Mäletan, et kui kirjutasin oma segakoorilaulu valgusele  Erstenno sõnadele, et siis olin tegelikult haige  ja mul oli täitsa niisugune kõrge palavik,  et ei olnud eriti isegi jõudu voodist üles tõusta. Ja ma mäletan, et ma lugesin tookord seda luulekogu  ja ilmselt lugesin ka seda luuletust, mis  siis algab selliste sõnadega, et ma kuulsin unes vaikses sügavas,  kui helisesid kellad, päikse ilus, et, et kuidagi see mulle  endale meeldib mõelda, et see laul tuligi minu juurde nagu  unes ja seetõttu kuidagi ma mäletan, et kui ma klaveriklahve puudutasin,  siis see isegi kõik, mis sealt tuli, oli veel kuidagi hellem  ja õrnem kui võib-olla muidu. Ja, ja minu jaoks võib-olla ongi sinna loosse talletunud see  teatav rahu ja haprus ja õrnus, mis vahel tegelikult võib olla,  kui sa oled haige, sest haige olek on omamoodi selline  elusurma dimensioonil olek. Ja, ja, ja ta on väga selline habras meeleseisund.
