Kuuldu juhise. Ta. Tuut tuut, tuut, tuut akna all. Jutustan teile luulepatriinu äpardusest. Pisitilluke kolme musta täpiga lepatriinu jalutas roheliselt teelehel jalutas ja imetles oma täpilist kleidikest. Äkki märkas ta, et lehe teisel serval pikutab nende naabruses elav päevakoer. Pikutab seal ja võtad täikest vaate päeva kutse kui ilus täppidega kleit, mulland. Hüüdis lepatriinu lapsuke päeva, kuid seal sinul niisugust ei ole. Ta tippis pisikeste sammudega ümber päeva, kuid seal, et see paremini saaks imetleda tema kleidikest, mille ema hommikul kastepiiskade ka puhtaks oli pesnud. Karvane päeva kutsa vaatas lepatriinu lapsukese kleiti algul ühe silmaga siis teisega lõpuks tõusis üles ja pani isegi prillid ette, et paremini näha. Ja võit oleks sul ju muidu päris kena, ainult et ta selja pealt katki ja päris peekaal, kohe. Kui see ära parandada, siis poleks väga kaagi. Muidugi, ega ta tervest peastki nii ilusale kui minu karvane kasukas. Niisugune kangesti õhukija libede sul on, aga asja ajab ära. Toriseb päevakuid, sa edevale lepatriinu lapsukesel. Anna mulle niit ja nõel. Ma õmblen su rebenenud kleidi kinni, muidu saad veel ema käest riielda. Ja päevakuid Sahakest pikkade pistetega lepatriinu lapsukese kleiti selja delt kinni õmblema. Õmbles ja õmbles, hammustas lõpuks niidi katki ja ütles. Soo. Valmis. Nüüd võid igatahes kindel olla, et sa ema käest tutistada ei saa. See on nii peenelt õmmeldud, et ema ei märg kaks päeva, kuid see oli oma tööga väga rahule ja heitis uuesti tee lehele pikali. LepatriinuAga tippis rõõmsalt koju. Tal oli väga hea meel, et nüüd ema ei märkagi tema äpardust kleidiga. Kodus segas lepatriinu ema tainast, et lõunaks kooki küpsetada. Täna on suve algus ja seda päeva pühitsevad kõik linnud ja loomad, kõik putukad ja mutukad. Rääkis ta lepatriinu lapsukesele, kui see koju jõudis. Mina küpsetan tänasel tähtsal päeval lõunaks pannkooke. Sinagi ole hea laps ja lenda mesilase onu juurde ja paludelt purgike mett pidupäevaks. Kui tagasi jõuad, on koogid valmis. Lepatriinu lapsuke võitis juustes leheservani lennuks hoogu passis ja kukkus rohu sisse. Proovis uuesti. Jälle kukkus. Tiivad ei avanenud. Hea veel, et kukkudes haiget ei saanud. Ta meel muutus väga kurvaks. Mu lennumootor on rikkis, mis nüüd küll saab? Kuidas jõuan nüüd, kaugel metsa serval tammeõõnes elava mesilase onu, juht. Oi, käies on sinna ju nii palju maad ja ta kiirustas teele. Kui lepatriinu lapsuke tagasi koju jõudis, oli väljas juba päris pime. Nii pime, et raske oli kodu üles leida. Vaevaga ja väsinult ronista pesasse pani meepurgi lauale ja ütles. Mu lennumootor on rikkis, käisin kogu tee jalgsi. Ja nüüd olen väsinud. Lepatriinu ema ja lepatriinu isa, kes mett ei jõudnud oodata, olid kõhud jahtunud kooke täissöönud. Lapsukese äpardusest kuuldes nad ehmusid väga ja hakkasid tema lennumootorit uurima. Unustasid isegi lapsukesega pahandada, rikutud lõunast söögi pärast. Küll sa oled rumal, ütlesid nad mootorit uurides lapsukesel souli, jummal linnu tiivad selja pealt kinni õmmelnud. Kuidas siis nii saakski lennata? Nuttis lepatriinu lapsuke. Ega mina ei õmmelnud. See oli hoopis päeva kutsa. Tema ütles, et mu kleit on selja pealt katki ja tema hakkab riidlema. Minagi arvasin, et kleit on tõepoolest katki ja palusin tal ära parandada effi eksti. Teine kord olen targem. Unest ei tuune esteid kindlasti.
