Tere, lapsed, terelapsukesed, meil on siin lastetoas täna  natuke niimoodi sutsukene, isegi võiks öelda vaiksem. Sellepärast, et täna on teine november ja teadupärast on  teine november hingedepäev. Ja ma arvan, et väga paljud lapsed teavad,  mida tähendab hingedepäev, sest me oleme ju tegelikult  lastetoas ka päris palju sellest rääkinud,  aga igaks juhuks, kui keegi veel ei ole kuulnud,  siis võib-olla paar sõna niimoodi. Ma siis võtan kokku nagu et hingedepäev langeb  siis sellisesse sügis pimedamasse perioodi ja,  ja, ja vanarahvas kutsus seda hingede ajaks. Ja, ja siis hingedepäeval oodata koju neid lahkunute hingi  austati neid ja. Ja sellel ajal oldi rohkem mõte, mõtlikud ei tehtud  nii palju nalja, ei müratud, ei tehtud lärmi  ja vaid rohkem mõeldi nendele inimestele,  kes oli lahkunud. Ja oli sellised kombed, et näiteks pandi öösel söögilauale  toitu hingedele kostituseks. Noh, tänapäeval on muidugi need kombed muutunud. Tänapäeval peamiseks kombeks on see, et minnakse surnuaiale  ja pannakse haua peale, küünal. Või pannakse näiteks ka küünal kodus aknalaua peale. Ja kuna meil laste toas mul ei ole siin aknaid,  siis me panime küünlad laua peale. Jah, aga me ei hakka hingedepäeva kombeid siin põhjalikumalt tutvustama,  sellepärast et Veiko ütles, et temal on üks lugu,  mis juhtus tema endaga ja mis sobib suurepäraselt hingede  aega ja mis pani teda mõtlema. Jah, no lugu iseenesest on tegelikult lihtne,  noh nagu lapsed teavad, ma otsin endale sellist uut  kutsumust või ametit või tööd ja siis uskuge  või mitte, aga eelmisel nädalal tuli minul olla surnumatja. Mis sa räägid ja kuidas see lugu on, nagu ütlesin,  on lihtne selles mõttes, et mul on naabrid. Neil on tore, üheksa aastane tütar, ema. Ja emmal oli nüüd selline kurb sündmus, et tal oli  lemmikloom küülik, nii, aga see suri ära. Kuidas kurb, aga mis küüliku nimi oli? Küüliku nimi oli kõrvu. Armas nimi? Kuulge sellepärast äkki vaata, küülikul on ju pikad need kõrvad. Just just täpselt ja seal on sellised pikad kõrvad ja,  ja noh, ema oli selle küülikuga lapsest saati koos olnud,  et nad olid nagu koos kasvanud. Aga paraku on niimoodi ju, et loomad ei ela  nii kaua kui inimesed ja siis küülik surigi ära ja,  ja kuna emal isa töötab Soomes ja emal on  ka päris palju tegemist, siis ema ema palus mind,  et kas ma aitaks siis emal see küülik maha matta. Oi, kas sa tegid seda loomulikult, ma läksin ikka appi. Sellisel juhul peab ikka kappi minema. No ja, ja siis oli nii, et kui ma hakkasin emaga rääkima,  et kuidas me seda kõike siis korraldame ja,  ja nii siis ema ütles, et tema tahaks küülikule,  selliseid matuseid nagunii inimestel. Nii ja mina küsin siis ema käest, et, et  mis ta nüüd sel ajal siis mõtleb, et kuidas  siis nagu inimestel ja teate, mis välja tuli  või et ema ei olnud üldsegi kunagi matustel käinud. Jah, ja kui me veel edasi rääkisime, siis tuli välja  ka veel see, et ta ei olnud surnuaiaski käinud. Tõesti, see on väga üllatav, sellepärast et mina olin selles  vanuses kindlasti väga palju juba surnuaial käinud. Minu ema isa võtsid mind alati kaasa, kui nad läksid kas  hingedepäeval või või jõulude ajal surnuaial küünlaid viima. Ma usun tegelikult, et jah, ma arvan, et ma olin selleks  ajaks isegi matustel käinud juba. No tegelikult, ega see ei omagi nüüd tähtsust,  eks ju, et kas sa oled seal surnuaias käinud  või mitte, aga aga siis ma uurisin edasi  ja tuli välja see, et tõenäoliselt ka ema,  paljud klassivennad ja klassiööd ei ole käinud kunagi matustel,  et isegi kui nende vanaemad või vanaisad on ära surnud,  siis vanemad on otsustanud, et nad lapsi matustele kaasa ei võta. Kuulge, mina ei ole ka ühelgi matusel käinud. No sinuga on natuke teine lugu, sellepärast et sina oled  siin lastetoas ja sa oled kingakarbis sündinud  ja ja sinul oleks väga raske tegelikult surnuaiale pääseda. Põhipõhimõtteliselt, kui keegi mind võtaks kaasa,  siis ma tuleks küll ma ausõna tuleks. Kaasa jah, jah. Eks siis Peame meeles seda, aga siis mind hakkas see asi  nagu huvitama, et miks siis tänapäeval on niimoodi,  et laps ei võeta matustele kaasa ja ma küsisin  siis ema ema käest seda. Ja ema ema arvas, et, Tema meelest on matused selline rõhuv ja,  ja kurb sündmus, et, et, et see on lastele võib-olla liiga kurb,  et siis sellepärast ei olegi näiteks emad kaasa võtnud. Tõesti see on muidugi õige, et kui keegi lähedane sureb,  et loomulikult on see kurb, aga teisest küljest  ega elu ei ole ka ainult üks, ainult üks rõõmustamine  või mingi trall või tants ja pillerkaar. Ei, ma olen sellega nõus, jah, aga noh selles mõttes,  et minu meelest on matused nagu selline koht,  kus sa siis jätad oma kalli, kas siis lemmiklooma  või inimesega nagu viimast korda hüvasti,  et noh, kui sa seda teha ei saa. Et siis jääb kuidagi nagu selline kadunud või,  või selline ma, ma ei tea, selline imelik,  poolik tunne kuidagi või. Jaa, ma olen sellega nõus, aga ma arvan seda ka,  et see alati oleneb. Sest minu elus on olnud niisugune juhtum,  et mind võeti kaasa ühe unu matustele, keda ma õieti ei tundnudki,  kes ei olnud mulle väga lähedane inimene. Ja ma pean ütlema, et siis mulle küll tundus,  et see kõik oli nii kõle ja natuke hirmus. Ja kuidagi ma ei tundnud ennast õiges kohas olevat. Nii et peab alati mõtlema ka. Aga see ei ole ka õige, et kuidagi takistada lapsi lähedaste  inimeste matustele tulemast. Muide, mina, mina ühes saates, mida ma kunagi noh,  telekas nägin, öeldi, et et surm on tegelikult meie eluosa,  nii nagu on sündimine ja nagu on, elame. Väga õigesti öeldud ja ma arvan, et laste kaasavõtmist  matustel ei ole tarvis üldse karta sest lapsed igal juhul  puutuvad surmaga kokku. Näiteks isegi siis, kui ütleme, lemmikloom,  sureb ja nad hakkavad, nad mõtlevad surmast  nii või teisiti ja võib-olla siis, kui neile midagi ei  selgitata või ei räägita või nad ise ei saa matustel käia,  siis mõtlevad, ei tea, mida kokku tuleb lihtsalt rohkem  rääkida ja. Mul tuli selline asi meelde, et kui mina väikene poiss olin,  no mis nüüd väikene, aga noh ikka poiss veel jah,  et siis mul oli hundikoer ja nii nagu ka ema,  siis minul suri hundikoer ära ja mina mõtlesin,  et. Et ma olen hästi tugev, et ma olin kuulnud sellist ütlust,  et mehed ei nuta ja proovisin hästi tugev  ja kange olla, et ei nutnud üldse, aga siis see kurbus nagu  kogunes kõik minu sisse ja ema nägi, et mul on midagi viga  niimoodi ja siis küsis mu käest ja ja siis ma rääkisin ja,  ja mul jäid need sõnad meelde, mis ta ütles,  ta ütles, et, et kurbust ei tohi enda sees hoida. Et kui kurbus on, siis selle peab sealt seest välja saama  kasvõi nutuga. Et kurbust ei tohi häbeneda ja nuttu ka ei tohi häbeneda,  kui on kurb. Täitsa õige, täitsa õige, mina olen väga palju pisaraid  valanud oma lemmikloomade pärast ja aga teate,  mis mul praegu meelde tuli? Meie kodus oli niisugune traditsioon, et hingedepäeval. Me võtsime vanad fotoalbumid välja ja vaatasime sealt  lahkunud sugulaste pilte, vanaisade ja vanaemade pilte  ja veel kaugemate sugulaste pilte. Ja siis isa ja ema alati rääkisid erinevaid lugusid,  et mida need inimesed ütlesid või tegid siis,  kui nad veel alles elasid. Ja see oli väga tore, see kordus aastast aastasse. Mulle see väga meeldib. Siis on nagu niimoodi niimoodi, et need inimesed nagu elasid edasi,  eks ole, läbi juttude läbi piltide, isegi kui neid inimesi  enam ei olnud. Täpselt surnuaiad on tegelikult rahulikud  ja väga ilusad kohad. Võib-olla ainult sellistes noh, tobedates filmides on surnud  selline hirmutav ja õudne. No ja tegelikult pealegi, ega sa ei peagi öösel sinna  surnuada ju ronima, noh. Just nimelt, aga teate, kui mina käin kuskil võõras kohas,  ükskõik kas Eestis või siis ka välismaal,  siis minul on selline komme, et mina alati otsin mõne  surnuaia üles ja käin surnuaedadel ka just sellistel surnuaedadel,  kuhu ma ei ole varem kunagi sattunud. Mulle väga meeldib ja mis on eriti huvitav,  erinevatel rahvastel on väga erinevad surnuaiad. See kajastab täpselt selle maa ja rahva kombeid  ja kultuuri. Seda on väga huvitav tundma õppida. Täpselt täpselt noh, mul on ka, mulle meeldib surnuaeda tal käia,  et ja siis sa vaatad neid hauaplaate, seal seal on,  eks kellegi nimi, aasta arvud, et millal ta elas  ja ja siis on huvitav mõelda, et millega ta tegeles või,  või mis tööd ta tegi või, või milline ta välja nägi,  et see on selline, mida ma olen mitmeid kordi teinud. Täpselt, aga kas te teate, et väga paljudel rahvastel on  isegi niisugune komme, et hauaplaadile pannakse mingi väike  detail selle surnud inimese hobist ja näiteks lähed  surnuaiale ja vaatad hauaplaati ja saad aru,  et siia on maetud üks vana meremees oli ja,  või siis meremehe müts või siis kunstnik  või noh, igasugused erinevad detailid on väga huvitav. Kuule, kuule, kuule, Veiko, kuidas siis nüüd  selle küülikumatus välja nägi? No see oligi lühidalt öeldes niimoodi, et noh,  seal ema aias on üks ilus sirelipõõsas. Ma kaevasin sinna sellise väikse haua ja  siis ema pani oma selle armsa küüliku sellisesse ilusasse karpi,  vooderdasime kõik heintega seest ära ja ja  siis ema rääkis mulle, et milline see küülik oli,  kui ta veel elas, et mis nalju ta tegi ja  siis me rääkisime seal küüliku haua juures sellest küülikust natukene,  et mis nalju ta tegi ja kuidas ta hästi vahva oli  ja ja siis panime veel talle kaasa tüki porgandit ja,  ja tema lemmik mänguasja ja siis panime selle muru mätakese  sinna tagasi sinna haua peale ja nii ta umbes lühidalt tuli,  aga küünal ja siis lilled ja küünal, lilled,  jah ka. Ja selles suhtes on hea, et emma sai oma küüliku oma  kodu aeda mata ja sest väga paljud elavad ju korterites,  eks, ja, ja sa ei saa siis kuhu, kuhu sa matad  siis selle lemmiklooma, kui juhtub ta ära surema? No siis sa pead võib-olla võtma ühendust vanaemaga vanaisaga,  kui ta elab maal või, või kellel on Kas te teate, et tänapäeval on lemmikloomade jaoks juba  ka surnuaiad tehtud ja on? On küll. Ja ma arvan, et see on väga hea,  et need, et need on tehtud sellepärast, et väga paljudel  inimestel on ju loomad, ükskõik siis kas kassid  või koerad või hamstrid või jänesed või mis tahes. Ja kui nad ära surevad, siis ikkagi ju tahad,  et ta saaks kuskil rahulikult puhata ja võib-olla tahad  isegi minna ja temaga seal natukene juttu rääkida. Ja minul oli niimoodi see hundi koer, kellest ma rääkisin,  kui ta, noh, surnud oli ja maha maetud, siis ma käisin päris  mitu aastat temaga veel seal koera haua peal rääkimas ja. Kuulge, aga teate, mis mõte mul tuli, et kui te nüüd jälle  lastetuppa mõnikord tulete, et te võiksite mõned niisugused  vanad albumit kaasa võtta, no ja siis me vaatasime neid,  te räägiks te nagu oma vanadest sugulastest,  see on hea mõte ja. Mulle meeldiks see väga. Et mõelge siis tänasel hingedepäeval oma vanavanemate peale,  kes on juba meie seast lahkunud ja olge ikkagi rõõmsad. Ja, ja kui te olete kurvad, siis ärge kartke olla kurvad  kurbus tuleb samamoodi läbi elada, aga teadke,  et see ei ole igavene. Igale ööle järgneb alati päev ja igale vihmasajule alati päikesepaiste. Ja elus on kurbust, elus on rõõmu just ja kohtumiseni,  lapsed. Ja aegalapsukesed aida.
