2016. aasta sügisel pistatus teravalt arutelu metsa raie üle,  kus kohas, kui palju ja millist metsa võiks üldse maha raiuda. Samas me näeme aina rohkem seda, et loodus rapib metsa palju  hullemini kui inimene. See on see koht, kus kliimamuutuse kohtub metsaga. Kui mets saaks otsa, siis millest te kõige rohkem hakkaksid  puudust tundma? Üldiselt puudest ja metsast. Marjadest metsmarjadest võib-olla vaiksest kohast. Ja noh Ma küll mõelda, et sa lähed parki ja saad seal  ka vaikselt olla, aga ikkagi need inimesed noh,  avaram ja sa näed neid teisi metsas, on see,  et sa võidki reaalselt üksi minna. Kui mets saab otsa no siis on ju katastroof,  siis kõik, kas linnud kaoks loomad, kaoks lindudel,  kas toit, loomadel, kaugs, toit? Esiteks oleks liiga üks luine, oleks, et mulle endale  meeldib käia matkamas niimoodi, et siis minul oleks osad  tegevused läinud kohe ja. Õhusaastatus läheb suuremaks, mets annab meile väga palju  energiat juurde, ma ise oman ka metsa Võrumaal seitse  hektarit minule metsas meeldib, et, et ma ei tahaks,  et mets otsa saaks. Öeldakse, et eestlane on metsarahvas mets on suur osa meie  rahva identiteedist. Võib ju tunduda, et metsa on meil ütlemata palju  ja sellega on kogu meie maa kaetud. Samas jällegi oleneb, kuidas metsa defineerida,  sest metsal ja metsal on vahe. Kui mets on selline ökosüsteem, kus kasvavad puud  siis meil on metsa umbes pool maismaast. Kui inimene siin ei toimetas, oleks umbes 85 protsenti. Selles mõttes võib öelda, et jah, me oleme metsased küll,  aga looduslikult oleks veel metsasemad. Ja teine asi on muidugi, et kas nüüd kõik see,  kus puud kasvavad, on mets ökosüsteemi terviku mõttes  ja siin lähevad teadlaste arusaamad juba üsna lahku,  võib öelda, et sellist puutumatut ürgmetsa,  kus inimene kunagi pole midagi teinud, Eestis kas üldse ei  ole või peaaegu ei ole. Ja siis edasi me saame hakata liikuma sellel looduslikuse  real järjest looduslikumatest, mida on üsna vähe,  kuni siis järjest inimmõjulisemad ja lõpuks raiesmike ni välja. Paljud metsamehed praegustest debatides ütlevad ju seda,  et raiesmik on ka mets. Nii et noh, mingis ajalises mõõtmes on see  ka mets jah, aga, aga puude kui ökosüsteemi dominantide  mõttes ta ei ole, mets. Ega mets ei ole pelgalt puude tihe kasvuala,  vaid elustikuga ökosüsteem. Aga mis saab sellest ökosüsteemist, kui puud maha võtta? Kõigepealt on see kindlasti suur šokk, peaaegu kõik  mikroklimaatilised tingimused muutuvad, valgused,  temperatuurid, mets on ju kolmedimensiooniline,  on väga keeruline süsteem, lisaks on seal see mulla osa,  aga puud on tõesti nii võimsad, et kui on muidu võrastik metsas,  siis see, mis seal üleval tingimuste mõttes on,  on täiesti teistsugune kui see, mis seal all on. Niiskus, temperatuur, nendel gradientidel toimetab suur hulk  teisi liike. Kõik see lageraie puhul sealt kaob ja tegelikult on mingis  mõttes lausa ime, et pärast niisugust süsteemi raputust on  suuteline sealt küllaltki sarnane süsteem aja jooksul taastuma. Kas ei olegi siis niimoodi, et võtad ühe metsatuka maha,  loomad lähevad sealt edasi sügavamasse metsa,  kes seal metsatukas muidu elasid ja siis,  kui sinna uus mets peale kasvab, uued puud peale kasvavad,  et siis kogu see ütleme, et loomastik liigub sinna tagasi. Erinevate liikide võime oma asurkondi liigutada  või taastada on kõigepealt väga erinev, see oleneb sellest,  kui hea on nende levimisvõime, milline on nende arvukus. Selge, et kui neid on väga vähe, siis riskid kokkuvõttes,  et need väljarändajad surma saavad, on, on suured. Nii et võib juhtuda, et nad ei ole võimelised uut kommuuni  asurkonda enam moodustama ja need kriitilised piirid. Et kui kiiresti organismid suudavad liikuda,  kui hästi nad suudavad taluda häiringuid,  kuidas moodustuvad asurkonnad uutesse asukohtadesse on kõik  sellise ökoloogilise uuringu ja ökoloogilise modelleerimise tulemus. Ja üks, mis sellest on õpitud, on, et see hääbumine võib  olla väga tasahaaval ja väga raskesti mõõdetav. Näiteks kui me ka reaalajas mõõdaksime kas  või Eestis inimeste või inimpopulatsiooni vähenemist  siis tõenäoliselt see ei paista ks alarmeeriv. Aga kui me paneme selle aastakümnete või aastasadade peale,  siis hakkavad juhtuma need asjad, mida demograafid meile  praegu räägivad, et kui me kohe midagi ette ei võta,  siis selle sajandi lõpuks on, on, eks ole,  Eestimaa inimpopulatsioon kehvas seisus ja sama on  siis metsades kõigi nende kümnete tuhandete populatsioonidega,  kui me räägime Eestist või miljonitega, kui me räägime maailmast. Metsa kui ökosüsteemi taasloomine ei ole aga niisama lihtne,  et piisaks ainult uute puude istutamisest. Tihtipeale metsaomanikud mõtlevad, et nad teevad midagi väga olulist,  kui nad istutavad puu. Noh, ökoloogina võiks öelda, et sobivates kasvukohtades  hakkavad puud kasvama nii või teisiti ja on  siis teatud eri juhud, millised ei juhtu  ja need on väga huvitavad. Aga kõik see, millest need puud seal elama hakkavad  ja kes sinna veel tuleb, tuleb ju väljast. Toitained mullast mullaviljakus, vesi, valgus,  omavahelised suhted, kas või needsamad mükoriisa niidistikud,  mis sinna moodustavad pisikesed elukad, kes kannavad laiali  seemneid ja panevad taimi kasvama. Seda nimetatakse siis ökosüsteemi taastumisvõimeks  või ka mingis mõttes selliseks elastsuseks,  et me võime ühes ökosüsteemis tekitada niisuguse tugeva  häirinu ja enne imet see liigub tagasi sellesse seisu,  kus ta oli. Seega ei ole küsimus ühes kohas või ühes raies. Küsimus on samaaegselt toimuvate raiete mustris. Puud ja metsa muld seovad süsinikku. On välja arvutatud, et kogu süsinikust, mis Euroopa Liidu  riikides inimtegevuse tulemusena õhku paisatakse näiteks maakasutuse,  ahjukütte või autode heitgaaside kaudu suudavad metsad  tagasi siduda vaid kuni 25 protsenti. Keset Lõuna-Eesti metsasid on üks tellingutes torn,  mille peal on selge silt, et ronimine keelatud,  aga teaduse nimel peab ka reegleid rikkuma. Tartumaal Järvselja asub me nimeline teadusjaam,  kus uuritakse, millised protsessid elusa metsa  ja selle kohal asuva õhkkonna vahel toimuvad. Teadlased mõõda vad, kui palju süsinikumets päeva jooksul  seob ja kui palju öösel vabastab. Öeldakse ikka, et mets on maakopsud Alisa,  kuidas need kopsud siis töötavad, milline see päeva rütm  neil on? Mets käitub nagu iga teinegi elusorganism. Hommikul ärkab koos päikesega, ainevahetus hakkab tööle,  sööb päev otsa süsihappegaasi ja õhtul enam väga aktiivselt  sebida ei viitsi. Niisiis, maa atmosfääris olevate gaaside,  näiteks süsihappegaasikiht moodustab justkui kasvuhoone kile,  mis laseb päikesekiired sisse, kuid ei lase tekkinud soojuse eralduda. Seda kutsutaksegi kasvuhoone efektiks ja sellepärast toimub  globaalne kliima soojenemine. Puud ja metsad leevendavad seda kasutades süsihappegaasi  suhkrute tootmiseks. Nii on võimalik fotosünteesi abil eraldada kuni veerand  atmosfääris leiduvast süsihappegaasist. Kindlustundest on asi ikka väga kaugel. See metsarada asub maastikukaitsealal mis tähendab,  et rattaga saab siin sõita ilmselt ka paarikümne aasta pärast. Kui raiujate eest on mets seadusega kaitstud,  siis kliimamuutused võivad meie metsasid tundmatuseni muuta. Selleks, et teada saada, kuidas kliima muutumine meie metsi mõjutab,  võib kliimamuutusi imiteerida. Siin taamal on näha umbes kolme hektari suurune maa-ala  kus on natukene rohkem kui 10 aastat kasvanud hübriidhaavad Priit,  mida te olete selle 10 aasta jooksul teada saanud,  kuidas see niiskus nendele haabadele on mõjunud? Meil jah, see puhverala on siin hübriidhaava puistu,  aga siin puistu sees on meil katseringid. Seal on meil tegelikult kaks liiki hübriidhaab  ja harukast. Nendele mõlemale on taoline niiskuse suurendamine vot  siis nii õhuniiskus siis mingil määral lehtede märgumine  ja ka suurenenud mulla niiskus tänu sellele,  et puud tarbivad vähem vett, mullast. See on kasule mõjunud pigem negatiivselt. Järvselle katsemetsas tehakse eksperimente ökosüsteemi õhuniiskusega. Teaduskeelne lühend sellele on Fahm eksperiment  mis tähendabki metsa ökosüsteemi õhuniiskusega  manipuleerimise eksperimenti. Kliima nagu ka üldse Põhja-Euroopa võiks muutuda niiskemaks soojemaks. Ja muidugi ülemaailmne trend on süsihappegaasi  kontseptsiooni kasv prognoosida kohaselt võiks meil sademete  hulk suureneda siin viis kuni 30 protsenti aga küsimus on  nüüd ka selles, et kuidas ta jaotub, et kas see saab nüüd  peamiselt külmal aastaajal või, või see tuleb suvel vegetatsiooniperioodil. Võib ju mõelda küll, et mida niiskem on kliima,  mida rohkem taimed vett saavad, seda parem ju neile on,  seda kiiremini nad kasvavad. Aga kui me nüüd mõtleme selle peale, et tulevikus see kliima  on niiskem, kas puud ja kogu taimestik rõõmustab  selle üle? Laias laastus, ma arvan Jah, aga mitte kõikidel juhtudel Meie katse siin on ka näidanud, et kuigi me tegeleme ainult  õhuniiskuse suurendamisega, tähendab see seda,  et puud tegelikult tarbivad vähem vett, võtavad mullast  vähem vett, see tähendab seda, et mulda jääb rohkem,  et alles mis omakorda tähendab seda, et,  et muld võib mingitel hetkedel olla liigniiske. Ja kui mullas on nüüd liigniiskus, siis igasugused protsessid,  mis on seotud juurte elutalitusega, saavad alla surutud ja,  ja seetõttu taimede kasv väheneb. Ja samuti võib muutuda see, kuhu taim oma ressurssi paigutab,  kas ta kasvatab seda maapealset osa või maa-alust osa. Et kõik see võib muutuda Kõik need ekstreemsed ilmastikumuutused,  millega taimed peavad toime tulema mõjuvad taimedele ikkagi  stressi ma ja seetõttu on nad ka haavatavamad. Stressi peaksid tundma ilmselt ka need inimesed,  kes näiteks Eesti pensionisüsteemi väga palju ei usu  ja otsivad alternatiive ja kes on pannud just nimelt omale  metsa kasvama, mis nendele inimestele öelda,  kuidas nad oma pensioni investeeringut peaksid  siis hoidma. Ma arvan, et nad ei peaks muretsema väga,  et küll see mets kasvab. Teadlased pakuvad välja mitmeid versioone,  milliseks kujuneb kliimamuutuste mõju metsadele tulevikus. Mis sa arvad, millist metsa võib maha raiuda? Ma ei arva üldse, et seda võiks raiuda. Et see on vajalik Minu ruttu ees on kolm tamme ja ma. Taha on näha. Imelik tunne on, kirves käes, elusa puu juurde minna. Täismõõdus kask on ligikaudu sama vana kui minagi. Selle koorel kasvavad samblikud koorepragudes elavad putukad. Puu on juurestiku ja seente kaudu ühenduses kümnete teiste  lähikonnas kasvavate kaskedega. Võras võib olla linnupesagi. Ütle, milline side võib inimesel tekkida loodusega,  mille side võib tekkida puuga, sellepärast on  ka väga raske siia kirves sisse lüüa. Samas tuleb endale aru anda, et kuskilt see puit peab tulema. Et saaks tehtud köögimööbel ja laste mänguasjad  ning kütta soojaks majad. Kõige kurvem näide ökosüsteemi muutustest on Lõuna-Ameerika  vihmametsade hävitamine. Teadusel on väga palju avastada ja metsadel,  tõenäoliselt on väga suured globaalsed funktsioonid. Vihmamets ise reguleerib sademeid, olnud pikka aega hüpotees,  mis nüüd hakkab saama õnnetut kinnitust seda kaudu,  et kui ehmamets on tugevasti maha võetud  ja inimesed on nende asemele rajanud põllud  siis selle sademete, nii-öelda ligitõmbamise või,  või auru aurumise tekitajatena. Kadunud metsad toovad ühtlasi kaasa selle,  et nendel põldudel ei saa enam midagi kasvatada,  sest seal ei ole piisavalt sademeid. Kui me raiume siin oma Eesti metsi ja eriti kui me teeme  seda väga suures ulatuses, siis võib juhtuda,  et sellel on lõpuks palju suuremad tagajärjed kui meil endal  siin Eesti jaoks. Kas praegune arutelu Eesti metsaraie osas teie hinnangul  proovib vähemalt arvesse võtta seda, et mõistlikul määral  selline ökoloogilise tasakaal saaks ikkagi säilitatud? No proovib, aga ma arvan, et me oleme väga kaugel sellest  eesmärgist ja sellel on kaks põhjust. Üks on, et muidugi teadlased ka lõpuni kõik ei tea,  paljusid asju peakski kohapeal uurima. Ja siis me jõuame sinnani, et kas keegi uurib  või ei uuri. Ja teaduses ei ole raha, võib olla kunagi liiga palju  ja kompetentsi piisavalt ka seal, kus tegelikult oleks väga vaja. Nii et ma arvan, et kõigepealt uuringuid ei ole piisavalt. Aga teine pool on siis, et kuidas ühiskond seda Mida ta soovib ja ma arvan, et algus on jällegi tehtud aga. Ma arvan, et poliitikud peaksid olema ambitsioonikamad,  nad on nüüd ehk suutnud endale selgeks teha,  et metsas ongi teisi väärtusi veel peale puude. Ja et kujutage ette, et võib juhtuda, et et see,  et metsas on palju puitu, võib olla millegi muu jaoks halb. Ja rääkimata sellest, et kui me selle puidu sealt välja toome,  siis võib see olla hoopis halb. Selle on nad avastanud ja selle ka, et see tuleb kuidagi  kokku panna. Aga ma arvan, et asi ei ole läinud veel piisavalt sisuliseks  selles osas, et kuidas kokku panna, millest tuleks loobuda  ja kas me ühiskonnana oleme valmis seda tegema. Ma arvan, et arutelu on kohati keskendunud liigsetele detailidele. Näiteks tohutult vaieldakse puidu juurdekasvu üle. Jah, seal on segadus, aga see ei ole peamine. Kui me räägime säästlikust, metsamajandusest  ja selle tagaolevast teadust, siis me jagame  selle üldiselt umbes kuue väga suure klassi funktsioonide vahel,  millest puidu hankimine on ainult üks ja kusjuures puiduvaru  või puidu puidumaht. Sellest on ka ainult üks pisike osa. Et samavõrd oluline on näiteks, et kui me ühte ökosüsteemi ekspluateerimime,  mingi tooraine Saamiseks siis kuidas jaotuvad ühiskonnas sellest saadavad tulud,  kas nad jaotuvad õiglaselt või lähevad nad mingite  konkreetsete väikeste ühiskonnagruppide taskusse nagu öeldud,  see kõik, millest puit kasvab, on tegelikult võib öelda  avalik hüve, kõik need mullad ja toitained  ja veeringid ja süsinikuringid ja valgus  ja kõik nii edasi. See ei ole midagi, mida eraomanik või majandaja on sinna toonud,  see on ühine asi. Ja nüüd, kui sellest ühisest asjast tehtud tooraine  jagatakse väga vähestele ühiskonnas, siis ma arvan,  et sotsiaalteaduslikkust jutte nurgast ei ole hea lahendus  ei ole õige lahendus. Nii et isegi see puidumajandus on veel korda tegemata,  rääkimata teistest. Me näeme seda, et inimesed aina rohkem kolivad linnadesse,  toimub selline pidev linnastumise protsess  ja paratamatult inimesel võib ära kaduda side metsaga  ja loodusega. Asko, miks on oluline, et inimene peaks ikkagi metsas käima  ja ja, ja mitte ära kaotama seda sidet loodusega? Ma arvan, et kõige olulisem ongi teha õigeid valikuid,  tuleb aru saada, kust see kõik, millest me elame,  ikkagi pärit on. Linnas me paratamatult saame oma kogu oma eluks vajaliku  tooraine endiselt ikka loodusest ei saagi poest,  just ei saa poest ega saa isegi tehasest,  vaid see kõik pärineb mullast ja, ja aineringetest  ja elustiku erinevatest seostest. Nii et ma arvan, et seda teadmist ei tohi ära kaotada. Ja nii nagu mõtlevad inimesed, nii hakkavad lõpuks mõtlema  ka poliitikud, kes teevad otsuseid meie esindusdemokraatia tingimustes. Seetõttu ma arvan, ei ole alust eeldada,  et poliitikud on väga palju targemad kui nende valijad. Ja ma arvan, et iga inimene saab midagi teha selleks,  et et riik oleks tark olles kõigepealt ise tark. Igaüks on kohustatud säästma elu ja looduskeskkonda  ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. See on kirjas Eesti vabariigi põhiseaduses. Kui seadused reguleerivad inimeste tegevust,  siis mis reguleerib kliima raevu looduse vastu? See kask, mille ma kirvega maha raiusin,  on praeguseks kenasti kütus, mitte puudena ühes  majapidamises riita laotud. Üks Eesti pere saab tänu sellele puule toa soojaks  ning samal ajal kohalike ökosüsteemi hävinenud  metsasäästlikuks majandamiseks tuleb küll aeg-ajalt kirvega  metsas käia, kuid tähtsamate otsuste tegemisel peab kaasama  ka teadlased. See saade ei ole veel läbi, mina olen uudishimu,  tippkeskuse teadus, toimetaja Marju Himma  ja tänase saate arutelud jätkuvad Facebookis ERRi teadus  portaalis novaator ja raadio kahes. Just nii kuule esmaspäeval raadio kahe pärastlõunast  uudistemagasini agenda uudishimu, tippkeskusega seonduv on  üles leitav internetist teemaviitega tipukas.
