Küll sai naerda, oli tore lugu, ütlevad paljud lapsed, kui kuulevad lugusid Korneid Žukovski raamatust imepuu. Põnev lugu on seal pusa, see isevärki ilmaime 10 jalga reas, 10 sarve peas. Huvitav on tilluke mees Bibikon. Kord kassi sabast katsuta, kord kuke seljas ratsutab. Köögikatel on mure, sest pojad ja pannid pagevad põnne tiplenneri köögist minema. Täna loeb Salme Reek kaks lugu Korneid Žukovski raamatust mis mudilastele alati nalja teinud. Sigadus. Kõnilisid väikseid kassid, meil mnjaa augud jäi passi põrsa moodi, Tuljetes parem, käin Eeerruiates. Samas tuli pardikarijooksuga, Meidab rääksuda, vaid korooksuda näokuma, siis pistsid poiss, saad. Ja jao röökis kassi poegimis oskas. Rääksus väljult kanakoor, jääks mäeks, loksus pardi vanamoor kõigi meeleheks väike värvukene kraps, ammus nagu lehma laps. No. Aga karuisandad pistsid käkugi saama kookere O. Jäänis üksi päi käviksiks jäi, ei teinud, krooks, ei teinud prääks ja KKK ei teinud ka. Kapsalehe jälle osutas ülimat tarkust osutes ja jänesekiili nuusutas. Kes on pandud määgima Ärgussilt, sugu, kes on pandud Sirtsuma, ärgu näegi kuu. Ei saa vareseid lehmaks muutuda. Konnad lennates pilvi puutuda. Aga rõõmsad loomapojad, karud, kassid, kalad, ojas, Winati, ta kuulavad hullemini, tuulevad konnad pilvi, seksisid. Kalad, maa pealgi eksisid. Hiired püüdsid kassisid ja lõksu kinni, tassisid Agassi kuud võtsid tikud, läksid rände mõlemad ja pistsid mere põlema. Ujuma lõõtschkab merejala, sõrmad merest valaskala. Tule TÖÖ, Rehe, päästa meid tuule surmelt, säästa meid. Tegu oli krokodill, et kustutada Mirevett kookidega käkidega kidega näkidega. Taibukamat tibudest kustutasid Kibudest kaunid kalad, hari tõust, kustutasid savinõust. Tulid vaar, saad hirnudes, kustutasid Kirnadest, tulid karu tähtides, kustutasid lehkritest, tulid Nyyd männikus, kustutasid lännikust, väänavad ja valavad ikka leegid palavad, teisi ei taha kustuda ega kustu ka. Seal liblikas kohale jõudis ja korra vee kohal sõudis hakkaski meri kustuma ja kustus ka. Küll siis. Vanaga kõik harjusid jälle, kanad, karjusid. Kärbsid PIN PIN APPI APPI konnapojad kõrvu jooksusid, kajaks karaks, kraaks, pisi pardiprääks, prääks prääks, prääks, mäegisid köik lämbe, talled. Otse meie õuel, otse meie väraval kasvab imepuu. Oh sa pime pime pime, jooma limi, pole sellel õienutti polisi lehetutt tipptema täis on sukasaapakuubi, näib justkui jubinaid. Memm käib aias ringi, nopib puu pealt kingisusse, jätkab Pukaid väikesi papukaid. Taat käib aias ringi, nopib puu peal, kingi, jussile sussi, Hildile veeldid, otile botikud, äge ruti jaoks toodud roos, osa Jutilised kootud, justkui tema tarvis loodud papud jätutidega. Päris lahti jääb suu, küll on ikka puu, see imepuu. Ei te poisid-plikad, rõõmsad, paljaspekad aukudega, koissid, lõhkised kalossid. Kes on lõhkunud saapapuu pealt uue, saab ta küpseks, said kõik kapukad muudkui aga raputa muudkui tulge, noppige jala otsa, toppige. Korjake kõigu vallatud. Kell tallad kätki tallatud, et kui vesi külmub, jääks keegi tuppa, teiste jääks lõhki kotatunased ja paljad varbad. Punased.
