Istus kord väike poisike, jev seika, väga hea inimene mere kaldal õngitses. See on väga igav teedi. Pealegi, kuid Laat ujutseb jai, võta. Päev oli palav. Leica jäi igavusest tukkuma. Hundi kukkus, vette, kukkus, aga ei midagi, ei ehmatanud üldse, vaid hakkas tasapisi ujuma. Siis aga sukeldus ja oligi merepõhjast. Istus kivile, mis oli kaetud pehmete pruunide vetikatega ja vaatas ringi. Siin oli väga ilus. Kiirustamata rooma punane meride. Väärikalt kõnnivad kividel vurrukad, langustid liigub kraabi, külg ees. Nagu suuri kirsse on kividele kõikjale pillutud, aktiivne ja üldse on igal pool tohutu hulk igasuguseid huvitavaid asju. Siin kõiguvad, õitsevad meriliiliad, eksatavad kõrbes tena kiired krevetid. Taal venib merikilpkonn ja tema raske kilbi kohal mängivad kaks väikest rohelist kalakest just nagu liblikad õhust. Ja valgetel kividel tirib oma karpi erakvähk. Teda vaadates tuli Jewseikale värss meelde vanker, kui maja nii suur onu eakovi ning häält Gigi kuuleb. Tema pea kohal oleks nagu klarnet kiunuma hakanud. Vaatab pea kohal on tal hiiglasuur sinkjas hõbedase soomusega kala silmad pungis naeratab ta hambaid paljastades meeldivalt, otsekui oleks ta juba praetud Joosep vaagnale keset lauda. Kas teie rääkisite, küsis Jerseiga. Jersey ka imestas ja küsis pahaselt, kuidas siis teie kalad ju ei kõnele, ise aga mõtleb sähtsule saksa kiiresti saama üldse aru. Aga kala omal sain kohe. Oh, kui töö priima, ole Jersey ja rinna ette ja vaatas ringi. Ema ümber ujub mitmevärvilist vallatut Laburu ja kõik nad naeravad ning räägivad. Ometi. Mõned julgemad ujuvad otse nina alla ja õrritavad. Räägi seika solvus küll, on häbematult, nagu nad ei mõistaks, et nende ees on tõeline inimene, ta tahab neid kinni püüda, nemad, Ta ujuvat käte vahelt minema vallatlevad, tõukavad ninaga üksteisele vastu külge ja laulab Vot kooris. Marrides suurt vä? Vähk liigutab vihaselt, murrusid, toriseb ja sirutab surra. Oi DTM mulle ei jääkülmade Jegeleed, käär, viin, kuidas mõtlesime, seega suur kalaga hakkas pärima. Et kõik kalad on tummad, isa ütles, mida ta ei saa, on niisugune minutaoline ainult suur ja mummudega. Kui ta ei pahanda, siis on ta väga toredad. Õed Jersey kogukus. Katsu sa talle ütelda, et sööb. Ta tõstis silmad üles läbi vee, paisti sähmakas roheline taevas ning selle ees päike kollane nagu vaskkandik. Poiss mõtles hetke ja valetas siis ei, ta ei söö kala. Need on liiga luised. Milline harimatus, hüüdis kala solvunult, ega siis kõik pole. Näiteks minul on jutt tuleb mujale viia, taipas jev seika ja küsis viisakalt. Kas te meie pool üleval olete käinud, seda veel tarvis murdsotoscolovjooselt juhingat näha, aga selle eest, missuguse kärbsekala ujus korra ümber poisi jaatus otse ta nina all ja siis äkki. Ujusid tädi läheb lahti, mõtlesersiga vist ära, tola, kuid vastast teeseldud muretusega. Niisama. Jalutan turtsus kala uuesti. Hüüdis poiss, solvulu mitte põrmugi. Tõusin kohe püsti. Püüdis tõusta, kuid ei saa, justnagu oleks teda raske teki sisse mähitud, ei saa end ei pöörata ega liigutada. Nüüd mõtles ta, kuid taipas kohe, et nutta või ära nutta. Ega vees pisaraid näha ei ole. Otsustas, et nutta ei maksa. Võib-olla õnnestub kuidagi teisiti sellest ebameeldivast olukorrast välja pääseda. Aga ümberringi issake küll, lõpmatu hulk igasuguseid merejala On ikke. Jala peale roomab holo tuurja, kes sarnaneb halvasti joonistatud põrsaga ning sihistada teiega lähemalt, tutvuvad nina ees, väriseb meripõis. Hiibia puhib ja teeb Jersey kõle ette heita. Tore on vähk, kala ega Moius. Ai jah. Oodake, ainult minust saab võib-olla veel lendavad, räägib talle Jersey. Kuid juba on tema põlvedele roninud langust, kes pööritab oma silmi ja pärib. Viisakas. Lubage küsida, kus palju kell on? Ujus mööda tindikala otsekui märg taskurek, kõikjal vilguvad sifoon, koorid, just nagu klaaskuulid. Ühte kõrva kõditab, krevett teist katsub samuti nii uudishimulik, isegi pea peal rändavad väikesed vähid, nad on takerdunud juustesse ja sikutavad nüüd neid aiajääke hüüdiseer seika endamisi, püüdes vaadata kõigele muretult sõbralikult nagu isa, kui ta on süüdi jääma, pahandab ta peale. Ümberringi vees aga ripuvad kalad. Mus 1000 liigutavad tasauim jõllitavad poissi oma ümmarguste silmadega ise igavad nagu algebra ja pomisevad. Keila, teine on täitsa mustad. Kalad küll ei tahaks tagasi, kaheksanda, ta ei sarnane. Ega meiega üsna paljuski. Puninziimilo peletis sajajalgse sugulane, mõtleview seika solvuma. Mullu oli möödunud aastal vene keeles kaks Mell sellise näo, nagu ei kuuleks ta midagi. Tahtis isegi muretult vilistada, kuid osutus, et ei saa. Vesi tungib suhu nagu kork. Lobisemishimuline kalaga päribaina. Kas teile meeldib meiega? Ei, see tähendab ja meeldib. Mul on kodus ka väga hea, vastas Jersey ja kohkus jälle päevake, mida ma räägin, äkki ta vihastab ja läheb, hakkavad mind sööma. Valjusti, aga ütles. Hakkame midagi mängima, muidu on mul velgi igav, see meeldis jutukale kalale väga. Ta puhkes naerma, avades oma ümmarguse suu, nii, et hakkasid paistma roosakad, lõbused vibuta sabaga, väelgutas teravaid hambaid ja hüüdis vanaeide häälel. Mida seal väga hea. Ujuv õige üles tegi Jersey ettepaneku. Küsiskala alla ei saa ju enam seal üleval kärbsed. Jersey armastas ainult oma ema, isa ja jäätist, kuid vastas ja ikka uju, ütles kala ja pööras pea ülespoole. Jersey, jaga lapsasta lõbustest kinni ning hüüdis. Ma olen valmis. Teine looma ja tema sügavale mu lõbuteid. Pole viga. Pole viga, korralik kala ei saa elada kui täi. Hinga heldeke. Hüüdis poiss, mis kogu aeg vaidlete, kui mängida, siis mängida, ise, aga mõtleb ainult natukene ülespoole, tiiks, seal sukelduma juba ise nalja. Kala ujus nagu tantsides ja laulis kõigest jõust. Ujusid ujusid mida kõrgemale, seda kiiremini ja kergemini ning pidundisev seika, et ta pea oli pääsenud õhugete huo. Vaatab. Ilm on selge, päikesekiired mänglevad veepinnal, rohekas vesi pritsib kaldale, kohiseb, laulab jev seika ritva ujub merel kaldast kaugel, tema ise aga istub samal kivil, millelt kukkus ja on juba täiesti kuivkumm, ütles jev seika naeratades. Päikesele sukeldus vindi välja.
