Hirmu kutt. Ma ei ole hirmu, kui oled küll hirmu, ei. Lapsed, teate, miks, miks Mihkel hoiab käsi silmade ees  sellepärast et ma ütlesin, et tänases saates me näitame  talle ühte väga kohutavat looma ja sellepärast Mihkel ei  julgegi oma käsi silmade eest ära võtta. Praegu ma võin võtta. Võid võtta. Aga nüüd me näitame sulle väga kogutavat looma on ju keti  väga kogutav, suur ja suur ja hirmus. Ei ole naljakas, Robert loomaaias. Praegu aga ta kõnnib üle hääle, praegu kõnnib praegu aga ta  kõnnib üle hääle praegult. Tegelikult ta ise tunnetab, et et siin on serv. Et siit edasi enam ei saaks kõndida. Tema hoiab praegu see emale hoiab siin väga kõvasti kinni. Nemad hoiavad need isased palju nõrgamini kinni,  tema hoiab niiviisi kõvasti. Niimoodi, et kas need on puu otsa ronivad  või kukuvad alla või muutuvad puupulgaks,  nagu see on, nagu puupulk ei ole, muutub,  teevad ennast pulga, et ei oleks teda näha. Immu ma täna tutvustab sulle haakitsikat. Näed praegu sonibki mul ema käe peal ihka,  vaata kuidas ma. Ei roni. Kristiina keskusest läks, seal olid päevad  ja olid ja oli loomad ka seal. Ja siis ma nägin Haakritikat seal neid pulki  ja need olid nii toledad, et mul hakkasid meeldima need Kõik või, ja ah, ja kas sa üldse ei vaadanud  või ei vaadanud ma korraks natuke, nad nagu? On ju nagu pulgad. Nagu pulgad just nimelt täiesti ohutud sulle. Ma tean, et nad on ohutud, aga ma lihtsalt mulle ei meeldi Sul. Mulle ei meeldi putukad, ma ei, ma ei tea,  ma hakkan värisema üle keha, kui ma näen ämblikke  ja putukaid ja ritsikaid likofoobiast, sa said lahti ju? No ämblikufoobiast ma olen enam-vähem lahti saanud,  kuidagi sellised suured, kuigi ma olen suur looduse sõber  ja mulle meeldivad väga loomad, siis millegipärast putukad  ja ussid on minu jaoks kuidagi. Ma ei tea, mul hakkavad kuidagi külmavärinad,  kui ma neid näen. Huvitav, kas loomaaias on palju selliseid külastajaid,  kes kardavad mingisugust looma, näiteks noh,  elevandifoobia, elevandifoobiate ju kellelegi,  miks ei ole, kui raha kritsikafoobia või? Ei, aga ma tean, et putukafoobia ja usside foobia on ju ikka  veel inim. Kindlasti on aga elevandifoobia. Ei ole kuulnud meie külastajate seas kindlasti mitte,  küll aga tõesti on täiesti olemas inimesi,  kes ei lähe troopikamaja või, või sinna elevandimaja sisse lähedalegi. Aga kas te korraldajate koolitusi näiteks? Kuidas ma saaksin sellest vabaneda? Ei, meie isiklikult ei, ei korralda neid koolitusi küll,  aga meil on lasteringid olemas selleks huviringid,  kus tutvustatakse loomi ja meie ringides tõesti käivad  sellised lapsed. Kellel on tekkinud näiteks hirm küülikute vastu,  armsad? Küülikute vastu täiesti on olemas. Ja ma võin rääkida jälle loo endast. Meil oli ka ükskord siin küüliku väga ilus,  nunnu, armas, valge. Ja ta oli siin ta maksas mind. Ta hammustas. Just ja teinekord sellest ühest naksamisest väikse lapse  jaoks piisabki, et ta kardaks teda mitmeid aastaid. Ja siis ta tuleb sinna ringi ja ringis koos teiste lastega  tegeletakse küllikutega näiteks ja siis see foobia kaob ära. Just et see kambavaim vaata, loeb väga palju,  et kui ta näeb, et teised lapsed paitavad teistel lapsele ei  tee see küülik mitte midagi halba. Ja siis tema hakkab ka vaikselt juba oma alguses ühe sõrmega,  siis juba terve käega pai tegema. Et just see loeb, et, et kui mina näen, teised inimesed  teevad et siis mina tulen ka sellega. Ega mina käin ka näiteks ma käin troopikamajas,  sest mulle meeldib seal käia, aga ma, ja ma enam  nii väga ei karda, aga mulle kuidagi on natukene nagu imelik,  kõhe tunne või ma ei saa sellest lahti, aga ma  sellegipoolest alati käin troopikamajas,  kui ma loomaaias käin ja ma käin ikkagi vaatamas neid usse,  aga ma ei tea, kas ma sellest. Ma ei, ma ei tea, kas ma saan sellest kunagi täiesti üle  või ei saa saada. Loodame, aga ma ei saa ikkagi tegelikult aru,  mis on nendes rahakriitikates nii väga huvitavat,  et, et, et ma ei tea, mõnele lapsele meeldivad täpselt sama  palju kui näiteks mulle meeldivad tiigrid  või šimpansid või elevandid. Ja väljanägemise ja oma käitumise poolest võivad tõesti  igavad tunduda. Aga tegelikult noh, kui sa neid ikkagi käes hoiad,  vaatad, kuidas nad liiguvad, kuidas nad kombivad keskkonda,  et seda peab kõike ise tunnetama. Et sa saaksid aru, kui huvitavad loomad nad tegelikult on. Ja, ja just ka sellepärast huvitavad, et neil on ju kohastumused,  kaitsevärvus nagu näiteks pruuni värvi selline pool nagu  kilbistruktuuri garaakritsikas. Et tema jääb puukoore taustal täiesti nähtamatu. Kuule, kuule, kuule, aga kas, kas ma saan saan õigesti aru,  et nagu ta on näiteks mingi, kui tal on kaitseasend,  siis ta on nagu pulk. Just nendega Nende pulgakujuliste rahakriitsikatega,  nemad on nüüd teist liik ja nad kinnituvad okste külge siis,  kui nad näevad, et ahaa, võib tulla mingi linn,  mind tahab neid täpsata siis need klammerduvad sinna puuoksa  külge ja täiesti nagu kangestuvad niisugune lihas kangestus,  et ma ei liigu. Siis ta hõljub selle oksaga kaasa tuule käes  ja ei eristab, kes on see raakritsikas ja  kus see oks nüüd siis on? Keti, kes on küha retsiga kõige suuremad vaenlased? Raagritsika kõige suuremad vaenlased on nendest suuremad  imetajad võivad ka väikesed sellised ahvlased olla,  kes nende elupaikades liiguvad, aga ka linnud,  et ühesõnaga kõik, kes söövad putukaid on neile ohuks. Nii et suurem võib öelda, et peaaegu, et kõik loomad,  kes parasjagu seal elavad, kus nemad elavad. Kes tähele paneb seda raha, ritsika liigutust  või kellele meeldivad puuoksad otsa kogemata  ja kogemata sattuda sinna otsa, sööb praakritsiku ära,  arvas, et sõi puuoksa, aga sööb raagritsika. Pärast süda räägib. Kedi kui vanaks nad elavad. Need pulgakujulised on kõige lühema eluaega  ehk siis kuskil seitse-kaheksa kuud nii kodustes tingimustes  pidades muidugi looduses on nende eluiga veel vähem,  sellepärast et nad ju on ikkagi saagiks peaaegu kõigile,  kes nende ümber siis putuktoidulised on ka. Ja need suuremad, keda me nägime, need pruunikad,  sest neil võib olla ka kuskil aasta poolteist kõigest,  et selles mõttes väga head loomad pidamiseks endale  või nii-öelda prooviloomadeks, et kas ma tahan lemmiklooma  eest hoolitseda või, või kuidas mulle sobiks putuka eest hoolitseda,  et selles mõttes tema eluaega on suhteliselt lühike. Jah. Et sa võid proovida, et kuidas on nagu elada koos putukaga,  mina seda ei proovi. Aga kui ma seda prooviks n siis mida ta sööks? Raagritsikad söövad põhiliselt lehti, näiteks meie loodusest  kõlbab neile anda väga hästi igasuguseid marjapõõsaste lehti  nagu näiteks vaarikate lehti. Need väga maitsevad neile. Aga kui lehti ei ole, on talv. On talv, siis sa pead andma kuivatatud lehti  või spetsiaalset. Ikka ikka peab olema valmistunud salatit  siis anda nagu näiteks lehtsalat võib, ikka võib selliseid  ka anda, aga põhiline on see, et nad toituvad rohelisest ja,  ja sellest, mis on nagu võimalikult niiske seepärast,  et kogu oma veevajaduse nad saavad tegelikult taimedest kätte. Nii et nad ei joogi siis või praktiliselt võib öelda,  et mitte ja looduses veel eriti mitte sellepärast,  et nad immutavad vihmametsade niisket õhku  ka läbi naha enda organismi. Minu arvates on raagritsikat, no väga vahvad putukad,  aga novembrikuus, keda üldse näeb seal loomaaias veel? Novembrikuus on meil kindlasti õues kõik kitsed  ja lambalised, keda me näeme alpinaariumis. Siseruumis võib näha elevante siseruumis võib näha  ka ninasarvikuid. Šimpansid on täiesti siseruumides olemas,  et tegelikult meil on ju täiesti võimaldatud külastajatele  kohata ka neid troopilisi loomi, kes Eesti kliima väga ei kannata,  aga me oleme loonud neile sisetingimustes sellise  temperatuuri ja õhu, et nad saavad seal ka elada. Väga tore, nii et ikkagi tasub loomaaeda minna  ja ükskõik mis kuu on. Ükskõik mis kuu on ja, ja sa, sa leiad novembrikuus  ka loomaaiast looma, kellega koos tea, pilt. Ja tee see pilt saada see lastejaama ja kõigi saatjate vahel  me loosime välja suure auhinna, mis on. Pere pilet loomaaeda täpselt nii. Head aega, head aega.
