Silmale nähtamatud nanoosakesed on kõikjal meie ümber. Hoolimata nende kasulikest omaduste est on neil  ka omad varjuküljed. Kuigi me oleme kasutusele võtnud juba palju  nanotehnoloogilisi lahendusi, ei tea ma veel päris täpselt,  kuidas nad meie tervist võivad mõjutada. Mis asi on nanotehnoloogia, kus te sellega kokku võite puutuda? Ei tea, olen kuulnud nii palju, aga nüüd järsku ei tule ette. Ma ei tea, mis asi on. Mis asi, see nanotehnoloogia, ma ei tea,  noh, see mingi midagi väga väikest on ju. Ma ei tea mingites elektroonilistes seadetes äkki kuskil  mingit robootikatunnid on vahest. Puutusime ühes multifilmis, ega ma rohkem ei oska väga head pakkuda,  et transformerite multikas. No ma ei tea, ostan kreemipurgi ja juba võin kokku puutuda. Kasvõi kaamerad ja mikrofonid ja igane si nano  ja tehnoloogia siin sellest. Tänapäeval on ju kõik need mälukaardid ja akud  ja need on nii pisikesed, et see on juba ametlikult. Looduslikult esinenud nanosekesed on juba siin maailmas väga  ammu olnud rohkem kui inimesed, nad tulevad näiteks vulkaanitossudest,  isegi küünlatest. Kui me põletame küünlaid, siis tuleb hingama tegelikult  sisse nanosekesi ja autot ossudest tuleb. Aga mina räägin praegu siin kunstlikult toodetud nanoosakestest,  see on omaette klass. Kuna. Suuruse järgi nad on samasugused, aga koostis on neil tihti  hoopis teistsugune ja nad ongi toodetud selleks,  et panna neid erinevatesse kaupadesse, et kaupadel oleks  mingi uus omadus ja mingi eelis. Ja neid sihipäraselt pannakse sinna ja, ja inimesed võib-olla. Noh, tarbivad neid, neil on lähem kuidagi kokkupuute nende ossakestega. Selleks, et meile silmaga nähtava maailma  ja nanoosakeste suurust vahet mõista võiks võrrelda  nanoosakest puugiga. Puuk on nanoosakese kõrval sama suur kui Tallinna teletorn  või suur munamägi puugi kõrval. Aine on ju aine, keemiline koostis võib jääda samaks,  aga miks need aine osakeste suurused siis on niivõrd olulised,  et mida väiksem see osakene on, seda justkui parem. Ta on. Tegelikult antud juhul suurus mängib rolli  ja alguses seda ei teatud. Aga hiljem saadi aru, et kui aine on nano suuruses,  siis sellel on suurem eripind, sellepärast et pinnal on  rohkem nagu molekulid ja aatomeid mis tähendab,  et ta on reaktiivsem ja nanosees. Tal on hoopis teistsugused füüsikalis-keemilised omadused  võrreldes tavasuuruses osakestega mis annavad neile tihti  mingi eelise. Ja selliseid omadusi, mis, mida muidu ei näe Kunstlikult toodetud nanoosakesi võib leida erinevatest  tarbekaupadest näiteks kangastest, kosmeetikast,  ravimitest ja isegi toidust. Kas see neid pannakse näiteks, et kaitsta meid paremini  keskkonnamõjude eest näiteks või tagada kreemile parema  katvuse või näiteks saada uue pigmendi või kreemi tekstuuri läbipaistvuse? Noh, kui konkreetselt rääkida, üks hea näide on näiteks päikesekaitsekreemid. Seal on päris tihti nanose kesed ja nanoosekesed näiteks  sama nanosuuruses titaandioksiid ta kaitseb paremini kui  tavasuuruses titaandioksiid. Kreemil on mõnusam tekstuur, et ta ei ole valge,  et ta on nagu rohkem läbipaistvam, sest nanosekesed on väiksemad,  nad ei ole silmaga nähtavad. Kui ma tahaksin teada, et kas kuskil riide sees  või kreemi sees või toidu sees on anoosakene,  siis kuidas ma sellest teada saan, kas ongi juba  siis kirjas kuskil et koostisosas on anoosa? Ah, see on väga hea küsimus. See võib olla kirjas, aga tavaliselt see ei ole. Sellepärast, et praegu tootja ei ole kohustatud teavitama tarbijat,  kirjutama etiketil, et koostises on nanosekesed. Toote koostises olev aine võib seega olla  nii tava kui ka nano suuruses. Tootja võib pakendile kirjutada, et see sisaldab sinkoksiidi,  täpsustamata, kas see on. Mul on siin hambapasta. Jumestuskreem. Ja päikesekreem. Kolm toodet, mille siis ma tean, et on olemas,  aga osakesed ma võtan näiteks selle päikesekremi praegu ette,  lugesin kokku, siin on rohkem kui 40 keemiliste elementi see  kirja pandud. Siin pole kirjas absoluutselt, et kuskil oleks nanoosakene,  kuidas ma teada saan, et just nimelt selle kreemi sees on,  on osakesed? No tegelikult seda ei saagi teada ja ma ei ole kindel,  et siin on konkreetselt nanosekesed. Aga kui võtta järjest näiteks siin on üks jumestuskreem  ja kui me ma vaatan etiketi, siin on kirjas olemas silika  ja siin on tootja olnud väga aus, ta on kirjutanud kohe sulgudes,  et see on nana, nii et sellega on väga lihtne. Te saate aru, et siin on näiteks jumestuskreemis nana. Aga kui me võtame näiteks neid teisi tooteid Siis me näeme, et selles on kassilike olemas,  et ma näen seda etiketil ja siin on olemas titaandioksid. See on väga klassikaline aine, mis on päikesekaitsekreemides. See on hästi valge, selline hästi paks. Ma arvan, et võib-olla need ei olegi nanosekesed. Kui ta oleks läbipaistev, siis suure tõenäosusega oleksid  need nanosekesed, sest neid silmaga ei näe. Ja nad on hoopis teise nagu tekstuuriga. Aga vahest tarbija ei saagi teada, kas nano on sees  või seda. Ei ole, et noh, selleks peab seadusi muutma kolm ainet,  mis tuleks siis igaks juhuks meelde jätta,  on silika, sinkoksiid ja titaandioksiid,  mille puhul võib arvata, et seal võib-olla sees vanaosakesed  väga õige ja see, kas meetika puhul võib-olla need kolm  ainet Kui Olesja Bontarenko uurib võimalikke nanaosast,  kes teeb põhjustatavaid riske, siis nano uuringud võivad  olla ka mängulised. Näiteks saab nanoosakeste omadusi uurida piljardit mängides. Jah, kuulsite õigesti piljardit mängides. Mulle räägiti, et me hakkame kohe piljardit mängima. Tulime siia suurde laboriruumi, piljardi lauda ei näe ma  mitte kuskil, siin on hoopis suured aparatuurid. Sergei, kui me räägime nanopiljardist, kas ongi  siis nii väike piljardi mäng ja nii väike piljardi laud,  mida peabki läbi mikroskoobi vaatama? Täpselt isegi veel väiksem, et meil on selleks vaja  spetsiaalse mikroskoobi, tavalise mikroskoobiga,  selle Bellarti ka ne. Need asjad, millega me tegeleme, nad on nii väiksed,  et uksekarva kõrval need ei näe, et me peame veel kõvasti  sisse sumida, et need oleks. Siin ekraani peal ja näed inimese juuksekarva me mitte  ainult vaatame neid, me liigutame neid skaalas siin näiteks  juuksekarva peal on üks väike nanotraadike,  issand, see on nagu kõrbemaastik täiesti  ja sest see juuksekarv on kaetud kullaga selleks et ta oleks  nähtav elektronmikroskoobi sees. Kuna siin pilt tekib elektronide. Kuld keharakese käest on juuksekarv pandud nüüd mikroskoobi alla. See on väga-väga terav räniteravik, mille ots on mingi 10 nanomeetri. Suur. Nad olid nii penetud mehed siin üks mikromeeter skaala  ja sina liigud alla seal selle skaala, et näidata,  kui väike tegelikult see skaala on, me sume me jälle välja  siin meie juuksekarv ja me siin kuskil siin,  et kui ma praegu hakkan seda manipulaatori puudutama,  siis need liigutused on hästi-hästi väiksed. Ehk siis see teravik ongi selle suure Skalpelli ots täpselt hästi-hästi terav ja need liigutused  on hästi-hästi peened. Aga miks te seda teete, mis, mis me teada saame,  kuivõrd kiiresti see nanotraat selle kuldse kihara peale liigub,  mis see, mis see meile annab? Palju asju näiteks, võib-olla te olete juba kuulnud,  et päris ammu on teada, et nanotorud nano olevad on maailma  kõige tugevam objekt. Aga kuidas seda teada saada, et nad on ju  nii nii väiksed, et isegi tavalise mikroskoobiga ei näe keegi,  peab neid painutama, keegi peab neid murdma,  enne, kui ta saab väita, et see on nii tugev  ja et me olemegi need, need inimesed, kes,  kes teevad niiugsed katsed, et me, et me uurime,  mis objektid on. Väga tugevad või vastupidi, väga habrad ja miks,  otsime seoseid ja siis oskame ka. Et siin tee seda niimoodi, et nad oleksid just sellised,  nagu meil vaja on. Nii et enam ei saa keegi öelda, et piljardimängust  inimkonnale kasu ei oleks. Kas nanotehnoloogia võib olla ka kuidagi ohtlik? Iga asi, millega ei osata käte käidelda on ohtlik. Ma kahtlustan, et igasugused hirmud, mis inimestel on,  on sageli üle pingutatud, et noh, üks on jah,  nanotehnoloogia või GMO-d, et et ma arvan,  et seal on paljuski Hirm on suurem, kui seda oleks asi väärt. On tegelikult natuke uurimata maa, natuke uus asi. Et see ei ole päris nii, et mõtlen, et see võib ainult head teha,  see võib ka halba teha. Eelmisel sajandil teises pooles toodeti Eestis üle 2,2  miljoni tonni katusematerjali. Selleks katusematerjaliks on asbest eterniit,  mida peeti toona imematerjaliks. Sellega on kaetud 80 protsenti Eesti elumajade  ja tootmishoonete katustest. Aga paarkümmend aastat tagasi saadi aru,  et asbestis on sellised kiud, mis võivad tekitada haiguseid,  mis võivad häda surmaga. Viimaste teadusuuringute järgi võib ka nanomaterjalidest  leida sarnase struktuuriga kiude, mis võivad põhjustada surmaga. Lõpp. Asbestiohtudest olema tänapäeval teadlikud  ja oskame neid vältida kuid mis ohud kaasnevad nende nanoosakestega,  mis on meie toidus puudris või juukselakis? Väga palju kontekstist, kui me räägime inimesest  ja me räägime kosmeetikast, mida me paneme tavaliselt naha  peale siis on näidatud, et tegelikult, ega nad väga ohtlikud  ei ole, sest nad ei lähe lihtsalt nahabarjäärist läbi  ja ei satu vereringesse, ei satu organismi,  lihtsalt peseme neid maha. Aga kui me neid samu nanosekesi hindame sisse,  siis on olukord hoopis teine. Et siis näiteks noh, kui ta on kuskil tolmpuudris sees  näiteks mineraalpuudrid, mõned nad sisaldavad anosekesi,  siis on asi märksa võib-olla hullem, sellepärast et noh,  siis nad satuvad kopsudesse. Ja noh, võivad küll viia erinevate respiratoorsete haiguste ni,  aga noh, siis kui me kasutame näiteks seda puudrit väga  tihti või kui kasutame jällegi nanosekesi aerosoolides Igal juhul, kui hingame neid sisse, siis on nad kahjulikumad. Ja näiteks nanosekeste sissesöömine on kuskil vahepeal,  et, et ei teata täpselt, kas noh, kuidas nad seal  transformat Mineraalpuuder on midagi sellist, mida müüakse inimestele  maha klausliga, et oh, et see on ökoloogiline,  see on looduslik, see mõjub nahale paremini,  aga siis pannakse sinna sisse nanoosakesi. Ja kui ma seda mineraal puudrit tihti kasutan  ja hingata tolmukest sisse, siis see võib hoopis halb olla,  see on ju natukene vastutustundetu tootja poolt. Eks natuke on, aga noh, tihti me ei kasuta  nii kõrges kontsentratsioonis kui näiteks need inimesed,  kes toodavad neid nanoosakesi ja neid aineid me paneme,  noh seal on tõesti nagu see oht märkimisväärsem. Aga ma lihtsalt, noh, sellepärast ma räägingi sellest aspektist,  et võib-olla ei olegi seda tolmu alati hea sisse hingata. Kuidas ta siis täpsemalt kahjulik on, mis mõju see inimesele avaldab? Lihtsalt õhus või kosmeetikas, nad ei ole  nii suures kontsentratsioonis, et midagi teha. Kui me räägime nendest mõjudest, me tihti räägime nendest inimestest,  kes toodavad ausakesi, et siis on kahjulikud. Nad lähevad kopsudesse ja see nano suurus on natuke meie  organismi jaoks selline ebatavaline. See hakkab juba lähenema valkude suurusele  ja näiteks mikroorganismide suurusele ja organism kasutab  hoopis teise mehhanisme, et selliste kestega võidelda. Nad ei saa nii kergesti kahjutustada, et nad lähevad näiteks  kopsudes allveoolides, nad lähevad vahest vereringes,  mis võib viia igasuguste hingamisteede haiguste ni. Ja tegelikult nendel inimestel, kes toodavad nanoosakesi,  on tihti esinenud näiteks. Inimese kehas on ka immuunrakud ja need teatavasti võitlevad  igasuguste pahalastega, mis organismi satuvad. Kas see, kui immuunrakud hakkavad võitlema nanoosakeste  vastu kehas, kas see on pigem hea või halb kui aas? Kes satub organismi siis tõepoolest näiteks õgirakud on ju esimesed,  kes peavad organismi kaitsma erinevate võõrkehade eest  ja nanoseke on võõrke. Ehk siis nad tulevad ja neutraliseerivad seda osakest  ja võib-olla ise vahest surevad, et no põhimõtteliselt nad  ühelt poolt nad aitavad ka seda nanoosakest ohutumaks teha. Õgirakk on üks immuunraku tüüpidest õgirakud võitlevad  manaosakeste ja bakteritega ühel ja samal moel. Seetõttu ei jätku õgirakkudele jaksu, et bakteritega  võidelda ja nad hävinevad. Immuunsüsteemi rakud hakkavadki tegelema näiteks  nanoosakestega ja, ja, ja bakterid saavad edukalt paljuneda,  kuid nanosekesed isegi noh, ei tapa inimesed. Inimesi nad ei tapa, kuid on vähe. Aga nad võivad tekitada miteda teatud selliseid väikseid immuunhäireid,  näiteks. Kõigepealt hakati uurima nanotehnoloogia rakendamisvõimalusi,  siis selle mõju inimesele ja alles seejärel võimaliku mõju keskkonnale. Uurimisrühm, kuhu Olesja Bondorenko kuulub,  oli üks esimene maailmas, mis hakkas uurima nanoosakeste keskkonnamõju. Kui me kõik need kreemid maha peseme ja kõik need tegelikult  nanoosakesed värvidest ja elektroonikast  ja igalt poolt lähevad keskkonda siis keskkonnas on neid  arvestatav kontsentratsioon ja Šveitsi teadlased tegid  hiljuti isegi uuringuid selle kohta, et näiteks titaandioksiidi,  mis on väga suures mahus toodetud et selle kontsentratsioon  hakkab juba näiteks Šveitsi järvedes lähenema sellele kontsentratsioonile,  mis võib-olla elusorganismidele ohtlik just keskkonnale. Selgus, et tihti veeorganismid on nanosekeste suhtes märksa  tundlikud kui näiteks inimeste rakud või noh,  koguni inimene. Sest inimesele nanosee tihti midagi ei tee. Erinevalt veeorganismidest näiteks vetikaid,  palju nanose kesed tapavad väga hästi ja vähilisi. Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi uuringute  andmed annavad Euroopa liidule infot, millised nanoosakesed  on toksilised, kuidas neid peaks töötlema  ja kuidas piirata nende keskkonda sattumist. Selliste teadustööde baasil tehakse seadusi,  mis Euroopas päris ranged. Kuid vaatame nüüd nanoosakesi inimese kehas. Minu selja taga, seal on üks väga tugev magnetväli. Ma ei saa teile väga lähedalt näidata, kui tugev see magnet on,  sellepärast et kaamera läheks seda lävepakku ületades  lihtsalt katki. Magnettomograaf ehk MRT on masin, millega saab teha pilti  meie organitest, maksast, veresoontest ja luudest. Selleks, et meie keha sisemusest saada. MRT pilt on mõnikord vaja esmalt kehasse viia aine,  mis tekitab vastavas organis kontrastsuse. Ehk teeb organ magnetvälja jaoks nähtavaks. Neid aineid nimetatakse kontrastaineteks  ja needki sisaldavad nanomõõtmetes osakesi. Mert Cannis kontrastsus on kas heledam või tumedam,  kontrastsus. Ja muidugi on ka värviline kontrastsus, eks ole. Kui meie nüüd oleme vaade seda heledust ja tumedust,  mis on näiteks maksaorgani puhul skaneerimisele oluline  või kui me vaatleme näiteks, kus on kasvaja  ja kas ja kude on palju tihedam kui tavalise maksa kude,  mis tähendab seda, et tuua välja sealsamas organis erinevad  muutused selleks on vaja meil neid erinevaid kudesid  nii-öelda tervet maksa kude ja see haiget maksa kude  eristada ja eristada just sellel viisil,  et väga varases staadiumis me suudaksime kindlaks teha,  et meil on tegemist vähiga ja et seda tuleks hakata koheselt ravima. Inimese kehas viies kontrastainet võimaldab meil erineva  relaksatsiooni ajaga saada pildi, analüüsida seda  ja kontrastaine. Tegelikult tõstab selle pildi täpsust. Relaksatsiooniaeg, kas see on või laxing Time,  et nagu see on puhkus aeg või mida see tähendab? Nüüd me lähme väga sügavasse teaduses, et relaksiatsiooni  aeg siis on. Kui me ergastame aatomeid ja siis laseme sealt ergastus  momendist nad tagasi tulla, ütleme nende tavaolekusse. Seda nimetatakse relaksatsiooni ajaks nüüd väga lihtsalt seletades. Tihtipeale on vaja seda relaksatsiooni, aga kas aeglustada  või kiirendada. Ja see on kontrasttaide mõte, tegelikult. Used kontrastained sisaldavad haruldast muldmetalli kadoliinimi,  mis ei ole meie kehale omane. Sama hästi võiks aga kasutada mõnda ainet,  mida meie kehas niisamagi leidub. Näiteks rauda. On kindlaks tehtud, et MRT kontrastained kahjuks hetkel  ka maksa ja meie neeru natuke sadestuvad. Et see on nagu selline väljapääsematu olukord. Et isegi kui nad sadestuvad, siis raua kontrastaine puhul  see ei oleks tõenäoliselt nii märkimisväärselt ohtlik. Ja teine asi me kindlasti tahame ka arendada seda,  et, et me saaksime muuta nende raua nanoosakeste suurust  ehk siis ehk see võimaldab ka need nanoosakesed lõplikult  kehast väljutada. Mis hetkel olevate kontrastainete puhul kauliini puhul  kahjuks nii ei ole. Lisaks sellele, et me saame ka rauamagnetist omaduste tõttu  palju detailsema MRT pildi Kust võiks ka rakendusse jõuda? Hetkel käib töö selle nimel, et nüüd, kui on meie nii-öelda  labori testid ja katsed on lõppenud ja ka siin kliinikumis  oleme lõpetanud siis järgmine edasiminek. Faas on siis irkatsed ja selleks on vaja meil eriala  spetsialiste kes oskavad seda läbi viia edasi,  et kliiniliste katsetesse jõuda, kus siis juba  ka inimesed kaasatakse. Sellega võib minna aega ligi viis kuni 10 aastat. Neid kliinilisi katseid teevad juba tegelikult  ka teatud ettevõtted, kellel on sellele vastavad litsentsid  antud ja ka tingimused, et kahjuks teadusasutuses selliseid  kliiniliste katsete läbiviimine on võimatu täna  ja see ei olegi teadusasutuse peamine eesmärk. Nanoosakesed suudavad olla ka andurid näiteks saavad need  meile teada anda, kui toit pakendis on riknenud. Toiduainetööstuses on hästi oluline, et igasuguse  toidupakendi sees olev gaasikeskkond püsiks sellisena,  nagu ta pakkimise hetkel on. Et toite läheks halvaks. Me oleme siis ülikoolis uurinud aastaid erinevaid sensoreid,  mida oleks võimalik sellisteks asjadeks kasutada,  ja antud koostöö siis leidis võimaluse, kuidas moodi. Teatavaid oksiidseid sensoreid just viia sellise plasti sisse. Ehk siis ta panete imeväikeselt osakeselt  selle plasti sisse ja, ja kui siis toiduainetööstuses  võetakse see pakend kasutusse, sinna pannakse kas  siis kommid sisse või küpsised või, või juust  siis nad juba tehases ise saavadki teha seda kvaliteedikontrolli,  kas õhk on seal sees? Jah, täpselt, et, et kõige suurem probleem ongi alati see,  et, et kui see kvaliteedi mitte piisav tase tuleb välja hiljem,  eks ole, siis see ilmselt ei ole ka ettevõttele väga hea,  kes selle kommi sinna pakendisse pani, et hea oleks enne,  kui see uksest välja läheb teada saada. Ja, ja siis seda, meie, meie siis arendus üritabki  siis siis lahendada. Kas hästi lihtsalt öelduna tähendab siis seda,  et kui plastpakendit valmistatakse, no tal on ju alguses  selline mass olemas, millest seda hakatakse  siis tegema plastikut. Et lihtsalt panete ühe komponendi sinna retsepti juurde. Põhimõtteliselt nii ta täpselt on ja ja,  ja. Seos nanotehnoloogiaga ongi see, et see komponent on  siis nanomõõdus lihtsalt selline pulber. Kas see nanomaailm võib kuidagi ka inimeste igapäevaelu  tulevikus mõjutama hakata? See sõltub nendest rakendustest, nüüd ka seesama näide meie  enda koostööst siin tähendab, et me tekitame piltliku,  võibolla vajaduse mingisuguse nanomõõdus materjali järgi  ja see tähendab siis nanomaterjali tootmist,  kuidas ta inimest mõjutab, kuidas mõjutab inimese tervist näiteks,  eks ole, see on täiesti uurimata valdkond,  mis on praegu väga tõhusav trend. Selle uurimine vähemalt teadusmaastikul selle tõttu,  et praktiliselt puuduvad ohutusnõuded ja arusaamad  nanomaterjalide mõjust inimese tervisele. Väga paljud asjad meie ümber. Näiteks diisliauto toss on nanotehnoloogia sellepärast et  seal sees on nanoosakesed ja nende hulgas  ka nanotorud, mis sattudes kopsu on teadaolevalt. Väga kontserogeensed, kuna inimorganism ei ole võimeline  sellise kujuga Süsinikobjektist ise lahti. Saama. On selliseid aspekte, mida praegugi ei ole teada näiteks,  et noh Miks mõni nanoseke on ikkagi palju ohtlikum,  noh, neid ei kasutata, kas mitte. Ja kuidas, mis peamine, kuidas neid modifitseerida selliseks,  et neil oleksid endiselt kasulikud omadused. Aga samas nad organismidel ei oleks ohtlikud. Ja võib-olla eriti huvitav küsimus on see biomeditsiini jaoks,  sest biomeditsiinis me võime igasuguseid uusi nagu ravimeid  luua näiteks ka nanosekeste baasil. Aga, ja me näiteks söödame neid inimestele sisse või,  või, või me süstime neid, me peame olema kindlad,  et nad on ohutud. Ja kui te ikka veel otsite nänotehnoloogiat  siis võite tulla näiteks Tallinna teletorni,  kus on need? Klaaspaneelid, mille peale astudes võite vaadata siit läbi  ja tunda, et olete 170 meetri kõrgusel siis võtab ki sul  natukene jalad värisema küll, aga kui siit. Nuppu vajutada siis läbi sellise nanotehnoloogilise lahenduse. Seesama pilt lähebki tumedamaks ja. Jala vari kaob ka ära. Meie ümber on nanotehnoloogiat ka asjades,  mida iga päev kasutame. Näiteks käsipuubussis võib olla kaetud nanopinnakattega,  mis on antimikroobne ehk peaks ära hoidma haigustekitajate  kandumise ühe inimese kätelt teisele inimesele. Kuigi see materjal on juba kasutusel, on täheldatud,  et sellised antimikroobsed pinnakatted võivad omal moel  kaasa aidata hoopis superbakterite tekkimisele,  mis ei allu antibiootikumi ravile. See saade ei ole veel läbi, mina olen uudishimu,  tippkeskuse teadustoimetaja Marju Himma ja tänase saate  arutelud jätkuvad Facebookis ERRi teadus portaalis novaator  ja raadio kahes. Just nii kuule esmaspäeval raadio kahe pärastlõunast  uudistemagasini agenda uudishimu, tippkeskusega seonduv on  üles leitav internetist teemaviitega tipukas.
