Häirivad kaadrid sügisesest linnujahist tekitavad küsimuse,  kuidas jahireegleid muuta. Maailma suurim putukakollektsioon 80 miljoni putuka läbi  sorteerimise ja määramine on linee keskuse teadlaste igapäevaelu. Oranžid suur salekoored on aplad, kiskjad  ja usinad paaritujad. On linnujahihooaeg ja ma olen tulnud uurima,  kuidas pidada eetilist linnujahti ning miks esineb Eestis  lindude küttimist, mis paneb üldsust jahimehi kurja pilguga vaatama. Kuidas on, kas silm on juba seletanud mõne linnu õhku  tõusmist vähe, vähe veel? Aga koera vist nina juba haistab, koer on juba tuulanud  ja vaadanud siin ja, ja sai kaks parti lendu ka,  kuidas nüüd edasi tegutsemine välja näeb? Noh nüüd me oleme põhimõtteliselt jõudnud juba siia jahi kohale,  et siit on veel üks sadakond meetrit minna,  jõuame Neeme kerge, jääme roostiku serva. Sätime ennast niimoodi ära, et pardid meid ei märkaks  ja ja jääme siis ootama, et, et lootuses,  et vast hämara t mõni part üle lendab ja,  ja lootuses, et nii lähedalt lendab, et laste ulata vee  pealt lindu lasta ei tohi? Ei, et selleks ei ole mingit põhjust, et ainult juhul,  kui on haavatud lind, näiteks see, et on vaja üle lasta veel,  et siis siis see on ainukene õigustus. Me oleme üsna lähedale jõudnud partidele,  keda tohib küttida ja me hiilime neile lähemale. Kogu see meie. Tänane jaht ongi just selle peale, et tuleb kannatlik olla. Rahulikult oodata. Kõik linnujahid pole nii rahulikud kui meie retk. Eesti on aasta-aastalt saanud tuntumaks jahituristide seas,  kes tulevad siia sügisel, et küttida eeskätt meie aladelt  läbi rändama vaid veelinde dokumentaalkaadrid meile saabunud  jahituristidest ja nende suurest jahisaagist on tõstatanud küsimuse. Kas kohalike linnujahireegleid tuleb karmistada,  et külaliste jahikirge jahuta. Ma arvan, et see on niimoodi, et kui tullakse suhteliselt  kaugelt mingit asja tegema, siis tahetakse seda teha täie  raha eest ehk nii palju kui võimalik, kuna Eestis mingeid  piiranguid ei ole ja see viibki meid sellise mitte väga  viisaka paaria riigi staatuses veelinnujahi seisukohalt. Kust on need jahituristid pärit, kes siin piltlikult öeldes  linnujahil lõbutsemas käivad ja lasevad linde valimatul hulgal. Teistsugune jahikultuur on Lõuna-Euroopas? Ehk et Itaalia eelkõige Prantslaste kohta ma ei tea isegi. Selle aasta kõige tugevam näide tuli hoopis araabiast. Seal ongi teistsugused põhimõtted ja teistsugused reeglid. Aga meie inimestele eestlastele see see ei sobi. Vot vot vot vot vot vot vot vot selliseid parvi. Kõrgel kaugel, mida tähendab hea jahitava linnujahi puhul? Hea tava hakkab sellest pihta, et sa ei lase umbropsu,  et sa lased linnul tulla küllalt lähedal,  et ei lähe ehku peale välja, sest noh, vaatad selja taha  ja kukub roogu. Meil on ju praegu ideaalne spetsialist, asjatundja maru  leiab üles või kukub vette. Aga kujutad ette, mehed, kelle koera ei ole võtta sellist koera. Et kui, et see, see on see noh, vastutus nagu linnu eest  ja teine on sealt ikkagi seesama, et kütid täpselt  nii palju, kui sinu pere või sinu tuttavad jõuavad ära süüa. Eestis on praegu lubatud küttida 32 jahilindu,  kas kõiki neid tõesti siis süüakse, enamus liike on ikkagi  söödavad linnud. No põhimõtteliselt süüakse ju kuskil maades ju kajakad  ka ära. Meie meie rahvatraditsioonis on üks niisugune hästi  tore retsept kajaka kajaka suppi keetmiseks,  et et lõpuks tuli pott ka ära visata. Et aga, aga iseenesest need, keda siin täna võiks kätte saada,  need on kõik ikkagi toiduks, aga eks ta jahipidamine on  osalt ka teatud liikide suhtes selline arvukuse  reguleerimise eesmärgiga, et läbi selle,  et neid ikkagi kuigi palju kütitakse, võtab  ka selliseid põllupidajate poole pealt sellist sotsiaalset  pinget maha. Selle tõttu, et neid ikkagi jahi käigus sedasi päris ausalt  ja ametlikult lasta saad ja, ja sa ei viska seda lindu,  ära sa sööta ära. Et, et ta mingil määral ikkagi sellist teatud tasakaalu ju  ju hoiab ka ja, ja samas samas samas ta õpetab selle,  selle linnule ikkagi sellise loomuliku inimese pelglikkuse. Samas räägitakse Eestis ka keelatud viisidest,  mida siis ikkagi mõned mehed kasutavad, kuidas need välja näevad,  see tähendab seda, et loodusest. Salvestatud heli siis elektroonilise abivahendiga korratakse. See on tegelikult maki või pleieri või, või mobiiltelefoni  pealt läbi kõlari linnuhäälde laskmine mis kutsub  siis ülelendavad linnud maanduma. Seal seda peetakse liiga tõhusaks lindude meelitamisel  ja seda ei tohi kasutada, aga aeg-ajalt tuleb ette,  et. Eelkõige võõramaalased kasutavad. Et kuidagi kahtlaselt vaikne on Aga see on just seesama matu selline juba tegelikult sügis  on juba nii pikal. Et see ränne hakkab läbi saama, väga-väga,  sõltub ilmast. Oleks tuult oleks hoopis teine olukord ja see tuul peaks  olema mere pealt. Et siis ta hoiab nad siin Rannas. Ma lähen koeraga kontrolli maru. Tundub, et jaht õnnestus, üks part on langenud,  koer otsib teda, kohe saame kätte. Nojah, võib nüüd lugeda lõppenuks üks lind on käes,  seegi hea saak, eks ole, õnnelikult lõppenud,  tähendab me oleks võinud ka istuda siin täiesti niimoodi,  et lihtsalt nautida loodust. Silm on targanud. See, et selline väga paljude hanede laglede juures  poseerimine ja selle salvestamine jõuab tundidega  sotsiaalmeediasse ja levib seal kulutulena  siis küsitakse, et miks Eestis sellised asjad toimuvad. Miks lastakse linde kontrollimatult määramata hulkades  nii palju, kui tuju on? Me tegelikult ei tea täpselt seda mastaapi? Ma arvan, et suur osa sellest on varjus ehk see ei jõua  kunagi mitte kellelegi. See info ja tegelikult rikkumistega on sama lugu et kui  näiteks peibutatakse elektroonilise vahendiga  või kasutatakse pliihaavleid, mis Eestis on keelatud,  siis seda on ülikeeruline kontrollida ja väga väike osa sellest,  mis tegelikult toimub, jõuab keskkonnainspektsioonini  või meieni. Nüüd lähevad siia põllu peale peibutushaned  ehk siis peaksid näitama hanedele, kes üle lendavad,  et siia võiks maanduda. Kuidas meie praegune jahiseadus reguleerib linnujahti  linnujahis on lihtsalt ette antud see nimekiri,  millised liigid on lubatud jahtide ja linnujahi osas ei ole  muud piirangud, kui on just seesama see elektroonilise  peibutusvahendid ja muus osas ei ole mingeid selliseid. Koguseliselt ei ole mingit piirangut, näiteks ees. Teadaolevalt käib meil umbes 3000, võib-olla isegi veidi  rohkem jahituristi linde küttimas. Millist ohtu see Eesti linnustikule võib osutada? Igal juhul on liike, kes ongi ka näiteks Eestis vähearvukad ja,  aga samas on nad jahiulukite nimekirjas. Et nende jahi alguse kuupäevadega on seda igal juhul jälgitud,  et, et meie siin pesitsev lind jõuab enne ära minna,  kui jaht üldse pihta hakkab ja me ikkagi räägime  põhimõtteliselt kõikide veelinduse juures,  haned-pardid räägime ikkagi läbi rändavate lindude küttimisest. Veelinnud ja rändveelinnud eriti on selline ühine vara tegelikult. Ja kui riigid nende jälgimisel Ja kaitsmisel ja ka jahi reguleerimisel koostööd ei tee,  siis ilmselt. Et oleks nende seisukord väga palju hullem. Aga näed, tagant tulevad, nüüd tulevad, et nüüd tulevad mere  pealt ära. See varv keerab siiapoole. Aga kõik on lagled. Kui siiski on tunne, et on vaja jahiseadust  ja lindude küttimist reguleerida, kuidas teha nii,  et see eetilist jahipidamist ei piiraks? Üks selline mõõtmis võiks olla kindlasti kuskilt pidi sees  on see nii-öelda kommertseesmärgil, et kui ma teenin sellega,  et ma jahikülalise vastu võtan, et siis igal juhul peaks  olema ka seda vastutust rohkem selle eest,  et mis mu külaline teeb. No meie peame kõige mõjusamaks ühe päeva jooksul ühe  jahimehe kohta kütitavate. Lindude arvule piirmäära seamist seadmist. Me ei ütle seda, kas see peab olema viis  või seitse lindu. Veelindu. Ühe jahimee kohta ühes ühel jahipäeval, aga mingi number  peaks olema, mis ohjab seda. Miks seadusega peaks ette kirjutama, et,  et kas ma võin lasta nüüd see neli lindu  või viis lindu? Ma ei, see, ma tunnen, et see sisemas, see häirib mind,  eks, et ma lasen kolm et võiks ju arvata,  et noh, et kui sa niikuinii seda seda piirnormi täis ei lase. Aga fakt iseenesest, et keegi tuleb väljaspoolt ütlema mulle,  et kuidas on eetiline ja, ja õige kui ma,  kui ma sisetundega tean, et ma teen, teen kõike loodusest lugupidava. On välja pakutud jahiturismikorraldajate litsentseerimist  ja nii edasi. Kõik võib-olla, aga me arvame, et see ühepäeva piiri  seadmine on kõige mõjusam. Loodame, et lõpeb lihtsalt koosolekute pidamine  ja arutamine. Ja usume, et järgmiseks aastaks on asi. Siin üks mingi paar 1000 lindu lendas siit põldude pealt üle  kuskile kaugemale maha ja meie jaoks olid need lihtsalt  ilusad vaada. Linnud jäid alles, jaht lõppes hästi, oli mõnus hommikupoolik,  endiselt on veel. Korjame peibutushaned kokku ja loome jahi lõppenuks. Läänemere suuruselt kolmandal saarel öölandil peibutab  tõsist loodushuvilist linee teaduskeskus  ja selle putukakogud. Sellise mastaabiga putukauuringuid ei tehta kusagil mujal maailmas. Keskus on nime saanud maailma botaanikakuningaks nimetatud  teadlase järgi, kes 1741. aastal ka ise siin saarel  teadustöid tegi. Eraomanduses olev teaduskeskus pakub tööd  ja koolitust paljude riikide üliõpilastele  ja teadlastele. Uurimisprojektides keskendutakse peamiselt taimedele,  putukatele ja ka nendevahelisele interaktsioonile. Üks ambitsioonikamaid ja põhjalikumaid on Rootsi Malaisia  lõksu projekt. 2003.-st kuni 2006. aastani oli üle Rootsi väljas 75 putukalõksu,  kust koguti teaduse tarbeks tohutu kogus 80 miljonit putukat. Kogu seda 80 miljoni putukakollektsiooni peab  ka kuskil hoidma, suurem osa on sellest 22 kraadises külmas  suures merekonteineris kuid osa on toodud  ka tuppa. See on selline tavaline külmkapp,  kus on siis putukanäidised? Sees. Võtame siit ühe purgi välja. Nagu näete, siin on putukaid suuri ja väikseid  ja siin võib-olla ka maailmale seni avastamata liike. Nüüd tuleb need kõik putukad lihtsalt ära sorteerida. Kogutud putukate erinevatesse gruppidesse porteerimisega on  siin laboris tegeled nüüdseks juba üle 10 aasta. Iga uus teadur, tavaliselt üliõpilane, istub esialgu koos  kogenud kolleegi ga paaris mikroskoobi taga  ja jälgib tööd ning harjutab, kuni on võimeline iseseisvalt  määrama putukate perekonna. Nagu näha, lahutab laborit välismaailmas selline korralik putukavõrk,  et elus putukad ei pääseks juba kogutud näidiseid rikkuma. Aga kuidas üldse see 80 miljonit putukat koguti? Malaisia lõks, see, mis seal näeb välja nagu selline kulunud  telk on selline eriline lõks mille mõtles välja Renee  Malaisiauhande 934. aastal. Lähme vaatame, kuidas see töötab. Suit lukslike. Arene out. Sarnane putukakogumisprojekt Malaisialõksudega on läbi  viidud ka Eestis ning purkidesse on kogutud ligi miljon  Eesti putukat mis ootavad samuti määramist. Kui keeruline on mikroskoopilisest putukaperekonnast uute  liikide leidmine, saame teada järgmises saates. Suur salekoored ilmuvad välja süda suvel. Nende tegutsemisaeg on juuli. Neid oranži värvi putukaid näeb peamiselt taimeõitel  ja rohukõrtel ja nad kasutavad ära kogu päevavalge aja. Suursalekoored on kiskjad, kuna nende söögiks on väiksemad putukad,  nagu näiteks lehetäid. Samuti söövad nad ka õietolmu ja nektarit. Hetkel leiavad nad seda putkiõielt. Kehakatted ja kattetiivad on neil üsna õhukesed  ja pehmed. Kattetiivad on kaetud lühikeste karvadega. Kuna nende paaritumisprotsess kestab üsna kaua,  siis on tihti näha neid seda tegemas. Suur osa nende lühikesest elust kulubki paaritumistegevusele  paarilisi kõigile alati ei jagu, aga arusaamatused lahenevad kiirelt. Sel ajal, kui isa istub ema seal seljas,  ei lase emane aega raisku ja kasutab seda söömise. Peale. Selleks tuleb tal aga liikuda koos isasega ühes  toitumispaigast teisele. Paaritumise ajal ei saa sellist luksust lubada,  et üks läheb ühelt poolt posti ja teine teiselt poolt. Mõlemal tuleb minna sama teed. Peale paaritumist emane suur salekoor poetab oma munad pinnasesse,  kus kooruvad vastsed. Jõe ääres kasvab seaohakas. Ka siin leidub midagi maitsvat, nii et on tekkinud lausa järjekord. Eelisjärjekorras on loomulikult suuremad. Aasa peal kasvab põldohakas selle õis on  nii rikkalikuks söögilauaks, et seda tuleb alati teiste  putukatega jagada. Suusalekoori ei häiri, et nende söögilaual on kärbsed. Ka sellisest olukorrast ei tee nad numbrid,  kujutage vaid ette, et sööte rahulikult ja  siis tuleb kuskilt vapsik, kes on teist 10 korda suurem  ja astub teile pähe. Tegelikult ootavad suur salekoori ka tõelised ohud. Neil on ka mõned vaenlased. Üheks vaenlaseks on krabiämblik. Krabiämbliku teravad lõuad tungivad suursalekoore pehmetest  kehakatetest läbi ja süstivad sinna mürki. Hiljem ime ämblik, putukad sisu endasse ja järgi jääb tühi kest.
