Lämbumissurm on õudne, aga just selline saatus tabab  pliimürgistusega linde. Kas tõesti see väike puru pliipuru on piisav,  et tappa suur lind? Kotka puhul piisab paarist liivatera suurusest tükikesest. Kas te usuksite, kui ma ütlen, et siinsamas kompostikastis  võib-olla kümneid, kui mitte sadu seni avastamata liike? Kuidas õnnestub mikroskoopilisest mustast täpist uus  putukaliik määrata? Kaid suuri ja väikseid ja siin võib olla  ka maailmale seni avastamata liike. See ei ole krabi, vaid ämblik, krabiämblik. Esimene Eestis vereülekande saanud lind on terveks ravitud  ja siit algab tema uus elu. See oli üks õnnelik Merikotkas, kes kaks aastat tagasi  pliimürgistusest päästeti. Kahjuks enamikel juhtudel, kui loomaarstini jõuavad  hingevaakuvad röövlinnud nii hästi ei lähe. Miks need merikotkad surid, need merikotkad surid lämbumissurma,  kuna nad ei suutnud enam hingata. Põhjus on üpris lihtne ja levinud merikotkaste seas on pliimürgistus. See plii takistab nende lihaste tööd. Ja need linnud ei ole võimelised enam. Hingama ja ka teisi elutegevuseks vajalikke toiminguid läbi viima. See on üpris tavaline probleem meil, et siis kui on  intensiivne jahiperiood, satub kotka toidulauale toitu,  mille sees on plii mis tuleb siis jahimuunast,  see on siis jahipraak või kui on tegemist näiteks  trofeeloomaga mille puhul nahk võetakse endale kodu,  aga lihakeha jäetakse kuhugi metsa alla. See on tihti saastunud sellise raskemetalliga nagu plii,  mitte tina. Mida siis kasutatakse, laskemoona? Nii haavlites kui kuulides. Ma saan aru, et siin laua peal on otsesed asitõendid,  miks need kotkad surid, mis siin täpsemalt on? Jah, siin on mõningad suveniirid, kotkakõhust,  mis on surnud lindudelt kõhust välja lõigatud  ja üpris tavaline ühe surnud kotkakõhus on leida,  kas siis pliihaavleid siin on mingi puru ka,  eks ole, see just haavel ei ole enam jah,  või plii fragment, mis on siis kotka kõhtu sattunud,  kui jahimees läheb metsa kuuliga mõnda looma jahtima. Ja see kuul kaotab poole oma massist fragmenteerumise tõttu  just sellised väikesed, tillukesed tükikesed,  mis paisatakse väga laiale alale selles jahitava loomakehas. Ja kui see jõuab siis otsaga kotka söögilauale  siis süües selle sisse, see imendub katka organismi  ja põhjustab seal väga palju tervisehädasid  ja surma. Kas tõesti see väike puru pliipuru on piisav,  et tappa suur lind? Jah. Kotka puhul piisab paarist liivatera suurusest tükikesest,  et teda vanale teele saata. Need haavlid, röntgen pildi peal paistavad sellised ümarad. Valged täpikesed jah. Enamasti kui sellist asja inimene sööb, siis see jääb hamba alla,  on selline kõvem tükike ja sülitatakse välja. Aga kui me kasutame kuule, siis üks suur Kuul. Läbides organismi? Fragmenteerub seda tihtipeale näeb röntgen pildi peal  sellise väikeste valgete täppidena ja need on  nii väikesed tükid, mida ka hamball ei suuda eristada. See tähendab siis seda, et me võime ise ka endale sellise  pliitüki sisse süüa ja söömegi. Väga paljud uuringud on seda tõestanud, üks viimaseid meie  naaberriigist Rootsist. Nad uurisid oma jahimeeste verepliid ja leidsid,  et 70 protsenti meestest jahimeestel on pliitase üle  ohupiiri ehk siis sellise piiri, mis kindlasti mõjutab nende  tervist negatiivselt. Mis plii inimesega teeb. Need nähud võivad olla väga üldised, alates väsimus  südame-veresoonkonna haigused, närvisüsteemi haigused,  aneemia ja nii edasi. Eriti tundlikud on veel lapsed kasvavad organismid,  kelle närvisüsteemi ta kahjustab väga tugevalt. Üks osa nendest kotkastest, kes siia on sattunud tõesti on  surnud akuutsesse või ägedasse mürgistuse,  mis on siis pii poolt põhjustatud aga ka väiksed kogused  pliid mõjutavad organismi. Alates. Neeruhaigused südame-veresoonkonna haigused,  närvisüsteemi haigused, erinevad ensümaatilised. Protsessid organismis neid pärsib, ühesõnaga plii ei ole  bioloogilist funktsiooni organismis, sest  mida me tegelikult näeme elusate lindude puhul,  kes meile satuvad pliimürgistusega sisse,  siis nende seede trakt ei toimi, kuna nende lihasüsteem ei  toimi tänu pliile. See toit, mis on neil seedetraktis, on läinud roiskuma. Et üks probleemidest on nii-öelda see sekundaarne  toidumürgistus ed linnud, kuigi neil nende seedetrakt on täis,  nälgivad selle täiskõhuga surnuks. Merikotkas siis, kes on juba hinge heitnud? Jah, et neid. Tuleb aastas kuskil 20 tükki, aga me peame arvestama,  et ega keegi neid metsas otsimas ei käi. Enamasti metsloom, kes jääb haigeks, üritab leida varjulise koha,  et keegi teine teda ei leiaks, nii et. Need, mis jõuavad meile, on ainult jäämäe tipp. Nüüd ongi küsimus, et mitu nulli me sellele peaksime järgi panema. Tihtipeale need kaasnevad terviseprobleemid,  seedimise hingamise nägemisega on hoopis kaalukeeleks. See protsess on juba liiga kaugele jõudnud. Ja sellist perfektset ravimit pliimürgistuse puhul  tegelikult ei ole. Me küll saame vereringes seda kinni püüda,  aga see, mis on juba luudesse ladestatud,  see on seal ja pliit, siis me teame, et 52 protsenti  primaarse põhjusena Surmadest on olnud plii, aga saastumine on 80 90 protsenti. Üks õnnelik surmasuust pääsenu on Eesti vanim kotkas. Pliimürgistusega lindu on suve algusest peale ravitud. Maaülikooli loomakliinikus. Enne veel, kui me viime kaljukotka tagasi oma kodukanti Pärnumaale,  saab ta endale kaasa raadiosaatja. Miks see oluline on, et panna lindudele saatjad külge? Eks me tahame ju kõike teada. Me võime ju panna rõngaid neile ja neile  ja siis oodata. Mitukümmend aastat kuni kogunevad andmed,  kuni linnud kuskilt kuskil ära surevad ja,  või kuskil neid nähakse, aga kus ta vahepeal oli need  võib-olla mitukümmend aastat, nagu see lind siin 25 aastat  juba elanud. Seda me ei tea. Ega me praegu ka ei tea, kus see vahepeal on olnud kui me  nüüd saatja selga paneme, võib-olla ta näitab mõned kohad,  kus ta on vahepeal olnud, ehk külastab neid kohti,  kus ta varem on elanud. Hästi oluline on nii-öelda see elupaigakasutus,  kuna inimese huvid ja looduse huvid alati ei ühti  siis me tahaksime teada, kuidas nemad loodust kasutavad. Ja me saame siis paremini planeerida. Ja vähendada konflikte nii inimesega. Kui looduslike loomastike vahel? Eestis ei ole selliseid häid andmeid kaljukotka kohta veel. Nii et sellel linnul on kindlasti oluline roll läbi  selle saatja ja läbi oma tegevuse looduses. Õpetada, kuidas ta ja kui palju ja mida ta looduses vajab,  et edukalt toime tulla. Käes on ajalooline hetk. Eesti kõige vanem kotkas, 26 aastane kaljukotkas,  kes leiti suvel jaanipäeval Pärnumaal ja raviti  pliimürgistusest pääseb tagasi oma kodukanti. Päris ausalt öelda, kuna ma tean, et neid kotkaid tuleb  nii surnult kui elusalt ja seni, kuni tegelikult. Me ei muuda oma käitumisharjumusi, me ei lõpeta mürgiste  kemikaalide kasutamist laskemoonas. Ei saa väga rõõmu tunda. Nagu näha, on Kalju Katkas tekitanud väga suure tähelepanu,  siin on kohal mitmesugust meediat ja inimesed,  kes selle kotka leidsid suvel jaanipäeval. Metsa vahel ringi sõites, siis järsku jäi tee peale üks suur kotkas,  tiivad sama lai, kui tee ja eest ära ei lähe. Ja kuna me siis saime kohe aru, et tegemist on ilmselt kotkaga,  kes peaks olema ka looduskaitse all, siis ei tahtnud teda  sinna niisama maha jätta, et röövloomad siis ta ära sööks. Ma usun, et ta on väga õnnelik, et ta saab inimeste juurest  minema ja. Ei pea meiega enam kokku väga puu. Üks kaks, kolm. Väga rahul oleme uhked oma teo üle ja no sai Tallinnast  ekstra kohale tuldud, et vaatama tulla, siis kuidas lind  lendu läheb ja ka lapsed mäletasid teda,  et tahtsid teda vaadata, kuidas ta siis uuesti lendu läheb? Aastasadu on inimesed üritanud meie ümber olevaid  eluslooduse liike kokku lugeda ja süstematiseerida. Seni pole see veel õnnestunud. Kas te usuksite, kui ma ütlen, et siinsamas kompostikastis  võib-olla kümneid, kui mitte sadu seni avastamata liike? Eelmises saates rääkisime Rootsi Malaisi lõksuprojektist,  kus üle riigi koguti kokku maailma suurim putukakollektsioon. Hinnanguliselt 80 miljonit putukat. Line teaduskeskuse laborites tegeletakse juba 10 aastat  putukate erinevatesse gruppidesse sorteerimisega. Võtame siit ühe purgi välja. Nagu näete, siin on putuk. Kaid suuri ja väikseid ja siin võib olla  ka maailmale seni avastamata liike. Kuidas määratakse enamasti mikroskoopiliste putukate seast  uusi liike, kes treenimata silmale on kõik ühesugused? Saksa päritolu doktor Matja jašovi uurimisalaks on pahksääsklased,  keda on maailmas siiani kirjeldatud umbes 6500 erinevat liiki. Avastamata liike võib nende kahetiivaliste hulgas olla  koguni ligi kaks miljonit. Matjas on selle ala pioneer, kes tegeleb uute liikide  teadusele otsimise, määramise ja kirjeldamisega. Põhitööriistaks liikide uurimisel on täpne mikroskoop,  kuid siin läheb vaja ka pliiatsit ning joonistamisoskust. Miks on pahksääsklased arenenud nii paljudeks erinevateks liikideks,  seda teadlased täna veel öelda ei oska. Meie tunneme puudele pahkasid moodustavaid,  taimetoidulisi sääski kuid olemas on tuhandeid teisi kohastumusi. Mattias ja tema uurimisrühm on aastate jooksul  pahksääsklaste ühes seentoiduliste alamperekonnas avastanud  Rootsile 650 uut liiki. Nendest rohkem kui 200 on uued kogu maailmateadusele. See tähendab pidevalt uute teadus artiklite avaldamist  ja raamatute ümberkirjutamist. Whi s importent kno de The ra, so meny diferent Speces of Insecs. Krabiämblikud on oma nime saanud krabilaadse välimuse järgi. Nimelt on nende kaks esimest jalapaari pikemad kui tagumised  ja neid kasutavad nad saagi haaramiseks. Kahte tagumist jalapaari kasutavad nad liikumiseks. Püünisvõrku nad ei ehita ja saaki püüavad varitsedes. Kui saakloom on piisavalt lähema lähedal,  toimub rünnak. See krabiämblik kuulub perekonda misumeena  ja selle emasloom suudab kameeloni kombel oma kehavärvi  muuta kas kollaseks või valgeks vastavalt taimeõie värvile,  millel ta varitseb. Siin on ta maskeerunud võililleks ja kätte saanud surukärblase. Kui saak on tühjaks imetud, jäetakse tühi kest sinnasamasse  vedelema ja lahkutakse sündmuskohalt. Metsporgandi õielt on kinni püütud liblikas. Kui see on tühjaks imetud, siis visatakse õie pealt maha  ja viisakas krabiämblik pühib peale sööki oma suu  korralikult puhtaks. Krabiämbliku mürk on nii tugev, et see võimaldab tal küttida  ka suuremaid olevuse, kui ta ise tõttu on tema saakloomadeks  lisaks erinevatele kärbselistele ka rohutirtsud livlikad  ja mesilased. Tõsi küll, maamesilased on tema jaoks liiga suur tükk. Ega kärbse püüdmine lihtne ole, kärbes on püsimatu tüüp  ja ei oota. See krabiämblik on perekonnast jää. Ta saab väga hästi aru, et kärbes ei ole piisavalt lähedal  ja ei ole mõtet tühja karata. Selle peale üritab ta leida parema valitsuspaiga. Kuna ta on krabiämbliku liikidest üks väiksemaid,  siis on ka sääsk tema jaoks korralik suutäis. See krabiämblik on perekonnas tibellus. Hetkel, kui ta parajasti seenesääske sööb,  ilmub välja üks ebaviisakas kärbes, kes hakkab  ettevaatamatult mööda õit ringi tatsama ja tallab ämbliku  jalge peale. Kui ämblikul parajasti lõunasööki käsil ei oleks,  siis oleks see kärbes ise selle seenesse asemel. Nüüd aga on ta ämbliku jaoks üks tüütu putukas,  kes tema jalgel talub. Ei jäägi ämblikul muud üle, kui talle jalaga virutada. Nüüd on mõneks ajaks jälle rahulik. Emased krabiämblikud on isastest suuremad,  et nad oleksid võimelised tootma palju mune. Siin paarituvad krabiämblikud perekonnas süstikus. Sel ajal, kui isane emase kõhu all toimetab,  sööb emane parajasti ühte porikärbest. Aja kokkuhoid missugune. Siin on paaritumas krabiämblikud perekonnast misumena. Ka see emane tahab aega kokku hoida ja on valmis saaki haarama,  samal ajal kui isane tal seljas istub. Kui õige hetk on käes, siis isane ronib ema  selle kõhu alla ja asetab sperma oma lõukobijate abil emase suguelunditesse. Kui see on tehtud, istub isane jälle emasele selga. Selle peale annab emane tagumiste jalgadega märku,  et aitab küll ja aeg on oma teed minna. Seejärel jalutab isane minema ja läheb oma õiele jahti pidama. Kõigil isastel nii hästi ei lähe. Siin on natuke aega tagasi paaritunud krabiämblikud  perekonnas süstikus. Sellel emasel tõenäoliselt ei olnud paaritumise ajal  porikärbest hambus ja leidis, et isa, sest oleks tolku rohkem,  kui temast pärast paaritumist ka korraliku suutäie saaks. Kolme nädala pärast kooruvad noored ämblikud  ja emaämblik sureb. Noored saavad täiskasvanuks kevadel ja ring algab otsast peale.
