Käima tuul tuhiseb ta taevasse ei maaga. Ema on köögis ja askeldab alles ei taha uinuda. Auto käima aga? Jaa jaa. Tuutuutuutuutuutaakna. Nii olete kõik ilusasti voodis ja valmis kuulama, muinasjututare. Alustame. Mina räägin. Teie kuulate. Ühel päeval kohtas jänkuonu kilpkonnatädi oli täiesti kesksuvi ja põllutöödes väike vaheaeg. Nad surusid teineteisel kätt, istusid tee äärde ja kõnelesid endistest aegadest. Nad meenutasid päevi, kus nende luu tihti oli hädaohus. Nad ütlesid. Küll, on hea, et kõik loomad nüüd rahus elavad. Siis hakkasid sõbrad kõnelema vend rebasest, vend hundist ja vend karust. Kui need ometi need suured loomad on, ütles jänkuonu. Ja sõnas kilpkonna tädi. Ala Patti katsuvad nad saada omale rohkem kui teised. Nad vestlesid ja vestlesid ja lõpuks sõnas jänkuonu. Mina sooviksin vend rebast, vend, hunt, diavend, karu õpetada, et nad nii ahned ei oleks. Teeme nii, et me ise ka sealjuures nalja saada. Läksime siis vastast kilpkonna tädi. Jänkuonu. Tõepoolest tahaksin, maga seda nalja pealt ära. Hea küll, lausus jänkuonu. Me kutsume rebaseonu ja hundionu ja karuonu homme, kui kuu on tõusnud meiega tiigi äärde kohtuma, et üheskoos kalu püüda. Mina kõnelen, sina kinnita kõike, mis mina ütlen. Kilpkonna tädi naeris ja ütles. Algoney. Ma olen sea. Siis läks jänkuonu koju magama, kilpkonna tädi aga hakkas tiigi poole liikuma, et õigel ajal kohal olla. Järgmisel päeval saatis jänkuonu teistele loomadele kutse ja see kavatsus meeldis kõigile. Rebaseonu otsustas koguni kaasa kutsuda murueide koos tütardega. Kokkulepitud ajal olid kõik kohal. Karuonu tõi nööri ja õngekonksu. Rebaseonu tõi võrgu murueit ning ta tütretseisid kalastajate selja taga tiigi lähedal. Kõik seadsid ennast valmis ja jänkuonu astus tiigi kaldale, et oma õngekonksu vette heita. Aga järsku jäi ta seisma ja seda nähes peatusid teisedki. Jänkuonu, laskis oma õngeridva langeda, seisis paigal ja põrnitses vette. Lõpuks hüüdis muru heid. Jänkuonu, mis seal lahti on? Jänkuonu ei vastanud, ta ainult vahtis vette. Siis ohkas. Ta lausus. Me peame täna ilma kaladeta koju minema. Keegi saa siin täna kalastada. Kilpkonna tädi roomas tiigi kaldale, vaatas vette ja ütles. Just nii. Just nii. Ja ronis tagasi. Ärge kartke, küllap me teid juba kaitseme, sõnas jänkuonu murueidele ja tütardele. Asi polegi nii hull. Vees lamab kuu. Kui te mind ei usu, siis tulge siia ja vaadake ise. Kõik läksid kaldaveerele, vaatasid vette ja nägid kuud. Ta valgus kattis kogu tiigi põhja. Reinuvader vaatas vette ja ütles. Hundionu vaatas vette ja ütles. Oo, paa loogu, paha loogu. Karuott vaatas vette ja ütles sedasama. Siis vaatas jänkuonu veel kord vette ja lausus. Öelge, mida soovite, aga kui me kuud tiigist kätte ei saa, siis pole meil täna õhtul võimalik ühtki kalu poega püüda, mitte ühtki kalapoega. Küsige kilpkonna tädi käest. Tema ütleb sedasama. Siis küsis karuott. Kuidas me saaksime Ko tiigist. Ma. Jänkuonu sulges silmad ja hakkas mõtlema. Lõbus ausus, ta. Kõige parem oleks, kui me tõmbaksime ta Reinuvaderi võrguga välja. Algul ei tahtnud reinuvader oma võrku anda, kuid kilpkonna tädi ütles. Öeldakse, et see, kes kuu veest välja tõmbab leiab oma võrgust ka tündrida IRA. Kui reinuvader hundionu ja karuott rahast kuulsid, olid nad väga rõõmsad jänkuonu, tõmbas oma pintsaku seljast ja hakkas vette minema. Aga teised ei lasknud. Reinuvader haaras võrgu äärest kinni Undi onu teisest äärest karuott aga kõndis taga ja hoidis võrku kõrgel, sest tiigi põhjas leidus puutüvesid ja muudki. Nad tõmbasid võrgu esimest korda välja. Muud ei olnud, Nad tõmbasid võrgu teist korda välja. Kuud ei olnud. Nad tõmbasid kolmandat korda, Kuud polnud. Lõpuks läksid nad sügavale vette ja kaldast ikka kaugemale. Reinuvaderid läks vesi kõrva ning ta raputas pead. Hundionule läks vesi kõrva ning ta raputas pead. Karuotile läks vesi kõrva ja temagi raputas pead. Peatselt sattusid nad väga sügavasse kohta ja pidid kaldale tagasi ujuma. Kui nad veest välja ronisid, puhkesid vooru haldjad naerva, sest hullemini kui need loovad, võinud vist küll keegi välja näha ja jänku olu hüüdis. Minge koju ja pange kuivad riided selga, külappide kuu, mõni teinekord välja tirite läbimärjana ning vihasena läksid reinuvader hundionu ja karuott mineva jänkuonu ja kilpkonna tädi jaga saatsid rõõmsalt murueide tütred koju. Ja veel üks lugu loomadest loomade kuningal, lõvi juurde tulid kõik metsaelanikud, et talle oma austust avaldada. Kohale tuli ka tillukesi pelgas, et vägevale loomale kummardus teha. Kuid suured ja suursugused metsaasukad ajasid ta põlastavalt minema. Kui sipelgate kuningas sellest kuulda sai, vihastas ta ja saatis välja ussikese, kes pidi lõvi kõrva pugema ning metsavalitsejale valu tegema. Lõvi tõstis valukisa ja üks, kaks, kolm jooksid igast kandist kohale teised loomad, et talle oma abi pakkuda. Nadolid valmis vaenlasega võitlusse astuma, ükspuha kus ja kesta oleks. Aidata, aga ei saanud keegi. Lõppeks võttis sipelgate kuningas, kellele lõvi oli saatnud palju alandlike abipalveid, metsa valitsejad kuulda ja saatis p. Ühe oma alamatest. Väike sipelgas puges lõvi kõrva ja tõi välja ussikese. Sellest ajast peale on sipelgaateljees õigus kõikjal ja igas kohas elada. Kuna teistele loomadele on määratud kindlad elupaigad. Sedakorda on meie muinaslood jällegi otsas. Head und. Lapsed kõik magavad. Meenagi aga. Lautu mulgi isu ja. Idumune.
