Aulikut kuulajad möödunud kool oli meil juttu teise maailmasõja algusest. Õige sünged sündmused. Nüüd läheme vahelduseks kaugemasse minevikku ja 200 la tonnis Mabajatan olmest eelkõige söömisest, söökidest ja söögikommetest, nende muutumisest Euroopas kõrgkeskajal ja järgmises tunnis uusaja algusperioodil. Olme ja söömine ole mõnes eelkõige sellest, millise Euroopa piirkonnaga oli meil tegemist kas Vahemere maadega Lääne ja Kesk-Euroopaga või Läänemere äärsete alade ning Skandinaaviaga hoopis niiskema ja jahedama kliimaga, kui seda oli Lõuna-Euroopa. Aga erines ka sellest, kas me peame silmas lihtrahva talupoegade või linnakodanike, Fjodaalide või vaimulike munkade argielu ja ka pidupäevi. Kõigile sotsiaalsete kihtide olme juures. Peatumine nõuab kaugelt rohkem aega, kui ajalootundide käsutuses on. Ja seepärast ma piirdun peamiselt söögi ja seegi kommete osas toimunud muudatustega. Üldistavalt võib öelda. Keskajal oli lihtrahval toitu alati vähe, tagavarasid peaaegu ei kujunenud. Hea, kui piisas järgmise lõikuseni. Vahepeal Põhjamaades oli tingituna kliima eripärast põhiteraviljad, nisu ja oder. Hirss, rukist ja kaera kasvas nisu ja odra põldudel umbrohuna. Laialt oli seal levinud viinamarjakasvatus, mis nõudis aga palju hoolt, olles üldse kõige tööjõunõudlikum taimekasvatusliikidest. Aga seest andis meeleolu tõstvat Nestet, mida ohtralt kasutati söögikordade juurde. Rasvainetest oli peamine oliiviõli oliivi ehk õlipuude viljadest välja pressi. Kusjuures südamikud tuli varem eraldada nende purustamine pressimisel Ricos oliivõli maitse eristveti nelja liiki oliiviõli kõigepealt kvaliteetõli, mida kasutati toitude valmistamisel siis vähem kvaliteetne, sobis kosmeetilise vahendina määrdeainena ka inimkeha määrimiseks ja lõpuks söögiks kõlbmatu õli jääk, mida põletati õlilampides kütteainena oliiviõli asendas loomseid rasvu ja oli loomulikult ka tervislik. Vahemere maades siga ei hinnatud ja suuremat ei peetud. Küll peeti seal veiseid, aga neidki peamiselt kui künniloomi, mitte aga piima kandjatena. Soojas kliimas piima Raiknes kiiresti ja seda sai säilitada peamiselt jõustona, aga eelistati teha kitsepiimast juustu. Tõesti maitsvaid juustusorte. Vahemeremaade inimesed sõid peamiselt kitse-lamba- ja ka loomaliha, samuti palju rohte õunu, pirne, ploome. Kõrgkeskajal lisandus veel magus apelsin. Keskajal eurooplaste toidulauale ei olnud üldse kartulit. See tuli pärast suuri maadeavastusi. Ei olnud ka tomati õige vähe, keedeti supp või? Pigem oli see vedel kört ja vähe pruugietiga piim. Põhjapoolsetel aladel Läänemere ruumis oli peamine põlluvili rukis hiljem ka kaer. Need kultuurid kasvasid hästi ka lühikese vegetatsiooniaja vältel küllaltki jahedas ja niiskes kliimas. Kaer muutus järjest olulisemaks hobused hoiduna kui hobuseid hakati härga tasemel rakendama adra ette ja nad vajasid tugevat toitmist. Inglismaal ja Loode-Euroopa mandriosas kasvatati palju lambaid. Andsid nii villa kui liha. Rasvained saadi sügisel sigadest. Suure osa aastast olid tolleaegsed kõhnukesed sead otsekui vabakäigu vangid. Aga sügisel lasti nad täiesti vabaks ja suunati tamme saludesse suurtes tammemetsadesse, kus nad sõid ennast tamme, tõrudest, rasva. Ja siis sügise lõpul nad tapeti ja liha soolati, et see püsiks kuni kevadeni. Suurema karja ületalvepidamistakistas, loomatoiduna pos. Heinategu nõudis palju aega. Ulukilihaulukeid oli küllaltki palju, oli ka oluline, kuid Heodaalid muutsid jahipidamise oma privileegiks. Hapendamata taignast, kalde koomuses või tuhas küpsetati odrakakku käsi. Soojalt olid need õige, maitsevad aga kuivasid kiiresti. Ometi nad ei riknenud need, neid sai teele minnes või jahile suundades kaasa võtta. Kuuma vedeliku kastetuna muutusid ka kuivad otra kood suupäraseks budiks. Peagi õpiti valmistama hapendatud taignast Rocke või odraleiba. Leib on lauaperemees, kõik muu on leivakõrvane. Ütles ka eestlaste vanasõna. Keskaja leivapäts olid suured ja ümmargused, vaks kargost kaks vaksa läbimõõdus ja kaal ka soliidne mitt alla kuue kilogrammi. 10 kilogrammi polnud haruldane. Suurde ahju mahtus kaheksa kuni 10. See töömehepäevane leivavajadus ulatus ühe Kelani. Kuna värsket leiba maitsvat värsket leiba kulus palju, siis tehti, kas tegu korraga. Üks jäi siis oma järge ootama. See olnud puhas Rocke leib, puhas leib oli pühadejada päevade pulmade ja peied. Toit muide tuli leiba ikka segada aganatega. Soomes näiteks puruksjahvatatud männikoorega. Väga oluline toidulaual oli kala. Seda kolme kandi pealt. Kõigepealt kala tolleaegsetes, siis veekogudes, jõgedes, järvedes, tiikides, jaga rannameres oli hästi palju kalarikkad, ajad olid teine paastu ajal kui katoliku kirik ei lubanud liha süüa, asendas kala liha. Kõige pikem oli kevadine paast, kui toiduga oli juba üldiselt kitsas. Lihaheitepühadest vastlaaia järel kuni lihavõttepühadeni kokku 46 päeva kusjuures pühapäeviti lubatega lihas ei. Ja veel oli kala oluline ikalduse aegadel näljaaegadel. Ta aitas pääsla näljast rannarahvas saarte elanikke. Mate jõgede järvede ääres elanuid kaikaldused põhjamaadel olid tingitud mitte põuast, vaid öökülmadest liigsetest sademetest, mis ei lubanud ei heina teha ega vilja koristada. Aga ei mõjunud. Vala rohkusele nii, et rasvane soolaheeringas sügisene püük oli lausa maiuspala. Levinud oli põhjamaades kuivatatud või vinnutatud tursk tiikides karpkalakasvatus. Selle oskuse tõid Baltimaadel mongad. Siis lärts lased. Nendel oli komme rajada oma kloostreid veekogude lähedusse Eestist Kärkna ja Padise kloostrid. Sisters lased, arendasid ja tutvustasid talupoegadele ka aiandust. Kloostrites leidus pealegi munki, kes nuputasid uusi Kormaanilisi võtteid. Aiasaaduste ja eriti kalatoitude valmistamiseks. Lõunapoolsetel aladel olid nad meistreid õlle roolemisel ja kergemate aga hiljem ka kangemate alkohoolsete jookide segamisel. Sellest kauge kajana ulatub meieni üks vanim kööridest venedik teen vägagi vürtsi. Selline vedelik oli see.
