Maailma suurim Alvar öölandil unikaalne looduskooslus  või vaene karjamaa. Keset lagedat alvarit on selline tuul, et ükski inimene ei  tahaks siin kaua aega veeta, aga nagu näha,  siis lehmad naudivad seda kohta. Õpetatud jahikoer on jahimehe suurim sõber  ja abiline. Kobras looduse veesüsteemide parim insener Oleme tulnud Pärnumaale, inimestel on siin väike probleem. Kraav on üle ujutatud kobraste poolt ja siit tuleks need  kinni püüda. Aga me ei ole koprajahil niisama üksi. Meil on Naviska spetsiaalne urukoer. Koer juba teab, millega on tegemist, on saanud kopra lõhna  ninna ja ta väga tahaks alustada juba tööd. Nüüd on üks oluline asi, veetase tuleb saada madalamaks,  et koer pääseks nendesse kopraurgudesse. Ja veetase on kõrge, sellepärast et kobras on  selle kraavi tammitanud. Ta ujutas kõik siit üle kaldad ja see metsaalune  ja liinialus oli kõik nii värg, et tavalise hommikuga sinna  ei saanud. Kogu selle tegevuse eesmärk, mis, mis meil siin on,  on see, et kus see kopaarv, kus suureks läheb,  on, tekivad metsakahjustused. Üks jahimehe ülesannetest on natuke seda uluk,  arukust nagu piirata ja ohjes hoida, et ei tekiks suuri kahjustusi,  ei ole vahet, kas ta on põder, kes kahjustab metsa  ja noorkultuuri, hävitab või on see kobras,  kes oma elutegevusega kahjustab metsa, et ikkagi jahimehe  ülesanne on nagu hoida nagu tasakaalu. Nüüd tuleb koera elu ka lihtsamaks muuta,  vesi tuleb saada siis allapoole, et kopraurud oleksid vabad. Vabad. Kopra valitud materjal on väga hea. Olgem ausad, ühest küljest on nagu väga kahju  ka lõhkuda seda kobrast filigraanset ehitustööd. Vastasel juhul me ei saaks ilmselt neid täna siit kätte. Tammide eemaldamine on kandnud vilja, veetase on madalamale  langenud ja võibki alata jaht, kuidas see protsess nüüd  edasi välja näeb? Nüüd on niimoodi, et ma lasen brita lahti,  koer hakkab kalda peale otsima. Ja ise suunan koera, aitan teda juhul, kui on kuskil urgu  tarvis minna, võtan natuke auku lahti tal orgu  ja kahvadega. Mehed käivad kalda peal. Kui koer läheb urgu, siis pannakse orule kahv ette  ja koer ajab koprakahva. Ja Brita läheb. Mis ta täpne tõug siis on saksa jahiterjer,  saksa jahiterjeri? Neid on noh, kutsutakse ka siledakarvalised  ja karmikarvalised aga algselt on nad niimoodi,  et võib ühes pesakonnas sündida siledakarvalise kutsikaid  ja karmikarvalise kutsikaid ja see on tõule omane. Millal ta siis oma esimese kopra sai? Se kara seitsme kuuse juba seitsmekuuselt nii. Kuidas üks seitsmekuune koer teab, kuidas jahil käituda  usaldab ainult oma nina instinkt, et tal on veres jahi koer. Jah, jah, just see hasart tekib kohe ju lõhnast  ja kõigest ja sellest ja noh, peremees käib  ja õpetab ka, suunab natuke. Kas igast koerast saab treenida jahikoera? Kindlasti mitte, et esiteks, Eestis võib käia jahil  jahitõugu koertega ja seda tõugu tuleb tõestada. Võin julgelt väita, et kuskil 50-st 60-st protsendist  ka jahikoera tõugude tõugu olevatest koertest ei saa  jahikoera kuna on nõrgad jahiinstinktid. Tallinna lähedal on jahikoerte koolitamiseks loodud  vajalikud tingimused. Ka kopra urujahti pidav Brita on käinud siin oskusi lihvimas. Ükski tulevane jahikoer enne eksamile ei pääse,  kui ta pole läbinud paugutesti. Ehk siis, kui ta tahab saada jahi koeraks,  siis ta ei tohi karta pauku. Muidu tal metsa asja pole. Siin on loodud tingimused, et õpetada koertele urutööd. Rebane on siin katsealguses. Ja koer peab ise tulema, nagu siis mööda seda. Neid käikusi siis nagu siia siibri taha. Et siiber näeb vähe välja, nüüd selline siin on augud sees  ja et ta näeb seda, rebast ta kontakti ei ole. Et oleks nagu ohutu nagu rebasele et ta tunneks lõhna. Ja, ja siit algab siis see töö. Jahikoerte õpetajaks tehisurusüsteemis on rebane,  sisko. Ta elab inimestega koos, nagu üks tavaline koduloom. Tema on küll väga rahuliku loomuga, tema teab täpselt,  mis tal teha tuleb. Noh, rebane on see rebane on niisugune enesekindel tegelane,  et tema ei tunne nagu hirmuga ohtu nende jahikoerte poolt,  et siin on kõik turvaelemendid olemas, et ta teab,  et temaga ei juhtu mitte midagi. Nii tundub, et on juba lõhna ninna saanud. Võta ilusti riis ära ja siis hoia kinni. Koer leidis nüüd selle rebased, nii uru uru omanik lasi nüüd  siis rebasele edasi liikuda järgmisesse urusüsteemidesse. Ja siin on oluline ka see, et osadel koertel on nagu  pimeduse või see niisugune nagu inimestel gi on foobia,  et kardavad nagu ulukoerake, nagu sellistes süsteemides liikuda,  et nii, et jahi, koeral, tulevasel jahikoeral,  võib-olla pimeduse kartus ja võib-olla ja kuidas sellest üle saada. No tuleb treenida. Koer valis õige õige tee rebaseni jõudmiseks  ja näeb ta juba lähebki. Ja punnitas ja läks läbi. Väga tubli koer, mis ta ülesande õigeks sooritamiseks tegema peab. Ta peab ikkagi jõudma sinna, nüüd välja,  sinna rebaseni ja, ja piisavalt aktiivselt. Nüüd ta läkski siit läbi, praegu läks just piisavalt  aktiivselt aukuma ja tihedalt ja jõuliselt,  et, et. Ja kindla aja, et lugeda nagu eksam, sooritatuks. Et nüüd võtame koera maha. Koer on olnud väga tubli jah. Ja et ta nagu teeb oma jahiterjeiga omast tööd Et kui me siin taksiga taksid nagu rohkem nagu auguvad ja,  ja annavad rohkem häält, et jahitere üritab ikka kuidagi  ligi saada sinna. Miks on meil tänapäeval jahikoeri vaja, mis ülesandeid nad täidavad? Tänapäeval on jahikoeri vaja meil selleks,  et hoida nagu loodus tasakaalus, et ükskõik,  mis ulu arvukus läheb suureks, tekivad kahjustused. Kas kopra puhul näiteks on metsade üleujutamised bötrade  metskitsede puhul on metsakahjustused jahikoerad saavad  inimestele abiks olla ka haavatud ulukite otsimisel  ja leidmisel. Et väga palju õnnetusi ja juhtumil iga päev teede peal. Ja kus metsloomad siis põgenevad seal metsa  ja väljaõppinud jahikoeraga on sellega lihtne leida. Brita on läinud praegu siia kopra urgu ja teeb kõva häält. Veel pole päris kindel, kas kobras on siin  või ta on just siin käinud. Igatahes lõhn on päris tugev. Veest välja kohe. Ei, mul läks mööda, seal läheb edasi või? Ei mine selle suure rahvaga edasi, mine talle ette. Kuule kahvaga rahvaga, rahvaga, sinna, mis. Oot, oot oot, sinu korras kobras on siin ravilastamata? Ei läinud sinna ei läinud ena. Korras on käes koera abiga hea töö. Hästi õpetatud jahikoerad toimivad. Minu selja taga laiuv suur avar ehk tuure Alvar,  et on maailma kõige suurem alvar pikkusesse 40 kilomeetrit  ja laiusesse kõige laiemas kohas 10 kilomeetrit. Midagi sellist Eestis vastu pakkuda ei ole. Rootsi suuruselt teisel saarel öölandil asuv UNESCO  maailmapärandi nimekirja kuuluv eriline paik meenutab vägagi  Saaremaa kadakasi karjamaid. Alvarid ongi meie mõistes loopealsed. Maailmas leidub sellist unikaalset kooslust aga vaid Rootsis,  Eestis ja tinglikult ka mõnel pool Põhja-Ameerikas. Kujutage ette, ma kõnnin praegu tee peal,  mille kattematerjal on 450 miljonit aastat vana. Seda ei ole siia inimeste poolt kohale toodud,  see on kogu aeg siin olnud, inimesed on seda kulutanud aastasadu,  kuni on jäänud järele selline paene aluspõhi. Ja ilmselt säilib see siin ka kaua aega pärast inimest. Ringkäigule suurele Alvarile viivad mind kaks bioloogi  looduskaitseametnik ja farmer, kellele siinne Alvar on  elutööks ja südameasjaks. Mida on võluvat ühel vaese pinnasega Karjamaal? Ölandi alvari teevad unikaalseks väga erineva päritolu  ja pika ajalooga taimeliigid. Me võtsime praegu taraga piiratud kohta,  kus Ee on teinud teadust ööd juba 50 aastat. Vaatame, kas on veel alles. Keset lagedat alvarit on selline tuul, et ükski inimene ei  tahaks siin kaua aega veeta, aga nagu näha,  siis lehmad naudivad seda kohta ja et see alvar siin kinni  ei kasvaks, tuleb inimesel siin pidevalt neid kadakaid maha raiuda. Witch the pest. What to grasin? Kariloomi näeb öölandil igal sammul ühes kohas isegi kaamleid,  kes on möödasõitjatele eriliseks vaatepildiks. Sajandeid vanu kultuurmaastikke ja nendel kasvavaid taimi  tullakse imetlema kogu Rootsist ja mujalt maailmast. Whi is so im porte to Sa valvers. On soe kevadõhtu sean sammud jõe äärde. Jõe ääres juhtub peaaegu alati midagi. Täna loodan kohata kopraid. Ei tulegi kuigi kaua oodata, kui üks vanaloom hakkab  jõelaeva kombel minu poole ujuma. Minu lõhna tundes muutub loom ärevaks. Saba teisi hoiatava löögi valmis, ujub vanaloom mulle õige  külje alla. Olen vaiksem kui hiir ja madalam kui muru. Õnneks olen siinsele kopra perele vana tuttav  ja äkiline sabalaks vastu veepinda. Asendub vaikse sukeldumisega. Peagi väljuvad mitte kaugel asuvast pesast,  nooremad koprad. Esimene neist ronib veest välja, vastaskaldas täpselt minu kohal. Teine sätib ennast mõned meetrit minust allavoolu minu poole kaldale. Veendunud, et kõik on ohutu, asuvad mõlemad loomad isukalt  mahlast rohtu sööma. 19. sajandi keskel paigaks oli kobras praeguse  Eestimaa-aladelt sisuliselt välja kütitud. Möödunud sajandi 50.-te lõpuaastail. Meie loodusesse taasasustatud kobras on täielikult  taimetoiduline ja ühtlasi meie looduse suurim näriline. Kevadel sööb kobras peamiselt äsja tärganud rohtu. Eriti meeldib talle aga angervaks. Viimaks muudab mu lõhn noored koprad siiski rahutuks  ja nad otsustavad vette sumatades lahkuda. Vees tunneb kobras ennast alati palju julgemini kui kuival maal. Elu suurtel jõgedel tundub muretu ja kena aga arvukuse  kasvades ei mahu kõik kaunites jõekärdudesse elama. Seetõttu on paljud koprapered kolinud metsakraavidesse  ning rajanud sinna võimsaid tamme, et veetaset kõrgemal hoida. Just siin põrkuvad teravalt kopra ja inimese huvid. Inimene kaevab kraave, et metsa ja põldu kuivendada. Kopra jaoks on aga need kraavid just sobivad elupaigad kui  jõe peal kitsaks on läinud. Tihti on kopratamm muljetavaldav ehitis,  mis koosneb okstest, kividest ja kõik see on hoolikalt muda  ja mätastega tihendatud. Veeelustiku mitmekesisuse mõttes on mõõdukalt kopratamme  igati tervitatav nähtus. Enne kaanetavaid pakaseid koguvad koprad paljudesse  kohtadesse suure hulga oksi ja võsa. Võib vaid ette kujutada seda kitsikus, tunnet,  kui pagana asub kaanetama vett ja sulgeb vahel kuudeks  koprapere jääalusesse maailma. Kuid aastatuhandete pikkune kohastumine on kopra lõpetanud,  et tuleb ehitada maja. Kopramajaks on suur okstest ja roigastest kuhjatud kuhila  millest välja või sisse pääseb ainult vee alt. Sügisel pesakuhja ette kogutud pajuoksad on hea talvine  jääalune toidulisa. Talvine elu suurel jõel On aga palju mõnusam kui metsakraavidel. Talvekarvas täiskasvanud kobras näeb välja nagu käppade  ja lapiku saba ga ümmargune pall. Alt ülesvoolu läheneb teine kobras. Jääserval kössitav loom võtab madala hoiaku,  kui tuli ja vinnab ennast vaevaliselt veest välja. Tundub, et on oma. Peale põgusat tervitust haarab tuli ja jääserval vedelema  jäänud pilliroo juurika ja hakkab seda kohe närima. Kopra kasukas on nagu veekindel sukeldumisülikond. Seda peab kogu aeg hooldama ja sasima. Karvasasimise põhiliseks eesmärgiks on koprasaba juures  asuvatest näärmetest pärit nõre kasukale kandmine. Viimane muudabki kasuka täiesti veekindlaks. Peresuhete kinnistamiseks sasitakse ja kasitakse  ka üksteise kasukat. Muidugi on sellel ka praktiline külg, sest lühikeste  esikäppadega kobras ei ulatagi iseenda seljakarvu kasima. Omavahelised suhted ongi kopra peres väga olulisel kohal  ja võõras saadetakse ilma pikema jututa tuldud teed tagasi. Peale mõningast helluse hoogu hüppab, aga tuli  ja taas pea ees jääkülma vette. Samal ajal vaid paarkümmend meetrit ülesvoolu toimetab noor  kobras toominga oksa kallal. Libedal jääl liigub kobras kohmakalt ja libastudes aeg-ajalt  peatusi tehes, et kuulatada Eriti osavaks muudab kopra tema haaramiseks  ja hoidmiseks kohastunud esikäpp. Vahel mulle tundub, et see oleks nagu inimese käsi. Väike osav kobras koorib ülimaosavusega mõrukoorelise  toomingu oksa vaid paarikümne sekundi jooksul. Nagu inimeste peredes, nii on ka kobrastel,  et ühte pesakonda võivad kuuluda nii heledakarvalised kui  ka tumeda kasukaga loomad. Toitva puukoore kättesaamiseks langetavad koprad just  talveti suuri puid. Selle asja juures olen märganud veel ühte suurt sarnasust inimesega. Nii nagu inimeselgi nii lähevad ka kobrastel asjad vahest  kohe täitsa metsa.
