Autojuht võtab meil praegu külje lahti ja  siis meil on täpsemalt näha. Illegaalsed piiriületajad ohustavad meie loodust. Kuidas öeldakse sukeldujatele kivikotti või  või balloon tühjaks? Mida otsivad Eesti merebioloogid Rootsi vetes? Mida nägite, oli see, mida vajasite kuule Läänemere kohta  ikkagi päris hea tähtaeg. Noor loodusuurija vanas linnuses nähtamatute loomade jälgil. Narva piiripunkt asub Eesti vabariigi, aga ühtlasi Euroopa  Liidu ja NATO piiril. See on rangelt turvatud läbipääs, aga ometi on reaalne oht,  et just siit võivad Eesti loodusesse pääseda ohtlikud rüüstajad. Soovimatud putukad, nemad, toodid, seenhaigused  ja bakterid inimestele tihti nähtamatud organismid võivad  meie globaliseerumise tuhinas panna ohtu niigi hapra looduskeskkonna. Kui muidu me mõtleme, et piiripunkt on selline illegaalide  ja salakaubaveo ja selliste asjade kaitseks,  siis see on ka looduskaitse üks osa. On nii kindlasti piiril. Riiklik taimekaitseteenistus peab samuti kontrollima kõiki kaupu,  mis kuuluvad taimetervise kontrollile, et kas tal on mingeid  ohtlikke taimekahjustajaid, mida me ei soovi enda riiki. Kus need võivad peituda, need võivad siis peituda. Koormas, mis meile tuleb näiteks puidukoormas,  mida meil Venemaalt päris palju siia Eestisse  ja ka teistesse liikmesriikidesse meie kaudu tulevad  ja meie ülesanne on siis kontrollida neid kaupu  ja otsida, kas seal on midagi ohtlikku. Üks rekka on praegu jälle piiri peal, kus on  siis taime tervise kontrolli vaja teha? Jah, siin on saematerjali koorem. Et kõigepealt, siis kontrollime ära, kas. Autonumbrid vastavalt sellele, mis on dokumentidel kirjas ja,  ja siis järgneb ka siis Puhtfüüsiline kontroll, autojuht võtab meil praegu külje  lahti ja siis meil on täpsemalt näha. Mis materjaliga on tegu? Kust see tuleb muidu no Venemaalt põhiliselt. Valdav osa saematerjali tuleb Venemaa idaosast,  aga vähesel määral ka siis Aasia osast ja just. Lehise saematerjal, mis tuleb kaugemalt Iga koormaga on kaasas roheline dokument fütosanitaarsertifikaat,  mis peaks tõendama taimetervise nõuetele vastavust. Piiril kontrollitakse, kas paberil olevad andmed on tõesed. No kuidas see kontroll nüüd reaalselt käib,  vaatame siia peale, tundub päris korralik puit olevat. Ja. Tegu on saematerjaliga. Mis on? On servatud ja ilmselt läheb. Ümbertöötlemiseks. Koort ei ole ja hallitustega mingeid muid kahjustusi ka. Näha ei ole, siis vaatame ka keskpaiga poolt. Mitte ainult saematerjali, vaid ka vaheklotse kontrollitakse  ka need peavad olema termiliselt töödeldud  ja vastavalt markeeritud. Et lõplikult kaubaohutuses veenduda, teostatakse niiskuskontroll. 10,1. 12,6 erinevatest kohtadest. Kontrollime võtame ka mõnest teisest pakist. 12,2. Tundub hea jah, et see puit on. Läbinud termilise töötluse ja vastab ka sellele,  mis on nagu dokumentides kirjas. Utuks siis, kui nüüd te juba näete, et siin mingisugused  ussikesed liiguvad, mis selle koorma saaks? Kõige lihtsam variant on see, et see Keeratakse ots ringi ja läheb sinna taga sinna,  kus ta tuli. Ei lastagi läbi ja ei ei, ei ja ja kui ei ole Kui on võimalik? Teda tagasi saata, siis läheb see kaup tolli,  järelevalve hävitamiseni. See lihtsalt puht füüsiliselt põletatakse ära. Narva piiripunktist tuleb ööpäevas läbi umbes 35 sellist rekkatäit,  taime, tervise, kontrolli alla kuuluvat kaupa. Ja aastas kontrollitakse siin kuskil 10000 partiid. Piiri valvatakse väga erinevate kahjustajate eest,  kes spetsialiseeruvad ka erinevatele puuliikidele. Kindlasti üks kahjustaja, mille osas me ka proove võtame,  siin pisteliselt on Männinematod seda siis esineb looduses,  praegu Hiinas, Taiwanis, Koreas ja, ja ka Venemaa,  ütleme siis, Aasia osa on potentsiaalses ohus ja,  ja võib-olla teda kuskil ka esineb juba ja tema ohtlikkus  siis seisneb selles, et ta okaspuude kahjustaja,  kui teda siis selles puus leidub, siis olenevalt kliimast  kas siis Euroopa lõunapoolsetes alades võib see kuivamine  puul siis olla kiirem põhja pool, siis aeglasem. Et tegelikult on ta päris ohtlik okaspuude nematood. Venemaa. Moskva piirkonnas on siis levinud ka üks selline saarepuidu  saarepuude kahjustaja nagu saare sale hundlane. Ja tegelikult tema leviks siia Euroopa Liidu suunas on on  täiesti tõenäoline. Ja. Põhiliselt ongi peremees, taimeks tal saared  ja partiides, siis kui tulevad küttepuuded,  siis me kindlasti vaatame kas seal on mingisuguseid  saaresaleundlase kahjustusi. Väga ohtlik taimekahjur on meie puidusiklaste kauge sugulane,  Aasia sikk, kes on pärit Hiinast ja Koreast  ja keda hoogustuv rahvusvaheline kaubavahetus  ka Eesti loodusele aina lähemale toob. Siin on siis näha nüüd väljumisava, kuidas  siis Aasia sikk sellise väikese, 1,2 sentimeetri läbimõõduga  avast siis siit puidust väljub, kui ta on,  on nii kaugele oma arenguga jõudnud ja siin on näha  siis ka selle valmima mis margin ka munemislehte  ja vastne, siis närib oma elutegevuse ajal väga ohtralt  igasuguseid selliseid käike. Ja kui ta on siis piisava piisavalt. Oma arengus edasi jõudnud, ütleme see võib võtta kaks kuni  kolm aastat siin puidus. Siis ta väljub sellise mardikana ja kui ta väljub,  siis esimene asi on see, et ta läheb kohe,  leiab endale mõne sobiva peremeestaime, kust  siis toituda, et mille lehti ja võrseid siis süüa. Euroopas avastati Aasia sikk looduses esimest korda 2001.  aastal Austrias Braunaus, kus ühe vana vahtrapuu saagimisel  leiti mitukümmend mardikat. Sellest ajast alates on Aasia siku üksikisikuvusjälgi  ja väiksemaid kahjustuskoldeid leitud Prantsusmaalt,  Saksamaalt, Itaaliast, Hollandist, Šveitsist,  Inglismaalt, Türgist ja ka Soomest. Aasia sikk leiti Soomes 2015 sügisel ja leiti ta  siis kasvavatelt puudelt kaskedelt. Ja tõenäoliselt, kuidas ta sinna sattus,  võibki olla siis puidust pakematerjaliga,  Hiinast. See on nagu selline levikutee, mis on kõige tõenäosem. Ja mis siis edasi tehti, otsiti, millised on need saastunud puud,  kas peale ühe puu on veel rohkem ja siis teatud tõrjemeetmed  on ette nähtud Euroopa liidus. Kui see kahjustaja avastatakse ja tuligi võtta,  siis need haiged puud, saastunud puud maha. Eesti looduses Aasia ikku veel avastatud pole,  kuigi taimetervisekontrolli käigus on puidust pakkematerjali  seest kahel korral nende vastseid leitud alati kuuluvat  kontrolli Hiinast. Merekonteineriga saabuvad graniitkivid, mille puidust  pakenditel peavad olema ahvusvahelised märgistused. Neid kontrollitakse väga põhjalikult, leidmaks võimalikke  vastsete elutegevuse jälgi või täiskasvanud isendeid. Videol nähtud koormast ohtlikke taimekahjustavaid ei leitud. Ja nagu siit juuresolevalt pildilt näha,  siis on see puit päris ohtralt vastutaja ja,  ja ka valmikute poolt siis näritud. Teist paistab juba välja ja et selle transpordi käigus võib  mõni vastne siin elus olla ja, ja siis neid käike teha  ja ja kui mõni on juba valmimisjärgus, siis väljuda sellest  pakematerjalist ja lennata loodusesse. Lisaks kaupade kontrollile on oluline osa seiretel koostöös  keskkonnaameti ja keskkonnaagentuuriga. Kahjustavaid otsitakse otse loodusest, seiratakse peremees taimi,  pannakse kahjurite ligimeelitamiseks välja feromon püüniseid  ja võetakse proove. Taimetervise kontrolli tulevik on putukaid nuuskivad,  koerad. Kuna selle Aasia siku probleem tegelikult Euroopas on väga tõsine,  et mitmeid koldeid on leitud, siis on inimene endale  koolitanud selliseid häid abimehi. Et kui me räägime narkokoertest, siis me teame,  et need on väga head abiline, aga piirikontrollil näiteks Austrias,  Saksamaal kasutatakse ka koeri, kes on välja õpetatud,  siis selle valmiku või vastse lõhna peale  ja nemad siis aitavad näiteks pakematerjalist konteinerist  siis üles leida selle pahalase. Mis on see must stsenaarium ikka, et kui nüüd et kõik need  kahjurid siia meie loodusesse pääsevad, mis  siis juhtub? Kõige võib-olla. Olulisem on see moment, et see sõltub nüüd,  millal me need kahjustajad loodusest reaalselt avastame. Kas me avastame siis, kui nad on juba laiali läinud oma  levikus või me leiame nad, ütleme esimesel võimalusel et kui  me leiame esimesel võimalusel, siis meil on väga suuri šansse,  need. Haiged või saastunud puud siis hävitada ja see piirkond  siis sellest kahjustavast vabastada. Aga kui me leiame näiteks väga hilja, kui see levik on juba massiline,  siis me saame seda levikut ainult teatud viisil piirata. Aga päris lahti, võib-olla mõnest kahjustajast ei pruugi saada. Ka jalakäijad peavad väljastpoolt Euroopa liitu Eestisse  tulles jälgima taime tervisenõudeid, nii et igasuguseid  taimeid ja seemneid sisse tuua ei tohi. Kas teie teadsite, et Läänemeres kasvatatakse söödavat  rannakarpi ehk sinimerekarpi aga milleks  ja kelle jaoks? Olen imelise loodusega Rootsi kaguosas käärides siia sang  danna piirkonda rajati mõni aasta tagasi karbikasvandus. Max on Santanna karbi farmi tegevjuht ja praegu ta hakkabki  meile näitama, kuidas kasvavad rannakarbid. Nad on kinnitunud köie külge ja siin poide all on kokku 24  kilomeetrit köit. Kui looduses kinnituvad karbid merepõhja  ja kividele siis kasvanduses on selleks vette paigaldatud köied. Need karbid, siin inimese pakutud elamispinnal on kaheaastased. Täiskasvanud rannakarbid munevad munarakud vette,  kus need viljastatakse. Viljastatud munarakust areneb ripsmeline embrüo,  kellest umbes ööpäevaga moodustub vabalt ujuv pärgvastne  ehk trohofoor, kes liigub ripsmete abil. Pärgvastsest areneb veeliger ehk purjukvastne,  kes kasutab ripsmeid liikumiseks aga ka vees toidu filtreerimiseks. Vastsel tekib ka õhuke läbipaistev koda. Purjukvastse arengustaadiumi lõpus pikeneb tema jalg,  mis otsib kontakti sobiva pinnaga. Mõne nädala pärast lahkub söödava rannakarbi vastne  esimesest kinnituskohast, et leida eluks püsiv paik  ja teha läbi moone nooreks. Lihtne arvutus näitab, et 24-l kilomeetril köiel kasvab siin  kokku umbes 60000 kilogrammi ehk 60 tonni karpi. Rannakarbid esinevad Läänemeres küll looduslikult,  aga nad ei levi tavaliselt ka seal, kus on neil kõige  paremad kasvukohad. Ja, ja kasvatuse üks võimalus ongi luua rannakarpidele  sobivaid kasvukohti. Ja teiselt poolt on kasvanduses võimalik väga kergelt neid  karpe ka kätte saada, sest karpide kaudu on meil võimalik  merest eemaldada meeletu hulga toitaineid,  mille muude meetodite kaudu puhastamine oleks täiesti  ebaratsionaalne ja mõistetamatu, et me saame siin ühelt  poolt majanduslikku kasu ja teiselt poolt saame  ka merepuhtaks. Vett filtreerides toitub rannakarp, planktonist  ja tetriidist ehk lagunenud orgaanilistest jäänustest,  sidudes nii lämmastikku. Seega on söödav rannakarp ökosüsteemi tähtis lüli. Võib tunduda uskumatu, aga need samad söödavad rannakarbid  suudavad kahe aasta jooksul siduda 100 tonni lämmastikku,  mis muudab selle mereala oluliselt puhtamaks. Mina saan ka praegu puhtamaks. Tegevus, mis võimaldab parandada merelise elukeskkonna  tingimusi ja on ka äriliselt tulus nimetatakse sinimere majanduseks. Käimasoleva projekti eesmärgiks ongi uurida sinimere maa  majanduse potentsiaali Läänemeres ja seda peamiselt  siis karbikasvanduse näidete varal. Meil on Läänemeres juba olemas neli-viis toimivat hästi  toimivat farmi ja, ja me üritame toota Läänemere jaoks  mingeid selliseid üldiseid, kaarte, mille põhjal me oskame  näiteks mereplaneerijatele anda teavet, et vot siin on need  head kohad, kus on mõistlik karbi katsetustega tegeleda. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased on Läänemere  söödava rannakarbi kasvanduste seire ringreisil. Praegu sukelduvad mehed Sanktanna karbifarmis,  et tuua pinnale uurimissondid ja filmida rannakar. Pide elu vee all. Mis teeb siin sukeldumise töö keeruliseks? Mida tuleb jälgida, tuleks arvestada sellega,  et tegemist on ikkagi üpriski sügava sukeldumisega. Kui sügavale läheb? Antud sandid peaksid meil olema circa 18 meetri peal. 18 meetri sügavusele lähete praegu just,  et see. On üks põhilisi asju, mis siin kindlasti mängib rolli. Noh, teine asi on see, et tegemist on sellise Peenema näputööga et tuleb jälgida, et kui on vaja siin nuga kasutada,  et kuskil mis iganes ülikonnale vestile auk ei teeks,  kaassukeldujale mõnda lisaauku ei tekita. Ja tegevus peab olema koordineeritum. Suhtlus paarilisega on oluline ja noh, muidugi. Varustus Ma olen alati tahtnud küsida, mis siit seest tuleb  puhas hapnik või ei, puhas hapnik oleks liiga kange kraam. Et antud juhul on tegemist siis täiesti puhta kodumaise õhuga. Kodumaine õhk peaks olema nagu Eesti õhk  ja Eesti õhk. Panengi niimoodi nagu hambakaitset poksal. On jah, Eesti õhu maitsega, kuidas öeldakse sukeldujatele  kivikotti või balloon tühjaks-olla. Matsi suguvõsa juured on siin saarestikus tugevalt kinni. Ta on 10. põlvkond oma esiisade maal. Mõne aasta eest tehti põlissaarlasele kohaliku omavalitsuse  poolt huvitav pakkumine rajada karbi farm. Mida nägite, oli see, mida vajasite kuule Läänemere kohta  ikkagi päris hea nähtavus, et saime põhjast oma instrumendid  kätte toodud. Ja siis filmisime ka, kuidas karbid, kas saan. Need on need metallist silindrid, mille järele te läksite jälle,  mis siis, mis infot te nüüd loete siit neis on enam-vähem  kõik info, mida on võimalik mõõta või mida me arvan  vajalikuks mõõta selle farmi kontekstis,  et no näiteks seesama söödav rannakarp. Tal on positiivsed mõjud, aga potentsiaalselt võivad olla  ka negatiivsed mõjud. Negatiivsed mõjud on see, et kui me paneme hästi palju  sarnaseid loomi ühte kohta kokku, siis nad küll söövad seal  väga palju, aga samas noh, ega loom ei ole umbne,  et midagi pudeneb välja ka teisest otsast ja,  ja kui seda ikka väga palju põhja-kukku,  siis orgaaniline aine hakkab lagunema seal  ja lagunemise tagajärjel võib juhtuda, et hapnik saab otse. Lisaks mõõdavad seadmed veetemperatuuri hõljumi  ehk karpide toidu hulka, hoovuse kiirust  ja vee läbipaistvust. Kõik on hästi, poole aasta jooksul on need karbid seal  elanud ei ole midagi hullemaks. Ei, ei ja ja nagu me nägime seal mere all,  siis tegelikult karbi farmi juures oli vesi hoopis selgem  ja te saite palju parema pildi, on ju võime kokku võtta,  et töötab küll, karpe on hea kasvatada, selle jaoks saab  selgema vee näiteks ja selgema pildi teie jaoks. Siin on siis näha üks väga pikaajaline nahkhiirte sigine,  kolooniapaik on nagu aastakümneid juba asustatud olnud. Et nagu näha, siis see sein on paksult seda väljaheidet  ka täis. Et siin on nagu vilgas piiksumine,  mõnda aastati. Mina olen Karl Hendrik. Olen seitsmeteistaastane ja uurin nahkhiiri. Et siin on aastati olnud alati põhjanahkhiirte koloonia,  et eelnevatel aastatel on siin tõesti nagu väga palju neid olnud. See aasta on niisugune aasta oli raske, nagu ta oli,  et maikuus oli lumi maas ja et see mõjus nahkhiirtele päris rängalt. Et mina sain üle loetud siin ainult viis emaslooma,  mis on nagu väga vähe, võrreldes eelmiste aastatega,  aga siiski see koht on olnud asustatud ja  ka see aasta oli siin maas juba mõni väike poeg,  nii et et see on selline iga-aastane, väga,  väga, väga populaarne koht nende silmis. Et läbi aastate ma olen uurinud linde, kes lendavad  akendesse lambipirne ja nüüd olen lõpuks jõudnud nahkhiirte  juurde et tagasi vaadates see tundub veidi kummaline,  aga tegelikult on selle minu arust seda huvi ajendanud alati  see inimese ja looduse kooseksisteerimine  ja see keskkonna uurimine. Et see on alati mind nagu intrigeerinud ja  ja teeb seda ka edaspidi. Siin Kuressaare lossipargis on ikka, ta on niisugune  vanaaegne park ja vanade puudega, et et see on nahkhiirtel  alati on nagu ideaalne paik. Ja siis nagu inimesed ikka, tahavad nahkhiirtel abiks olla  ja üritavad kõigest väest ja siis pannakse üles neid  nahkhiirte pesakaste. Aga see meie Kuressaare pargi ainus nahkhiirekast on? Ta on selline paras tööõnnetus, ütleme nii. Et kui ta siia kunagi sai entusiastide poolt pandud  siis siin pole vaadatud näiteks seda, et et see kast jääb Jubedalt nagu tuule kätte. Et siin nahkhiirtel on nagu lihtsalt energiakulu,  on nii suur siin lendamisel, et pole puude varju  ega midagi, mis neid kaitseks. Veel see, et lihtsalt see paik on üldse looduslikult  nii rikas ja neid puuõõnsuseid on siin tohutult palju  ja vanu maju, kuhu nahkhiired saavad oma poegimiskoloonia  rajada ja kus poegi kasvatada. Et lihtsalt see kast ei ole väga soositud. Pluss veel see, et et see Et need lauad, mis siia kasti sisse pandud,  on nahkhiirte jaoks lihtsalt liiga siledad  ja nad on ebamugavad, et nahkhiired ei saa ennast siia  riputada ja siin nii-öelda ennast hästi tunda. Et sellepärast see kast vajaks natuke ümbertõstmist  ja ümberehitamist, et siis oleks tast võib-olla kasu ka. Lihtsalt öeldes ma uurin Lääne-Saaremaa nahkhiiri,  kaardistan neid, määran liigid ja loen kokku vanaloomade arvu. Tegelikum laiem, laiem teema on selline ökoloogiline  ja keskkonnaga seotud, et inimese ja nahkhiire kooselu. Et milliseid tingimusi vajavad need nahkhiired,  kes inimestega koos oma poegi kasvatavad  ja nendega koos eksisteerivad. On sellised käes hoitavad detektorid. Mis salvestavad siis täpselt neid nahkhiire helisid  mida inim kõrv ei kuule ja mälukaardile salvestatud  helifailid saan pärast arvutisse panna ja vastava  programmiga ära töödelda ja just nende helisalvestiste järgi  on võimalik nahkhiire liigid ära määrata,  et igal liigil on oma eriline spetsiifiline selline heli,  mida ta jahipidamiseks kasutab. Kõige domineerivam liik üldse ka Eestis domineeriv liik põhjanahkhiir. Et tema häälitses on niisugune niisugune vägagi äratuntav,  et niisugune. Niisugune alati samal kõrgusel peaaegu samal sagedusel  ja teda on üsna lihtne määrata. Siis parginahkhiir on sellise väga lühikese häälitsusega  ja tema see häälitsus ei lange ega, ega ega tõuse kõrgemale  on enamasti samal sagedusel. Ja tiigil endale on samuti üsnagi suure amplituudiga on see häälitsus? Mis on selle tiigi, nende, see koloonia puhul huvitav,  mida ma kohtasin, oli see, et, Tegemist oli võimsalt kõige suurema kolooniaga Eestis  kus oli siis 350 emaslooma ja teine koht jääb äkki sinna 200  kanti kuskile. Nii et see oli päris vägev elamus. Meeldis see protsess ja see, selle juures olemine näha,  kuidas nendest väikestest abitutest poegadest saavad ühtäkki  juba suured nahkhiired, kes oma esimesi lende teevad ümber  maja ja see on kuidagi see looduse ring ja see tsükkel on  kuidagi nii peopesal, et see on nii uskumatult äge. Praegusel hetkel on üsna raske öelda, kes minust tulevikus  saab sest et see aeg ja inimesed ja see ühiskond meie ümber  muutub nii kiiresti. Aga mida ma tean, on see, et, Et ma tahaks alati jääda loodusega sõbraks  ja sina peale, sest et kui oled korra juba näinud,  mida loodus suudab sulle anda ja ja mida pakkuda,  siis sellest tekib niisugune hea sõltuvus,  millest enam kunagi lahti ei saa. Selline suur armastus.
