinevalt, et mida raskem ja suurem lind, seda puutüve lähemal ta on ja mida kergem, seda rohkem seal oksa tipu poole on näiteks musttihane ja siis pöialpoiss, nemad on seal päris oksa tipus, aga teised on seal kusagil vahepeal. Ja, ja need varud, mida nad siis koguvad, need putukapallikesed üks tihane võib valmistada neid talve jooksul kusagil tuhandeid. Muidugi ei suuda ükski väike linnukene kõike seda meeles pidada, kuhu ta need pani, aga ta on selles mõttes kasulik ka teistele, et kui siis tema liigikaaslased samast liigist või ka teisest liigist väikesed linnud sinna sööma tulevad siis tõenäosus, et nad midagi talvel süüa leiavad, on, on palju suurem kui ilma selliste varudega. Noh, ma ei leia oma toitu üles, aga ma leian kellegi teise toidu ja tema leiab võib-olla minu või kellegi kolmanda, kaugema sugulase toidu üles ja niimoodi 11 toetades suudetakse siis vastu pidada. Kui on suuremad linnud, siis nende varud on juba palju märkimisväärsemad. Meie oludes näiteks pasknäär, kellest me oleme rääkinud oma tammetõrudega natukene peidavad toitu ka võib-olla harakad mitte küll eriti palju, aga, aga tuleb ka seda, et, et nemad loovad väikesi varusid ja seda teevad ka mõningad imetajad, näiteks meie väikestest loomadest erinevad närilised, Hirekesed, noh, ja siis meie aedade lemmik jutumärkides Müncry kes loob päris suuri varusid, ta tassib tihtipeale meil terve vao täie kartuleid näiteks endale talve tagavaraks ja meie võtame ainult pealseid sealt üles. Porganditega võib sama lugu juhtuda. Oravatel on ka kombeks toitu täita. Oravat peidavad käbisid seeni, seeni nad panevad kuuse alumiste okste peale. Oravad peidavad need talvevarud tegelikult oma söömispaikade juurde, ilmselt me oleme kõik leidnud metsast selliseid kohti, kus on siis palju orava näritud. Kas pähkleid käppisid, oleneb, mis seal metsas siis on. Ja, ja umbes 25 meetrit on see raadius, mille ulatuse Sis orav oma neid varusid peidab, malev vahetevahel istunud ja vaadanud ise ja, ja vahel ka läbi kaamera seda, mismoodi peitmine käib, et ta ikkagi kaevab päris sügava augu, mul on paar pilti, kus kohas orav siis neid auke kaevab ja seal on niimoodi, et tagajalad, Tapa on väljas, ülejäänud keha on siis seal maa sees, sinna ta paneb oma tammetõru või, või pähklivõi, mis ta siis leidnud on, katab hoolikalt mullaga kinni ja siis on ta peidetud. Kuidas ta selle üles leiab, sealt, see on jälle omaette küsimus, sellepärast et lume alt seda kõike leida, noh, sama lugu, pask nääridega, kes, kes peidavad niimoodi ära ja leiavad väga suure tõenäosusega selle kraami kõik ka üles, et see noh, omaette niisugune fenomenaalne mälus ja külmus maastatega kätte saada. Noh, see, see paneb mind eriti imestama, sellepärast et olles ise püüdnud kaevata külmunud maasse auku, siis siis ma tean, kui vaevaline see kõik kõik on. On täheldatud, et väiksemad hiired, näiteks leethiired ja uruhiired koguvad tagavarasid, noh, need ei ole küll suured, ütleme leethiir seal korjab kaks, 30 marjakest pohla või jõhvikat või midagi ühtekokku ja paneb sinna sambla alla peitu. Aga ikkagi jällegi paariks päevaks on see päris hea toit. Nii et selline varude loomine tegelikult on väga hea ja viis talve üleelamiseks ja teatud määral ka siis energia kokkuhoidmiseks, kui sa tead, kuskohas sul asjad on, siis liigud suhteliselt väiksema vahemaa kui siis, kui sa ei tea üldse, kus asjad on, jookseb mööda metsa pea laiali ringi, et sa võib talvekülma ilmaga kulutada rohkem energiat. Tegelikult kui see toit sulle lõpuks tagasi annab. Loomade hulgas on ka selliseid tegelasi, kes koguvad talvedega varjaks teisi loomi. Ja näiteks on selline tillukene kakukene meil Eestis ja siin Euroopa aladel elutseb värbkakk ja temal on komme siis ka endale talvevarusid koguda, tema korjab siis siirekesi parem nad kuhugi pesakasti või puuõõnsustesse ja kirjandust leida, selliseid viiteid, et mõnest pesapaigast võsast kastist on leitud kuni 200 külmutatud Iirekestest hakkab neid varusid alles siis tegema, kui temperatuurid langevad miinuskraadides. Ja selliseid varusid jah, need värbkakud endale koguvad, sellepärast et siis on sealt hea võtta, Ta on sama lugu, on mutiga, tema elab seal maal, vihmaussid kipuvad väga sügavale minema ja maa külmunud, raske on neid sealt kaevata. Siis mutil on väga hea ju, võtta neid kusagilt sahvrist, mis tal sinna loodud on. Kasuka väetis aitab ka loomadel energiat säästa. Jah, nemad püüavad talveks selga panna võimalikult paksud kasukad, mis tähendab seda, et nad ei kiirga seda soojust lihtsalt sinna külma õhku välja, vaid, vaid nad on seal kenasti selle kasuka sees peidus ja hoiavad sooja siis suhteliselt palju keha sees, sest see soojatootmine nõuab jälle päris palju energiat. Sama lugu lindudega, kes samuti talveks ju panevad selga suhteliselt paksema rüü, noh, mitte peal ei ole seda paksemat kasukat, vaid just seal all udusuled lähevad lindudel oluliselt tihedamaks. Aga tihtipeale ei aita ainult ka sellest udusulgedest, vaid, vaid on vaja siis ka veel muid mehhanisme ja näiteks paljud linnud, eriti tihased talvisel ajal, kui nad peavad energiat säästma, nad kas siis lähevad peitu mitmekesi ühte pesakasti või puuõõnsustesse, noh ükskõik kummast me siis räägime ja on seal külg külje kõrval, niimoodi nad suudavad kuni 30 protsenti energiat kokku hoida sellega, et nad seal niimoodi tihedas puntras on. Ja seal toimub siis pidev kaliik, kui me need, kes serva pool on, kellel juba üks külm külmetama hakkab, siis see nihkub sinna keskele, paneb siis kellegi teise natukeseks ajaks sinna serva poole, nii et ta jällegi saaks ennast üles soojendada ja see naaber või sõber, kes tal seal on, siis tema, siis jahtub natuke rohkem maha ja liigutab öö jooksul ennast jälle. Sama lugu on see, et kui nad ööbivad oksa peal osa linde, näiteks sööbki öösel okste peal siis nemad täpselt samamoodi püüavad olla hästi tihedasti koos. Et oleks natukenegi võimalik seda energiat kokku hoida ja näiteks, kui on ikkagi väga külmad ilmad, nii nagu meie oludes on, et on, on seal talvel öösel miinus 25 miinus 30, isegi võib-olla üle miinus 30 kraadi siis sellistes tingimustes võivad need linnukesed kaotada kogu selle energia, mis nad päeval toiduga said. Ehk see on ligi 10 protsenti oma sellest kogu energiatarbest väga suured on need kaod tegelikult ja, ja selle tõttu siis talvel saab neid väikesi linde eriti noorlinde palju hukka, sest nemad ei ole sügisel endale jõudnud piisavalt seda energiat varuda rasva näol. Sest rasvast kaob ikkagi päris suur hulk selle talvepäeva jooksul ära. Kui meil tulen veel korraks imetajate juurde, siis neil on päris omapärane viis selle energia kokkuhoidmiseks, neil tuleb talveks selge eriline pruun rasv. Kui meie rasvkude on selline valkjas enamasti inimestel, siis Nendel, väikestel närilistel ja putuktoidulistel, neil tuleb selga siis selline pruun rasv, mis on hästi energiarikas ja, ja kui meie rasv on selleks, et energiat säilitada, siis pruuni rasvana. Kui te eesmärk on see, et sealt võimalikult palju siis seda energiat kulutada ongi siukseks energia kulutamiseks mõeldud ja tegelikult on nii, et ka inimestel võib tulla siis seda pruuni rasva peale tuleb meil see kuhugi selgrookohale õlgade vahele, tekib see pruuni rasvakiht, ta on suhteliselt spetsiifiline nähtus inimeste hulgas, et seal selline asi, millega siis viimastel aegadel on päris palju ka meditsiini inimesed tegelenud. Kui me edasi vaatame seda energia säästmist siis on terve rida loomi, kelle elu sõltubki väliskeskkonna temperatuurist. Neil nagu on raske midagi säästa, sest nende keha läheb soojaks vastavalt sellele, milline on väliskeskkonna temperatuur. Kalad on sellised, kahepaiksed on sellised, roomajad on sellised. Näiteks roomajatelt on soomuset, nendega on raske seda trooja kinni hoida, kuigi jälle jah, alata mingid erandid, nagu me võtame näiteks sellise suure looma nagu seda alligaatorid, krokodillid, Mississippi alligaator, Niiluse krokodill, et nad on nii suured, nende mass on suur. Et nad peaaegu on nagu püsi soojased, sellepärast et see, mida nad toiduga saavad ja see päikeseenergia, mida nad suudavad endasse nagu talletada see kulu nende elutegevuse käigus ärast ja nende kehatemperatuur näiteks ööseks langeb ainult üks, kaks kraadi, et nad on peaaegu nagu päris, püsi soojas, et alati on mingisugune erand olemas. Päris siukest, absoluutset reeglit looduses ei ole, et kõik on nii vaid alati on ikka jällegi, sest oskab kõrvale nihverdada kuidagimoodi. Nii et see püsisoojasus siis noh, niimoodi rangelt ta ei ole nagu üldse ainult imetajatega lindude pärusmaa, vaid et on olemas ilmselt praegu ja ilmselt on minevikus olnud püsi soojasid roomajaid dinosauruste üle käib vaidlus juba minu meelest mingi 30 aastat, et kas dinosaurused on, on siis püsi, soojasid või kõigu sooja seda, mis nendega oli, et neid on väga raske uurida ka, et dinosaurused surid välja päris pikka aega tagasi juba katsu sa nüüd nende leitud kivististe järgi öelda, mis ta tegelikult endast kujutas. Aga üha enam kipub arvamus minema selles suunas, et vähemalt need kõige suuremad dinosaurused olid enam-vähem püsi soojased ja noh, asi läheb veel hullemaks, et osa uurijaid väidab koguni, et oli teatud osa dinosauruste kaetud sulgedega, mis aitasid siis seda soojust kinni hoida. Nii et noh, ei olegi see soomusainuke kate vahend neil olnud, vaid et osa olid sulelised dinosaurused, kellest siis mingi haru pidi tulid, tänapäevased linnud. Et see, see lindude põlvnemine on ka tegelikult üha segasemaks läinud. Kui me tuleme tagasi selle püsisoojasuse ja kõigusoojaste juurde, siis jah, suured roomajad võivad olla peaaegu et püsi soojased. Aga väiksemad roomajad on kahtlemata rohkem kõigu soojaselt, nende temperatuur topsis sellest, milline on väliskeskkonna temperatuur ja nad vajavad alati siis päikest selleks, et ennast üles soojendada. Isegi näiteks sellisel kuumal suvepäeval, kui öösel temperatuur langeb seal alla 20 kraadi siis roomajad jahtuvad päris maha ja et ennast üles soojendada, siis nad hommikuti kasutavad ära need esimesed päikesekiired soojendavad keha üles, muutuvad aktiivseks ja see aktiivsus tegelikult ei, ei saabu neil sugugi niimoodi, et korraks keha päikese kätte kohe soe, et see võtab päris tükk aega aega. Aga jällegi on päris kummalisi tegelasi sisalike hulgas näiteks mõned liigid kõrbealadel, kus see temperatuuri kõikumine on väga suur, siis seal kõrbealadel need sisalikud enese ülessoojendamiseks ei pea kogu keha soojendama, panid nad suuskavad urust välja ainult pea ja seal pea külgedel sellised siinus Hurked, mida nemad siis soojendavad ja Urgete ja pea soojendamisega suudavad nad terve keha üles kütta, nii et põhimõtteliselt nad istuvad nagu selliseid vanamemmed aknalaua peal, pea väljas, jälgivad ümbrust ja samal ajal selle pea kaudu soojendavad üles terve keha pea seal palju kiiremini urgu ära peita kui, kui kogu keha. Et see on ka siuke energeetiliselt küllalt mõistlik toimetamine. Aga talveks noh, meie oludes kahepaiksed ja roomajad lähevad siis kuhugi talvituma, roomajad peavad minema siis nii sügavale see see ala siis ei külmuks ära, sest muidu nende rakud või vesi õieti rakkudes külmub ära, lõhub rakud ära, loomakesed surevad ära. Nii et nad peavad leidma talvitumiskohad. Niivõrd sügavale tsel külmumine nii sügavale ei ulatuks ja teine viis Nad hoiavad ikkagi seda vähest soojust, mis nende kehades on, nii et nad vänduvad üksteise ümber ja moodustavad selliseid tihedaid puntraid. Ja vot siis ei ole nagu ka mingisugust sellist vihavaenu erinevate liikide vahel, vaid seal ühes peidupaigas võivad olla väga erinevad liigid koos, kes kõik tulevad kenasti toimet, kõigi heaolu nimel on selline talvitamine ühes puntras väga sobilik. Kuhu kahed, vaiksed, ent talvel täidavad, nemad on päris omapärased selleks, et sellist külmaperioodi üle elada, et energia kadu ei oleks ülemäära suur, siis nemad kaevuvad veekogu põhja. Kusjuures nad suudavad siis isegi päris nullilähedasel temperatuuril säilitada teatud aktiivsust. Kui näiteks keegi leiab seal vee põhjaskonna teda näpukas Uskiva läheb siis see konn üllatus-üllatus, ei jää niimoodi paigale, vaid ta vaikselt siiski üritab minema nihverdada, ehk ta liigub väga aeglaselt. Nüüd tekib küsimus, et kust ta sellises olus, selle energia saab ta päikese käest saanud ennast soojendada ja selgub, et nende maks õieti maksas on sellised rakud, mis suudavad kähku ikkagi väheses kogudes energiat toota anda talle selle impulsi, millega ta siis endast suudab uude kohta võimalikku varjupaika siis ära nihutada. Nii et selline talitusviis on siis kahepaiksete, et nad on seal veekogu põhjas, mõned kaevud suisa ka mutta, käed võivadki olla seal seal muda peal. Sama lugu on kaladega, et ka nemad jäävad talvel suhteliselt väheaktiivseks, kuna toitumine langeb neil nad söövad umbes 10 korda vähem, talvel kui, kui nad suvel söövad ja kasv lõpeb neil täiesti ära, et nad on lihtsalt seal, noh, ütleme ootavad paremaid aegu, siis ikkagi selleks, et seda aega üle elada, siis nad peavad ka oma liikumist piirama. See liikumine on väga aeglane ja noh, näiteks meie tavaline tiigikala koger, tema on siis selline, kes suudab veekogu põhjas vastu pidada vahel isegi kuni kuus kuud ja ta võib ka ilma hingamata olla kuni kuus kuud. Noh, mul on endal kogemus, kunagi unustasin, meil on aias sihuke tilluke tiik, umbes 40 sentimeetrit ja 50 sentimeetrit sügav, unistasin sealt sügisel vee välja võtmata, olin sinna pannud kolm kokre ka elama ja kevadel, kui ma jõudsin, siis sinna siis mõtlesin, et nüüd on nende kokradega kõik aga valasin vee välja ja siis kukraid Kaselt jääsest sulasid üles. Ja, ja kui nad olid üles sulanud sakaid siputama, pain vette tagasi ja olid järgmisel suvel mul rõõmsalt seal tiigis ringi ujumas nendega juhtunud mitte midagi. Ühed, sellised väliskeskkonnast sõltuvad tegelased veel putukad, neid on ju tegelikult päris palju meil ja, ja kuidas siis need putukad omadega toime tulevad? Osa neist talvitub, kui nad leiad soojema koha, kus temperatuur alla nulli ei lange, noh, ta võib seal nulli lähedal olla, siis nad suudavad veel reguleerida oma elutalitusi, et, et rakud ära ei külmu ja suudavad selle talve vastu pidada, aga suur osa putukaid siiski sügiseks sureb ära ja jäävad siis üle talveelamuga siis nende munad või nukud, ükskõik mis vorm on ja kui need munad ja nukud on kusagil suhteliselt maapinna lähedal lume all või siis suisa maa sees, siis see külm neid oluliselt ei mõjuta ja nad elavad üle siis sellise omamoodi tard olukorra, kus siis nad lihtsalt peavad vastu kuni järgmise sooja perioodi saabumiseni. Kes meie loomades kõige suuremad Et unimütsid on üks, on lagrits, kuni laste sugukonda kuuluv tegelane ja kasetriibik. Kasetriibik näeb välja nagu tavaline hiire kuulub hüpikhiirte hulka, kuigi Ma ei ole, pigem on niisugune ronija hästi pika sabaga saba on peaaegu poolteist kerepikkust loomake, kellest me tegelikult teame väga vähe ja praegu just sellel kuul kirjutas minister alla kaitsekorralduskavale ja hakatakse teda siis tähelepanelikult uurima, sest me teame, et ta meil on, aga ma ei tea tema elust suurt midagi. Aga tema on selles mõttes huvitav, et tema peaaegu terve aasta magab maha. Sest 12-st kuust, see väike kasetriibik on üleval umbes neli kuud, kaheksa kuud põõnata rahulikult oma ärkveloleku ajal kogutud rasvavarude arvel. Ja, ja see on ikka märkimisväärne samasugune unimüts on tegelikult ka lagrits. Kes siis Rein Marani filmi järgi peaks olema väga paljudele tav tähendab ümarate kõrvadega pika sabaga, mille otsas on tutt ja siukseid musta röövli maskiga roti suurune ja, ja nemad on siis jah, meie nagu kõige suuremad unimütsid, et nad suudavad siis magada tegelikult aastast maha enamiku väga hilja, kevadel nad tõusevad üles ja, ja väga varasügisel juba lähevad uuesti magama ka magavad ka talve kehva aja maha mõned nahkhiireliigid, kes siia meile talvituma jäänud, kusjuures osa siis on selliseid, kes tahaks niukses kuivemat kohta mõned sisel eelistad niiskemat keldreid, koopaid, teistele eelistad talvituda kusagil seal kas siis puuõõnsustes või, või siis pööningutel, et nemad on ka sellised kuldmagaja, et noh, tegelikult üks loom on veel, kes samasugust und magab Saniusiil. Aga temast on nii palju räägitud, et me jätame tema praegu kõrval teine rühm tegelasi, kes talvel magab, aga see ei ole nii sügav, kuni need on siis Karu mäger ja kährik. Ja nemad siis söövad ka sügisel ennast hästi paksuks. Mäkra ilmselt on vähesed nüüd näinud. Väger ei ole nii väga tavaline karuga ka eriti tihti vistki kui puutu aga kährik, kuid me näeme küll päris tihedasti nemad inimest ei pelga väga palju, nad tulevad asulatesse tihtipeale. Aga muidugi, mida sügisel kõige rohkem näeme, on see, kui palju neid auto alla jääb. Teed on praegusel ajal surnud kährik, kuid täis nad on kõik väga ilusa paksu karvaga ja ise ka siuksed paksukesed Nad on hästi toitunud praegusel hetkel. Ja vot nüüd, kui nad veel magama ei ole jäänud ja juhtub öösel tee peale sattuma, siis, siis on nende lõpp päris kurb. Sellist magamist nagu karud ja mägrad ja kährikud teevad, seda nimetatakse taliuinakus. Taliuinaku ajal siis need loomad ei söö. Ei joo ja Nelly tekiga väljaheiteid. Kõik, mis neil on, see, see jääb kuni kevadeni sisse. Aga samas see uni ei ole nii sügav, näiteks siilid ja kase triibikud ja lagritsaad, kui ta talvel magab, ta on ikkagi niisugune peaaegu külmi, pigem rohkem nagu surnud kui elus. Aga karu näiteks temal on selline kontakt ümbrusega, vähemalt tema ajus on see kontakt kogu aeg olemas, ta teab, kui keegi kõnnib seal ümbruses, ta fikseerib selle ära. Ja kui näiteks on sellised soojemad päevad, päike väga kõvasti kõrvetav, siis karu ja mäger kährik võivad talvelgi aegajalt üles tulla ja mõned päevad üleval olles uuesti jälle magama minna. Ja karudega on see lugu, et tegelikult magavad siis need karud, kes ikka siin põhja pool on lõuna piirkondade karud ei pruugi talveund üldsegi magada ja selleks, et see talve uinak siis sellel karul oleks rahulik ja hea, siis ta peab selleks nagu teatud ettevalmistusi tegema. Ja praegu sügisel just need karud siis seda ettevalmistust teevad, kes ettevalmistus on tegelikult väga lihtne, Nad söövad palju marju. Marju, milles on hästi palju suhkruid ja need suhkrud on siis need, milles temale tekib see rasvakiht vahelise rasvakiht võib-olla kusagil mitmeid sentimeetrit paks ja karu võrreldes suvega näiteks muutub kusagil kolmandiku võrra raskemaks. Teine asi, millega see karuke peab toime tulema, on see, et et ta peab endale koopa leidma ööbimise koha, noh meie oludesse on tavaliselt mingi langenud puutüvi, selle alla läheb või võivad kasutada ka näiteks mahajäetud sipelgapesi või lihtsalt kannad kuhugi kuuse alla hulgaliselt lehti kokku ja, ja siis viskad sinna pikali ja mingil hetkel sajab lumi peale, ongi neil talvekoobas olemas ja, ja koobas, olgugi, et ta näeb sihuke niru välja, tegelikult on üllatavalt soe, et ta ikkagi on oluliste kraadide võrra tihtipeale kõrgem temperatuur seal koopas sees kui ka väljaspool koobast. Ja mis üks asi veel seal koopas on, on see, et sellel koopal on tihtipeale õhuauk. Sealt võib külma ilmaga isegi natuke kaur tõusta, et tagada see süsihappegaasi väljapääsemine ja värske õhu juurdepääs. Sest lumi on tegelikult enamasti ikkagi nii, tihedamatab sellel tekkinud süsihappegaasi, see jääb lume alla peitu. Näiteks pisikesed loomad, hiired ja karihiired, kes lume all tegutsevad, nemad teevad ka tihtipeale siukseid õhutamise tunneleid, et nad on seal lume all küll aktiivsed. Aga kuna süsihappegaasitaimede kodunemisel ja loomade elutegevuse tulemusel tekib sinna nii palju, siis on vaja värsket õhku, kuidas nad ajavad endal ventilatsiooniavad sinna lume peale ja need karud siis peavad nagu magama jääma, aga päris selge ei ole, mis see, mis see põhjus on, miks nad siis magama jäävad, et noh, nad kogu aeg on ärkvel, ühel heal päeval on taliuinakus, et et ei ole nagu päris selgelt leitud, mis taliuinaku vallandab. Jääkarudel on küll taoline valk leitud. Nüüd mis siis selle karu juhtub, kui ta seal talvel magab? Kõigepealt tema ainevahetus, mis on suvel ikkagi päris siuke efektiivne ja kiire, siis ainevahetus talveks oluliselt aeglustub ja niimoodi suudavad nad silma söömata vastu pidada tunduvalt pikema perioodi, kui nad suvisel ajal seda suudaksid teha. Ja selleks, et magada sügisest kevadeni, siis selleks kasutatakse sügisel kogutud rasvavarusid ehk kusagil 90 protsenti sellest energiast, mida need karud siis kulutavad, selle uinaku ajal saadakse nendest rasvadest, mida nad siis seal kasuka alla sügisel koondasid. Karudel on kõik see valge ras, temal seda pruuni rasvkude ei ole, neil pisikestel imetajatel on ja, ja selle tõttu see ärkamine ei saa olla tal ka väga kiire. See pruun rasv annab hetkega väga suure koguse energiat ja see tegelane kohe aktiivne, ta saab kiiresti liikuma, aga see valge rasv annab seda energiat suhteliselt aeglaselt, nii et näiteks esimesed paar päeva pidid olema nii et et karu lihtsalt teeb silmad lahti. Vaatab seda maailmapäeva või paar või isegi kolm. Ja siis ta teeb mõned aeglased liigutused ja umbes nädala jooksul muutub ta siis enam-vähem aktiivseks, nii kaua võtab tal siis sest talveunest välja tulemine aega. Mis siis veel temaga juhtub, südamelöögid mõnevõrra aeglustavad, hingamine aeglustub ja vereringe muutub tunduvalt aeglasemalt, kui, kui näiteks oli see suvisel sügisesel ajal. Ja nüüd nagu ma ütlesin, et ta ei käiga väljas, ehk tal ei teki mingeid väljaheiteid, aga samas uriin ikkagi selle ainevahetuse käigus tekib, et mis siis sellega saab. Ja tegelikult osa sellest lämmastikku, noh põhiline, miks me urineerimine on see, et me vabaneme liigsest lämmastikust ja, ja see lämmastik, mis siis karu organismis tekib selle taliuinaku ajal, kui on siis selline, mida karu kasutab tegelikult osaliselt või mõningal määral valkude ülesehitamisest tal kuluka valkusid selle uinaku ajal ära ja siis siis ta kasutab seda valku ülesehitamiseks. Nii et see on suhteliselt keeruline protsess. Ja see kestab siis jah, karu puhul neli-viis kuud oleneb sellest, kui pikk see talv on, et karu väga pikalt ei põõna, kui ta siis üles ärkab, siis ta muidugi loomulikult on väga näljane, sest kehakaal on oluliselt vähenenud. Esimene asi, mida tegema hakkab, et hakkab otsima toitu. Põhimõtteliselt sama mehhanism toimubki kährikul ja, ja siis mägral. Et selline võimalus on neil ka energia kokkuhoiuks. Ja me oleme kogu aeg rääkinud talvest. Kuid tegelikult on selliseid põhjusi, kus energiat säästa ka suvel ja millistes piirkondades näiteks troopikas kolibrid, koliverid on sellised tegelased, kes siis halbade ilmadega, kui nad ei saa välja lennata nektarit sööma, siis nad langevad ka sellise tartunne, nende kehatemperatuur langeb, nad jäävad liikumatuks ja, ja kui siis see külm periood või vihm on mööda läinud, siis nad jällegi virguvadi asuvates nektaris toituvad, sest nemad peavad sööma hästi palju ja kui neil tekib pikem söögipaus, aga energiakulu jääks samaks, nagu neil tavaliselt on, siis ei ole mingit muud võimalust, kui, kui kas ära surra või võta tempot maha, et see energia kulutamise tempo on tegelikult väga kõrge. Aafrikas elavad sellised kummalised linnud, hiir, linnud, miks neil niisugune nimi on, nende nimi on sellepärast taoline, et, et nad tegutsevad maapinnal, otsivad sealt lehtede vahelt putukaid ja ussikesi ja, ja elavad nad siis Aafrika keskosas metsaaladel ja, ja seal ka tihtipeale muutub ilme, noh, praktiliselt sekunditega ja ta hakkab järsku vihma valama ja siis see võib kesta seal päev või paar isegi. Ja et need ebameeldivad päevad üle elada, siis ka need linnud lähevad siis kas oksa peale või, või ka õõnsustesse ja veedavad siis selle ebameeldiva aja seal tard unes, et ka lindudel ei ole selline tard uni sugugi võõras. Näiteid ei pea kaugelt otsima, me kõik teame, et piirpääsukesed piiritajad, et see piirpääsuke on taoline tegelane, kes siis suure osa oma elust keedab õhus, ta tegelikult kasutab puuõõnsustes pesakaste ainult siis, kui on vaja pojad üles kasvatada, sinna paigutatakse munad ja jahutakse munad välja, pojad jäävad siis sinna pesakast ja vot ka nendel piiritajatel on selline võimalus, et sel ajal, kui, kui ilmad on halvad, noh, nagu meil vahel suvel on, et nädal aega külm ja vihmane ja ja, ja kuna saaki need piiritud kusagilt mujalt ei saa, õhustaga pihma kõhus putukaid ei ole siis vanalinnud lendavad pole isegi oma pesitsuspaigas paari-kolmesaja võib-olla 1000 kilomeetri kaugusele toituma ja ja elama ja siis pojad on seal pesakastis oma ja kuna nad toitu ei saa, siis nad ei saa aktiivsed olla, nemad langevad seal pesakastis ka siis kolmeks neljaks päevaks, kuni nädalaks tartunne. Nii et kui siis ilmad paranevad, vanemad tagasi tulevad, siis, siis nad jälle tuled sellest tardumusest välja, jätkavad oma tülist normaalselt elutegevust ja sööginõudmist. Selleks ei ole talvega midagi vajavaid, lihtsalt kehva ilma suvel nagu meil Eestimaal kipub olema. Ja üks linnuke on meil veel, kes tegelikult suvel ka kehvade ilmadega siis kui putukaid vähem tartunne langeb. See on lind, keda väga paljud inimesed ei ole näinud ega kuulnud. Noh, ja kui on, siis pigem kuulnud, kui näinud linnukese nimel öösorr. Tema teeb siukest ketrama, hääd sihuke urr, liigub ta seal metsa all ringi, vahel vurritav kuni kümmekond minutit järjest. Ja siis aeg-ajalt lööb tiibadega seal seljapealseks plaksu ka, et kui vaikses metsas kõndides on päris hirmuäratav, kui ta üle pea lendab ja plaksu pea kohal teeb. Ja, ja siis see öösorr ka sel ajal, kui ikkagi ilmad on kehvad ja ta pead seal oksa peal konutama, siis ta sätib endaga sellise uinakusse või tardumus ja tuleb sellest välja alles siis, kui jälle ilm selgemaks läheb. Päike hakkab paistma ja toitu jälle ringi liikuma, hakk. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
