Nemad valge. Ha sündis väin. Üha Sinis väline Taline Ilmus laulu sidigi. Ilmus laulu siidigi. Ei ilma. Karista emasta ilma ristaasta. Kauge sestap. Jasta. Kauge sesta kanda ta. Et me laulsime ühe hästi vana laulu öö tulekust  ja seejärel päeva tulekust ja sellest, millest vana rahvas  mõtles öid ja päevasid, tuleb seal öö ja päeva piiri peal,  on niisugune imelik aeg, kust sünnivad luuletajad  ja sünnivad lauljad ja sünnivad kõik luuletused  ja laulud. Ja nende sündimise kohaks on niisugune. Öises taevas olev maailma ema ehk meie linnutee,  kus kohal kõige rohkem tähti on. Ja nüüd me oleme siia ka istunud nõndamoodi,  et siinpool on tüdrukud, et te olete siis  ka nagu oma ema tütred ja ilma tütred ka samuti. Ja teisel pool valge poole peal on poisid,  et niugused päevapoisid ja vägevad ja tublid noh,  niimoodi räägiti vanasti, aga. Mis te praegu arvate, millest see tuleb,  et öö ja päev vahel? Sellest, et päike tiirleb ümber maa, tüüp tiirleb ümber  päikese ja siis erinev siis. Ühe osa sellel ajal meil, kui meil on päev,  siis on teisel pool maakera öö ja siis meil on öö,  siis päike läheb teisele poole maakeral ja seal on meil  siis päev. No see oli nüüd õige küll sellepärast et maa ümber päikese tiirleb,  sellepärast on meil vahepeal suvi ja teinekord jälle talv,  aga see öö ja päev vahelduvad, eks see on sellepärast,  et maakera tiir lööb ise ümberringi ja siis päikest ei jätku  mõlemale poole. Aga kui me nüüd istume siin oma maailmas,  meil on siin kõik ilmakaared ümber siis siit vaadates tundub,  et nagu päike ise tõuseks üles, et me ei saa ju üldse aru,  et maakera pöörleb. Ja sellest mõeldigi, et päike on kuidas ta lennata saab,  kelle moodi ta peab olema siis? Mis te arvate, kes need lendavad? Näed, vanal ajal tehtigi laste mänguasjaks niisuguseid  väikeseid lindusid savist. Ja siin on ühe teise pildi karp ka, mis on nagu niisugune  pardi pea pildi peal ka näha. Sisse lõigatud, selline pardi pea. Ja kui see lind siis seal hommikul tõusma hakkab,  siis algabki valge aeg ja ükskõik, kui paksud pilved oleks  ikkagi on valge. Ja siis läheb aina valgemaks, valgemaks ja. Ja kui õhtu tuleb, siis hakkab see väike lind laskuma jälle  tagasi maa poole. Lõpuks leiab omale pesapaiga seal kusagil läänekaares  ja kui ta siis sealt läänekaarest on maa serva taha lupsanud  siis algabki. Kui nüüd laulsime ööst ja päevast ennem vaatasime kuidas öö tuleb,  nüüd vaatame, kuidas see päev algab, millega päev algab? Hommikul. Mis päike teeb? Kus koht? Idast hakkab tõusma ja ida on nagu ida nemise paik,  kus ka nagu väike taim pistab oma nina välja  ja siis tõuseb aina kõrgemale nagu lill,  pistab oma nina välja idas. Tulelill olegi sa päikese, eks vaatame siin pildi peal kuidasmoodi,  see päike käib. Kõigepealt on ta siin silmapiiri taga peidus,  ta ei jõuagi joonise peale. No nii, nüüd tuleb, tulevad esimesed kiired välja,  väljas on hästi külm kaste ja nüüd on võib-olla halgi maas. Taevas on ikka hästi punane ja sealt päike tuleb aeglaselt üles,  ärkavad lapsed juba hommikul üles ja hakkavad minema kooli,  pesevad silmad ja ongi koolis esimesed tunnid algavad  ja nüüd on päikesel ida ja lõuna vahel silmakaar,  see on. Kagu ja see on keskhommiku aeg ja sealt läheb ta juba natuke  aeglasemalt edasi lõunasse. Ja lõunas jääb ta nagu seisma, seal on ta niimoodi seisab  ja naerab kõigile inimestele all hakkavad hommikupoolikul  koolis käivatel lastel juba tunnid lõppema. Õhtupoolikul koolis käivad hakkavad ennast kooli poole seadma,  et läheb ta lõunast edasi, mis ilmakaarde. Edelasse niisugune pärastlõuna aeg ja nüüd hakkab taevas  minema niisuguseks kollaseks. Ilm on hästi soe ja pehme ja päike laskub,  laskub aina lääne poole. See lääne sõna tähendabki sugust kokkutõmbumist. Kõik lilled tõmbavad oma nupud kokku ja emad kutsuvad lapsi koju. Ja olete juba varsti kodus. Kell saab üheksa, päike läheb silmapiiri taha,  algab unejutt raadiost ja peategi jääma magama. Kus siis päike on, kui öö on? On silmapiiri taga, kui meie vaatame. Kui lill näitas nüüd päikese päevast teekonda,  siis Kaur, näita saa, kus kohal ta öösel läheb. Kaur linn on väga hea sukelduja, sa oled sa  ka paras mees, näitama, kuidas päike sukeldub. Oleme kõigepealt lääne, see oli siis see õhtune aeg,  kus ka lapsed magama läksid ja päike laskub  ka siit silmapiiri taha. Ja laskub ja hakkab minema edasi Lääne ja põhja vahele silmakaar,  seal on. Sa kaua tead? Ei, seal on loe, seal on lood seal, kus luuakse uus päev on  hilisõhtune aeg, siis lähevad vanemad ka magama,  selles on õhtul nii kümne-üheteistkümne ajal. Ja jõuabki päev ära põhja. Nii. Ja nüüd on päikesel põhjas, see on nüüd kõige pimedam  aeg aastas ja öös ka. Aastas tähendab see talveaega, kui päike pikka aega põhjas on. Ja nüüd, kui ta on seal südaöös tükk aega olnud,  siis hakkate tasakesi liikuma edasi hommikupoole sel ajal,  kui päike põhjas on, olete te üleval vast ainult uusaasta ööl. Ja nüüd jõuab päike, mis ilmakaarde kirdesse. Niisugune varahommik siis on öö kõige külmem. Ja nüüd hakkavad juba esimesed päikesekiired paistma välja,  tähed hakkavad kahvatumaks muutuma ja päike jõuab ida poole. Ja kuni lõpuks on, kuna idas ja tõuseb jällegi üles. Mis te arvate, lapsed? Ka sööja päev on alati ühepikkused või, aga. Millal? On öö pikem. Ja millal on päev pikem? Aga millal nad täpselt ühe pikkused on? Sügisel ja kevadel, just pööripäeval ja praegu on  ka just sügisese pööripäeva aeg. Ja kuskohast siis sügisel kevadisel pööripäeval päike tõuseb? Täpselt idast ja, ja mis siis sügisel juhtub veel? Päike. Kaob ära, pimedus hakkab tulema. Pimedus saab valgusest võitu, mida linnud teevad. Linnud on nagu päikesesugulased, kuhu nad lendavad. Lõunamaa. Ja. Ja seda. Kuidas moodi linnud lõunamaale lendavad,  on inimesed ammust aega püüdnud ise ka mängida. Et mõeldud nii, et nagu muinasjutus, nagu oleks seal  lõunamaal lindude perenaine, kes kutsub meid  ja teate niisugust mängu, amet, luiged. Mis seal mängus peab olema, võiksime mängida seda. Jah, kes võiks perenaise s hakata. Triin, tule, sa, Triin, ole siin lõunas,  siis perenaiseks. Nüüd haned ja luiged lähevad siin põhja. Kes hunt on? Kaugus sa oled siis öö ja päeva piiril seal pimeduse  ja valguse piiril vahepeal. Ja vaatame, kuidas need haned ja luiged siis jõuavad oma  koju lõunasse. Haned luiged, tulge koju. Tulge ikka. Haned, luiged, tulge koju, ei saa, kui tal,  mees, tulge ikka. Seekord said kõik haned ja luiged ilusti koju. Öelge, kas teil on kahju ka, kui sügis tuleb? Mida me saaksime teha, et seda suve kuidagimoodi meelde jätta,  endale? Joonistame ja joonistamisega saame meelde jätta. Läbi aegade on inimesed nõndamoodi püüdnud endale suve  meelde jätta ja sealt talvel läbi tulla,  et Nad on pidanud lindu siit meeles ja ma arvan,  et me joonistamegi nüüd lindude rändamist. Kui pimedaks läheb, kas siis ka linnud lennata saavad? Aga mille järgi nad siis lendavad, kui midagi näha  ja mille järgi ka linnu tee järgi teemegi niimoodi,  et valgetele lehtedele võite joonistada kuidas õhtul linnud  lendavad ja sinistele lehtedele, kuidas nad öösel lendavad. Kõige rohkem lendab linde. Just õhtu ja öö vahel, siis kui päike läheb looja. See joonistamine ilusamini läheks tule jaa siia  ja võtab neid linnupille, nendega saab samuti meeles hoida. Linde ja päikest. Öötulek nii kole ei oleks võimegi istuda siin. Ja päeva piiril. Sügise aeg on selline aeg, kus kohal öö ja päeva. Muutumine on kõige kiirem. Suvisel pööripäeval on päike nii nagu me enne vaatasime,  kui ta lõunasse jõuab, siis jääb ta seisma ja. Nagu paigas, selle kohta öeldaksegi, et suvisel pööripäeval  on päike pesas ja talvel samuti, et ta seisab  ja tal on hea ja rahulik olla, aga praegu,  sügise ajal on päikesel hästi kiire. Iga päevaga muutub aina kiiremini ja kiiremini. Sügisese pööripäeva aeg on selline aeg, kus pool päike  ja päeva pikkus kõige kiiremini muutub. See on mõnes mõttes kõige ärevam aeg ja sellepärast me  peamegi kõik üheskoos pingutama nii pillimängu  ja lauluga ja ja joonistamisega, et see pimeduse tulek Meie  jaoks ka nii kole ei oleks, et me ise oleme ju valguse  lapsed ja et me suudaksime seda valgust ja lindude soojust  enda juures hoida. Iga ööga läheb ilm aina pimedamaks, praegu  ja aina kiiremini. See on natukene kole mõelda ka, et kui enam lilli ei ole,  linde ei ole, puudel pole lehti. Silmaga tahaks ikka midagi leida, midagi vaadata. Mis te arvate, lapsed, mis öösel on näha pimedaks tähed on näha. Ja Ongi loodus meile niisuguse kingituse teinud,  et alates augustikuust, kui esimesed tähed peale valgeid öid  uuesti taevasse ilmuvad siis igal õhtul on tähistaeva asend päikeseloojangul. Täpselt samasugune olekski nagu see lindude perenaine,  hanede Luikede perenaine oleks seal kusagil lõunataevas nagu  linnutee võiks vaadata ka, et see on nagu niisugune suur  ja hele naine seal seismas ja kutsumas linde koju. Ja selle. Linnutee peal on linnumärk, ka see on Luige tähtkuju. Teda mõned rahvad nimetavad ka hane tähtkujuks  ja teised jällegi kure tähtkujuks ja siit natuke edasi on  teine kotka tähtkuju siin üleval. Siin kõrval on üks hästi eletäht, see on lüüra tähtkuju  ja veega. Ja kui mõelda, et mispärast need tähed siis nõndamoodi aasta  pimeneval ajal ühes paigas seisavad, sellepärast et. Tähistaevas keerab ennast iga ööga ühe kraadi võrra edasi. Ringjoones on 360 kraadi ja aastas on 365 päeva. Ja selle ühe kraadi võrra edasi nihkumise tõttu on nõnda,  et täpselt samasugune tähtede asend on järgmisel õhtul neli  minutit varem. Kõige rohkem linde lendab päikeseloojangul,  see on kõige tähtsam hetk, see on just see hetk,  kui Triin lindude perenaisena on hüüdnud haned,  luiged, tulge koju ja siis kõik linnud, kõik haned,  luiged, kuret, kõik tõusevad lendu ja hakkavad lendama lõuna poole. Siis on üks hetk täielikku pausi, see on see hetk,  kui päike vajub silmapiiri taha nagunii valus  ja nii raske hetk, et siis linnud ka ei lendab. Ja kohe selle järel tõusevad jällegi linnud  ja püüavad edasi minna lõuna poole ja siis nad lendavadki  siit mööda taevast ja, ja õnneks on meil kohe teemärk ilusti ees,  linnutee on õiges asendis. Ja sellepärast ongi linnuteed hakatud kutsuma  ka talveteeks, näiteks rootsi keeles ja norra keeles  ja seal nimetatakse seda talveteeks. Ja. On linnutee nõndamoodi. Talve võrdkujuks rahvas rääkis nõnda, et kui linnud väga  kõrgelt lendavad Milline talv siis tuleb, mis te arvate, külm  või soe? Ei, siis tuleb hästi külm. Aga kui linnud madalalt lendavad, siis tuleb soe talv  ja pehme talv. Ja samuti vaadati linnutee järgi, et kuna alates  augustikuust on linnutee nõnda õhtuti ilusti nähtaval,  seal edela taevas, see oli hea selle järgi vaadata,  kui linnutee oli hästi hele, siis arvati,  et tuleb hästi lumerohke talv. Ma olen nüüd vaadanud tänavu aasta ja kui mõni selge õhtu on,  minge ka vaatama. Kevadel ongi nõndamoodi, et kevadel on tähistaeva hommikune  asend kogu aeg ühes kohas ühes paigas. Nii et läbi kevade, neid nagu jääks hommikuti sündimisse  taevas seisma ja sügisel jääb ta õhtuti seisma. Need on ikgavesti uhked linnud, teil mõned lähevad päevale,  mõned lähevad öösel ja mõnel pool on linnutee  ka üleval näha. Kohe. Linnud need teil siin piltide peal on. Mõtlesite ka, et mõnda kindlat lindu. Kured ja. Triin, kes sul on? Kui on luiged, siis kured ja pääsukesed. Kui te nüüd lindusid hakata võrdlema omavahel,  mis te arvate, millistes ja Mõned linnud tunduvad ilusamad ka kui teised. Aga kui ütleme, võrdlete hanesid ja luikesid kummad tunduvad  ilusamad olema. Et mõnele haned ja mõnele luiged, Meie rahvas  ja samuti mitmed teised rahvad on mõelnud nõnda,  et haned on nagu suve võrdkujuks ja luiged on talvevõrdkujuks. Ja sellepärast on noh, rahvas armastanud ikkagi sooja  ja päikest ja sellepärast on paljud rahvad arvanud,  et et haned on väga ilusad, nii on iirlased  ja laklased ja šotlased ja. Tiibetlased ja India rahvad on nõnda mõelnud,  Eesti rahvas ka. Aga noh, ega üks ei ole halvem või teine ei ole parem. Mõlemad on vajalikud nii nagu öö on vajalik  ja nii nagu päev on vajalik Ja neid. Aga mis te arvate, mille pärast on luiged talvevõrdkujuks? Te teate, mis järjekorras sügisel linnud ära lähevad,  kes lähevad enne haned või luiged? Haned lähevad enne, oh pane see siia lasta olla. Sellepärast haned kannatavad vähem külma,  õieti see on sellepärast, et haned söövad rohelist rohtu  ja kui rohelist rohtu enam ei ole, külmal ajal,  siis peavad nad ära lendama lõunamaale. Aga luiged, kes rohkem külma kannatavad ja  kes kalasid, söövad, et võivad tulla hiljem. Aga rahvale tundub siis nõndamoodi, et nagu oleksid luiged  tulnud ja haned enda eest ära ajanud. Ja koos luikedega, kui luiged ära lähevad  siis on juba nii külm, et et veekogudele tuleb jää peale ja,  ja lumi tuleb maha. Sellepärast ongi siis need luikesid nii. Külmatoojateks peetud. Kui me nüüd vaatame hanede ja luikede pilte hästi ammustest aegadest,  nii nagu te praegu tegite siia jooniste peale paberi peale. Samamoodi on. Umbes 6000 aastat tagasi joonistatud hanesid  ja luikesid kivi peale et kivi pealt on need nüüd maha  joonistatud ja siia foto peale tehtud. Näete, alguses siin on üks hiigelsuur luik  ja niimoodi, et siit luige sabas kuni peani. Noh, te peaksite kolmekesi üksteise järel olema üksteise  otse otsas, siis saaksite nii pikaks, see on neli meetrit,  on siin see vahemaa ilmselt see valu ja igatsus kevade  ja suve järgi on nii suur olnud ja samuti  siis hirm talve ees. Ja siin all on väikesed Need võivad võib-olla haned olla  ja siit tulevad edasi mitmes suunas ujumas,  neid luikesid ja hanesid ja siin on nagu üks niisugune  imelik veski või kiik veel vahepeal näha. Siin on üleval nagu üks inimene või konn  või niisugune olevus. Noh, lati muinasjuttudes on kond päris tähtis tegelane,  tema on niisugune nagu talvevalitseja, et tema on alati külm  ja sellepärast on ta siia kalju peale ka tulnud. Ja siin kõige lõpus ääres näete, kuskohast lindu kõrvuti üks  niisugune suurem ja teine väiksem lind. Et kaks lindu kõrvuti, need on samuti võiks öelda,  et üks on nagu hani ja teine on nagu luik,  see on nagu suvi ja talv. Nii, nüüd me oleme siin öö ja päeva piiri peal,  me oleme poistega luiged valge peal võibolla  ka talve peal ja, ja tüdrukud on nagu haned seal. Pimedas. Ja see on hästi vana mäng. Ta vist arvata, et 6000 aastat vana, kui see samamoodi  kaljujooniste peale on joonistatud. Ja selle mängu kõige tähtsam osa on kitsikusest läbitulemine. Lindude jaoks on suur kitsikus, kui nad talves on sees. Mäletate, seal taeva peal linnud, ees oli suur värav,  samamoodi on see selles mängus kõige tähtsam. Luiged ähvardavad hanesid, et nad ajavad haned väravast läbi. Kes on, ajavad talvest läbi. Samamoodi ka. Peame igasugusest hädast ja ja raskest tööst läbi murdma. Ja ootama kuni kevadeni välja ja meie mäng lõpeki  siis kevade poolega. Kus sa käisid, kus sa käisid ani Hani, valge? Mere rannas meere rannas luige luige ülbe. Mida seal tegemas saani hani, valge? Hani hani, ha. Looma poepese massa luige luige küll. Kassa pesid minu poja Hani Hani valge. Kas sa. Hani hani, valge. Ei ma peese siinu poegi luige, luige kül. Ei ma. Lõige lõige küll. Masumerre uputan hani, hani, valge. Maas uputa Taani hani valge. Külmu tiivad minda kandvad luige luige külge. Külmu tiivad mind ka luige luige külm. Maa sutules põleta hani Hani, valge. Ma tuules Hani hani, valge. Külma veta peale viskan luige luige hülbe. Maasu jan väravasse Haan Haani valge. Eksma sealt enne käinud luige luige ülbe. Mis te arvate, kas kevad saab tulla, kui talve pole olnud? Ja luiged on sama vajalikud kui hanedki ja mängimegi nüüd lõpus,  nõnda, kuidas talv ja kevad ja suvi, kõik käivad tühjas koos  ringi ratast. See ongi selle laulu lõpp. Tehke lah. Lasti laiad uksed, tehke, Lahti laiad. Avage vi. Ruvera. Turu tulla uude linna. Tulu tulla. Tooma noorka neitsikesta noor.
