Kuidas läheb Emajõe lõheks nimetatud tõugjal? Kalakasvatuse riikidest on kokku püütud kinni 12000 väikest  tõugjat kes tuleb 1000 kaupa laeva jõkke asustada. Kas olete mõelnud, kuidas taimed ja tolmenda  ja putukad omavahel suhtlevad ja milliseid signaale vahetavad? Putukate ja lillede salapärase maailma uurimine on teadlaste  jaoks kõva pähkel. Huntämblik võrku ei koo aga jälitab oma saaki nagu tõeline kiskja. Need siin on Eesti suurima karpkalalise tõug  ja järeltulijad. Umbes 10 sentimeetri pikkused kalapojad koorusid Haaslava  kalakasvanduse haudemajas kevadel. Näe, siin on igasugu mitmesuguseid kalu,  aga, aga tõugeid, sealhulgas. Kuidas me siit nii, aga raputame nad sinna taha otsa kokku. Miks on vaja tõug, et kasvanduses paljundada ainult ikka  loodusesse asustamiseks ja antud juhul meil on teda  selle jaoks vaja, et. Et et siin on üks selline selline projekt käimas,  mille nimi on Happy river või õnnelik jõgi  ja me taastasime nüüd laeva jõe alamjooksu loodusliku sängi,  nii nagu ta oli. Ja selleks, et kiirendada tõug ja asurkonna teket seal me  teeme ühekordse väikeste tõugete asustamise sinna  ja rohkem ei asusta ühe korra siis nad seavad ennast seal sisse,  kasvavad suureks, hakkavad kudema ja, ja niimoodi ta jääbki. Lihtsalt kui me seda ei teeks, siis peaks väga kaua ootama,  kuni tõukes selle jõelõigu omaks võtab ja  ja sellega läheks aega, aga palju otstarbekam on sinna üks  ports asustada, anda nii-öelda stardikiirendust sellele  ja siis siis lasta asjadel looduslikult edasi. Kalakasvatuse tiikidest on kokku püütud kinni 12000 väikest  tõuget kes tuleb 1000 kaupa laeva jõkke asustada. Täna teeme ühe sellise teekonna ga kaasa. Kui raske on tõugjat kasvatada, erineb see  ka kuidagi. Ikka marja küll saime enamus kalalt, aga kõikide kalade mari  nagu ei arene korralikult välja ja siis ongi,  et kõik need riskid oli vaja maandada ja muidugi  selle tõukjaga me, kui me alustasime aastaid tagasi,  siis õppimise peale läks üks, kolm aastat aega,  enne kui me saime selle esimese väga hea tulemuse. Mida nad siin söövad? No nad sõid sooplanktoni ja nad olid loodusliku toidu peal,  sellepärast et kuna nad lähevad edasi loodusesse,  siis me võimalikult pidime hoidma neid sellistes tingimustes,  et see ümberasustamine oleks neil võimalikult soodne,  nad oleks selle looduses elamisega kohanenud. Kuidas kasvandusest pärit noored tõugijad looduslikes  tingimustes hakkama saavad? No õnneks on siin niimoodi, et, et see tiik on olnud  ka selline, kus kalad kasvavad loodusliku toidubaasi peal,  siin ei ole mingi graanulit ega toidetud kala,  et ühesõnaga nad on, nad on looduslike oludes  põhimõtteliselt kogu aeg olnud ja nüüd sügisel nad nagunii  jätavad toitumise vähemaks või lõpetavad üldse ära  ja siis nende asi on praegu minna kohaneda seal,  leida endale sobivad kohad talvitumiseks. Esimene talv on kalade jaoks tavaliselt kriitilise sellise tähtsusega,  et kui kui esimene talv juba üle elatakse,  siis edasi läheb juba lihtsamaks. Kalad on reisiks valmis. Selleks, et see sujuks paremini, rikastati vesi  ka hapnikuga, algab nende teekond nende uude koju laeva jõkke. Lisaks väikeste tõugjate asustamisele tuleb kalauurijatel  püüda ka täiskasvanud tõugeid et selgitada välja,  kuidas nad veesüsteemis rändavad. Üks selline rändur on õnnestunud kinni püüda. See tõuges on siitsamast jõest pärit Suur on ta tõesti, aga mitte ka väga suur. Marta on 68 ja pool sentimeetrit on täispikkus  ja ja 50. 7,5 on soomuskatte lõpuni. Kui palju selline tõukes kaalub, siis? No see kaalub niisugune nelja kilo kanti. Aga üldiselt. Suur ja ilus, aga, aga mitte ka nüüd selle kalaliigi kohta  mingi rekord. Praegu registreeritud rekord Eestis on umbes kaheksa kilo  ehk siis poole suurem. Kui ruttu tõuges nii suureks ütleme, nelja kiloseks kasvab,  see on praegu hinnanguliselt, võib arvata,  et ta on selline näiteks kaheksa aastat vana,  tõuges on hea kiire kasvuga kala tegelikult meie  looduslikest karplastest kõige kiirem ja,  ja see, et ta nii kiiresti kasvab, eks see kitumisega seotud  nii et on võimas röövloom tegelikult, millest räägib tema  suu ka veits veidi konksja, isegi siin alalugu on konksuga  ja ja ta tõesti ongi röövtoiduline juba küllaltki noorena,  seal paariaastasena läheb vaikselt röövtoidule üle  ja siis juba hakkab väikseid pisikesi teisi kalu sööma  ja siis kuna ta on karpkalalaste hulka kuuluv kala  ja siis tal on neeluhambad asjad siin neelus  ja nendega neeluhammastega ta purustab. Oma selle toiduobjekti juba ära natuke ja  selle tõttu on tal seedimine jälle efektiivsem,  kui enamus meie röövkalu neelab kala tervelt alla,  siis seedimine on selle tõttu veidi aeglasem. Inimesed on võib-olla näinud, kuidas tõuges saba,  aga võimsaid selliseid lööke teeb ees ja,  ja see on tal arvatavasti üheks saagi tabamise abiliseks ka,  et läheb ja lööb veekeema, ümber viidi ja  siis viidikad on seal segaduses ja uimased veidi  ja siis on neid kergem, kergem, kergem nappida. Jahimees täitsa ja. Jahimees ei, ta ikka väga suure suursugune kala  ja mõned kutsuvad teda Emajõe lõheks, näiteks  kus tõugjad praegu Eestis elavad. Nad elavad kõige arvukamalt Emajõega seotud süsteemis  ehk siis Emajões endas, Võrtsjärve Emajõe üleval otsas  ja Peipsi järves ja Peipsi järvega seotud jõgedes,  näiteks Narva jões on teda ja ka Võrtsjärvega seotud jõgedes  väikses Emajões ja õhnejões ja tänassilma jões  ja aga üks hästi tähtis koht on veel enne enne kui Emajõgi  Võrtsjärve kokku saab, on Pedja ja Põltsamaa jõgi,  sellel tõugel on küljes ka punane märgis,  siin on number peal, Te olete siis kaluga märgistanud  ja me oleme algatanud siin korraliku tõuge uuringu. Et ega ei olegi olnud teada pikka aega, et kuidas see tõug  ja elu üldse siin käib. Ja nüüd me oleme hakanud neid uurima, sealhulgas märgistama,  ja see, mis sa siit väljast, no et see on selline,  kutsutakse Carliini märgis lihtne klassikaline plastik märgis. Aga tegelikult siin kala sees on veel üks keerukam  ja kõrgtehnoloogilisem märgis ja see on jälle saatja,  me oleme pannud siin tõugetele saatjaid külge ja,  ja niimoodi me saame jälle palju-palju uusi teadmisi ja,  ja, ja ongi selgunud, et see tõug ja elu on veelgi veelgi  keerukam ja huvitavam kui, kui enne uurimist võis arvata. Tõugjad koevad kevadel jõgede kärestikul. Igal isendil on oma kindel koelmu ja rändeaeg  ning see käitumismuster kordub aastast aastasse. Valdav osa märgistatud tõugjaid koevad Põltsamaa jões  ja laskuvad seejärel Emajõkke, kuhu jäävad mõneks nädalaks. Mai lõpus liiguvad nad Peipsisse, et sügisel mööda Emajõge  tagasi koelmute lähistele rännata ja talvituda. Kuid üks raadiomärgisega tõugjas on eriline. Tema kasutab Peipsis käimiseks kalli jõge. Selle kena tõuge kohta nüüd vajalikud andmed kirja pandud  ja ta pääseb tagasi Emajõkke. Üks oluline info veel kalurid, kui te püüate kinni tõugja,  kellel on küljes märgis, siis olge head. Kirjutage märgisel olnud numbrist Eesti loodushoiukeskusele,  enne kui te ta tagasi lasete, sest seda peab ju tegema. Meie, laseme ta nüüd ka tagasi jõkke. Tõugjas on Eestis kolmanda kaitse kategooria liik. Miks see nii on? Kaitse all on ta sellepärast, et arvukus ei ole väga kõrge. Aga tähelepanu tasub panna ka seda, et ega ta ei ole ainult  Eestis kaitse all, ta on kaitse all ka Euroopa liidus,  ehk ta on selle loodus direktiivi või nagu inimesed mõnikord  nimetavad Natura. Üks asi on olnud see, et jõgesid on meil ikka ju süvendatud  ja õgvendatud ja, ja selle käigus on ära kaotatud kärestikud  sellised kõige sobivamad. Aga teine asi, et ega neid kärestike kuigi palju on ikka  alles ka olnud, aga nendel ligipääs on olnud raskendatud või,  või võimatu, sellepärast et paisud on olnud ees  ja viimastel aegadel on seda probleemi tõhusalt Eestis  lahendatud ja ja nagu paljudel teistelgi kaladel tõugel on  hakanud ikka palju paremini minema. Miks just laevajõkke tuleb neid tõugeid asustada,  siis? No põhimõte on siin lihtne, et laeva jõgi,  kui tõuge elupaik on olnud aastakümneid juba rikutud  ja tõuges on siit kadunud. Mis tingimused peavad jões täidetud olema,  et nendel noortel tõugjatel nüüd hästi läheksid? No nendel tõugetel läheb hästi, kui jões on hästi erinevaid elupaiku,  ehk siis jõgi on looduslik seal on sügavamaid vaiksema  vooluga kohti, veidi kiirema vooluga, et ta saaks valida  endale just meelepärase koha. Tõugega on nagu lõhegagi, kui ta kärestiku  nii ei pääse, siis kudeda ei saa ja nii lihtne see ongi. Mida teha, et tõug ja arvukus meil tõuseks? No palju ongi juba tehtud, jõgede kvaliteet on tunduvalt  parandatud viimastel aegadel just tähtsate tõugjõgede omi,  sealhulgas ja seal on olukord praegu hea mõnes mõttes. Ja nüüd me peame ootama tõuses, kuni ta seal koeb  ja kui suureks kasvab, võtab aega. Aga see kindlasti toimub. Kas olete mõelnud, kuidas taimed ja tolmelda  ja putukad omavahel suhtlevad ja milliseid signaale vahetavad? Sellise interaktsiooni saladuste uurimisega tegeleb Rootsis  öölandi saarel asuv linee teadusjaam. Ameerika Ühendriikide tudengid on professor Haidi Topsoni  juhendamisel valinud igaüks endale sobiva taimeliigi,  keda tähelepanelikult jälgida. See to know. Professor Haidi Topson tuli öölandi saarele teadustööd  tegema juba 1900 kaheksakümnendatel, sest linee keskus on  väheseid kohti maailmas, kus uuritakse nii põhjalikult putukaid,  taimi ja nendevahelisi seoseid. Hou muh või ton? Miks on vaja meil inimestel teada, kuidas putukad  ja taimed omavahel suhtlevad? Loodus on ülikeerukas süsteem, kus kõik on omavahel seotud. Taimede kasvukohtade vähenemine piirab putukate toidulauda  putukate elukohtade kadumisega jääb taimedele vähem  võimalusi tolmlemiseks ja uueks eluks. Lõpuks mõjutab see ka meid endid. Language. Kui tavaliselt huntämblik elab kuivematel aladel,  siis mõni huntämbliku liik eelistab niiskemaid kohti. Mõnele meeldib elada lausa jõe ääres vee piiril kasvavatel taimedel. Kuna tal on oluline jääda märkamatuks, siis seetõttu kasutab  ta sellist pruunikas halli kuube. Kirevaid värve ta endale lubada ei saa, nagu mõni ämbliku liik. Huntämblik on saanud oma nimetuse saagi püüdmise viisi järgi. Võrku ta ei koo ja jälitab oma saaki nagu hunt. Mõnikord pääseb taga kergemalt ja saak tuleb ise kohale. See lehetäi teeb saatuslikuks. Nib vastu ämbliku tagumist jalga. Oluline erinevus võrreldes sarnaste liikidega on ta silmade  paigutus ja eriliselt hea nägemine. Kui hiidämbliku kaheksa väikest silma paiknevad kahes reas,  siis huntämbliku silmad on kolmes reas. Hea nägemine on tal saagi püüdmisel väga oluline. Temast parem nägemine on ämbliku liikidest vaid hüpikämblikul. Huntämblike pulmarituaal algab iseloomuliku pulmatantsuga. Selle käigus üritab isane oma tantsuga emasele muljet avaldada. Selleks vehib ta nii lõukobijatega kui ka esimeste jalgadega  ja väristab oma tagakeha. Kui emane ei ole paaritumiseks valmis, jookseb ta minema. Olgu tants nii hea kui tahes. Kui isa oma tantsu õigesti teeb, siis emane saab aru,  et ta ei ole saakloom ja temaga on targematki peale hakata,  kui lihtsalt ära süüa. Ka paaritumisasend on huntämblikul iseloomulik võrreldes  paljude teiste liikidega. Kui lõpuks mõlemad paaritumiseks valmis on,  siis isane ronib ema selle selga pea tahapoole  ja ise veidi ühele küljele kaldunud. Emane samal ajal teeb oma igapäevatoimetusi edasi näiteks  varitseb saaki. Peale paaritumist emane huntämblik muneb  ja pakib munad siidist kookonisse. Erinevalt hiidämblikust, kes oma munakookonit lõugade vahel kannab,  kinnitab hunt tämblik selle tagakeha all oleva võrgu näsa külge. Et kook on kõndimise ajal maast lahti, oleks,  peab ta oma tagakeha kõrgemal hoidma. Sedasi kannab ta kookonid kaasas kaks kuni kolm nädalat seni  kuni pojad kooruvad. Koorunud ämblikud ronivad ema seljale ja veedavad seal oma  esimesed elunädalad. Peale esimest kestumist saavad nad iseseisvaks  ja lahkuvad ema seljast. Selle ämbliku lastest on enamus juba iseseisvat elu alustanud,  viimased on veel ema tagakeha küljes. Peagi lahkuvad ka nemad ja alustavad iseseisva ämbliku elu.
