Vaat mis juhtus. Lähen hiiri püüdma, aita poegadele, rääkiski is pahagoeronhoovis, laika kibu oma kuuti, viis. Tehke kambris mänguringe, aga õue ärge minge, tulen koju. Lähme siis. Musti aknalaual, mängib Tiitsu rõõmsalt, hüpleb sängis, aga nii sisu soovib mängida, vaid hoovis astub, otsib mängupaika isekalt ja tähtsalt, nii. Kes anud laika, kus onlaika. Nii tagutisid Davy mullal, küüned nagu nõelad, teadku seda koerad õelad, mustalt kukal, roosa keel laikalongib hoovi teel. Aeg on igav, kutsikal mängukaaslast pole tal, aga siis kes oli, see jooksis üle hoovi tee, vöödiline, karvane, pisut koera sarnane. See võiks suure menuga mängida, kamminuga, mõtleb Laika kikkis kõrvad, jaan krapsti niisi kõrval. Oiza imeloom, mis nüüd kassipojal seljas, küür, saba püsti nagu kuusk, kihvad sädelevad suus, nende taga kuri ringumine, urin mullal kisma, et küüned ka puutuda, Samindeisa kutsikale nalja lihtsalt teevad neli väikest kihvaauguks hiire murdjale. Pleb Miisid kõrvast, näksab kuni oma raske käppa paneb nii siduri ajale. Veel üks turtsatus käib kole kassipoega murul pole, eemal on üks tühi kast, kasti otsas väike kass kuid ei leia pelgupaika kassi mudilane seal tagakäppapidi laika meesi kastilt alla veab, ta ei suuda mängu jätta. Neljas noor ja tragi kiisu küünte kiuste mättal muljub, Miisid sagib viimse jõuga, lõpeks Miisi laika küüsist, pääses siiski hoovil puurid poolik riit. Kiisu otsib kaitset siit ootamatult käppa, pall hakkab veerema üks halg, teine ka ja kolmas lisaks. Hoovis kostab pale, kisa. Meesi esikäpp on kahe väga raske halu vahel aga laika tema kõrval muudkui näksi, Miisid kõrvast. Õnneks väike tüdruk, Liisi päästis sellest hädast. Miisi. Vana kiisu jõudis koju. Leidis kurva pildi. Nutavata pisi pojud meesi haige pingil. Nüüd on päris selge seegi, kuhu juhin lugu maavanemate loata, keegi ärgu mingu hulkuma.
