No nii, poisid, kas püksid vett peavad, lülitab juba kaugel,  selles ei pea. Mul küll vett sisse ei lase, aga ma ei tea,  kas välja laseb, eksole. Tänast saadet salvestame süda suvel Lõuna-Eestis Viitina  järve ääres, kus on kohe algamas kuuritsavõistlus  ja me teemegi selle ajaloolise püügiriistaga lähemalt. Vast osoon alustab oma pange tähele, 20 viiendat eetriaastat  ja see on meie 901. saade. Minule on see saatejuhina 390. aga ühtlasi  ka viimane saade. Sest kõigel, millel on olnud algus, peab kord tulema  ka lõpp. See algus leidis aga aset 10 aasta eest samuti ühe  järve ääres, kus minu kaaslaseks oli enam kui sajandivanune  kalamees Karl Plutus. Härra teil, Näki, aitäh, Silver. Varasügis on kala näkkimise aeg. On kosumise küpsemise aeg. Kui teraselt kuulatada tõepoolest teraselt,  siis me võime kuulda, kuidas praegu kalad järves matsutavad,  kuidas maapinna sees ussid, huumus toodavad,  kuidas õunad oma täidluses pakatavad ja lõhki lähevad? Tõepoolest teraselt kuulates see küpsemise aeg. Mina olen ka juba üsna küps, ma sain eile 56 aastaseks,  aga minu kõrval istub mees. Kes saab homme 103 aastaseks? Te kuulsite õigesti, 103 aastaseks. Palju õnne sulle, Karel Pluutus. 1000 seitsmeteistkümnendal aastal püütakse Kuuritsatega üheskoos ja võistlus korras kala juba  kahekümnendat korda. Aga küsime nüüd Sveni käest, et mis riistapuu see kuurits  üldse õieti on, keerame ta nüüd, nagu siis tööasendisse. Ja võtame ta, võtame ta lahti, võta siit. Et ta on püünis ja selleks on vaja kolme meest. No kolmega, kolmega saab juba hakkama ja mismoodi see töö  temaga käib, nüüd meie läheme temaga siis edasi peame,  teeme seda kuival maal, proovime kuival maal,  proovime. Niimoodi oleks veeta niimoodi ja  nii ja nüüd sobiv, nüüd on sobiv mingi sobikohti. Ilusad kupulehed on vahel ja vesi on siiamaani. Nii. Nii ja nüüd me tõstame selle siit üles ja. Ja kalad vajuvad kõik sinna taha otsa või siia külgede soppidesse,  see kurnas kalad välja ja selge, olemegi kurnanud  ja supp seal samas. Kuskohast see kuuritsa selline ehitus ja kuurits ise pärit on? No räägitakse, et ida Ida-Euroopast, et ja,  ja Eestimaal, et ikkagi Lõuna-Eesti ja, ja Setumaa. Kui Vladislav Korsets on teada-tuntud kalaspetsialist,  siis osoonis on ta 10 aasta jooksul saatejuhina pandud  erinevatesse olukordadesse ja vahel ka päris ootamatutesse. Kas loodus on popp veel popim kui räpp, kas popid on  kuldking ja arukäpp või loodus on ropp vaid muda  ja sopp vaid parmuud ja puugid ja. Miks on uisutajat vaadata palju põnevam kui niisama kõndijad? Eks ikka sellepärast, et ta kukub märksa sagedamini luisata. Mulle meeldib ma sinusoonis, muud ei teekski,  kui aina luiskaks, aga toimetaja ei luba. Ta ütleb, et üksnes luisates muutub saade üks luis. Ja ma usun, et telemehed ei taha täna viimast kohta saada  esimese aasta kohta. Ma ütlen samamoodi, saaks ühegi koha Kui koomiline õnn oleks, eks, aga me oleme nõus  ka mõne serjega või viisakujukesega, peaasi,  et me neist supi saaks keedetud. Eetris sellega ta Nii et see si? Aston salut, sala kase. Tulen autoga välja, siin on kohtus, puhka närvi. Kuulete pasuna? Kord või? Nii? Oota, tule või kalda näete või? Ja pärast mõõdadt pärast mõõdate. No nii, osooni esimene kuuritsapüük algab,  nüüd läheme sisse. Pange kultuuris sügavale jah, aga samal ajal võta ainult  dokis kinni, pane dokis kinni, ikka. Aga saare paigal laadi saale paigalt aega. Iietega on soe. Suru põhja, nüüd kuurid ära, kuurid põhja,  nüüd. Nüüd aga mine veel, võta suur suurem, nii palju kui saad linna. Mine veel, sa tahad veel minna kaugemale,  kui kannatab. Mullid tõusevad. Kui üle rinna juba? Ja aita ka tõuke tagant niimoodi kogu aeg kumpigi põhja. Ja kogu aeg. Vot sellist suvist suplust nüüd võite edasi minna mõlemad. Tõmmake, tõmmake, tõmmake jah. Nii ja nüüd nüüd sa tule kaarega saladiale paigale,  eks ju, sa tule kaarega järjest, tule siia  ka siia osana, siis tõmmake kokku siia välja,  varsti on üle pea juba selline tunne. Mari saab mind, siit peaks minema nagu. Kui siiamaani oli sellel suvel esimene suplus tegemata,  siis siin ei jäänud muud võimalust. Aga olen see aasta esimest korda riietega kuju. Nüüd saa siit kolita kõvasti. Tulge, tule veel kalda poole kalda poole,  tule kalda mõlemad kalda poole, tulge, mees. Ja alt otsad suru kokku, nii. Las ei, jääb vahele, las hein jääb vahele,  hein ongi vahe. Siis ta ei lähe välja. Ei ole midagi, siis võite kohe. Kala on käes ja Ei jäänud tuli peale, mingi koha, sain, aga. Me peame mõõduka, ma 10 senti on küll 10 senti. Vaadake lehti, rohu, see võib olla, aga toda ei tuha. Proovi ära siis pärast jälle, järv on puhtam,  nüüd tõmmake vähe laiali. Pakute võrku. Nüüd pakute võrku natuke? No ikka on teine kaks kala, kaks kala. Ei tea, kas see on algaja õnn või see on ökoturism,  kus me puhastame kala vees. Iga aasta on keegi ilma, jääb täita. Esimese tõmbega on kaks kala. Kui te, miks osooni tiimis on ka mari kalkun,  siis tegelikult see on ju mari, sinu isa kuurits. Ja ajalooline. Jah, minu isa selle võistluse kunagi algatas 20 aastat saab  nüüd täis et see sai alguse sellest, et ta käis ise  nõukogude ajal sõpradega metsa järvedes püüdmas  ja ilmselt innustus sellest ja mõtles, et vot see võiks olla  just see viitina nokia viitine kuurits ja  nii on ka see läinud, et see on selline sündmus,  mida Võromaalt teatakse. Nonii ja praegu on nii mõnus, sa oled ju meie see kalapoiss  või kotipoiss, kuidas seda nimetatakse ja sina ajad kalad  sisse ja võtad, paned poti. Ja ega meie aeg läheb, me peame siin. Aga jah, et see on nagu väga tähtis, et isal üks mõte,  mis oli selle kuuritsaga, et on see, et ikkagi see sodi  ja mis siit leidub järve põhjast ja vetikad  ja praht saaks ka välja. Et see hoiab siis ka järveääri nagu puhtana. Teeme siis väikese vahekokkuvõtte, mõõdame oma kalad ära,  mida me seni oleme saanud. Kaks kala ainult kahjuks. Aga läheb läheb arvesse, Läheb arvesse, saba ulatub üle  ja teine. Ja teine kala. On ka meil oi, ilusasti läheb. Kahjuks. Üle õnneks. Juba nii, nüüd võtame siis lähme paremale,  võtame teise poole ja äkki saame sealt veel kaks sama suurt. Megakas. Niimoodi, et mu jalad ei ulatu põhjagi Tulema. Üle inne abi hakkab juba jalad õhtu tulema. Praegu. Jalad ulatuvad põhja küll pea ei ulata hästi välja. Kuskil on kinni. No tunnete, kuidas kalad tulevad või? Ma kujutan ette, kuidas üldiselt nad vees elavad  ja roos ja Summuksis nurk või peaaegu minaski nurpu. Ahvenat võib siit tulla. Nurgu võib siit olla. Kuidas siin seda latikat on, seda ma ei tea. Et ega ei ole mu kodu järve. Täiesti tundmatus ikka hüpe üsnagi, aga ma olen näinud,  kuidas siit linaskit võetakse. Nii vähi leidsime kui me oleme peaaegu siin pool järve  paunat juba kätte saanud. Ja seda me reeglite järgi ei tohtinud püüda,  aga see oli päris korralik, vaata üle, kas  ka meie kohalik liik on küll, et on jõevä. Ikka jah, ta hoiab, ta hoiab kinni sea sõraga. Minna, aga miks ta punane ei ole? Oh, õige vastus oli, ei ole veel keedetud. Ehk ei saagi keedetud, las ta elab siin edasi. Nii nüüd nagu ikka, eks tee sinagi nii, anna ta sõrgadele suud. No nii, selle laseme lahti. Ole olgu sul siin, vii järves ikka hea, kõigega paneme. Näete niimoodi, et meile uuesti sisse ei tule. Ossa, kus see Või? Ja läkski. Loodetavasti ta nüüd jalga ei tule,  mul selle eest sõrgadega. Vaata aga, meil on kala ja meil on uus liik,  nii opa ja ahven. Pisikesed on aga Aga siin nad peavad No nüüd on pool järve kaldale tõmmatud. Meie püük on täna küll läinud, asja ette. On. Siin kala pole, ei ole kindel. Ei ole kindel karbid, karbid. Mul on selline tunne, et selle kolme kalaga peame piirduma  ühe vähi nägime ka ära ja läheme kaaluma. Tahtsin enne hakata ütlema, et miks te seda teete,  siin erilist kala ju ei tule, selle kuuritsaga. Ma pean hakkama oma sõnu sööma, meestel on kotid kala täis. No eks ta ole, et, et sõltub ost ja aga tegelikult  ega see kuurits ei olnudki nagu suure kala saagi jaoks mõeldud,  et et kui tuli väike seltskond kokku, kellel kuurits,  siis nad läksid korraks vette, said sealt kolm-neli kala,  panid tule veele ja po padisema ja haa, valmis,  et, et see ei olegi nagu selline massiline,  et ta peaks nüüd väga suur saak olema. Mis ajab mehed? Täismõõtu mehed niimoodi vette kaelani vette. No eks eks üks asi oli muidugi see kala,  kala huvi ja kala saada, aga teine on ka,  et sa tahad oma füüsilist Näidata füüsilist jõudu, natuke ennast treenida,  et, et see on ka üks ja, ja kolmandaks on niisugune  seltskondlik show värk ka, et, et et see ongi nii. Vanasti oligi see ka põhiline, miks olid ojad  ja kõik järved puhtalt. Et kuurit sa kogu aeg püüki Siin on ka selline keskkonna, puhasta mõte,  ökoloogiline ikka jälg jääb järgi. Kas te teate, kes on, pladistab korset muidugi teada,  mis mees ta on. Kalamees, naljamees elumees. Kui ma ennast praegu kõrvalt vaataneoon. Tuuniajastul ei ole see sugugi võimatu. Siis tunnen iseenda vastu lausa kadedust,  et näe, patseerib nagu mingi päevaparas miski miljon äär  pikki uhked puulaeva omal siidisallil. Kalamees kala, teadlane. Tema võib teada, tema teab kavast oht. Mõne inimese endast. Tema on tarkmees, haug ei ole olnud enne kala. Ta on olnud metsas hunt. Aga kui kurat hundi teinud, siis haug vihastanud  ja läinud ära, merd ei korses, on kõva-kõva-kõva tegija ikka. Et. Kas ma võin öelda või morskomikamorsk? Teda on ikka väga lahe kuulata, tema jutud ikkagi panevad  inimesi kuulama. Õnneks on mul üks tarkusetera. Tõeliselt vaba on üksnes see, kes teeb seda,  mis tahab, tahab, aga seda, mis tohib, Need on väga mahlakad  ja tõesti, need sobivad väga-väga hästi selle osooni saatega  kui üleüldiselt. Noh, inimene on kohe hingega asja kallal,  kohe on aru saada. Kalamees teeb kalatoite, saatejuht. Näitlejal minu arust seda kõike laulab ja trummi on mees,  kes oskab elu nautida. Mis see hea elu ikka on, kui hea söök ja hea seltskond  ja ja ajaviide ja mõnus jutt. Niisugune muhe ellusuhtumine, ma arvan, et see on see,  mis võiks seda iseloomustada. Terve eelmise nädala vältel. Viisin ma oma koduaias täiesti juhuslikult valitud murulapil  läbi Eesti rahvusringhäälingu aga selle kaudu tegelikult  kõigi maksumaksjate poolt finantseeritud põhjalikke  ja süstemaatilisi uuringuid. Juhust kasutades tahaksingi nüüd kõiki teid  selle võimaluse eest tänada, aitäh. Ühtlasi teen teatavaks selle projekti raames saadud vaatlus  ja mõõtmisandmete maatriksanalüüsi tulemuse. Kalad on olemas. Nüüd tuleb ära pesta ja hakata suppi keetma. Lõke on üleval, lõkkel on katel, katlas on Viitina järve ahvenad. Haa, ei ole mingi eriline kunsttükk. Tegelikult teeb uhhaa maitsvaks värske õhk  ja tühi kõht. Ladi vaatajad on alati minu meelest imestanud seda,  et kuidas sa, seod, nii erinevad lood alati üheks jääb  niisugune mulje, et nii sujuvalt ja mänglevalt nagu puusalt laskma. Eks ma ikka vahel. Niimoodi kuklast neid kratsin välja hulk aeg,  et see on vahel selline parasaakadara. Üks lugu on ühest ooperist, järgmine hoopis teisest. Ma pean nad kokku siduma ja siis midagi mõistlikku  ka sinna vahele veel ütlen ma võib-olla isegi midagi  informatiivset ja see on sinu enda vaimusünnitis,  kõik sa räägid seda kõike peast. Ma õpin pähe. Tõtt-öelda ma väga ei improviseeri siis,  kui on teksti salvestamine juba ma eelmine päev süvenen,  lugude vahel läheb see asi ruttu tund kaks  ja on mul need vahetekstid tehtud, teinekord ma vaevlen nagu,  nagu ei tea, mis asi, et nagu poleks elu sees ridagi kirjutanud. Vahel on ütlemata keerulised, kuidas sa jõuad ühest teemast teiseni. No eks seal saab vigurit tehtud ka vahel selleks,  et üldse jõuda, et, et kust need seosed tulevad. Ega mina ei tea, ega maailm on nii kummalisi seoseid täis  ja ja vahel see mõni kummaline seos jõuab  ka minuni. Ka jäässe puuritud august võib tõusta mata haisu,  kui järv on jäänud hapnikupuudusesse. Tänavu seda muret ei ole. Pigem teeb kalameestele muret jäävähesus. Jää tugevus sõltub ka jäätemperatuurist. Pakasega on jää tugev nagu teras. Kevadjää seevastu võib-olla salalik nagu toapõrand,  mille on tasapisi nahka pistnud maja vamm. Pealtnäha kena, aga peale ära parem astu,  kuni nüüd ahvenad keema lähevad ja, ja leem keeb,  seni me võtame need haugipoisid, mis kankuuritsaga püüta  ja ja puhastame nad ära, et esimese asjana on meil vaja maha  võtta soomus. Selge see. Igasuguseid riive on selleks olemas. See on üks uus selline, noh, proovime seda,  kas võtab või ei võta. Võtab küll nagu kulda. Et kalasupi ja uhaa põhiline reegel on see,  et vesi olgu võetud samast veekogust, kust kalad on pöötud  siis veel sellised fundamentalistid ütlevad. Ja meie täna oleme fundamentalistid, et uhhaasse lähevad  ainult sibul, pipar ja loorber, noh, natukene eirates võime panna. Ja rohkem ei midagi. Ja kartul ei käigi seal, siis, siis on juba kalasupp,  eks. Ladina oled 10 aastat olnud osooni saatejuht 390 saadet,  mida see saatejuhi roll sulle andnud on? Inimene elab, kuni õpib. Mitte vastupidi, vastupidi ka muidugi. Ma olen pidanud ju palju uurima see taustatöö,  mis vast välja ei paista kaadrist. Et ma olen tohutu palju asju enese jaoks teada saanud. Kõik need ei ole jõudnud veel ekraanile,  sest tihti ei ole selleks lihtsalt aega,  aga. Ma läksin osooni tehes lõpuni looduse sisse. Enne ma olin seal nii öelda poole tagumikuga kuidagi et  ja loodus kogemus, looduse mõtestamine. See on mulle oluline olnud, see on mulle andnud elamise jõudu. On sul oma lemmikteemad ka osoonis ja muidugi on. Ja ei pea vist mitu korda arvama, et mis need on,  et üllatav ja et no need on needsamad igasugused uimelised  veteelu ja aga samas, eks ole, mind on ka väga paelunud  ja mõtlema pannud. Kogu looduse mõtestamise küsimus loodus ja religioon. Kui palju on loodus meile usk? Meist suuremasse meist kõrgemasse milline on meie osadus,  tunne loodusega, kust me saame omale olemise jõu? Sa oled otsustanud, et sa enam seda saadet ei juhi,  nüüd edaspidi, mis sa edasi teed? Siin on vast nagu kaks põhjust, et üks asi on see,  et ma pean õigeks tulla ekraanilt ära enne kui ma seal  niimoodi piksliteks lagunen ja mööda Kogu ekraani lahustun ja laiali vajun, et ütleme,  see, et mu kontsentratsioon ei ole võib-olla enam tihti see,  et, et minu ind ja vunk pole need Te võib-olla ei saa aru,  aga ma ise tunnen ja see annab mulle märku,  et aitab vladi. Teine asi on see, et eks ma tahan veel midagi mõnes muus  valdkonnas teha, et äkki ma heegeldan midagi suurt  ja ilusat valmis või, või koo midagi värviliste. Et selle jaoks oma vaimu vabastada, kui hakkad kirjanikuks,  mine tea, inimene on edev ju ja äkki ma hakkan poeedina särama. Uued väljakutsed ootavad sind. No vot see väljakutse, see sõna mulle ei meeldi,  no unustame siis see, see on kuidagi mis väljakutse,  kes mind välja kutsub ja nii edasi. Ma olen seda kogenud ja oma elus varemgi. Et selleks, et eneseni jõuda tuleb vahel enesest lahti ütelda. Tuleb mingitest rollidest mingitest värkidest loobuda,  sest muidu sa muutud oma rolliks. Sa pole sina ise enam et see eneseni jõudmine ongi see,  et et ma olen ju elus ka midagi muud, kui kolm on kolm. Taas paneme maailma asjad paika nädala pärast,  20 null viis. O kolm. Osoon o kolm osoon kolm osoon, head sõbrad,  ma tahan. Oma lahkumise puhul ka veel ühe luuletuse viimast korda  osoonis lugeda, aga sellel luuletusel on lugu ka. Kevad-talvel helistas mulle Tõnu Kaljuste  ja ütles, et tead ju, et suvel on see koolinoorte laulupidu. Mina jään aga et mis oleks, kui me teeks naissaarel  pensionäride laulupeo nimega mina lään. Et kas sa kirjutasid mulle selle jaoks ühe teksti? See laulupidu küll teoks ei saanud, aga tekst sündis. Mina läen. Kas on see pärn või on see tamm kas on see kask  või kuusk või mänd? Kord otsa saab ta tüvest ramm, kord noorest puust saab vana känd,  kuid kasvades ei kurda ta, et ükskord tuleb murduda. Kõik murdunud puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes on  maas ja vees ja pilvedes ja kumalase mõrkjas mees. Sest kõik, mis peab kord surema, saab osaks miskist,  suuremast refrään. Ka mina lähen ka mina lähen, ma läen, kuid ometigi jään,  ma lähen ära, aga nii saan kogu. Saab surmast, elu elust surm saab armust,  põrm ja põrmust arm. Pea tuleb aeg ja mina läen. Ma läen, kuid ometigi jään kõik see, mis tõuseb. Seega vaob. Kõik muutub, midagi ei kao. Supp on ka vahepeal valmis saanud. Nonii. Mina keetsin supi valmis. Sõbrad, teie asi on see nüüd ära süüa. Kolm. Osoon.
