Elasid kord ema ja isa või ema tegi süüa, pesijad riikis, pesu ei valesti. Elavad ema ja isa, ema teeb süüa, peseb ja triigi pesu. Ja kõigele lisaks õpib veel ülikoolis. Õigemini kunstiinstituudis, nii on selle kooli nimi, seal õpib ta kunstnikuks. Kodus on tema laud, pabereid ja värve täis. Tore õppimine küll emal. Isa laual on kirjutusmasin ja väga palju raamatuid. Isa töö on kirjutamine ja teiste kirjutatud raamatute uurimine ja sealt õppimine. Seda kõike saab hästi teha õhtul, kui on vaikne. Päeval just alati vaikne ei ole, sest ott ja Lauris on alles väikesed poisid, kes ei käi veel koolis. Nemad armastavad hullata ja Gilgata nagu kõik lapsed. Otialauris armastavad ka väga raamatuid. Esialgu meeldib neile pilte vaadata. Praegu istuvad nad kõrvuti diivanil, ema ja isa on ka seal ja mina olen ka. Ja magnetofon. Magnetofon kuulab ja ütleb teile ka, mida ott ja Lauris raamatu piltidel näevad? Hinge tuleb peale õhuballooni mingigi Tiiveli kosmoselaev. Vostok, ahtlemastokia, kosmoloogia, magaksin sees kalderakett, ameeriklaste kosmose Need on inimesed, killu nina. Ilmselt tilluminaatorist, onni jälle kosmoselaev, mõeldud, kuule lööndul Kuu pinnal. Erakondadelt pildistatud. Vaata, niisugune paistab edevus, meie võiksime olla kuskil mootori kokkupanemine. Näed, kui keeruli targid. Tasutud all? Kosmoseraamat on põnev küll aga huvitav on ka meie oma maa. Iga päevaga saab siin midagi uut teada. Kui ott väike oli, rääkis isa talle ükskord. Et kui tuleb sügis, et õunapuu otsa tulevad õunad ja kas teab mis, tulevad Kirsipuu otsa, Kirsipuu otsa tulevad kirsid, aga mis kuuse otsa tulevad? Ott arvas, et kuuse otsa tulevad küünlad. Kas keegi teab muidugi, et käbid tulevad, aga siis olid väga väikene? Ott ikka uuris, et kes need maasikad paneb maasikate otsa keegi tuleb ja paneb punased maasikad siia, kus enne need valged õied on. Meil jah, tegemist maasikatega õied küljes ja kes siis öösel käige, punased marjad? Tulid vees elasid, kartuliauto oli sõitnud üle kraavisilla ja sinna oli sügisel vett kogunenud. Jah, kartuleid oli vette pudenenud, selline peotäis. Ja siis keegi neist meestest läks mööda ja ütles, oi näe, kartulid elavad vees. Ema ja isa kuulavad lastejutte ja sülitavad laste päid, nagu kõik emad ja isad. Nad jutustavad otile ja Lauri selle igasugustest maailma asjadest. Vahel tulevad need jutustamised neil luuletuse moodi välja. Vahel tulevad nii head, et kõlbavad teistele lastele ka lugeda. Ema ja isa andsid hulga niisuguseid luuletusi raamatu tegijate kätte ja nii saite teiegi endale raamatu, mille kaane peale on kirjutatud. Tiia Toomet. Nii on ema nimi. Jaan Kaplinski. See on isa nimi. Kuhu need värvid jäävad. Nõnda on raamatu pealkiri. Isa, kuhu need värviks jäävad, ema, kuhu need värvid jäävad, metsavärvid, maasikavärvid, õunte värvid, vikerkaarte värvid, kõik need suve ja sügise värvid. Sügisel hakkab värvidel väga külm, talvel hakkab värvidel väga külm, värvid tulevad metsast ära, maasikast ära õunast ära tulevad, vikerkaarte seest ära, poevad meie majja sooja, tulevad tuppa, talve varju tulevad mardi nina, pea jäävad valge paberi peale selle seina peale põranda peale ema puhta laudlina peale. Oh neid koeri värvisid küll. Kas teil on vahel värvid läinud laudlina peale või põranda peale? Ei loe. Küljelaev veel või ema räägib, mida lapsed armastavad joonistada, tooma pilti, näha munetud tädile, sa joonistasid toredaid pilte tänava peal, kes veel on aega, laut, see on üks punases skafandris kosmonaut, aga mis need värvilised siin kõik kala olid, Marsi kanalid, see on, need on hästi palju värve nende peal. Oi, aga siin on jälle seal seal Lauriside. Asson kala tahtis Manni kehkedest kool, külm otsib, keda külmetada. Otsid, keda köhida Hatsisse otsid, keda aevastada? Naer otsib, keda naerda, nutta otsib, keda nutta. Uni otsib, keda magada. Aga mida sinu sõrm sinu suust tantsib, Mart? Siin on kõik need joonistatud köha ja patsis ja naer ja nutt. Ja uniga Unigasin lõbus unemüts Puiestee majas siis on, mida on kõige rohkem kas köha või Atissi või naeru või noh, eks meil ole keikega vist praegu seda hätsissija nohu kõige rohkem. Nüüd ütlen sulle kõige paremad ja kõige halvemad asjad, mida ma tean. Kõige paremad asjad on aknast, päike päikselt soe, lapselt naer. Lehmalt piim, piimalt koor, pannilt kook kapist moos põllult, lill. Jõest teokarp mättalt mari kanalt muna, munast, tibupähklist tuum töölt, ema emalt süli raamatust jutt saiast, rosin seebist, vaht padja alt karumõmm. Kõige halvemad asjad on ööst pime, talvest külm, kraadiklaasist palavik kõrvast valu. Ohakalt, okas nõgeselt, kõrvetus. Emalt laks pilvest Wism sukas Tauk varbast, veri mesilastelt nõelpildi pealt, nõid. Värvikarbist must metsast, kärbseseen. Õunast, uss, kapilt, vits silmast pisarpäevast lõpp. Mis sul on, head asjad, ott, kas see raamat, mis sul käes praegu on seal kõige parem? Kõvellade kõik tegelased on loomad, eks ole, jänkud tulevad siia majja elama. Seegi laseb hinna alla ja kas see on üks hästi suur neljakordne busse, kas oskad öelda, mitu jänkut siin sees on, jõuad ära lugeda? Mina vist ka ei jõua, neid on nii palju. Sinu ema ja isamaa enda lastega. Kereerus eel lugeda. Kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, 10 11 11 12 13 14 15 16 tooteist käiks 18, üheksa kaks, 20 21 22 23, kaks lenn 25 aga kuule ott, mina olen kuulnud ja tean, et sinu isa oskab peale eesti keele veel mitut muud teise maa keelt ka. Kui õige laseksid tema loeks niimoodi üks, kaks, kolm kuidas mõnes teises keeles on, las loeb, jänkusid näiteks. Miski. Meeles. Oskab luua keelt, nõua keele, võib ise välja mõelda. Aga seda võib laulis sama hästi teha kui mina. Näiteks. Oti ja Lauri seisa, oskab õige mitut keelt ja saab aru mitmes keeles kirjutatud raamatutest. Aga ütle, kas sa oskad ka puude või loomade või lindude keelt? Puude keelt ma ei oska, pole seni ära õppinud. Lendude keelt oskan ma õige kehvasti. Ma ise ei oska lendude keeli rääkida ega laulda. Aga ma saan mõnest asjast aru, ma saan näiteks aru, kui ma kooleneda aias linnupojad süüdistavad, sest ma tean, et need on tihase pojad ja nad tahavad süüa. Noh ja see nende keeles sessidyn tähendab siis umbes seda, et nad hüüavad ema, et ma olen siin. Sest vahel nad kukuvad oksaga alla, nad lendavad kehvasti rohu sees peidus, sisema, teab, kus poeg on, ta ei hakka seda, tal kõht tühi, on teadma, kuidas tihane. Mingi hirm, kui inimene järsku väga ligidal on, näiteks tema pesale. Dialgamis harakas siis ütleb, kui inimene tema pesa legi tuleb. Lõikuda inimest järsku lähedal näeb. Ja siis ma tean, mida kull hüüab ülevalt kõrgelt. Kui ta seal tiirutab. Ja väga ilusad hääled on sellistel lendudel, mida me palju ei kuulegi, vähemalt linnas mitte. Need on öökullid ja siis kaarnad. Kull on täpsemalt kodugak, meile elab. Ja selle öökulliga on veel selline tore lugu, et tammel tares nagu kodukoll. Ja sest ükskord mina lugesin ühest raamatust, Öökullide saab ka panna pesakasti nagu teistele lindudele, tihastele või kuldnokkadel. Ainult söboli pesakast, palju suurem olema siis leidma laudadest kokku suure suure pesakasti paksudest laudadest ja tegin suure augu sisse nii suure augu, et sinna äikeselapse pea mahukesest august läbi peaaegu. Ja siis ronisin puu otsa ja Mullen Reigi ära kaasas. Nöörikera ots ulatus alla sest see kast on väga raske, muidu sajutada seljas puu otsa kaasa ei võta. Ja siis tõmbasin ta nööriga puu otsa, kinnitasin siis jämeda traadiga ümber puu. Sealis sügisel järgmine kevade tulid sinna küll linnud sisse, aga need ei olnud öökullid, vaid muidugi kuldnokad. Ja see oli neile nii suur korter, sinna mahtus kaks perekonda kuldnokki minu meelest sisse. Paistis nagu oleks kaks peret olnud. Aga järgmine kevad oli juba õige peremees ise platsis. Sest miks mul see mõte üldse tuli kuulile pesakast panna? Kodugakule üks sügisel käis tema, meil istus aida katusele häälitses, seal mõtlesime tehta, siis märkab seda pesakastiga. Ja siis aprillikuu lõpul õhtul aias töötades. Hämaruses ma näen järskedeks, lind lendab sealt suure pesakasti juurest eemale. Linnupojad sees. Järsku, ma sain aru, et nad ei saa ju kuldnokapojad olla, sest aeg oli selleks liiga valan. Olid öökulli pojad, varsti nende pojad tulid välja pesakastist. Öökulli tuleb välja enne lännatagi oskav, siis ta lihtsalt ronib oma tugevate jalgade küüntega puud mööda ja päeval istus neli karmast kulli poega nagu väiksed karvakerad, istusid oksa peale, tukkusid. Päeval tukuvad, öösel tegutsevad. Ja muidu ei saanud arugi, et nad elusolendid on, nagu mööda läksid, nende pead pöördusid vaikselt. Ta ikka inimest jälgis päeval ka. Siis kui nad juba natuke lendama õppisid, siis emavees nad vedas ära metsa, metsa äärest. Kaua aega kostis nende häält. Ott ja Lauris on terve pika suve ja mõnikord sügisel ja talvel ka maal. Kodu, mets tuleb nüüd meelde, kui raamatust metsapilte vaadata. Et siin mets kasvab ja mis siis kõigepealt tehakse? Seal suured harvem tehakse Lakend millega ta need maha saetud. Mootorsaega paistab kolmutus elektisaega niukse. Ei ole mootorsaadik. Juhvinaist hakkasin nõed laagris. Juhtmeid ei ole taga, elektri, seal on juhtmed, aga sellel ei ole. Siin kaks kokku põrganud kaks metsaveotraktorid veavad need palgid ära, siin paar, paar veetavad. Aga mis siis siin tehakse külvata? Oota, vaatame sellele samale lagendikule, eks ole, ennegi saeti maha, nüüd külvatakse uus mets peale. Kust see liivaktariga geenikese läheb? Teravneb tuuliku peale, iiliti loogik terad laiali, rääkige, kas te olete ka näinud, kui metsa maha võetakse? Dünaa. Aga ma ei näinud, puid langetati, ma olen sealt küll läinud, kui barrelt ei aja. Sinna päris ligidale ei tohigi minna küll. Kahtlaselt äärest mööda läinud. Keelusildid üleval annetama, seal ei tohi üldse sinna ligi minnagi. Metsavaht oli seal, mis tal peas oli, veel mäletad. Kiiver oli peas ja ta ütles, et siit ei tohi läbi minna. See on üks suur mets, siis kohe üle saeveskisse toodud transport pöördu näiteks ülesse. Kuuled, koer lükkab seda siia poolel, et su käed liiguvad üles alla, üles alla, siin tehakse siis laudria. Pille Caroliikam laulu. Paberivabriku jaoks needigasu looks öösärgi paberivabrik läädnekemat gif faile vaata käib tossav ja Siim Kallas sai korra öö läks ja siis ma läksin ka midagi kevadeks sind külmsel Läks veel ele siin lastakse mingit keemilist ainet hulka. Välja voolab, tähendab, paber tehakse puust kuivatusroll. Siin ongi rullrull. Lepabeli mass lastakse nagu läbipesumasinarullide masinal Sepressitama selliseks õhukeseks paberiks. Siin on nüüd veel näidatud, mida veel puust saab peale paberipaati reeglit. Ja vaata, näed, see teeb mingisuguse masinaga täitel pealisete puus käib kiiresti peal ringi. Liidaka saagid. Järgmisel pildil on õnnetus, suur maja seisab üleni leekides. Tulekahju. Seal on palju autosid küll kokku sõitnud, aga vaata, kuidas nad sest selle ära kustutada saavad, selle tulekahju läätsi pritsib aknast sisse suitsupritsi aknast sisse. Küll hetk vaatasin neid ja ronib selle, aga ei tea, millal, millest tulekahju tuleb, vat ma tean, millest tema, kas see, kas hakkas särki triikima? Avad õigs, läks liiga kuuma ja ta unustas selle diskuskile? Pole kohta, ei tea, täke enne ma arvan ja ott arvab nii. Aga kas sa tead, millest veel võib tulekahju tulla? Ja sellest, kui ahju jäta põlema ilma valveta ja. Nüüd loeb ema veel ühe luuletuse, mida igal emal ja isal tihti on vaja ütelda. Oh, sina paha peavalu, sinna kuri kõrva, palun, kust sa siia said, kui uksest tulid, mine uksest, kui aknast tulid, mina aknast, kui tänavalt tulid, mine tänavale, kui metsast tulid, mine metsa, mine valuta, vana kändu, valuta vana kivi, vana kännu kõrval valuta vana sammalt vana kivi peal valuta oma, pead valuta oma kõrvavaluta iseennast, võtab valu ära meie marti valuta. Kes esin, kükitab. See siis ongi see peavalu või kõrvavalu palumegi emale veel. Poest paistavad küll kõik plastiliinikarbid ühtemoodi. Igale karbile on ühtemoodi pruunide tähtedega peale kirjutatud plastiliin ja siis veel vene keeles plastiliin joonistatud lindiagaru. Iga karbi sees on ühtemoodi kuus plastiliinipulka punane, kollane, roheline, sinine, pruun ja must ja kõigil plastiliinipulkadele on ühtemoodi triibud peal. Alles kodus saab aru, et tegelikult on Maidu ja Lauri karpides hoopis isesugused plastiliinid. Maidu plastiliinist annab voolida rakett, lennukeid, autosid, laevu ja kahureid. Maja saab Maidu plastiliinist teha vaid suure vaevaga ja sedagi siis, kui kohe piksevarras peale panna. Muidu vajub enne valmis saamist kokku. Aga loomi ei anna Maidu plastiliinist üldse teha. Proovi, kui palju tahad. Lauri plastiliinist annab loomi teha küll. Näiteks party ja kala. Isegi kassi annab lauri plastiliinist teha, kuigi see on natuke keeruline. Seest on aga Lauri plastiliinist väga raske saada, raketi. Vägisi kipub raketikere pikaks venima ja ülemisse otsa kübar. Kas. Kui kübar on pruun, siis puravik, kui punane, siis kärbseseen. Kollase kübaraga võib olla kollane pilvik riisikas või, või see. Veel saab lauri plastiliinist teha okste ja lehtedega puud kõige paremini õunapuud. Kui õunad õunapuu otsas on rohelised, on nad toored. Kui aga punased, siis küpsed. Vahel kukub mõni punane õun potsuga puu otsast alla. Maidu plastiliin ei tee kunagi niisugust potsu. Maidu plastiliin vingu põriseb ja paugub mis kole. Lennuk tõuseb õhku äikele piksevardasse ja maja langeb kolinal kokku. Isa pahandab Maidu plastiliini peale, et see ei lase tal raadiot kuulata. Ükskord läks kõik Maidu plastiliin kokku üheks suureks plastiliini kamakaks. Kamakas veeres algul niisama laua peal edasi-tagasi. Lauale jäid kamakas kirjut plastiliini jäljed. Siis veeres kamakas tooli peale, kui ka toolist küll sai, võttis kamakas hoogu ja tõusis õhku. Algul lendas kamakas isa juurde. Isa heitis kamakale pahase pilgu. Siis lendas kamakas ema juurde. Ema tõrjus kamaka eemale. Nüüd hakkas kamakas huilates mööda tube kihutama. Lõpuks lendas kamakas Lauri juurde Laurajaskamakat ära, aga kamakas ei läinud. Kamakas lendas just Lauri õunapuu kohale, tiirles seal natuke ja kukkus siis mürtsuga alla. Õunapuu läks ümber, õunad tulid küljest ära ja vajusid lemmi. Nüüd võttis ema kamaka ja pani ta riidekapi otsa. Riidekapi otsast ei ole kamakas seni enam kuhugi lennanud. Kas sina oled ka siukest kamakad kunagi näinud või? Ei ole, sina näed ikka toredamaid, plastiliini asju. Olete teinud vigu? Sellele plastiliini kamakale kõlbaks kuulata järgmine jutt. Vitsast vits murtakse kase küljest. Algul lits ei olegi vits, vaid kaseoks. Alles, kui oksal lehed küljest võetakse ja kapi otsa pannakse, saab kitsast vits vitsa kohta päeval kapi otsas. Kui hästi kappi ligidal seista, siis vitsa ei paistagi. Isa arvad retsi? Vitsa ei olegi vaja, aga arvab, et talle on vitsa vaja küll. Emale on vitsa vaja igaks juhuks. Selleks juhuks, kui Mait porista kalossidega toast tooli peale ronib. Selleks juhuks, kui laure ei tule enne sööki käsi pesema. Selleks juhuks roolid kukuvad pikali ja keelduvad püsti tõusmas. Selleks juhuks, kui mänguklotsid jooksevad tuba mööda laiali ja keelduvad kasti tagasi minemast. Igaks juhuks, kui keegi ema sõna ei kuula, on emal vitsa vaja. Sest vits on emaga ühel nõul. Kui keegi ema sõna ei kuula, hakkab lits ennast kapi otsas liigutama. Lits tahab, et teda tähele pandaks. Kui vitsa tähele ei panda, läheb vitsa tuju väga pahaks. Seda tuleb kapi otsast alla. Kui vits kapi otsast alla tuleb. Samas kõik teistmoodi. Maitia lauri jätavad tülitsemise ja hiilivad hiirvaikselt kaugemale. Toolid tõusevad tasakesi püsti. Klotsid lähevad ruttu mängukasti tagasi. Porised saapad, haavad esiku ukse taha. Kõik kardavad vitsa. Isegi isa ja ema on vait ja kardavad vitsa. Alles siis, kui kõik on korras, läheb vits kapi otsa tagasi. Maidule Lauri-le ei meeldi, kui vits kapi otsast alla tuleb. Maidule ja Laurile ei meeldi, kui vits ennast kapi otsas liigutab. Maidule Laurile ei meeldi üldse vits maitse. Laur arvavad nagu isagi, et vitsa polekski tarvis. Kui emad taldriku katki pillab või isa õuekingadega tuppa tuleb, siis vits ennast kapi otsas ei liiguta. Nõnda siis elavad ühes majas Otialauris isa ja ema plastiliinikamakad ja värvipliiatsid ja vits, võib-olla ka. Vits on jutus nii nagu jutus on Mait ja Laur, kes on siiski natuke oti ja Laurise moodi ka. Emalaual on pooleli veel mitu juttu ja viimase, mis tal valmis sai, loeta nüüd medridonni lõpuks ette. See on küll õhtune jutt, aga mis sellest? Oi, mis ma näen. Taevaäär on unepilvi täis. Üks, kaks, kolm, neli, 10, nüüd küll lapsed ruttu tuppa. Varsti on pilved siin ja algab suurune sadu juba langebki esimene uni, kes hõõrus silmi. Varsti oleme niimoodi kõik üleni unised. Katsume, kellel läheb korda endalt und maha raputada. Ei tule midagi välja, uut tund langeb üha juurde. On ta on juba nii palju, et silmad ei seleta ja jalad ei kanna läbi paksune. Nüüd ei aita küll muudkui ruttu voodisse teki alla pugeda ja silmapilk sügavasse unne vajuda. Soe ja pehme uni katab meid öö läbi. Hommikuks on unepilved juba Uus-Meremaa laste juures.
