Eestimaa Siber, inimestest hüljatud küla saladused,  siin on ka inimluid tugevasti põlenud, inimluud siin on  elatud ja samas see on ka maetud, et niisugust asja polegi  Eestis varem nagu kuskil õnnestunud registreerida. Terve öö lahtises puupaadis. Kas sügisräime saak on seda väärt? Ma midagi leidsin juba ja teo või, ja mis? Lendas ära ja nii. Juhtub pidevalt. Mida põnevat võib-olla ühes nööpnõela pea suuruses pisiteos? Ma lähen täna Kurese külla, mida on selle eraldatuse tõttu  nimetatud ka Eestimaa Siberiks. See küla on vähemalt 2500 aastat vana ja sealne maapõu  peidab endas päris mitmeid üllatusi. Kõlab hea tänav. Mahajäetud sumbküla endist peatänavat ületades ei ole  esmapilgul arugi saada, kui rikas on siinne kultuurikiht  kuni külauurija ja hoidja. Urmas Vahur võtab välja tsaariaegse 1896. aasta kaardi,  kus võib näha selgelt kurese kuue tuuleveski  ja 23 talukoha asupaika. See kaart on ülitäpne. Selle täpsus, kui panna ta praeguse aja kaardi peale,  on poolteist meetrit keskeltläbi nii täpne töö sel ajal juba  tsaari ajal kumatu uskumatult hea töö. Ja siin peal on kõik. Põldude nimed, talude nimed, no näiteks siia on kirjutatud. Alasi talu ja samas Baaspisa mis see siis on? Karjamaa, iepõld, iepõld, iepõllu, karjamaa see. Väikene kirjakene annab meile info sellest teabe sellest,  et siin on olnud hiis. Kaardil kirjeldatud ning looduses aimatavad  ja tänaseni säilinud hiiekohad, põlispõllud,  vanad kalmed ja lähedal asuv soontagana maalinn juhatavad  tee kätte arheoloogidele. Kuresel on, mida uurida. 1016. aasta osa, mis me välja puhastasime,  et alustasime siin 2016, kuna siit tulid välja  siis Ehte nõelad ja ehtked ja hoburaudsõlg,  suur nuga ja sõrmus, niisugune leiukomp koos põletatud  uudega ja siis tekkis huvi, et võib-olla neid kompleksse  ka edasi. Ja see, see oli meie eelkõige meie huvi,  aga siis kui tuli välja nii huvitav, huvitav pae kallas siin  siis mõtlesin, et noh, see on geoloogidele,  et me teeme kasvõi geoloogid ja eks ka siin suure töö ära,  et niisugust pilti nad ju kusagilt mujalt ei saa. See rifi keha ise tekkis siluri ajastu keskel. 425 miljoni aastat tagasi, kui siin oli madal meri  ja rifivöönd mööda põhja Saaremaad ulatus see kaarega siia  ja siit ta pöördus siis lõunasse. Üle Läti kuni Leetu välja. Nii et see rifi keha tekke lugu on omaette geoloogia. Keset ümbritsevaid soide rabasid asuva reljeefi jäänuki head  kaitseomadused tabasid ära juba muinaseestlased,  kes rajasid siia maalinna. Kui see öeldakse, et juba 4000 aasta eest oli siin ilmselt  juba elujäljed olemas olnud siis oli see ilmselt veel saar. Nii et nad leidsid ühe ilusa saare ja see saar tõusis ikkagi  merepinnast tunduvalt. No kui unikaalne või väärtuslik see koht nüüd on,  et ta on niimoodi lahti siin tehtud. Meie näeme ju looduse poolt nagu Vaika saartel  ja ka Saaremaa põhjarannikul mõningaid rivikehaosi,  mis on ka praeguse tänapäeva lainetuse poolt välja pestud. Aga seda, et pinnase alla mattunud kivi ja kuidas ta on just säilinud. Ja millised on need kõik need murenemisvormid,  karstivormid seda näeb ikka tegelikult ainult siis,  kui me kaevame mingi vanema rivi välja. Need on selle koha põhileiud, siit on hästi palju tulnud  välja loomaluid või ma mõtlen, võib-olla mõne tõstan näiteks  hammas siin suur, erinevad loomaluud osalt  ka natuke tules olnud, põletada saanud, et noh,  nagu looma loomaliha omal ajal küpsetati kuskil vardas  ja siis on siin palju päris palju keraamikat,  ilusamat tükid on vast siia pandud ühe nõu tükid ülemise  serva tükk ornamenteeritud, siis on ketikatkendeid pronks,  ketikatkendeid jah, siukest siukest peenikest kraami  ja muidugi kõige huvitavam, mis selle kaevandi juures on see,  et siin on ka inimluid tugevasti tugevasti põlenud,  inimluud need on kalmeleiud. Need ongi siis nii, et siia siin on elatud  ja samas see on ka maetud, et niisugust asja polegi Eestis  varem nagu kuskil õnnestunud registreerida,  et et samas kohas, kus, kus, kus elati. Et samasse kohta on ka maetud. No siin augus on nüüd asi, mille te leidsite alles eile  ja jah, siin me uurisime natuke, kas midagi võiks olla siin,  kuna see juures on olnud ümbruskonnas on olnud suur kalmistu. Et kas siit midagi võiks välja tulla ja siis meil  detektoriga natuke leidsime, et mingi asi siin on,  hakkasime ettevaatlikult välja puhastama,  hakkasid paistma, hakkas paistma see arvatav kaelavõru katkend,  mis ta ülespoole ja hiljem vaatasime, et oo,  et siin on mitu asja, et siin on ilmselt  ka hoburaudsõlg moonikujulise nupu nupuga nupudega  ja veel väiksemaid asju, nii et praegu seda me välja ei võta. Ongi niisugune metoodika, et puhastame korralikult välja,  pildistame, fikseerime, kõik kirjeldame ja  siis alles vaatame ettevaatlikult, mis siin,  mis siin pundis on? Pealsed viljakad mullad olid kunagi ühed esimesed kohad,  kus inimesed maad harima hakkasid. Õnneks jäi see eraldatud paik nõukogudeaegsest  maaparandusest puutumata ja tänu sellele on maapõues veel  palju avastamist. Et siin on alates pronkseast, kindlasti on siin elatud,  siin on pronkse kindlustatud asula avastatud,  siin on varasem rauaaja ringvall teada suur,  milleks neid ehitati, ei tea täpselt, siin on päris palju kalmeid,  pronksiaegseid ja varase rauaaja omasid. Ühesõnaga kalmeid, mis on ehitatud umbes 3000 2000 aastat  tagasi siia need on kõik uurimata siiamaani  ja meie oleme nüüd avastanud siis asula ja matused hoopis  hilisemast ajast, siis viikingi ajast umbes aastas 800 kuni  siis kolmeteistkümnend sajandi alguseni. Palju oleks siin uurida selles mõttes, et me ei tea praegu,  millal tekkis kurese külla see asustus, kas nad olid  samaaegsed sellega, mis on siin Pakamäel  või tekkis ta siis hiljem kolis sinna. See kõik vajab uurimist. Osoon käis Kurese külas viimati 2010. aastal. Kui võsastunud maastikul talguid ja taastamistöid tehti juba  siis võis avastuste üle uhke olla. Et on selge, et siin mäe peal on kalmed Et on põlis põld olnud ja on täiesti selge moodustis,  see linnus, see on super, see on palju vanem kui soont,  aga maalinn, soont, aga ma olin, on teada praeguste  väljakajamiste järgi aastast 600, meie aja järgi see peaks  olema umbes umbes 500 aastat, enne ei aega tehtud see linnus,  nii et see on palju varem. Super Kuresel on kaks linnust ja Soonta garmaalinn kuulub  Kuressaaretiivpiiresse on Kures külaosa ja maalinn ainus  koht Eestis, kus on niiviisi. Ja tasapisi tööde käigus on tulnud siin välja no tublisti  üle 40 objekti, mis võiksid olla muistised  ja lausa eraldi muinsuskaitseala võetud. No siin metsas ringi käies ongi niimoodi,  et igal pool on künkad ja need kõik võivad olla mingid  olulised kohad, siin on jälle midagi. See tundub olema selline tähtsama mehe kalme,  eks kuna ta on suurem, kuna ta on suurem  ja mõnusasti sellise kallaku peale rajatud,  et. Ka siin ümber on kivivarasid. Ei tea, mis seal on, aga jah, igal sammul kohtab midagi taolist. Võib arvata, et Kurese küla oli omal ajal  nii geograafiliselt kui strateegiliselt olulise koha peal. Siit läksid taliteed üle avaste soo suurele Tallinna  kaubateele ja seetõttu ongi siin palju leide. Minu teooria on. Et. Siin Kuresee pakameel elas üks lihtlabane. Jõhkram seltskond, kes võttis vaheltkasu,  röövis. Ilmselt noh, nii-öelda maksustas kaubandust. See on minu teooria, aga see, see on ainult üks naljanumber,  sest keegi me ei tea täpselt, mis siin toimunud on  ja sellepärast need arheoloogilised uurimise vaja ongi. Me saaks selgust, kes siin elasid, millal nad elasid,  millest nad ja millest nad elasid. See on nüüd siis kaev, jah, või selle jäänused jah,  ja nähtav osa on siis kaevurakis see ümarik  ja see rakis on eriti huvitav selle poolest,  et siin oli peal selline rakendus, millega noh,  keriti siis ämber ülesse, selline plokk nende kadakast  kolmjala peal, näed, siin on need toetuskohad näha  ja et seda on väga kaua kasutatud, seda kaevu on siin näha. Et kett on söönud sisse sellised vaod igale poole. Aga millal seda viimati siis kasutati? Umbes? Lille talu ma täpselt ei tea, millal maha jäi. Aga ju ta 70.-te lõpus oli 1160 lõpp kuskil  sest viimane pere läks siit 1009 72 ja viimane inimene suri 1009 73. Mitte tegelikult väga kaua aega tagasi, aga näeb välja,  nagu oleks mitusada aastat tagasi siin inimesed elanud,  seda küll. Täna on kurese välja surnud küla. Elektrit pole siin kunagi olnudki ja talukohti aima vaid  kiviaedade järgi, mida on kokku umbes 30 kilomeetrit. Ühe mehe eestvedamisel on karjatamisega ja võsa raiumisega  taastatud Mandri-Eesti väärtuslikumad loopealsed. Sellest kõigest võib jääda väheks, et unikaalne piirkond  ka tulevaste põlvedeni säiliks. Praegu on minu eesmärgiks. Saavutada riigiga läbirääkimistel see, et siia moodustatakse  muinsuskaitseala ka sest looduskaitse tegevus,  eesmärgid. Ja üldse eesmärgid on erinevad. Muinsuskaitse. Eesmärkidest, ja ma loodan väga, et me selle Arheoloogilise uurimise programmiga, mis on ju juba kolm  aastat kestnud ja loodetavasti kestab veel vähemalt kolm aastat,  saavutanud le, et ikkagi minu kunagine ettepanek moodustada  muinsuskaitseala siia ka ellu viiakse. Me leiame lihtsalt argumente ja põhjendusi,  et tõesti, see ala on ajalooliselt äärmiselt huvitav  ja väärtuslik. Olge lahked, olge lahked. Nonii, siin käib elu ainult niimoodi, et karjaaiad peavad  kinni olema. Et lehmad igale poole ei pääseks. Mind ootab ees 12 tundi Liivi lahel. Me läheme püüdma räimesid, kes tulevad siia sügisel kudema. Ma ei suutnud uskuda nende meeste juttu,  et nad jäävad ööseks lahtise paadiga merele. Aga praegu teen ma nendega selle seikluse kaasa. Sõidame Lõuna-Saaremaal Turja sadamast umbes 11 kilomeetri  kaugusele Liivi lahele. Siin asub paik, mida kohalikud nimetavad veissalu madalaks. Läbi aegade on siit kudema saabunud sügisräime püütud. Siin Saaremaal on ju? Palju madalikke meie rannas. Ja väljakujunenud veiselu ma madalik. Ja seal, ma arvan, me, mina olen ise isiklikuks paarkümmend  aastat rohkem seal väljas käinud selle madaliku peal. Kui on ikka liiga tuline siis on omal raske olla seal. Ja tuulega lööb madaliku pealt selle kala ära ka. Aga vaiksed ilmad? Ja kui vaikne ilm on, siis tasub ikka proovima minna. Kui sügisräime pikk hakkas, siis. See hakkab tavaliselt augustikuus. See sügisräim oli ikka mõeldud üle talve kala saaduseks nagu  kartul kõrvale, seda siis soolati ja ja see kestis kuni kevadeni,  kes siis üle üle suve veel, kes suuremad kogused ostis  ja see oli ikka üks põhilisi rannainimese toitu,  mis oli laua peal. No siin vahepeal näiteks mingi kolme ja nelja  ja neljast kuueni seal nüüd siis nagu ostan kala. Ja ei tee hääl ausalt. Torm on õnneks vaibunud, liiga hullult enam merele ei loksuta. Kell on üheksa õhtul, õues on kottpime, mitte midagi ei ole  praktiliselt näha ilma lampide abita aga need võrgud lähevad  nüüd merre, et hakata meile räime püüdma. Palju vett on? Neli met. Sügis, räim paikneb ikka madalike peal, tuleb kudema,  või siis madaliku ääres nagu. Ja tiirutab ümber ühe päeva, siis koeb. Ja siis ta on jälle kadunud ja siis on jälle mitu päeva vahet,  ei ole ühtegi kala seal peal. Kuidas ja mille järgi te siis praegu otsustasite,  et just siia tuleks need võrgud lasta? Madaliku järgi madaliku järgi, et nad tulevad just siia madalatele,  siis kudema. Me loodame seda ega ei tea mõnikord sügaval,  mõnikord madal, see on niuke õnnemäng, aga ei ole nõnda,  tuled ja võtad vanade kalurite järgi ikka madalas madalikus  peaks olema tulema kudema kala, aga kas ta tuleb,  seda on hommikul näha. Selle suure paadiga väga palju ei otsi, nii umbkaudu vaatame,  kas on või pole, et ikka lähme õnne peal välja. Laseme jada sisse ja ootame, kas on hommikul midagi  või pole ja ja eks me niiviisi oleme kogu aeg püüdnud siin. Vanasti käidigi suurem osa mindigi, nii oldi öösel seal peal. Ja muidugi osa, kes kartsid, tulid tagasi,  aga suurem osa ikka olid ikka öösel olid sealsamas. No siis oli paat paadi kõrval, siis oli lõbus seal ja. Aga noh, nüüd on nüüd ei ole enam, nüüd on üksikud üksikud  paadid on käivad väljas, et see aeg on jah,  möödas. Öö sai veedetud selle valge presendi all. Kell on saanud viis hommikul, õues on endiselt kottpime,  aga nüüd algab töö, sest tuleb võrgud välja võtta  ja saab selgeks, kas kala on ka võrgus. Suht raske. Kuigi pildi jaoks on veel varahommikul piisavalt pime,  siis me nägime, et kolm hüljest ujuvad siinsamas,  võib-olla paarkümmend meetrit ainult paadist  ja meid nad ei kardagi. Ilmselt on ka nemad siin kalasaagi järel. Sügisräim on eriline räim, sellepärast et võrreldes kevadel  kudeva räimega on siin mõned nagu suured,  nagu heeringad. See, et osad kalad on sellised poolest saadik nagu katki,  kas see tähendab, et hüljes on käinud neid söömas  siis ma arvan küll jah, et hüljes. Seda nad passisid seal enne seda need hülged passid käinud,  siin on ka näha ühe kala pea on lihtsalt võrku kinni jäänud. Magusamoda süüakse ära, tihtipeale öeldakse,  et hüljes sööb pea ees, aga noh, siin on näha  ka Millest see võib olla, et see saaks täna üsna väike? Aga ei ole tulnud kudema. Ei ole tulla tudema ja nad on laiali. Otsivad otsivad õiget hetke. Nad jälgivad oma mingisuguseid loodusrütme  ja tulevad siis kudema, kui sobib hetk. Eks asi ongi korra korra. Leiad nad üles ja teinekord jälle vastupidi. Need on traditsioonilised räimepüügivõrgud,  millega püütakse just seda sügisräime. Ja see, et ta välja raputatakse, on samamoodi käinud juba aastakümneid,  võib öelda isegi aastasadu täpselt samamoodi. Lagi paistab Mati ja. Pärast sellist pilti on tunne ka, et ei tahagi nagu uuesti  sügisräimele tulla või ei ja merre kala ikka pole veepeal  välja püüdnud. Et siis on veel alles. Kui väga hästi satub peale, siis võib tonni saada võrgu peal. Et ütleme, kui sul näiteks kuus-seitse võrku  või kuus-seitse, aga noh, nii palju kunagi pole saanud,  ikka ütleme paar võrku on ikka ennast täis olnud. Kolm võrku, et ise ma olen saanud kuskil nelja tonni ringis,  on võimalus anda. Täna hommik on ikka väike saak. Tähendab kala ei ole kudema tulnud ja eks ta otsib oma õiget  aega ja ega me ei tea ka selle kala õiget kehakeelt,  mis tal plaanis on. Ja küll ta tuleb, täna on vähe, järgmine kord jälle rohkem  ja nii see meremehe elu on, ega ei ole, iga päev ei ole. Et tuleb seda kala, et selle sellepärast ei tasu merel minna,  et oh, ma saan kindla peale kõigepealt kala kinni püüda ja. Nii see elu on. See koht oli see, kus me leidsime mingisuguse pisitee,  onju ja kolm tükki lausa kolm. Ma mäletasin, et üks ei ole kolm, need olid. Need olid, need ei olnud kõige haruldasemad,  seitsme hambad, pisiteod olid need. Mina olen Elo, ma olen seitsmeteistkümne aastane. Mina olen Diana, mina olen ka seitsmeteistkümneaastane. Loodus on täis müstikat ja igal sammul on midagi uut. Meile meeldivad näiteks väikesed teod. Väga hea algus. Mõnikord lähebki täitsa pange, on silm esmapilgul väga märg,  aga tegelikult tuleb välja, et on just vastupidi,  kuiv. Liiga kõva ei tohiks ka pinnas olla, sest muidu teod ei saa  selle selle sees lihtsalt olla. Pisi tigudeni ja pisikeste tigudeni me jõudsime ühe loodusmatkal,  kus õpetaja soovitas meil mulla sisse tuhnima minna,  õigemini palus. Ja nii see läks. Me otsisime neid, tundus põnev ja. Neid jäimegi. Vaatame edasi natuke vaatame ja siin on liiga kõva. Oh kuule, siin tundub palju parem, on tõesti. Kahjuks lepa Triinu. Ma midagi leidsin juba ja teo või, ja ise. Lendas ära ja nii juhtub see kõige suurem rööm,  et ma leidsin teo ja siis ta läheb tulega. Loodust uurides tuleb väga kannatlik olla,  et näiteks nende pisikeste tigudega, et kui me uurisime neid  mikroskoobi all, siis nii mõnigi kord käis väike praks  ja tigu oli läinud ja siis tuli südamest loota,  et see ei olnud mõni looduskaitsealune liik. Nii need on kaks pisiteoliiki seitsme hambast,  me leidsime siitsamast loodetammikust ka  ja noh, pildi peal ta tundub väga suur, aga tegelikult on ta Ma ei tea, üks sajandik sellest suurusest  ja nagu nimigi ütleb, siis tal on siin suudme juures seitse  sellist hambataolist moodustist ja mikroskoobi l. Need hambad olid tõesti ülipõnev ja nagu päriselt ongi  hambad ja vasakkeermene pisitigu on palju haruldasem  ning teda meist leidsime ainult ühest kohast. Ja temal neid hambad hamba moodi asju ei ole. Aga värvuselt on ta heledam, veidi väiksem ka. Ma leidsin, see on see mingi veetigu. Ma võtan topsi välja igaks juhuks. Loodus on nii omapärane ja sealt alati leiab midagi uut. Me ise oleme ka loodus. See annab midagi, mida on raske kirjeldada,  niisugune südamerahu ja hea on olla ja puhanud. Lihtsalt tule vaata, noh, ma tean, et pole pisiteod,  aga ikkagi on tore, kui midagi leiab. Aga nad lendavad ära ja nii kiiresti. Oota, oota. Said sa kätte? Pane naine selle topsi, aitan sind, top siinsamas. See pole selline nagu. Eesti loodus on üldse nii rikkalik ja mitmekülgne,  et saame nii uhked olla, selle üle meil on,  mis meile kõik on antud ja silm puhkab seda vaadates. Aga mu meelest on hästi kurb see, et väga palju tehakse lageraiet,  et minnakse sellega liiale. Sest nii paljud loomad jäävad ilma elupaigata. Jah, et kuigi noh, Eesti loodus on kindlasti rikkam kui  mõnedel teistel riikidel aga kui me väga Hoolas sellega ei ole, siis varsti pole meil  ka enam seda ilusat loodust, mis meil praegu. Loodus ongi üks tervik ja kui me vaatame ainult ühte osa  sellest ja teised osad jätame hooleta siis ta ei toimi enam. Ja nagu pusle, kasvõi näiteks, kui mul on seal tükid puudu,  siis ei ole ilus pilt ja see ei lähe kohe kuidagi.
