Kuuldu juhise. Ta. Võtuutuutuutuutud akna. Kõikidele uneiutumaiastele võtsin täna kaasa muinasjuttu sellest, kuidas kakuke oma õega kulli mängis. Kuulake. Veeris kord õhtul kakuke mööda niiduradu kepsles Mätelt nätele ja luges ajaviiteks taevatähti. Äkki näeb, taevas veereb, teine kakuke, päris tõeline, lõbusate silmade Nebinina ja kõrvuni naeruse suuga. Imestas meie kakuke, küsis, kes sa selline oled. Olen su õde, kakuke, hakkame kulli mängima ja veeres mööda täherada minema. Kakuke, aga mõtlesin endamisi. Eide käest pääsesin, taadi käest pääsesin. Aga sina, õeke, minu käest küll ei pääse. Veeriski kakuke mööda teid-radu äikesele järele. Aga vastu talle täkk tulile oma tere, kakuke, kasina veered. Oma õde ajandaga. Istu mulle selga, ka me teda koos püüdma. Kargas kakuke ratsude selga ja täkk tuli lakk kapas minema, lakk lehvimas tuules, kapjade alt lendavad sädemed, kuid õekesele ikka järele ei jõua. Peatus siis, täkk, tuli lakk ja rääkis. Kärmas on su õde kakukene? Ei, mina talle järele ei jõua. Võib-olla aitab sind autoaega, ei kaota. Käkk tulilakatas minema ja kakuke veeres üksi edasi, kuni jõudis garaažini. Tere, autoaega ei kaota. Regakuke kohuveered. Näe aianoekest taga. Istu, lähme koos teda püüdma. Istuski kakuke rooli taha ja autoaega ei kaota, vuristas minema. Tuul undab ja kummid sahisevad, kuid õeke on ikka veel kaugel. Peatus siis autoaega ei kaota ja ohkas. On sull, aga kärmas, õeke, kakuke, ei mina teda kätte saa. Aga võib-olla aitab sind, vedur, kiire vedu. Autoaega ei kaota, sõitis minema, aga kakuke veeres aine edasi. Veeres lõpuks raudteejaama. Tere, vedur, kiire vedu. Errega aku, kuhu veered oma õekest näe, püüan. Istu püüame koos kakuke kepsles mööda treppi üles ja vedur kiire vedu kihutas kohalt. Rattad kopsivad, maa müdiseb. Aga õeke on ikka kaugel ees. Vedur kiire vedu jäi Puhkides seisma ja sõnas. On sull aga kärmas õde, kakukene ei, mina talle järele ei jõua. Võib-olla aitab lennuk, pikad lennud ja tossude Skinny Neeme. Kakuke aga veeres aina edasi, kuni jõudis lennuväljale. Kere, lennuk, pikad lennud. Tere, kakuke Kohoveered. Näe, õekestajandaga. Istu, püüame teda koos. Roniski, kakuke kabiini ja lennuk, pikad lennud sööstis üles. Maa jäi kaugele maha, tähed sirasid üha heledamalt, kuid õeke oli ikka veel kaugel. Lennuk, pikad lennud laskus lõpuks tagasi maa peale ja imestas. On sull, aga kärmas õde kakuke ei jõua minagi talle järele. Vahest ehk aitab sind? Rakett, lennuk, pikad lennud lendas minema, kuid kakuke veeres ikka edasi, kuni jõudis kosmodroomile. Tere, rakett. Teeerrega kokke, kuhu veered? Aianomaekestaga. Istu peale, hakkame koos püüdma. Kakuke tõmbes kosmilise ülikonna selga, Jer rakett vuhises taevasse, niiet viledaga. Õeke ei jõudnud veel ringi vaadata, kui kakuke temast vuhinal mööda lennates hüüdis. Põll. Aga nüüd, õeke, kuu püüa sina ning. Jutt sai otsa. Panid silmad ilusasti kinni, jää jääda. Unest ei tuule eest.
