Kes siin sumiseb kimalased või hoopis kägukimalased,  siin on veel suus hästi võimas kord, peaasi,  et see nüüd. Hiidämblike paaritumine on ühele sugupoolele eluohtlik. Õnnestuski Frida saada puuri ja aga. Selle tõstuki peal Tallinna loomaaia jääkarud saavad  kauaoodatud uue kodu. Kuule, aga see on, see ongi nüüd viska nüüd pilgu peale. Kuule, aga tead, kellega siin on tegemist,  meil on jälle uus liik. Igas mine. See on põldkimalasele väga sarnane, see on,  võib öelda, ta on tegelikult selline. Tulnukas liik, see on. Renki kimalane, kes on meil ida poolt sisse tulnud,  noh, ma usun, et juba nüüd kümneid aastaid tagasi Senki kimalane on vaid üks 22-st Eestis elavast kimalase  liigist suvelõpumaiguga Nõmme terviseraja ümbrus on  erinevate kimalastega tutvumiseks üks. Parimaid paiku. Siin on nüüd siniste õite peal, meil lausa kolm väga uhket kimalast. Kes need on, siin on tegemist selle talukimalasega Eestis  ühe suhteliselt tavalise liigiga meeldib talle praegu  ussikeel ja, ja. Siin on näha huvitav asi, talukimalase imilont ei ole väga  pikk ja selleks, et ta nüüd sinna õie põhjani ulataks,  ta peab sinna sisse pugema ja ma olen just täheldanud seda,  et talukimalane sellepärast nühib alati oma oma selja ära,  nii et kui on juba mõni päev elanud isend,  siis, siis ta enam ei ole nii ilus, siin on  ka juba näha, et, et noh, tal tuli on maas,  eks ole, vaata et nagu kiilakas peal. Siin on praegusel hetkel on hoopis aed kimalane  ja aed, kimalane on kõige pikema imilondiga Eesti  kimalastest üldse. Temal on väga õlbus nüüd selle punase ristiku õie sees sinna  nektari kätte saada, temal ei ole üldse probleeme. Vot siin on palju, oot, oot, siin palju le nüüd on midagi muud. See on meil tänase päeva nüüd uus liik, see ongi tegelikult maakimalane,  aga ta ei paista päris maakimalase moodi välja,  sellepärast et ta on isane. Suve teisel poolel ilmuvad välja isased ja isased on oma  karvastikult ja sellelt värvilt päris päris teistmoodi. Nii, ja nendel ongi siis ainukene funktsioon paaritada ära. See emane, kes läheb siis pärast seda talvituma  ja järgmine aasta teeb alles uue, selle annab  siis uue põlvkonna, teeb ise, ehitab pesa  ja poritavad ära ja siis tulevad lendama siia  ja tegelikult ei saa niimoodi, et pärast pesast  väljalendamist isa pesas enam asja ei ole. Tal ei ole seal mitte midagi teha. Sellepärast et tema ju ei korja ei õietolmu ega,  ega korja ka mett. Temal muuseas. Tagumiste jalgade säärtel puuduvad need suirakorvikesed,  need on sellised. Laiendid, kuhu saaks siis nagu seda õietolmu korjata,  see neil puudub ja, ja tegelikult ongi niimoodi,  et nad lihtsalt lendavad ringi, lõbusalt toituvad ja,  aga pessa nad täna minna ei tohi. Ja nüüd on üks selline tore asi, mida paljud inimesed ei tea. Kui meil on tegemist Isase kimalasega siis temal tegelikult nõel üldse puudub,  et põhimõtteliselt me võime ta võtta kätte. No loomulikult me peame ennem selles veenduma,  et on tegemist ikkagi isasega, sest muidu me võime saada  ikka niisuguse ehmatuse osaliseks, aga aga kui ikka täpselt jälgida,  et temal Tagajalgade säär on selline ühtlane, seal see suirakorvike  laienenud niisugune plaat puudub. Siis me võime ta võtta kätte ja temaga mängida. Eeldus on muidugi, et me talle liiga ei tee,  et ta ikka ellu jääb. Nii. Nii ei ole tal seda nii, me saime, tegelikult sellesama,  näed selle, no näed, ei õnnestunud kätte võtta. Ja taha. Tahtele päris viga ka teha. Et ma enda valet, vaat siin on veel üks uus siin,  hästi võimas, kurat, peaasi, et see nüüd. Ei? Ei. Ühtegi nõelata isakimalast meil kätte võtta ei õnnestu,  kuid sealsamas kohtame liikidest näiteks veel triipkimalast  ja ristiku kimalast 22-le kimalase liigile. Lisaks kuulub Eestis elavate kimalaste perekonda veel seitse  liiki kägukimalasi. Need on paljude päriskimalastega äravahetamise sarnased,  kuigi eluviis on õige. Pentsik. Tal on väga õigustatult on, on pandud see nimi kägu  sellepärast et. Kägukimalase emane otsib üles päris kimalase pesa tungib  sinna sisse, nii, väidetavalt temal on, eristab sellist feromooni,  nii et need töölised, kes seal on peaksid talle kõvasti  vastu hakkama, aga need võtavad ta suhteliselt kergesti,  võtavad omaks just sellepärast, et see feromon on üsna  sarnane selle kuninganna omaga. Kägukimalastel on tegelikult nad on üldse üsna  spetsiifilised selles mõttes, et igal kägukimalase liigil on  oma päris kimalase liik, keda ta siis parasiteerib. Nüüd ta ründab sinna pesasse sisse. Sellel kägukimalase emasel on tegelikult väga võimas  kitiinis selline pantser ümber keha. Nii et loomulikult ta ründab seda. Päris kimalase seda emast. Tegelikult toimuv väike võitlus, aga selle võitluse  tulemusel alati jääb see kägu peale, sellepärast et  selle päris kimalase nõel tema sellest kestast läbi ei lähe. Aga tema oma läheb sealt vabalt ja tema muidugi mürk on  ka palju, palju tugevam. Nii järgnevalt on siis nüüd sedasi, et ta võtab kätte  ja muneb nendesse kärgedesse hoopis oma munad. Sisuliselt ta orjastab need päris kimalase töölised  ja need hakkavad sellest hetkest siis hooldama  siis selle parasiidi või selle käo siis järglasi toitma neid. Neid vastseid ja kusjuures kägu ise istub  ka seal pesas sees, siis toidavad ka teda. Kimalaste ja kägukimalaste suured vaenlased on röövkärbsed  ja vapsikud. Ka rasvatihased punasel kõgijad ja herilaseviud saavad  kimalastest kõhu täis. Aga ikkagi põhiline vaenlane või oht on ju tegelikult inimene,  inimene on tema jah, kõige suurem vaenlane  ja ennekõike siis sedasi, et mitte, et ta hävitab ta  toidulauda vaid põhimõtteliselt ta mürgitab ta seda kimalast  ennast ka. Nii et meie praeguse aja põllumajanduses  kasutatavad taimekaitsevahendid seal on olemas  nii putukamürke kui ka siis umbrohutõrjeks mõeldud erinevaid kemikaale. Ja kimalane on õudselt ellu. Lisaks mürkidele ohustab kimalaste elu õiterikaste  toitumiskohtade umbekasvamine või hoopiski nende puudumine. Nii ongi intensiivse põllumajanduspiirkonna asemel heaks  kimalaste koduks saanud linnade rohealad. See on väga hea koht, sellepärast et siin on väga palju õisi. Siin on suhteliselt liivased alad, see tähendab seda,  et maakimalasel on võimalik siin kasutada pesitsemiseks noh,  näiteks mahajäetud hiirteurgusid. Nad on kuivad, eks ole, siin ei ole see,  et liigvesi võiks need ära uputada. Hiirte urus mitte. Urud on väga paljude lemmikuteks, kasutatakse isegi mutiurgusid. Aga siis on üks selline. Tumeda põhitooniga ja punase tagakehaga kivikimalane,  kes kasutab tegelikult kivihunnikuid ja,  ja selliseid isegi võivad olla. Vanad kütuste vundamendid, kus on lõhe sees ja,  ja, ja sellised kohad Aga näed, midagi ta nüüd siin askeldab. Päris vahva. Ja surakorvikesed on olemas, see tähendab seda,  et, et ta on tööline. Palju siis kimalase pesas üldsegi tegelasi on. Mesilastega paarsada. On suht niisugune maksimum, mõnel liigil võib-olla natukene  rohkem ka, no öeldakse, et 300 on nendel selline hirmus suur  pesakond teatud liikidel, aga põldkimalasel öeldakse kuskil 200,  nii, seal on neil oma tööjaotus, osa töölistest on need,  keda saad, eks siis välja mett ja õietolmu korjama. Aga siis on teine osa, kes peavad korda seal pesa sees,  hoolitsevad vastsete eest. Ja hoolitsevad selle pesasisese, selle temperatuuri eest  ja pidavat olema isegi selline niisugune õhustamine,  et nad võristavad, tiibasid ja siis panevad nagu õhu liikuma,  et et saaks nagu selle temperatuuri niimoodi madalamaks. Inimsõbralikud ja armsa välimusega kimalased on õistaimede  olulised tolmeldajad ja seetõttu paneb nende käekäik  muretsema ka loodus. Uurijaid. Osad Eesti. Selles mesilase mesilaste fono märgitud liigid,  mis peaksid olema, aga tavaliselt on, mul ei ole õnnestunud  neid isegi püüda veel siiamaani. Ja see tähendab, et midagi on väga valesti siin. Et tuleks kaasata praegu rohkem inimesi sellesse  ja teha siis selgeks, et, et milline on Eesti kimalaste  olukord just täna. Et kui meil siin võib olla 50 aastat tagasi oli neid tohutu,  kui palju ja võib-olla isegi 20 aastat tagasi oli,  oli, oli päris hästi, siis täna see olukord  nii hea enam kindlasti mitte ei ole. Ma usun ise, et, et kimalane on sellise puhta Looduse võib-olla isegi noh, indikaator või,  või teda võiks isegi pidada sümboliks. Et kuna ta on nii tundlik kõikidele mürkidele  ja saastele siis ja kui kimalasi on, siis ma usun,  et sellises kohas inimesel peaks olema päris normaalne veel elada. Ootusärevus on suur, sest käes on ajalooline hetk. Loomaaia ühte suuremat imetajat transporditakse tema uude elamisse. Tallinna loomaaia jääkarude uueks koduks saab polaarium,  mille valmimist on oodatud juba aastaid. Isane jääkaru nord ei saagi aru, mis toimub. Parasjagu üritatakse emast jääkaru saada kandepuuri. Ja hüppab ka üles, vaata vaata, näed kõrgemalt. Tundub, et saab aru küll, et midagi kahtlast on toimumas. Tähendab üldiselt jah, kõik see, mis on midagi teistmoodi,  natuke sellest karud saavad aru, et midagi nüüd on. Need on ajaloolised kaadrid aastast 1964,  balti jaama jõuavad kaks pisikest kasti,  milles on peidus maismaa suurimad kiskjad. Jääkarud toonasesse Tallinna loomaaeda Lasnamäe nõlval  tuuakse õde ja vend, jääkarud Kuubi ja kara. Nemad olid loodusest pisikesest peast püütud,  nii et nad olid praktiliselt poolt poolt aastat vanagi,  kui nad tulid titast peast, nii et sai neid kantseldatud  ja kasvatatud vanas loomaaias. Ja tule, tule tee asja muidugi. Meeldib sulle? Suhelda. Ja muidu pritsib märjaks, ikka ta vahest teebki seda,  ta teinekord on teinud isegi külastajatega,  nii et hüppab välja, siis pritsib märjaks,  siis on tore ju, kui kõik lapsed hüppab,  hüppavad eest ära ja kilkavad ja karjuvad. Millised on olnud Tallinna loomaaia jääkarude elutingimused  läbi aegade? No peab ütlema, et läbi aegade on nad väga erinevad vanas  loomaaias meil olid välispuurid küll tunduvalt suuremad  ja karule mõnusamad. Aga ütleme seal muud tingimused, et näiteks basseinivesi  ja selline solgivesi ja nagu seal oli, meil jooksis  tselluloosivabriku sealt üks kanal läbi,  kus oli ala lõpmata need väävlihaisud ja terve maja oli seda  väävli haisu täis. Aga muidugi, kui siia tulime, siis vastupidi jälle siin  nii-öelda basseinivesi muutus puhtamaks see pesemise võimalused,  ütleme nii loomadel kui ütleme, ruumidel olid paremad,  aga muidugi välis aiad on selle võrra jälle jälle tunduvalt väiksemad,  sest kui meid toodi siia, siis pidid need ju olema kõik ajutised. Nii et seda asja kokkuvõttes jääkarude elutingimused  paranevad tunduvalt. Mis on need põhilised erinevused võrreldes sellega,  mis me siin näeme? Nüüd on selline aedik tuleb karudele, kus nad saavad  millegagi tegeleda, sest siin on betoon,  ta ei saa kraapida, ta ei saa sügada õieti,  ta ei saa ujuda nii, nagu ta tahaks sukelduda,  eks ole. Ja põhiline ongi see, et me teame,  et loomadel on tegevus. Ja siit ta tuleb, õnnestuski Frida saada puuri. Ja praegu ta on selle tõstuki peal, algabki tema teekond  uude koju. Mis kõige keerulisemaks teeb praegu selle jääkarude  transpordi No minu arvates kõige keerulisem on see,  et karu kasti saada sest karud on niivõrd ettevaatlikud  ja tavaliselt on nii, et kui tema kasti läheb,  siis ta üritab, nii et tagumised jalad jätta ikkagi varbaosa  või tallaosa niimoodi, et luugi luugi vahele nad on ääretult ettevaatlikud. Nii et see, nad ei lähe kunagi näiteks täiskasvanu loom,  et ta läheks nüüd kohe sisse, see võtab vitsat päevi,  vahest isegi nädalaid niimoodi aega. Kuidas kellelgi, et ta hakkab seal sees nii-öelda söömas  nagu käima ja niimoodi, et seda seal harjutada. Nii et kõik tahab kannatlikkust. Autotransport läks õnneks muretult, karu on nüüd kohal,  jääb anda viimane lihv. Kui keeruline oli nii suursuguse ehitise jaoks raha koguda? Vaata, ma jään sellele küsimusele suures osas vastuse võlgu,  sest et ma olen nüüd peaaegu et aasta ja paar päeva loomaaia  direktor olnud, aga see töö tehti kõik varem ära. Nii et see on siis Mati Kaal, Tallinna linn,  aga kindlasti me ei saa mööda minna sellest Rahva oma initsiatiivi,  st, mis siis realiseerus läbi Tallinna loomaaia sõprade seltsi,  kes tegelikult on siia ehituse pannud 350000 eurot,  siis juurde on nüüd linn pannud 2,5 2,6 miljonit umbes. Ja noh, me peame siin üht-teist väikest oma rahenditega veel tegema,  nii et kokku võiks öelda, et, et, et selle jääkaru,  maailma jääkaru kodu hind on kuskil kolme miljoni lähedal. Võib öelda küll, et see vana ja uus elamine erinevad nagu öö  ja päev siin on maas ka muru jääkarud pole siin vist muru näinudki. No ega ta päris ei ole näinud jah, ja nagu sa näed,  eks ju, see on selline nagu peaaegu golfimuru  ja me nüüd täpselt ei tea, kuidas jääkaru sellesse suhtub,  tuu, et kas ta kraabib selle kõik üles või ei kraabi. Ja loomulikult sellest sisustusest üksi ei aita,  siin peab olema loomaalal keskkonnarikastuseks veel palju  muid asju. Küll on neid puutüved ja neid me hakkame vaikselt  siia juurde tooma, kõike korraga lihtsalt ei jõua praegu  suured kiviplokid ka, milleks see hea vaata selleks on see,  et, et jääkaru on selline loom, kes on harjunud väga suurtes  avarustes olema, ta on harjunud kaugele nägema  ja eks siin on nüüd teine asi ka selle asja juures,  et nüüd kujuta ette, et kui üks jaga Puu on siin ja seal teisel pool on teine puu,  kus on täpselt sama. Ja kui nad saavad 11 vaadata lõhna, nad tunnevad hästi,  siis võiks päris huvitav kommunikatsioon tekkida selles mõttes,  et inimesed on seal keskel. Üks karu on ühel pool, teine teisel pool  ja vaatad üksteise poole. Alati, kui ma siin vee ääres olen, mul on niisugune kahtlane tunne,  et tahaks kangesti sisse hüpata. Niisugune mõnus puhas vesi, see. Maitse no maitseproovida peaks hästi soolane olema,  ma ei ole ise küll maitsnud. Tuleb soolamaikeõrnsoola õrnsoolamaikuuik. Pole veel täit kogus soola sisse pandud,  eks. Uues Tallinna loomaaia jääkarude elukohas peab vesi olema  ujumiseks karudele midagi sarnast nagu nende looduslike liigikaaslastel. Selleks on siin soolakotid ja see suur anum on soola segamiseks,  ehk siis siin tuleb soolase vee segu. Ja vee puhastamine on ka väga oluline. Nimelt kui kunagi Tallinna vett puhastati põhiliselt klooriga,  siis minu teada tänapäeval põhiliselt osooniga  ja kuulite õigesti osooniga ja ka siin Tallinna loomaaia  jääkarude uues elamises puhastatakse vett osonaatoriga. See seadeldis siin. Kui te näete väljas seda ilusat suurt basseini kahel pool  siis selle taga on tegelikult väga suur tehnika ja,  ja ka päris keeruline tehnika. Me oleme nüüd selles kõhu pooles, kus see tehnika tegelikult on. Siin on kuus hästi suurt liivafiltrit, liivafiltrid  ja need, mis puhastavad siis selle vee seest ära igasuguse heljumi. Ja kui me sinnapoole edasi näeme, seal on niisugused  huvitavad riistad, mida nimetatakse skimmeriteks. Skimeri. Ja nii palju, kui mul on targad inimesed öelnud,  on see, mis ütleme, valgu sellest veest välja võtad,  et see noh, ei tekiks sinna vetikat ja kõik muud sisse. Ja muidugi kõigeks sinna juurde on see, et vette satub igat  nagu suurt prahti, lehti ja mis iganes siis kogu see üleval  meie koha siin, mis on, on see koht, kus need suured asjad  ära võta? Ka jääkaru poeg Aron on nüüd ilusasti kandekasti pääsenud  ja algab ka tema teekond kuude koju. Ega tal vist õiget aimu ei ole, mis praegu toimub. Kas see ema karu koos oma pojaga pääseb kohe siia õue? Ei, ei, kindlasti mitte. Siin on ka selline põhjus on väga lihtne,  et, et kui me toome ta suurde kohta, mis on tal täiesti võõras,  siis ta, ta võib paanikasse sattuda, eks tal ei ole kuhugi põgeneda. Aga nüüd me oleme toome, toome ta sisse väikestes nendesse  siseaedikutesse või puuridesse. Laseme tal paar päeva olla, et see tekib tal selleks  kindlaks kohaks, mis on tema koht ja vaat  siis avatakse see värav, et ta saab tulla uudistama seda  suurt aadikut ja sellega tutvuma, sest vastasel korral,  kui tal kõik see on järsku lahti, noh, siis läheb silme eest mustaks,  enam ei oskagi mõelda, mis käituma peab. Seda pole loomale vaja. Millal loomaaia külastajad saavad karusid nende uues kodus näha? No kõigi eelsuste kohaselt külastajatele on kaheksandast  oktoobrist nii-öelda see karude kompleks avatud. Jaks ajaloolisele hetkele jääkarud on nüüd oma uhiuues kodus  ja te olete oodatud neid siia vaatama. Jõgede ääres ja niisketes paikades võib kohata Eesti kõige  suuremat ämbliku hiidämbliku. Täiskasvanud isendi jalgade siru ulatus on kuni seitse sentimeetrit. Ämbliku iseloomulikuks tunnuseks on helevööt mõlemal küljel. Saagi püüdmiseks ta võrku ei kasuta, vaid varitseb oma saaki. Siin sai ta parajasti kärbse kätte. Oma saagi tapab ta mürgise hammustusega ja mõne aja pärast  imeb selle tühjaks. Hiidämblik suudab ka mööda veepinda joosta  ja vajadusel ka sukelduda. Veest püüab ta söögiks kalamaime, konnakulleseid  ja putukate vastseid. See puruvana ilmselt ei taipa, et iidämbliku jalge vahelt  läbiujumine ei ole tark tegu. Aga seekord tal veab, sest paistab, et ämblikul on tänaseks  kõht täis. Hiidämblik on üsna pelglik ja ohtu märgates peitub  taimelehtede alla. Kui arvab, et oht on möödas, tuleb sealt ettevaatlikult välja. Eriti raske on märgata noori hiidämblikke,  sest nende roheline värv sulab ümbritseva taimestikuga kokku. Varasuvel on täiskasvanud hiidämblikel kurameerimisaeg. Siin saab kokku Nõmme hiidämbliku paar. Isane peab tegutsema väga ettevaatlikult,  sest paaritumise käigus võib emane isa see ära süüa. Kui hiidämblike kurameeri mine on vilja kandnud,  siis emane muneb mõnisada muna. Neid kannab ta lõugade vahel võrguniidis kookoni sees umbes  kolm nädalat endaga igal pool kaasas. See pika koonuga tegelane on koonlane. Tema on ämblike jaoks üks igavene tüütu putukas. Nimelt toitub ta surnud putukatest ja varastab neid ämblike  tagant nende võrkudest. Siin närib ta küll ämbliku poolt mahajäetud putukajäänuseid,  mis on ämbliku jaoks prügi. Nüüd aga märkab koollane emast Nõmme hiidämbliku,  kes tassib munakookonit kaasas. Ei teagi, kas tahab koondane munakookonid pihta panna,  aga igatahes otsustab ämbliku tüütama minna. Ämblikul ei ole tuju koonlasega pikka vestluses se laskuda  ja virutab talle jalaga, mille peale koondane suures kaares  eemale lendab. Koonlane läheb uuele katsele, mis lõpeb täpselt samamoodi. Koonlane ilmselt ei tea, et ämblikega ei tasu jamada. Kokkupuude selle ämblikuga jääb talle viimaseks. See ämblik nalja ei mõista ja koonlasest saab tema õhtusöök. See, et hiidämblik saagi püüdmiseks võrku ei kasuta,  ei tähenda, et ta seda valmistada ei oskaks. Kui muna kookonis olevad ämbliku lapsed valmistuvad koorumiseks,  siis ema ämblik ehitab neile võrguniidis pesa  ja valvab neid seni, kuni nad on piisavalt suured,  et iseeluga hakkama saada. Enamuse ajast püsivad nad puntras koos aga kui neid häirida,  siis jooksevad nad laiali, et keegi neid kõiki korraga kätte  ei saaks.
