Ka. Seal. Minu peig on Kalamees kõige hoolsam küla sees, laulis ema, kui veel olin väike hääl, kõlas nukralt, sest kõigi aegade suurim sõda tegi laias maailmas oma laastamistööd, haarates kaasa kõik mehed, kes jaksasid relva kanda. Küla oli pooltühi, majadesse olid jäänud vaid naised, lapsed ja vanad. Aga siis ühel päeval, kui sõjavanker suure kärina ja mürinaga kaugele läände oli veerenud. Nägin kahte sõdurit meie kodu poole astumas. Läksin sellest valju häälega tuppa teatama. Ema, ema, tule ruttu, Ühed, sõjamehed tulevad meile. Aga olid hoopis isa ja onu Harri. Üks halli hobuse seljast ratsateine niisama jala kõrval. Tulid tagasi teisedki mehed. Ja otsekohe lõi küla elama. Hommikul läksid nad present jopet seljas, süüdvesterit peas, pambud õlal, alla randa lõid popsuma paadimootorid ja kesisele sõjajärgsele toidulauale puistati küllaga merehõbedat. Küll silku, küll kilu ja lesta, turska ning Angerjadki. Isa ärkas varavalges, kui pere alles magas. Koju tuli õhtul väsinud ja üleni soomuseid täis. Nii kestisse jääminekust poole suveni. Seejärel tõmmati püünised kaldale. Kogu rand oli kuivavaid võrke täis. Mehed käisid ringi, kohendasid ja parandasid. Veskimäel suitsesid lõkked ja mulisesid tõrvapojad. Tamsane võrk tahtis tõrvata, nii pidas ta vees paremini vastu. Sügisel algas siiapüük, siis tulid merelt toredad siia purikad, pärlid eradena kollast marja täis. Talvel võeti Kelk paelaga järele ja mindi jääalust saaki varitsema. Esimese kvartali saaki mõõdeti kilodega teise kvartali oma tonnidega. Kolmanda ja neljanda jagu tsentneritega. Ja kärme ja hoolas pidid olema, sest kolhoosi kalaplaan tahtis täita pere, toita. Seda pole tehtud. Ainult ta ei maganud hotelliroogu mass. Eks. Purjeordu. Naine ta. On ja ta kolmega. Pedagoog pea igal ja noored on liiga kallid, ka teevad. Aga ma näen tema õde. On nagu. Kehva. Puiduna teade. Olin siis parasjagu 10 aastane, kui naabri Andrus oma hoovis paati ehitas. Selsamal suvel püüdis isa ilmatu suure lõhe. Isal andis teda kohe turjale upitada. Kui ta kala viimaks õlale sai, siis oli ta nii pikk, et saba lohises mööda maad. Arvasin siis, et võiks õige proovida, kumb on pikem, kas mina või lõhe. Isa pani lõhe uuesti murule ja mina heitsin sinna kõrvale maha. Täpipealt ühepikkused olime. Ja oli sel kalal alles liha all punane tai peal tükk maad heledam pekk, nagu polekski ta päriselt kala, vaid mõni aedikus hoolega üles poputatud kesiku punn. Ja sai tast alles roogasid. Kui praegu meelde tuletad, võtab vägisi suu vett jooksma. Lilli mardikotti nii ajurohtu veerandi ja poole. Kalamees peab teadma tuult ja ilma sest sellest oleneb ta saak. Mitte nii nagu mõni maamees, kes teinekord ei tea ilma kaarigi, nii et ükskord puhub sauna tuul, teinekord haubinu tuul. Linna meestest ei maksa rääkidagi ja ei tea, mis tal ilma kassi ongi. Vahest ainult ehk nii palju, et tarvis teada, kas peab vihmavarju kaasa võtma ja kalossid jalga panema või mitte. Välikraadiklaase baromeeter on meil kodus tänapäevani au sees ja raadiost kuulata iga päev kõiki ilmateateid kõikides keeltes, mis parasjagu ka endal suus on. Ka mitmed looduse märgid aitavad ilma ennustada. Kui idatuulega sadama hakkab, siis sajab kolm päeva. Kui suvel meres vesi kõrge, on vihm kergem tulema kui madala veega. Kui rongad karjuvad, tuleb oodata tormi. Isa polnud mingi tuim töörügaja. Tihti tõi ta linnast raamatuid, mida vabadel tundidel luges. Ühel päeval tõi ta koju naljaka nuppudega kasti, millest meie lapsed esiotsa ei osanud midagi arvata. See oli raadio. Kui palju mõnusamaks läks nüüd meie väike maja, mis oli hommikust õhtuni täis muusikat. Sel ajal tuli igal laupäeva õhtul raadiost vana tantsumuusikat. Kui isa ja ema saunas tulid, lükkasid nad põrandariideid kokku, panid uued riided selga ja hakkasid tantsima. Ja. Ikka ja. Ja tooks ta veel tulla. Lähen meestega koos kala nõudma. Tõtlikult tuksudes trügib paat sky pari kalapüügikohtade poole. Õngepaat slepis taga. Kohale jõudnud, kardavad muist mehi õnge, paati ja sõuavateist poole püüniseid. Nüüd rabatakse võrgulina pihku ja lapatakse see kähku kokku. Otsekohe jääb hiigelsuurest nuudest järele paraja suurusega kott, kus käib niisugune veeb ladina kalamull, et ei oska jutus jutustada ja kirjas kirjeldada. Nüüd kahmatakse Ripsid kätte ja hakkab kibe kala tõstmine. Mehed vinnavad vesi märga kala, nii et seljad pingul. Kui püünis tühi, visatakse kalale suured kamakad, jääd hulka ja sõit linna poole võib alata. Vahepeal on hakanud tuult tõstma. Paadinina kerkib kõrgele ja vajub siis valju laksetusega alla, loobib vett sisse ja unistab kõrvus. Viimaks on paadi põhja nii palju vett kogunenud, et lahtised põhja plangud tõusevad üles ja ujuvad ringi. Nii et kogu paadi põhi meenutab klimbisupipada. Ei tea, kas põhja ka läheb? Küsib sõjaväes aega teenivad poega külastama tulnud ukraina Rohtla. Mees kahtlustavalt. Isa rahustab teda ja ronib siis ahtrisse vett välja pumpama. Lähen suurele maale ametit õppima. Isa tuleb mind hobusega saatma. On sombune. Märtsi hommik. Juba mitu päeva sulatab. Hobu, astub solgsed solgset solk sat sulgset mööda jääd läbi vaksa kõrguse v. Merel on kõikjal ühetaoline hall lumelörtsine, vesi läheb märkamatult üle uduseks halliks taevaks. Ei mingit teemärki, igal pool ühesugune piimjas soomu. Isa ronib üles reegreslale ja püüab hoida suunda tuule järgi. Kui me linnale lähemale jõuame, hajub udu ja siis selgub, et oleme kõigele vaatamata liikunud õiges suunas. Maa ja mere piiril pöörab isa hobuse ringi ja läheb tagasi. Vaatan talle kaua järele, kuidas ta ikka väiksemaks ja väiksemaks muutub. Kuni viimaks kumab läbi uuesti kerkiva udus oma vaid must täpike sean sammud linna poole vastu tulevikule. Meie lapsed austasime väga isa tööd. Kadena ei tea ma ühtki teist ametit, mille vastu tunneksin sellist aukartust nagu seda on kalamehe amet. Sellest tuli leiba, riie ja kõik asjad. Sellest tuli võimalus koolis käia ja haridust saada. Ja ikka mõtlen ma nukrusega hääbuma hakkavale rannakaluritööle. Vaatan kurbusega tühjaks jäänud võrgukuure, lagunenud randumissildu, rohtunud rannateid. Salaja ootan ja loodan, et rannakaluriamet kord jälle ausse tõuseb. Olgu see lühike jutustus isa tööst vanade kalurilaulude saatel. Väike tänuavaldus kõikidele isadele-vanaisadele, abikaasadele ja vendadele, kes merd kündnud künnavad või veel hakkavad kündma.
